november 13, 2015

Virtuaalne Venemaa Eestis: Vene meedia mõju Eestis elavale venekeelsele elanikkonnale

Mihkel Maripuu / Postimees
ERR, Tallinn, 24.09.2015. ETV+ kanali esitlus.
ERR, Tallinn, 24.09.2015. ETV+ kanali esitlus.

Venekeelne elanikkond tunnetab enda olemist eesliinil.

Artikli pealkiri on ühtlasi ka pealkiri uurimusele mida tutvustati Rahvusvahelises Kaitseuuringute Keskuses oktoobri keskel. Autoriteks CNNi pikaaegne korrespondent ning CNNi Moskva büroo juht Jill Dougherty ja allakirjutanu. Uurimus põhineb neljakümne neljal intervjuul, mis viidi läbi 2015. aasta septembris ja oktoobris viies erinevas Eesti linnas (Tallinn, Narva, Valga, Kiviõli, Kohtla-Järve) elavate venekeelsete elanike, ekspertide ja poliitikutega. Eesmärgiks oli uurida, kuidas mõjutab igapäevaselt saadud info inimeste suhtumist nii nende elukohariiki kui päritoluriiki.

Kaasmaalased ja infosõda

Lääne julgeolekueksperdid on pärast Ukraina sõja algust palju tähelepanu pööranud Balti riikide haavatavusele, ja mitte ainult sõjalisele haavatavusele. Küsimus „Kas Narva on järgmine?“ kõlab liigagi tihti. Ida-Ukrainas toimunu on tõestanud, et teatud meelsuse loomine kohaliku elanikkonna seas või selle importimine „roheliste mehikeste“ näol muudab ka sõjalised manöövrid kergelt läbiviidavaks. Eesti ja Läti puhul peetakse ühiskonna Achilleuse kannaks just venekeelset elanikkonda, kelle lojaalsus elukohariigi suhtes on kohati küsitav. Ka meie kodumaised eksperdid nõustuvad, et sellised stsenaariumid on võimalikud, ning meie kodumaine meedia kajab kaasa.
Mitmete analüütikute sõnul peab Venemaa täiemahulist infosõda. Seda kinnitab ka 2014. aasta detsembris vastu võetud uus sõjaline doktriin, mis rõhutab eraldi infosõja olulisust. Käimasolev infosõda on kombinatsioon nii vanadest ja järeleproovitud kui ka uutest vahenditest, mis põhinevad eelkõige infotehnoloogia võimalustel.
Venemaa infosõda on oma olemuselt üsna agressiivne ning selle eesmärgiks on jätta lääneriikidest mulje kui topeltstandarditele toetuvatest ühiskondadest, kes suruvad teistele peale väärtusi, millesse nad ise ei usu või mida nad ise järgida ei suuda. Samas on moraalne ja poliitiline kuvand Venemaast pigem heroiline ning Lääne „äparduste“ taustal tasakaalustav. Meelelahutusprogrammide tase on muljetavaldav ning kõrgetasemeline.
Arvatakse, et kõige vastuvõtlikum osa Venemaa meediapropagandale on need etnilised venelased või vene keelt kõnelevad inimesed, kes elavad väljaspool Venemaa piire ning kelle lojaalsust püütakse seeläbi kõigutada, mis omakorda põhjustab sotsiaal-kultuurilisi pingeid nende asukohariikides. Ukraina sündmuste tõttu on huvi uudismeedia vastu suurenenud ning uudismeedia on omakorda muutunud manipulatsiooniobjektiks. Olenevalt uudiskanalist on võimalik näha väga erinevaid versioone tõest, mis omakorda seab inimesed elama erinevatesse inforuumidesse.

Narvas on kell 06.00 hommikul. Vladimir Aleksejev, endine Narva energeetikute ametiühingu esimees ja praegune pensionär, paneb televiisori käima. Esmalt vaatab ta Euroopa ja USA kanalitest tulevaid venekeelseid uudiseid. „Ma mõtlen nii, et sa pead tundma oma vaenlast. Neil on väga Putini-vastane hoiak … See on õel, lihtsalt õel. Vabandage mind, aga täielik solgitoru.“
Seejärel lülitab ta teleka ümber neile kanalitele, mida talle meeldib vaadata, Venemaa telekanalitele. Vladimir Aleksejevi lemmikprogramm on Vladimir Solovjovi juhitud poliitikašõu, kus tema arvates on esindatud kõik erinevad vaatepunktid ja mis on elav ja kirglik diskussioon, millesarnast Eestis lihtsalt ei leidu. Härra Aleksejev on uhke Venemaa presidendi üle. „Maailmas ei ole ühtki teist presidenti nagu Putin. Tema juhtimise all on Venemaa tõusnud põlvilt. See teeb mind õnnelikuks. See on suurepärane. Venemaa on hakanud aru saama, mis ta on, kes ta on ja kuhu ta peab minema.“1

Ülaltoodud näite põhjal võiks justkui järeldada, et härra Aleksejev elab Venemaa infoväljas, imetleb president Putinit ning kiidab heaks tema poliitika. Seega, härra Aleksejev võiks olla ka potentsiaalne oht Eesti julgeolekule, kuna tema hoiakud on soodsaks pinnaseks väljast tulnud kavatsustele Eestis midagi halba korda saata. Ta kehastab kõige selgemal kujul hirmu, mida paljud eestlased tunnevad ja mille eest paljud läänepoolsed liitlased hoiatavad – Eesti venekeelne elanikkond võib muutuda ettekäändeks Putinile Vene vägede sissetoomiseks.
Tõepoolest, Venemaa käitumine nii Gruusias 2008. aastal kui Ukrainas alates 2014. aastast on näidanud, et see väide ei ole vaid hüpoteetiline. Intervjuus Ameerika ajakirjanikule Charlie Rose’ile ütles Putin ÜRO 70. peaassamblee esinemise eel, et peab Nõukogude Liidu lagunemist 20. sajandi suureks tragöödiaks, sest hetkega sattus Venemaa piiridest väljapoole 25 miljonit venelast. Putin rõhutas, et see tõi kaasa suure hulga probleeme, sh olmelisi, perekondade lõhkumisi, majanduslikke ja sotsiaalseid. Putini sõnul on venelastest saanud tänapäeva maailma kõige killustunum rahvas ja see on tema jaoks probleem.2
Väljaspool Venemaa piire elavate Venemaa kodanike turvalisus on aga võrdsustatud Vene riigi turvalisusega ning kaasmaalaste turvalisuse tagamine õigustab ka sõjalist sekkumist. 2008. aasta Gruusia sõda muutis sõjalise jõu kasutamise Venemaa jaoks legitiimseks rahvusvaheliste suhete vahendiks. Vene Föderatsiooni kaitsedoktriin 2009. aastast andis sõjalise jõu kasutamisele kaasmaalaste kaitseks ka täiesti seadusliku katte, kuigi on vägagi küsitava loomuga rahvusvahelise õiguse seisukohast.
Venemaa välisministri Sergei Lavrovi sõnul on oluline, et Venemaa ja vene diasporaa vaheline suhe oleks kahepoolne – Venemaa toetab oma diasporaad ning see tegutseb Venemaa huvides. Diasporaa on väga võimas ressurss ning seda tuleb kasutada täiel määral.3

Kes nad on?

Eesti elab ligi 300 000 mitte-eestlast. Etnilised venelased moodustavad neist enamuse ja Venemaa kodanikke on 91 000. Määratlemata kodakondsusega inimesi on ca 80 000 ning ülejäänutel on Eesti või Euroopa Liidu kodakondsus.
Ei ole sugugi uudiseks, et venekeelse elanikkonna puhul ei ole tegu homogeense inimgrupiga, kus üksikisiku käitumise või arusaamade põhjal oleks võimalik kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Raske on öelda, kui paljud Eesti venelastest reaalselt loodavad Venemaalt tulevale abile, ja kui loodetakse, siis millisele abile. Sama raske on öelda, kui vastuvõtlikud on need inimesed infole, mis jõuab nendeni Venemaa kommunikatsioonikanalite kaudu.
Inimeste ootused, arvamused ja arusaamad sõltuvad nende päritolust, vanusest, soost, haridustasemest, sotsiaalmajanduslikust olukorrast, lõimumisastmest ja ka konkreetsest elukohast. Hiljuti ilmunud põhjalikud sotsioloogilised uurimused nagu „Integratsiooni monitooring 2015“ ja „Inimarengu aruanne 2015“ toovad need erisused selgelt välja, kuid välja joonistuvad ka teatud trendid.
Statistika näitab, et määratlemata kodakondsusega inimeste arv väheneb visalt, majanduslik ja poliitiline ebavõrdsus etniliste gruppide vahel on pigem suurenenud. Usaldus institutsioonide vastu on venekeelse elanikkonna hulgas tunduvalt madalam kui eestlaste hulgas. Ida-Virumaa moodustab endiselt üsnagi eraldiseisva enklaavi, mis ülejäänud ühiskonnaga halvasti suhestub. Kui Eestis tervikuna oli töötuse protsent oktoobris 4% ümber, siis Ida-Virumaal oli see 8,6 ja Valgas 9. Vene keelt kõnelevad eestimaalased ongi aga põhiliselt koondunud Ida-Virumaale, Tallinnasse ja Valka, mis muudab need protsendid oluliseks.
Eelnevale lisaks on aga veel üks teema, mis ühendab vene keelt kõnelevat elanikkonda – see on Vene inforuum. Ligi 75% vene keelt kõnelevast elanikkonnast jälgib regulaarselt Venemaa telekanaleid ja online-meediat. Päevasündmusi jälgitakse põhiliselt PBK, Rossia/RTRi, NTV või RTV vahendusel. Sellele järgneb Eesti venekeelne raadiokanal Raadio 4, Postimehe ja Delfi venekeelsed portaalid ning alles seejärel eestikeelsed telekanalid ja eestikeelsed uudised. Vaadatakse ka CNNi ja BBC venekeelseid programme. Venekeelne elanikkond elab tõepoolest suures osas Venemaa inforuumis.
Sotsioloogiliste uuringute tulemusi vaadates võib teha järelduse, et kõik eeltingimused hirmude, usaldamatuse ja eelarvamuste tekkeks on loodud. Ilma pikemalt mõtlemata oleme võtnud hoiaku, et vene keelt kõnelev elanikkond on potentsiaalne oht meie riigi julgeolekule.
Statistika võib olla usaldusväärne, kuid muudab väga suure osa elanikkonnast abstraktseks ja anonüümseks suuruseks, süvendades juba niigi eksisteerivat mentaalset barjääri eestlaste ja vene keelt kõnelevate inimeste vahel.
Seega, hoopis olulisem kui fakt, et enamik Eestis elavast venekeelsest elanikkonnast jälgib Vene uudistekanaleid, on küsimus, mida ja miks sealt tegelikult vaadatakse ning kuidas see kujundab nende arusaamu ja meelsust nii Eesti kui Venemaa suhtes. Peab tõdema, et kellegi meelsust mõõta on äärmiselt raske, kuid inimesega kõneldes saab kindlasti enam teada, kui pelk number tabelis selgitada suudab.

Millest nad mõtlevad?

Meie vestlused kestsid viieteistkümnest minutist pooleteise tunnini ning tihti asendus algne kõnekramp väga avatud ja südamliku vestlusega.
Inimesed, kellega kõnelesime Narvas, Kohtla-Järvel või Sillamäel, tunnevad tugevamat sidet Venemaaga ja tunnevad end eelkõige kultuuriliselt venelastena, sest nad kõnelevad vene keeles, käivad sageli teisel pool piiri, nende lähedased elavad Venemaal ja omaksed on sinna maetud. Nad teevad vahet kodumaal ja sünnimaal, kuid olulised on mõlemad. Nende eneseteadvus on üsna kõrge, kuid samas ei tunne nad end päriselt kodus ei siin- ega sealpool piiri. Venemaa argipäevaga ollakse kursis, kuid liiga lähedale ei kiputa. Vanemad inimesed jälgivad huviga ja vahel murega, mis toimub, kuid eelistavad seda teha distantsilt. Nooremate jaoks on Venemaa lihtsalt üks võõrriik nagu iga teine. Nad püüavad kodukohast lahkuda, kuid sihtkohaks ei ole mitte Tallinn või Moskva, vaid hoopis London või Berliin. Eesti ja eestlaste suhtes tuntakse teatud ebalust. Paljudel on väga head suhted oma eestlastest naabritega, kuid valitsuse suunal väljendub trots ja usaldamatus.
Valgas elavad vene keelt kõnelevad inimesed erinevad Narva saatusekaaslastest seetõttu, et on kindlasti paremini lõimunud. Teine aspekt, mis väärib märkimist, on see, et Valga mitte-eestlaste kogukonna muster on taustalt tunduvalt kirjum ning tooni ei anna mitte niivõrd Venemaa kui Läti, Ukraina ja Valgevene. Valgalaste keskkond on tunduvalt multikultuursem. Nende inimeste jaoks on oluline kohalik elu, laste käekäik ja töökohtade olemasolu. Kõik, mis jääb neist teemadest väljapoole, on vähem oluline. Inimesed, kellega suhtlesime näiteks Aclima õmblusvabrikus, ei mõistnud algselt meie muret informatsiooni mõju pärast inimese hoiakutele. Nad ei olnud eales neis kategooriates mõelnud. Pärast meie külastust oli nende maailma tekkinud uus mõiste – infosõda. Poliitikast ei soovitud väga rääkida, sest kardeti, et nende arvamusele antakse negatiivne hinnang või et neid hakatakse lahterdama. Meie teemapüstitus tekitas mõneti segadust.
Enamik inimesi, kellega kõnelesime, oli läbinud eesti keele kursused, kuid praktika puudumine on muutnud kogu vaeva asjatuks ja keel on ununenud või passiivne. Nende seas on nii Eesti passi, Vene passi kui ka halli passi omanikke, kuid passi värv mängib nende inimeste jaoks oluliselt vähem rolli kui Eesti riigi jaoks. Enamik ei omista sellele ei ideoloogilist ega põhimõttelist tähendust. Inimesed on pigem pragmaatilised. Pigem selgus, et halli passi omanikud on kõige privilegeeritum kategooria, sest nemad saavad viisata sõita nii Euroopa Liitu kui Venemaale, noormehi ei ohusta kaitseväeteenistus ei Eestis ega Venemaal ning samas katab Euroopa Liit ka nende ravikulud, kui reisil midagi peaks juhtuma.
Inimesed jälgivad Venemaa infokanaleid ja püüavad jälgida ka seda, mis toimub Eestis, läbi siinsete venekeelsete väljaannete, kuid samavõrra olulised on tihe suhtlemine sugulaste ja sõpradega nii Venemaal, Ukrainas, Valgevenes kui mujalgi endise Nõukogu Liidu territooriumil. Koolinoored ammutavad pea kogu eluks vajaliku informatsiooni sotsiaalmeediast.
Vestlustest jäi sageli mulje, et venekeelse elanikkonna teadvuses ei ole uued territoriaalsed riigipiirid samal määral kinnistunud kui eestlaste teadvuses. Nende jaoks on Venemaa mentaalselt sama lähedal, kui oli enne Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Nende infoallikad on palju mitmekesisemad kui eestlaste omad, sest vastukaaluks eestlastele ei usalda Eesti venekeelne elanikkond ühtki allikat täielikult. Nende meelest on propaganda nii see, mis tuleb Venemaalt, kui ka see, mis tuleb Läänest. Eesti venekeelne elanikkond on vaadanud Venemaa telekanaleid Nõukogude ajast saadik ja seda paljuski alternatiivide puudumise tõttu. Alles 28. septembril sel aastal alustas täisprogrammiga venekeelne ETV+. Vaatamata sellele, et uude telekanalisse suhtutakse teatud reservatsiooni ja eelarvamusega, olid kõik, kellega kõnelesime, sellest teadlikud ning omajagu uudishimulikud. Nii mõnedki arvasid, et tegu on vastupropagandaga. Sellisena oleks see neile pigem solvav. Kõneldes kanali loojatega, sellist muljet ei jäänud. Pigem vastupidi, püütakse avada vene keelt kõnelevate inimeste maailma nii eestlaste kui nende endi jaoks. See on püüd teineteist paremini tundma õppida. Selle kanali üle võib lõputult ironiseerida, kuid see, mis on, on kindlasti kordades parem sellest, mida ei ole kunagi olnud.
Eestlaste hirmu Ukrainas toimunu kordumise pärast ei mõisteta samuti. Seda peavad veidraks ja ebatõenäoliseks nii need, kellele Putin presidendina sümpatiseerib, kui need, kes teda ei toeta. Putini tegevust Ukrainas keegi heaks ei kiitnud, isegi kui Krimmi annekteerimise küsimuses väga erinevaid arvamusi kuulda võis. Inimestes oli tajuda ärevust tekkinud olukorra pärast. Ühe Valgas elava ja töötava naise poeg õppis Peterburis, et emakeelset kõrgharidust saada. Vestluses pojaga tuleviku teemadel jäid naist kummitama sõnad: „Tulen Eestisse tagasi, kui sõda ei tule.“ Sõjanarratiiv hõljub õrnalt õhus nii siin- kui sealpool piiri ja tungib meedia vahendusel argipäeva.
Üsna selgelt tuli aga vestlustest välja, et mitte sõda ega poliitika ei kutsu inimesi televiisorite ette. Pigem ollakse kõigest negatiivsest väsinud. Vene telekanalitest otsitakse pärast pika tööpäeva lõppu eelkõige kvaliteetset emakeelset meelelahutust. Kui sinna vahele jäävad uudised, vaadatakse ka neid, sest ka uudised on tänapäeval osa meelelahutusest. See, mida usutakse, on aga teine teema. Täiel määral ei usuta midagi, pigem kontrollitakse ja võrreldakse informatsiooni ning kinnituseks helistatakse pereliikmetele või sõpradele. Suurema huviga jälgitakse kohalikke kui rahvusvahelisi uudiseid. Venemaa kultuuriline atraktiivsus ei võrdu tingimata poliitilise atraktiivsusega!

Kas tõesti hundid lambanahas?

44 intervjuud ei anna kindlasti alust üldistusteks ning samuti ei järeldu meie tööst, et julgeolekuohtu selles kontekstis ei eksisteeri. Piisab vaid väikesest radikaalide poolt mahitatud intsidendist, mis rattad vales suunas keerlema paneks. Samas andsid need vestlused tavaliste inimestega meile pildi sellest, kui kainemõistuslik on meie venekeelne elanikkond vastukaaluks meie endi hirmudele.
AFP(Raigo Pajula)/ScanpixÜlalkirjeldatud ohupilti üha toites võime jõuda isetekkeliste ja soovimatute tagajärgedeni. See on infosõda, mis paneb eestlasi endid venekeelsesse elanikkonda skepsisega suhtuma või Eesti venelasi end vastasleerina positsioneerima. Eestlaste suhe Venemaasse on täna eelkõige poliitiline – mõeldes Venemaast, mõtleme eelkõige Putinist, olles unustanud Puškini. Meil on raske uskuda, et Eestis elavad etnilised venelased tunnevad vaid kultuurilist või emotsionaalset sidet oma isamaaga ega ole poliitiliselt motiveeritud. Osalt on see kindlasti mõistetav, sest tänu just poliitiliselt motiveeritud Eesti diasporaale, kelle moodustasid sõjapõgenikud ja nende järglased, oli Eesti riigi taasloomine üldse võimalik. Nemad hoidsid elus seda riiki ja kultuuri, mida kodueestlased elus hoida ei tohtinud.
Venemaa ja vene diasporaa suhe on aga teistsugune. See ei ole vastastikku rikastav suhe. Venemaa kasutab oma diasporaad ettekäändena või manipulatsiooniobjektina, tundmata tegelikult vähematki reaalset vastutust nende hea käekäigu eest. Vene telekanalite kaudu levitatav sõnum on sõnum „Suurest Venemaast“, kes on taas sisse võtnud väärika koha globaalses poliitikas. See sõnum on mõeldud eelkõige Venemaal elavatele inimestele, et kindlustada Vladimir Putini seljatagust ja koguda toetust tema poliitikale. See kuvand annab vene inimesele võimaluse uhkust tunda! Rahvusliku eneseteadvuse seisukohast on see väga oluline.
Eesti venekeelne elanikkond on liialt erineva tausta ning soovidega ning nende ja nende laste elud on liialt läbi põimunud Eestiga selleks, et Eestist kergekäeliselt lahkuda. Isegi kui need inimesed ei tunne end täisväärtusliku osana meie ühiskonnast, sest neil puudub kodakondsus või takistab neid keelebarjäär, ei tähenda see ilmtingimata, et nad sooviksid osaleda Venemaa poliitilises elus või muutuda Venemaa käepikenduseks Eestis. Nad on reeglina väga alalhoidlikud, sest nemad asuvad eesliinil. Vene meedia sõnum on piisavalt üldine, et otseselt mitte kõnetada Eesti venekeelset elanikkonda, kuid võib osutuda atraktiivseks just neile, kes Eestis oma kohta ei ole leidnud ning kelle jaoks Lääs jääb kättesaamatuks.
Venemaa ametlik suhtumine väikeriikidesse ei ole alates 1991. aastast sugugi muutunud. See, mis eristab Venemaad 2015. aastal, on kümme aastat väga selget ja järjepidevat juhtimist ning kõrgeid naftahindu. Venemaal on täna võimekus oma kavatsused ellu viia! Venelaste õnnestumine nende püüetes NATO liitlaste vahele „kiil lüüa“ või „radikaalse elemendi“ import Ida-Virumaale on Eesti jaoks hetkel kindlasti suuremaks ohuks kui siin elavate venelaste infotarbimisest tulenev meelsus.
______
1 Tsitaat pärineb uurimistöö jaoks tehtud intervjuust.
2 http://www.charlierose.com/watch/60624349 3 Intervjuu Sergei Lavroviga: www.pomnirossiu.ru/about/obrashenie-lavrov/index.h…

Arvamus

Ksenia Repson-Deforge, Postimehe ja ETV+ ajakirjanik
Telemängu “Mis? Kus? Millal?” vene versioonis sattus mulle hiljaaegu ette üks suurepärane ja tähelepanuväärne küsimus. 1978. aasta suvel algas New Yorgis remont kõrghoones, mis oleks võinud projekteerijate valearvestuse tõttu kokku variseda. Üllataval kombel ei tekkinud aga paanikat – muu hulgas sellepärast, et 10. augustist 5. novembrini toimus linnas midagi. Mis see oli? Õige vastus: ajakirjanike streik. Massiteabevahenditeta ei teki ühiskonnas pingeid, kogu elu kulgeb rahulikku rada pidi. Tuletage meelde imekauneid suvepäevi maakodus ilma interneti, kirjade ja uudisteta. Kuid inimesed, kes minu kommentaari loevad, sellised ei ole. Pigem vaatavad nad päevas oma tuhat korda Facebooki seinalt uuendusi, kuulavad autos uudiseid ja on alati sündmustega kursis. Minu meelest on meid, see tähendab inimesi, kes jälgivad uudiseid, nii meeletult palju vähem kui neid, kes ei jälgi, et püstitatud küsimus kaotab isegi mõnevõrra mõtet. Muide, need, kes siiski uudiseid jälgivad, ei viitsi sageli kujundada isiklikku seisukohta selle või teise probleemi kohta. Nad usuvad horoskoopi ja magnettormi. Neil on lihtsam omaks võtta selle või teise autoriteedi seisukoht. Seepärast ongi nii vähe arvamusliidreid, inimesi, kel jagub energiat ja aru kujundada oma seisukoht. Tuleb ka mõista, et neil liidritel on oma huvid, mis sugugi alati ei kattu ühiskonna huvidega. Mida mina ette võtaksin? Ma tooksin juba kooliprogrammi kursuse propagandasse ja ajakirjandusse kriitilise suhtumise kohta. Kohustuslikuks kirjanduseks peaks olema Gustave Le Boni väga kainestav “Hulkade psühholoogia”, mis käsitleb rahvamasside juhtimist. Muide, kool on sama inertne kui kõik muu. Lugege seda raamatut ise ja soovitage lastelegi. Paljugi saab palju paremini selgeks.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Karmo Tüür, Eesti Välispoliitika Instituudi analüütik
Eestivenelaste teema on eestlaste jaoks emotsionaalselt niivõrd laetud, et tihtipeale tekivad arvamused ja üldistused enne, kui jõutakse teemasse süvenedagi. „Ah nad on kõik sellised“ – seda tüüpi arvamus kõlab hirmutava otsusekindlusega, ehkki enamasti pole selliseks üldistuseks alust.
Seetõttu tuleb RKK uuringut igati kiiduväärseks hinnata. Paraku on põgusa leheloo põhjal raske hinnata uuringu sisulist väärtust. Teadmata metodoloogiat ja tutvumata intervjuude käigus kogutud materjaliga saab rääkida ainult sellest, mis on käesolevas tekstis kirjas.
Üldjoontes näivad enamik järeldusi olevat adekvaatsed. Et eestivenelased tarbivad venekeelset meediat, on iseenesest mõistetav. Kuna seni pakub seda piisavalt heal ja meelelahutuslikul tasemel vaid Venemaa, siis on mõistetav, et enamik siin elavatest venekeelsetest inimestest elab seeläbi Vene inforuumis. Kultuuriline lähedus ja (eriti vanema põlvkonna) jagatud mäluruum ainult süvendab seda sõltuvust.
Kuid kas see muudab eestivenelaste meelsuse Eesti jaoks vaenulikuks? Sellele küsimusele antakse tekstis pigem eitav vastus, osutades ehk pisut ootamatult, aga loogiliselt, et „See on infosõda, mis paneb eestlasi endid venekeelsesse elanikkonda skepsisega suhtuma …
Kahju on sellest, et ülevaateloos kasutatakse vaid ühel korral väljavõtet intervjuudest. Põhijäreldused kõlaks palju veenvamalt, kui autor(id) loobuks ebakindlast toonist stiilis: „44 intervjuud ei anna kindlasti alust üldistusteks “ ja kasutaks rohkem konkreetseid näiteid välitöödel kuuldu kohta.
Lõpetuseks väike soovitus – kõnealune uurimus tuleks kindlasti ka vene keelde tõlkida. Ei ole midagi loomulikumat, kui ka ohugrupina osutatud „/need/ kes Eestis oma kohta ei ole leidnud ning kelle jaoks Lääs jääb kättesaamatuks“ saaksid enda kohta arvatut lugeda.
(Uurimus on vene keelde tõlkimisel. – toim)

Pavel Ivanov, vecherka.ee peatoimetaja
Kõige mõjuvam iseenesest on muidugi televisioon. Esikohal on puhas meelelahutus – näiteks PBK number üks on „Imede põld“, mis äsja tähistas oma 25. sünnipäeva. Siis järgnevad „Eesti uudised“. Kuna seal võib leida rohkem keskerakondlikku vaatenurka, siis on mõju pigem Eesti riigi sisene ja parteiline, aga mitte Venemaa propagandast kantud.
PBK-l on veel Eesti omatoodangut, mis on samuti keskerakondliku taustaga. Ja seda pole mõtet häbeneda, sest kes maksab, see ka tüdrukut tantsitab – äri on äri. Kuid ei maksa laskuda ka hüsteeriasse, sest nende saadete – „Vene küsimus“ ja „Meie pealinn“ – vaadatavus on marginaalne. Järelikult ka mõju on vastav.
Omaette olukord on kanaliga RTR. Pühapäeva õhtuti käib seal ikka tõsine andmine, kui eetris on Vladimir Solovjovi juhitud talk-show. Üsna regulaarselt on seal külalisi Eestist. Varem käis seal Dmitri Linter, kes külvas hüsteeriat juba Eesti venekeelsete inimeste seas – „miks tema esindab meid?“, kõlasid Lasnamäe paneelmajade elutubades vastuseta küsimused.
Nüüd on olukord muutunud, sest sagedaks külaliseks Venemaa jutusaates on Yana Toom. Kindel esinemismaneer ja mitte ühtegi halba sõna Eesti kohta. Mõjub. Ja mitte Venemaa televisioonikanal, vaid Yana Toom.
Ülejäänu on meelelahutus.
Palju hullem olukord valitseb hoopis teises auditooriumisegmendis. Kuidas jõuda nendeni, kes elavad dokfilmist tuntud endises parkimismajas Ida-Lasnamäel? Vaat seal ei kehti mingi riigikord ega levi mingi info. Omamoodi „tervisekapsel“.