Enn Soosaar kui poliitik ja diplomaat

Kolm aastat tagasi, Enn Soosaare 70. sünnipäeva ajal küsis üks Eesti poliitik elevust tekitanud küsimuse: “Kas Enn Soosaar on ka poliitik?” Vastates sellele ise: “Loomulikult mitte,” pidas pausi ja lisas efektiga: “Enn Soosaar on suur poliitik!”

See on ootamatu väide ja vajab põhjendamist, sest avalikkuses on tuntud Ennu muud rollid – tõlkija, publitsist, kolumnist. Mina julgen öelda “ka seda kõike”. Olen täiesti veendunud, et viimase paarikümne aasta jooksul oli Ennu esimene kirg just poliitika, Eesti elu ja saatus. Ta osales selle kujundamisel kõige aktiivsemalt, aga nähtamatult ja mitte otse. Pean täna vajalikuks see Ennu teene meie ees lahti rääkida, sest ilma selleta jääks pilt temast ühekülgseks.

Kui defineerida poliitiku tööd mitte kui positsiooni hierarhias, vaid kui võimet avaldada mõju ja mõjutada inimeste valikuid, siis siin oli Ennul Eestis vähe võrdseid. Just see võime mõjutada teiste inimeste valikuid on poliitikute suurim anne ja ihaldatud oskus. Seda paljud tahavad, aga vähesed suudavad, Enn Soosaar suutis. Kuidas ta seda tegi?

Sajad kohtumised andsid Ennule suure informeerituse, mida ta aga kunagi kurjasti ei tarvitanud.

Ennu kodu Kadriorus oli palju aastaid koht, kus arvestatav osa Eesti arvamusliidreid poliitikast, majandusest ja kultuurist käis elu üle arutamas, oma plaane testimas, juhatust ja hingekosutust saamas. Loomulikult andsid need sajad kohtumised Ennule suure informeerituse, mida ta aga kunagi kurjasti ei tarvitanud. Eetilise peegli ja omamoodi pihiisa roll tegi ta sellisena eesti poliitikas ainulaadseks ja iseloomulik on see, et mida raskemad ajad, seda rohkem inimesi Ennu juurde tee leidis. Need olid vestlused kohvitassi juures, tihti üldisest olukorrast, viimase aja sündmustest või millegagi silma paistnud isikutest. Ennu suur lugemus oli ta aga teinud mõnes valdkonnas eksperdiks, mida ta siis ei suuliselt ega kirjalikult enda teada ei jätnud. Ka väga informeeritud inimestel oli raske temaga vaielda Eesti Vabariigi põhiseaduse, valimissüsteemide, riigikaitse erinevate aspektide, religiooni ja välispoliitika üle. Samal ajal testis ta ise teiste peal oma tulevaste artiklite võimalikku sisu. Nüüd ei saa me tõenäoliselt enam kunagi teada, missuguseid otsuseid ta mõjutas, missuguseid võimalikke vigu vältis, keda aitas “peateel” püsida. Et teda väga tõsiselt võeti, näitab fakt, et vaid väga vähesed kontaktid jäid tal ühekordseks, enamik leidis tee Kadrioru mugavasse “raamatutuppa” ja targa peremehe juurde tagasi.

Teine ja väga oluline roll on olnud Ennul kui “Eesti pildi” looja välismaal. Seejuures tegi ta seda nii, et käis välisreisidel vaid mõnel korral! Põlvkondade kaupa on Eestisse akrediteeritud diplomaadid kutsunud Ennu rääkima, mis siin riigis tegelikult toimub – nad vajavad objektiivset analüüsi ja silmi, mis ei ole pimedad või suunatud ainult ühes suunas. Diplomaadid on aga teatavasti inimesed, kes infot, vähemalt olulist infot, enda teada ei jäta. Ka siin oli ilmne tendents, et mida keerulisem aeg, seda suuremaks muutus Ennu koormus palgata diplomaadina. Jumal tänatud, et seda tegi just Enn, elukogenud ja päevapoliitikast mõjutamata analüütikuna, kõrgemal isiklikest huvidest. Võib päris kindel olla, et nii palju diplomaate kui 20.02.2010 Jaani kirikus ühegi eraisiku ärasaatmisel me niipea ei näe. Ennu avalik roll oli ameerika kirjanduse tõlkimine eesti avalikkusele, mitteavalik Eesti “tõlkimine” välismaalastele, avalik roll tõi kaasa suure hulga tekste, mitteavalik palju suulisi pärimusi.

Siit kerkib küsimus, kuidas kõike seda suutis teha mees, kelle füüsiline liikumine oli piiratud, tervis mitte kõige parem ja kes ei ole kunagi pidanud ühtegi ametit ehk tema seisukohtadele ei andnud kaalu formaalne positsioon?

Seda suudabki teha ainult väga andekas inimene, kes on maailma ja olulised väärtused enda jaoks selgeks mõelnud. Ühel kohviõhtul ta ütles, et me kõik tuleme ainult mõnest raamatust ja läheme ühel päeval oma raamatu sisse tagasi. Ennu olulised raamatud olid samad, mis meil kõigil – piibel, “Tõde ja õigus”, Liivi luule, “Kevade”… Nende järgi kujundame paljuski oma suhte ümbrusega, Ennul oli see aga selgem kui paljudel teistel.

Tema suhe Eestiga oli nagu Andresel Vargamäega. Andres ei võtnud ju Vargamäed sellisena, nagu ta on täna – tema jaoks oli Vargamäe see, milliseks ta suudab selle oma tööga muuta. Enn võrdles kõiki inimeste tegusid selle Eestiga, milliseks me ühise tööga oleme võimelised Eesti tegema.

Põlvkondade kaupa on Eestisse akrediteeritud diplomaadid kutsunud Ennu rääkima, mis siin riigis tegelikult toimub.

Läbi sellesama tuleviku Eesti eetilise prisma hindas ta ka poliitikute tegusid ja see lihtne põhimõte andis Ennu väidetele suure jõu, kuid tekitas tihti vastuväiteidki. Konflikt oli kodeeritud sellega, et Enn ei pidanud kunagi tegutsema parteipoliitikuna – Ennul oli õnn, võimalus ja saatus tegutseda Eesti Poliitikuna.

Olulisim õpetus, mis paljudele kohtumistest Enn Soosaarega jäi, oligi tõdemus, et tee, mida teed, pea mis ametit tahes, kui sinu esimene mõte suvalist otsust vastu võttes ei ole Eesti tulevik, siis teed sa vea varem või hiljem.

Enam me ei saa temaga kohtumist kokku leppida ja küsida: “Mida sa sellest arvad?” Siit edasi saame Ennuga suhelda nii, et midagi ette võttes saame mõelda “mida ta selle kohta ütleks”. Aga ka seda on juba vägagi palju.

Akadeemik Johan Wiedemann ütles, et mehi ei loetleta, mehi kaalutakse. Seda teeme ka meie päeval, mil Enn oma raamatusse tagasi läheb.

Kõige lihtsamad, aga kõige täpsemad inimlikud kaalud, mis mehe ajas paika panevad, mõõdavad ainult kahte asja – mida sinust räägitakse elu ajal selja taga ja pärast surma. Mõelgem – selja taga, pärast surma ja Enn Soosaar. Ja kohe saab kõik selgeks – me jätame hüvasti hea inimesega, Eesti ajaloo suurmehega.