Visandeid idariigist

Euroopa poliitilised ja kultuurilised piirid paigutavad ta südame ajaloolisse Burgundiasse, Madalmaadesse ja Lääne-Saksa vürstiriikidesse – läänemaailma, nagu seda on harjutud tajuma. See on Lääs par excellence, Lääs ilma Idata, kuna selle geograafiline ida on olemuslikult, kultuurilis-poliitiliselt samuti Lääs. Geograafilise dimensiooni arvessevõtmine aga nihutab Euroopa keskme tuhat kilomeetrit ida ja kagu suunas, Habsburgide pärusvaldustesse, hilisemasse Austria keisririiki. Pariisi, Brüsseli ja Strasbourgi ennastväestava kolmiku asemel seisab seal üksikuna Viin, esimene (või viimane) tõeline metropol vastu Ida-Euroopa ettearvamatust. Poliitilise ja kultuurilise Lääne jaoks on Austria (Ostmark, Österreich) olnud pigem Ida, geograafilise Ida-Euroopa jaoks aga ilmne Lääs.

Eelneva taustal on sobiv küsida, kuidas kõnealune maa ennast ise määratleb. Suurima murrangu oma enesetunnetuses (ja ilmselt suurima kogu oma ajaloos) elas Austria läbi pärast Esimest maailmasõda, mil senisest Euroopa suurjõust, impeeriumist, jäi võitjate tahtel järele vaid köndistatud rümp. Eksistentsiaalsed küsimused, mida siis endale esitati – kuidas jääb ellu riik, mis pärast jõupositsioonilt tehtud äralõikeid näib silmitsi seisvat täieliku demograafilise ja majandusliku tasalülitamisega –, olid peaaegu vastamatud. Ometi tuldi sellega toime ning seda natsionaalsotsialismi perioodist, Teisest maailmasõjast ja Nõukogude okupatsioonist hoolimata. Sügavutimineva identiteedimuutuse järel seisis kunagise kildudeks purunenud impeeriumi rusudel kolm põlvkonda hiljem uus arusaam iseendast kui neutraalsest, Ida ja Lääne piiril tasakaalupunkti moodustavast, avatud ja demokraatlikust kodanikuriigist.

Kultuuriliste, geograafiliste ja poliitiliste realiteetide tõttu moodustavad suhted Idaga Austria sisepoliitika ühe nurgakivi. Võtmata üle jõu käivat ülesannet neid igakülgselt analüüsida, asetun siinkohal aktuaalse immigratsiooniteema taustale ning püüan esile tuua vaid mõned peamised punktid Austria ajaloolisest kogemusest, mis on sellel riigil aidanud pagulasküsimusi enda jaoks suhteliselt valutult lahendada.

Oma olemuselt on impeerium sulatuskatel, neutraalne ja vastuvõttev, kus alamate ühiskohuseks riigimakse tasuda ja ilma üksteist avalikult vaenamata kõrvuti elada. Rahvus, usutunnistus ja keel, millesse inimesed sündinud, jääb nende oma asjaks, võimud sellesse ei puutu.

Seda enam, et lahendamist vajavat „materjali“ on 20. sajandi teine pool Austriale küllaga pakkunud. 100 000 ungarlast 1956. aasta ülestõusu mahasurumise järel, kõigest aasta pärast seda, kui Austria oli ise Nõukogude okupatsioonist vabanenud. 200 000 inimest pärast Praha kevade lämmatamist, mil Nõukogude Liit kuhjas Tšehhoslovakkiasse kordades enam vägesid ja sõjatehnikat kui protestide mahasurumiseks tingimata tarvis, nii et Austrias elati põhjendatult uue sissetungi kartuses. Ometi ei suletud põgenike ees piire. Seejärel riburada Vietnami sõja põgenikud, Nõukogude-Afganistani sõja põgenikud, Lahesõja põgenikud. Põgenikud Ida-Saksamaalt, Sudaanist, Tšetšeeniast, Sri Lankalt. Ja nüüd muidugi Süüriast. Pea igal kümnendil viimase poole sajandi jooksul on saabujaid üles kirjutatud viie- ja kuuekohaliste arvudega.

Siitmaalt on kohane tõmmata paralleele Eestiga, kuivõrd kaks riiki esindavad Ida ja Läänt koos oma reaalsuste ja müstifikatsioonidega. Eeskätt võrrelgem, sest võrdlus on inimlik meetod nagu lugude jutustamine. Nii Eesti kui ka Austria on „väikesed“ (viimane oma suure keeleligimese Saksamaa kõrval) ja sellest tulenevalt kultuurilises mõttes „ohustatud“ riigid, seda eelkõige enesetunnetuse mõttes. Mõlema valdav eetos sätestab, et ühtsus ja identiteedi loomine nõuab tõsist ja järjepidevat tööd, sest ainult seeläbi jõutakse „omade“ defineerimise ja tähendusliku enesemõistmiseni. Lisaks sihib loomulik iibekõver allapoole nii Eestis kui ka Austrias koos kõigi selles potentsiaalselt peituvate majanduslike järelmitega. Paralleele leiaks veelgi, kuid kuna nimetatud kolm kattuvad laias laastus iga ajastu immigratsioonivastaste põhiargumentidega, siis vaadelgemgi neid.

Sageli tuuakse esimeses järjekorras esile väide, et rahvusriigi identiteet põhineb etnilisusel ja kohalikul põliskultuuril, mida sisserändajad assimileerudes muutma asuvad ja süngemate ennustuste kohaselt ajapikku lausa enda omaga asendavad. See argument lähtub huvist säilitada algse etnilise grupi eelisseisund, mis peaks iga sünnijärgse eestlase jaoks olema enesestmõistetav nagu see, et taevas asub üleval ja maa selle all.

Austerlase jaoks see kõik nii lihtne ei ole. Kollektiivsest teadvusest kumab seal endiselt läbi keiserlich-und-köninglich dimensioon, ent seda kaugeltki mitte imperiaalse suurusehullustuse, vaid teatud erilist laadi sallivuse näol. Oma olemuselt on impeerium sulatuskatel, neutraalne ja vastuvõttev, kus alamate ühiskohuseks riigimakse tasuda ja ilma üksteist avalikult vaenamata kõrvuti elada. Rahvus, usutunnistus ja keel, millesse inimesed sündinud, jääb nende oma asjaks, võimud sellesse ei puutu.¹ Austria lähiajaloo kontekstis tuleb tõdeda, et kui selline neutraliteet muutub vaimulaadi ja ühisidentiteedi osaks, üheks meemiks austerlase definitsioonis ja riigi kuvandis, asub see omakorda genereerima uusi kvaliteete.

Pole juhus, et Viinis asuvad kümnete rahvusvaheliste organisatsioonide peakorterid, et siin leiavad aset maailma konfliktipoolte läbirääkimised, et kirjanike fantaasia paigutab Viini spioonilugude tegevuse või püüab sinna sisse imbuda tegelik Ida ja Lõuna organiseeritud kuritegevus. Need kõik on sallivuse viljad, ühed magusamad, teised kibedamad. Pingutustele vaatamata pole selle suurriikliku mõtteviisi erapooletust (või rahvuslikust vaatepunktist võttes pealiskaudsust) suutnud püsivalt kõigutada ka mõningad parempoolsed tungid ja tormid, mida suurema või väiksema eduga esindab Austria Vabaduspartei (Freiheitspartei Österreich, FPÖ). Kui põline viinlane, ise vanavanemate poolt horvaat, ungarlane, bööm ja sloveen – ehk siis ilmekas läbilõige impeeriumi rahvastest –, väidab rahumeeli end olevat puhtaverelise austerlase, siis ta kahtlemata teab, millest räägib. Eestist tulnu kõrvus, mis huugavad kodumeedia poolt võimendatud riiust geneetiliselt, keeleliselt ja mõtteviisilt „õigeks“ eestlaseks olemise üle, kõlab see vägagi lõõgastavalt.

Teine immigratsioonivastane argument, mida sageli kasutatakse, räägib vajadusest kaitsta väikeriigi rahvuslikku/riiklikku (national) ühtsust. Viimane satub ohtu siis, kui (vastupidiselt eespool kirjeldatule) sisserändajad kohaneda ei suuda või sellest lausa teadlikult keelduvad. Sel juhul ennustavad tulevikunägemused isoleeritud kogukondade, paralleelkeelte ja kultuurigetode tekkimist. Taas kõlab see üheselt mõistetavalt Eestis, kuid mitte Austrias.

Asi on (vähemalt osaliselt) selles, et Austria pikaajaline poliitiline doktriin põhineb konsensusel. Spetsiaalne termin Proporz (sõnast Proporzion) tähistab siin süsteemi, milles poliitiliselt tähtsad ametikohad jagatakse ühtlaselt kahe peamise erakonna, Sotsiaaldemokraatliku Partei (Sozialdemokratische Partei Österreichs, SPÖ) ja Rahvapartei (Österreichische Volkspartei, ÖVP) vahel. Lisaks on huvigruppide (töötajad, ettevõtjad, farmerid jne) kaasamine seadusloome protsessi kohustuslik ja sisuline ning nende tähtsus valitsuse sotsiaalpartnerina läbi aastakümnete aina kasvanud. See süsteem tagab, et peaaegu iga olulisema seaduse vastuvõtmiseks saavutatakse laialdane üksmeel. Iseenesest pole Proporz’i põhimõttes midagi rangelt austrialikku. Küll aga on austrialik selle doktriini aluseks olev sõjajärgne tõdemus, et maa ülesehitamiseks ja kahjude heastamiseks vajatakse kõigi poliitiliste jõudude üksmeelt ja sisulist koostööd. Sellest printsiibist on kuni viimase ajani kinni peetud. Isegi perioodil 1966–1983, mil valimistulemused lubasid kord ÖVLil, kord SPÖl järjepanu ka omapäi valitsusi moodustada, ei loobutud sotsiaalpartnerluse ideest ja praktikast. Seegi illustreerib, kui sügavalt on arusaam kaasatusest ja osalemisest ühiskonna mentaliteeti sööbinud. Kõik kuulatakse ära, enamikuga arvestatakse, kedagi ei jäeta lausa kõrvale. On ütlematagi selge, et ühiskond, mis on suuteline (ja harjunud) arvamuste paljususest ühtsust välja destilleerima, pole võimalike keele- ja kultuurierisuste poolt kuigi kergesti heidutatav. Enamikku pagulasi ootab seal lahke vastuvõtt, mis on ilmselgelt parim eeldus nende kiireks ja täielikuks lõimumiseks.

Sisserändajate-vastaste väidete pingereas on kõrgel kohal ka majanduslik argument, mis keskendub immigrantide pakutavale konkurentsile tööturul ja survele, mida nad sotsiaalsüsteemile väidetavalt avaldavad. Jättes tähelepanuta argumendis endas peituva ilmse vastuolu (töötav inimene reeglina annab sotsiaalsüsteemile, mitte ei võta), tuleb nentida teatud erinevusi Eesti ja Austria vahel. Ehkki mõlema loomulik iive jääb tükk maad alla rahvastiku taastetaset, survestab Eestit lisaks tagasihoidlik SKT ja tuntav väljaränne, samal ajal kui Austria majandus rühib koos sisserännanutega tasapisi, kuid järjekindlalt ülesmäge.

Suurima murrangu oma enesetunnetuses (ja ilmselt suurima kogu oma ajaloos) elas Austria läbi pärast Esimest maailmasõda, mil senisest Euroopa suurjõust, impeeriumist, jäi võitjate tahtel järele vaid köndistatud rümp.

Majandusteooriad ja -praktikad on ühel meelel selles, et majandus algab ja lõpeb inimestega. Mitte ideede, kontseptsioonide ja riigikordadega, vaid konkreetsete lihast ja luust inimestega, keda kas on või ei ole. Ja Austrias, vaatamata sündivuse nappusele, inimesi on. Aasta-aastalt ikka pisut rohkem, praeguseks juba üheksa miljoni ringis, igaüks neist statistiliselt pisut jõukam ja pisut kõrgema elustandardiga kui aasta tagasi. Rääkimata läbiastuvatest turistidest, keda tuleb kaks iga austerlase kohta, imikud kaasa arvatud. Arvutusmetoodikate erinevustele vaatamata püsib Austria oma sisemajanduse koguprodukti arvestuses maailma riikide võrdluses kindlalt teise kümne madalamas pooles. Niisugune positsioon ei kuku iseenesest sülle, selle taga on pidevad ja süsteemsed pingutused turusüsteemide arendamiseks, rahvusvahelise konkurentsivõime kasvatamiseks, investeeringute ligitõmbamiseks, sotsiaalpartnerluse ja ametiühingute tugevdamiseks. Viimaste liikmesus hõlmab umbes 2/3 palgasaajatest, nii et selle eraldi mainimine pole sugugi ülearune. Lisaks rahulik sotsiaalne kliima, avatusel ja usaldusel tuginev meelelaad, põlvkondade üldine eetos.

Muidugi kõlab kõik eelnev liiga hästi, et olla läbinisti tõsi. Kuid nagu eespool öeldud, ei esindagi siinkohal puudutatud aspektid viimase instantsi tõde Austria kohta, vaid õige kitsukest valikut võimalikest seikadest, mis loodetavasti aitavad kaasa selle toreda maa mõistmisel.

Eestlase jaoks leidub siin küllaga mõtteainet – näiteks kultuurilise ohutunde johtumine mitte niivõrd arvulisest väiksusest, vaid, vastupidi, suurde keelekogukonda kuulumisest, ühiskonna orgaaniline lõimitus läbi väärtuste tegeliku ja sisulise praktiseerimise poliitikas ja majanduses, kokkuvõttes eluterve balansseerimine Ida ja Lääne kokkupuutejoonel. Kuidas nad seda teevad, need põlis- ja uusausterlased? Kas inimesed panustavad seepärast, et Austria on jõukas, turvaline ja salliv? Või on Austria jõukas, turvaline ja salliv seepärast, et ta liikvel oleva potentsiaali vastu võtab? Õieti on see meelsusküsimus, ja seega vaid retooriline.