Venemaast, varjenditest ja naistest püssi all – Diplomaatia suur valimisdebatt

Jürgen Ligi (Reformierakonna aseesimees, kaitseminister aastatel 2005–2007, Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees), Urmas Reinsalu (IRLi esimees, kaitseminister aastatel 2012–2014), Marianne Mikko (SDE juhatuse liige, Riigikogu Euroopa asjade komisjoni aseesimees), Rene Toomse (Keskerakond, kaitseliitlane ja endine luureohvitser), Ukraina sõda, ISISe pealetung, rahvussuhted – kui mõelda Eesti julgeolekuprobleemidele, siis mis teeb teile poliitikuna enim muret? Mis on kõige olulisem välisjulgeolekuprobleem, mida peate teravaimaks sisejulgeolekuprobleemiks?

Urmas Reinsalu (IRL): Sõjalise julgeoleku seisukohast peame mõtestama Venemaa kasvavat agressiivsust. Läänemaailm, sh Eesti, peab arvestama, et vastasseis Lääne ja Venemaa vahel võib kesta pikka aega. See võib hõlmata ka sõjalist vastasseisu Venemaa ja NATO vahel. Arvestades Eesti asukohta on tõenäoline, et ka meie võime saada selles konfliktis osaliseks.

Ilma ilustamata – peate silmas võimalust sõjaliseks konfliktiks otse Eesti territooriumil?

Reinsalu: 2013. aasta lõpus ilmus ajakirjas The Atlantic analüüs, mis puudutas võimalikke relvastatud kriise aastal 2014. Ukrainast, Venemaast ja Taga-Kaukaasiast polnud seal sõnagi. Tänaseks on kogu see pilt kardinaalselt muutunud. Kui üks riik on relva jõul asunud oma piire muutma, ning tegu on seejuures tuumariigiga, siis see on tõsiseim sõjaline kriis pärast külma sõja lõppu. See riik ei pea enam kinni rahvusvahelise õiguse elementaarsetest reeglitest. Tema tegevus on ettearvamatu. Sõjalised kriisid algavadki ettearvamatust käitumisest, mis kulmineerub. Me peame olema valmis võimalikeks ootamatusteks. Venemaa käitumine on vastuolus igasuguse instinktiga, mis võiks lähtuda oma kodanike heaolust või rahvusvahelisest reputatsioonist. Venemaa käitub ebaloogiliselt nii lühi- kui pikemas plaanis. Me peame arvestama selle ootamatuse ja ebaloogilisusega, mis võib väljenduda sõjalises vastasseisus NATO ja Venemaa vahel.

Jürgen Ligi (Reformierakond): Nõus, et Eesti suurim välisjulgeolekuprobleem on laias laastus muidugi Venemaa ja reegliteta maailm, mille ta on loonud. Probleemi hulka kuuluvad ka sümpaatiaavaldused, mida ta kohtab nii kaugemate kui ka lähedasemate riikide seas, sealhulgas ELi ja NATO liikmesriikide seas ja otsapidi ka Eestis. Me ei saa rääkida suurest julgeolekupoliitilisest ühtsusest Eestis ja ka valijaskond suhtub probleemidesse erinevalt. Suur mure on psühholoogilise vastupanu võime ja rahvusvahelisel areenil olen näinud sel teemal hämmastavaid tagasilööke.

Marianne Mikko (SDE): Välisjulgeoleku koha pealt on kaks suuremat probleemi. Esiteks, Venemaa ei ole selline, nagu Lääs on mõelnud, tahtnud, unistanud. Ta on agressiivne ja ta ei kavatse demokratiseeruda. Teiseks Islamiriigi pealetung. Kuigi see meid otseselt ei puuduta, siis olles osa NATOst ja EList puudutab ta nii ehk teisiti, sest võitlejad on sinna läinud nii Soomest kui ka Rootsist. Kui Rootsi säpo juht ütleb, et Pariisi-laadsed terrorirünnakud muutuvad elu normiks, on see väga karm ütlus. Siseturvalisuse olulisim küsimus on, et kui meil on kolmandik mitte eesti keelt kõnelevaid inimesi, siis kas nad on „meie omad“? Kas nad on patriootlikult meelestatud?

Siseturvalisuse olulisim küsimus on, et kui meil on kolmandik mitte eesti keelt kõnelevaid inimesi, siis kas nad on „meie omad“? Kas nad on patriootlikult meelestatud?

Marianne Mikko

Rene Toomse (Keskerakond): Ilmselgelt Euroopas sõjalist ohtu keegi teine endast peale Venemaa ei kujuta. Mis puudutab härra Ligi märkust, siis Keskerakond pole kindlasti see, kellel on siin erinev arusaam. Pigem on küsimus meetodites, kuidas olukorda lahendada. Mõtleme natuke laiemalt! Riigi väga oluline püsimajäämise alus on majandus ja oma toodete eksportimine. Venemaa on olnud siin oluline partner. Kas on mõtet taskunoaga tulirelvade võitlusesse tormata, kui oleme need, kes võivad pärast kannatada? Pigem eelistame hoida tagasihoidlikumat joont! Meenutaks, et Keskerakond on mõistnud hukka nii Ukraina-vastase agressiooni kui ka omal ajal Gruusia ründamise. Ja kui meil ka on üksikud poliitikud, kelle puhul näib, nagu nad toetaksid Venemaad, siis see pole ametlik seisukoht, vaid inimeste isiklikud seisukohad.

Tahate öelda, et Eesti võiks püüelda sanktsioonipoliitika leevendamise poole, kuna kannatab Eesti majandus ja turvalisus??

Toomse: Küsimus pole ainult sanktsioonides, isegi Hodorkovski ütleb, et need ei tööta nii. Vaja on teistmoodi asju.

Mida siis täpsemalt?

Toomse: Sanktsioonidega on nii, et on kaks varianti. Kas täie rauaga või üldse mitte. Näeme, et praegused sanktsioonid ei tööta, need suruvad Venemaa küll pingesse, aga praegu ei tõmba ta Ukrainast tagasi. Asjad ei ole lihtsalt mustad ja valged.

Ligi: Asjad on tihti mustad. Kui juhtivad poliitikud valijaskonnale konkureerides alavääristavad Krimmi probleemi – selle asemel, et kõnetada otse venekeelset valijat –, siis see on probleem.

Reinsalu: Ei saa öelda, et sanktsioonid oleks olnud mõjuta, kuid ei saa öelda, mis suunas nad Venemaad mõjutavad, kas agressiivsemas või leplikumas suunas. See käitumisjoonise prognoosimatus kätkeb riski, et seda võidakse proovile panna NATO ja Venemaa sõjalise vastasseisuga ja meie geograafiline asend seab meid selles suhtes keerulisse rolli. Tõsiasi on, et oleme Venemaa piiririik ja samas NATO liikmesriik ja sõjaline tasakaal meie regioonis ei ole NATO kasuks. NATO alaline kohalolek on igati mõistlik suund. Vajame USA reaalset sõjalist kohalolekut lisaks sümboolsele. Meie surve võiks olla koos Poola ja Balti riikidega, et Itaaliast osa USA üksusi paigutataks ümber meie regiooni.

Ligi: Eesti sõjaline heidutus, millega Venemaa arvestab, on NATO. Aga Venemaa arvestab hübriidsõja kontseptsiooniga ja sinna on sisse kirjutatud Eesti. Aprillisündmusi kujutatakse juba hübriidsõja klassikana ühes NATO liikmesriigis. Hübriidsõja saatanlikkus on tema mitmekesisus ja erinevad mõjutusvõtted. Mitmes teises riigis on Putin paraku leidnud mõistmist. Aga väärtustepõhist poliitikat ei saa seada kahtluse alla põhjusel, et see pole majanduslikult kasulik! Väga suur ohumärk meile on ka Kreeka uus äärmusvasakpoolne valitsus. See kõik on hübriidsõja sõnnik.

Mikko: Erinevalt meie ekskaitseministritest olen mina küllalt rahulik selles küsimuses, kas Eesti on kaitstud või ei ole. Sügisel Walesis sai Eesti selle, mida ta tahtis. See on see, mille puhul me ei pea ülemäära palju närveerima ja kartma. Me peame ise olema oma võimekustega tublid ja arendama seda, aga teisest küljest ei saa nõustuda Reinsalu mõttega, et toome Itaaliast Ameerika sõdurid lisaks Eestisse. Valimisvõitluses ei tasu tervel sel teemal liiga palju peatuda. On teatud teemasid, mis on väga selgelt suletud uste taga ja mida ei tooda avalikkuse ette sellepärast, et olukorda analüüsivad need on conaisseur’id, teadjamehed ja -naised. Võiksime olla kindlamad, julgemad. Eesti 2% kaitsekulutustest on väga hea kinnitus, et oleme tõsiseltvõetavad, märgatavalt tõsiseltvõetavamad, kui on Läti või Leedu. Ka kõikvõimalikesse missioonidesse on Eesti korralikult panustanud. Eesti on olnud paavstilikum kui paavst ise. Ma olen nõus, et hübriidsõda on tõsine asi, aga me ei pea asuma meeleheitlikult närveerima.

Reinsalu: Meeleheide, närveerimine ja ülemäärane hirm ei ole kindlasti kõige ratsionaalsem. Kuid seoses muutunud ohupildiga peame olema valmis rohkem panustama. Loomulikult on Eesti kaitstud, aga ohtlik oleks arvata, et praegune Ukrainas kujunenud vastasseis oleks lühiajaline nähtus.

Mikko: Seda ma pole öelnud!

Tõsiasi on, et oleme Venemaa piiririik ja samas NATO liikmesriik ja sõjaline tasakaal meie regioonis ei ole NATO kasuks. NATO alaline kohalolek on igati mõistlik suund.

Urmas Reinsalu

Reinsalu: Väga paljudes lääneriikides me seda hoiakut näeme, ka poliitilise eliidi seas meie partnerite pealinnades. Ukraina sõja seemned külvati Gruusia sõjas, kus agressor jäi karistamata ja sai julgustust. Olen nõus, et sanktsioonid on tulemuslikud, kui nad sunnivad agressori taanduma. Järelikult seniseid sanktsioone on rakendatud liiga vähe ja liiga hilja, need ei ole agressorit taltsutanud. Näiline leplikkus on kindlasti seda kriisi süvendanud, mitte leevendanud. Otsustavuse ja jõu näitamine on see koht, millest on lääneriikide reaktsioonis olnud vajaka.

Toomse: Vene rahvas on paraku selline, et „kui meie omi pekstakse, tulevad kõik appi“. Ehk ei peaks Eesti hoidma end nii eesliinil? Kui demoniseerime Venemaad üle mõistliku määra, mängime kaardid kätte hübriidsõjale!

Tahate öelda, et nii võib eestivenelastes tekkida tunne, et Venemaale tehakse liiga?

Toomse: Just. Sellega peaks olema ettevaatlikum. Paneme ennast nende olukorda, ega nemad ei hakka meid Venemaa demoniseerimise pärast rohkem armastama. Need on sellised psühholoogilised aspektid, mis tuleks läbi vaadata, lähtudes mitte emotsioonidest, vaid teaduslikust aspektist.

Mis puudutab NATOt, siis on väga hea, et oleme seal, kuid reaalsuses… Sõjalise stsenaariumi korral võivad Eestit rünnata 3-4 Venemaa brigaadi. Sõjaolukorras on väga raske siia kedagi liigutada. Meie õhk on kaetud juba teistpoolt piiri, vastase õhutõrjega. Merd mööda on raske tulla Kaliningradi pärast. Maismaal on väga kitsas riba. Tõenäoline, et kui Venemaa peaks ründama Balti riike, siis oleks Läti kõige esimesena löögi all ja siis oleks maismaakanal välistatud.

Võib karta, et kui USA planeerib kaitsekulude vähendamist, ei suudaks nad pidada enam kaht sõda eri suundadel, eri regioonides, üht Lähis-Idas, teist siin. Ja nad panustavad üha enam Lähis-Idasse, ISIS on järjest murettekitavam. Eks Venemaa ka omakorda vaatab, kus keegi nõrgendab või tugevdab kohalolekut. Ka britid, kes on Euroopas arvestatav jõud, vähendavad enda vägesid. Euroopas on ainult kaks riiki, kes panustavad riigikaitsesse kaks protsenti – need on Eesti ja Poola. Teised kõik on vähendanud, britid lähevad 1,88% peale. Peaksime vaatama pisut avarama pilguga kaitsejõudude arengut, mitte tegema miniriigi mudelit suuriigi armeest, vaid arendama ise rohkem hübriidkontseptsioone. Eestil ei ole mõtet tugevalt esile tükkida, kuid samas tuleb olla valmis end tugevalt kaitsma, kui keegi peaks tungima meie maale.

Ligi: Yana Toomiga peaks kõigepealt kokku leppima, kuidas asjadele reageerida. Savisaar võtab need hääled suurima rõõmuga vastu. Mina tahaksin nendelt erakondadelt, kes kipuvad olema vasakpoolsemad, tugevamat venelaste kõnetamist.

Reinsalu: Ma ei ole nõus, et Eesti peaks olema kuidagi vaguram või Ukraina sõja küsimuses seoses Vene vähemusega enesetsensuuri kehtestama. Ukraina sõja küsimus on ühelt poolt üldinimlik väärtuste küsimus nagu ükskõik kus maailmas toimuv ebaõiglus või alatus ühe rahva suhtes. Aga teine dimensioon on meie vahetu julgeolekuhuvi. Kui agressor saab julgustatud Ukraina küsimuses, siis see on tal järgmine motivatsioon oma piire edasi nihutada. Eesti julgeolekupoliitiline ellujäämisinstinkt peaks olema koputada Euroopa südamele! Malta elanikud vaatavad nii või teisiti Ukraina ja Venemaa küsimuses toimuvaid arutelusid akadeemilisema perspektiiviga kui Balti riikide inimesed.

Kõikvõimalikke teisi kriise, Süüria, Iraan, USA-Hiina suhted, peame vaatama läbi selle spektri, et kuivõrd need juhivad läänemaailma tähelepanu Ukrainast ja Venemaalt kõrvale.

Mullu kevadel, kui Ukraina olukord üha enam pingestus, tõstis Eesti ajakirjandus üles varjendite probleemi – nõukaajal ehitatud tsiviilkaitsevarjendid on lastud ära laguneda, sellal kui Soome ehitab varjendeid juurde. Kas otsus varjenditega mitte tegeleda on olnud õige?

Reinsalu: Tsiviilelanikkonna kaitse on oluline. Kuid võimaliku õhurünnaku puhul tsiviilelanike kaitsmisel on varjenditest olulisem keskmaaõhutõrje võimekus.

Toomse: Varjend ei ole iseenesest ainuke lahendus, aga kindlasti peaks nendega tegelema. Soomlastel on nõue, et alates teatud suurusest peab igal uuel ehitisel olema varjend, sealhulgas ostukeskustel. Kõik inimelud on väärtuslikud.

Reinsalu: Üks osa laiapõhjalisest strateegiast peab olema tsiviilelanikkonna kaitse. Aga varjendid ei ole automaatselt prioriteet. Kaasaja sõjad on muutunud üha kiiremaks. Ei ole enam nii nagu Esimese maailmasõja ajal, et käib aastaid pommitamine ja rindesõda. Kaasajal on prioriteet kiirreageerimisvõimaluse arendamine. Kriisid võivad areneda väga kiiresti. Kui küsida, kas keskmaa õhutõrje või varjend, siis keskmaa õhutõrje on olulisem.

Ligi: Jah. Igasuguseid asju saab teha ja miks mitte ka varjendi. Aga see on prioriteetide küsimus ja seda ei ole julgeolekuinstitutsioonid välja käinud prioriteedina. Küsimus on, kui tulemuslik, milline on see ressursimahukus.

Toomse: Mujal riikides on see suuresti arendaja kohustus! Riik ei pane suuresti raha alla, aga ehitaja peab keldrikorruse ehitama nii, et seda saab kasutada ka varjendina. See ei tule väga kallis.

Ligi: Ka see on ressursi küsimus, erasektorile ei ole mõtet panna üle jõu käivaid kohustusi enne, kui me ei ole selle tagajärjes kindlad.

Mikko: On natuke naiivsevõitu, et homme alustame varjendite ehitamisega. Varjendeid ei ole väga aktiivselt ehitatud mitte üksnes Soomes, vaid ka Šveitsis. Seal ei lähe enne maja käikugi, kui ei ole varjendit ehitatud. Aga varjendite asemel tuleks rääkida, kuidas teha nii, et venelased Venemaal saaksid vastuinformatsiooni, ja kuidas hübriidsõja puhul minna propagandasõjani nii, et oleme samal ajal edasi ka liberaalne demokraatia.

Paljud Euroopa maad on üksteise järel loobunud ajateenistusest. Eesti mitte. Kuid aastate kaupa on reaalselt aega teenima võetud vaid umbes kolmandik „aastakäigust“. Soomes seevastu üle 80%. Kas Eesti peaks pingutama, et ajateenijate osakaalu suurendada?

Mikko: Norras võetakse ainult 10% aastakäigust.

Toomse: Võiks võtta iga terve noore mehe, kes on selleks valmis. Päris mitmed minugi tuttavad tahaksid vabatahtlikult minna, aga ei saa. Kõik terved mehed 100% ulatuses peaks ajateenistuses ära käima, sest seal õpitakse paljusid asju! Ega see ei ole ainult sõjaline, vaid ka sotsiaalne lävimine. Ajateenistus võiks hõlmata ka kutseõpet, kõik erialad, mis on kaitseväes, on olemas ka tsiviilis. On täiesti mõeldav, et kui inimene väljub ajateenistusest, on tal ka kutsetunnistus, millega ta saab kiiremini tööle. See muudab ta atraktiivsemaks tööandja jaoks.

Härra Ligi, Reformierakond on minevikus eelistanud palgaarmee arendamist …

Ligi: Sõjaajal ei pane keegi ajateenistust kahtluse alla! Mina ei ole ajateenistuse fänn rahuajal kunagi. Aga mis puudutab ajateenijate osakaalu, siis ekspertide väitel rohkem ei ole vaja kui 3000 meest aastas nagu praegu. Selle arvuga ei maksa üle pingutada. Soome olukord on väga eriline, ta pole NATO liige, asub pikalt Vene piiril, ta on territooriumi kaitsega kindlalt rohkem kimpus. Aga sõjalist õpet ühes või teises vormis peaksid kõik poisid saama. Ma usun eksperte, mitte fanaatikuid, kes ütlevad, et iga poiss püssi alla. Ka sõjaajal tuleb hoida ühiskond toimivana. Eksperdid ei ütle, et vajame tervet aastakäiku ajateenistusse, seda ütlevad fanaatikud.

Reinsalu: Nüüd läksid asjad natuke sassi. Öelda, et sõja ajal on vaja ajateenistust ja rahuajal mitte, nii need asjad ei toimi.

Ligi: Sassi ei läinud midagi.

Reinsalu: Kui vaatame Eesti reservarmee ülesehituse loogikat, siis nii suures mahus üksusi ilma reservarmeeta ehk ajateenistust läbinud inimesteta ei ole lihtsalt realistlik. Ajateenistus on reaalne paratamatus, mis loosungeid siin parematel aegadel ka lehvitatud ei ole. Me ei suuda 20 tuhandet sõdurit hoida palgal, see on ebarealistlik. See, et Eesti suudaks hoida 3000 ajateenijat aastas, siis see on paras väljakutse juba aastas sündinute languse tõttu, valim tõmbub kokku seoses rahvaarvuga. Tervisenõudeid on leevendatud, aga seda ei saa teha lõputult. Ajateenistusse värvatute protsent aastakäigust hakkab kasvama juba noorte arvu languse tõttu.

Ligi: Mis puudutab sassiminekut, siis mina ei ole kasutanud sõja ja rahuaja mõistet juriidilises kontekstis. Euroopas on täielikult muutunud julgeolekuolukord. Muutunud julgeolekuolukord muudab ka kaitsepoliitikat. Aga ajateenistuse odavus on näiline, sest need, kes on kõrval, jäävad teenistusest ilma. Koormatakse neid, kes on aega teenima kutsutud, ja jäetakse koormamata need, kes ei lähe. See on küsitav.

Mikko: Arvestades noormeeste kehvenenud tervist ja seda, et alates 2013. aasta kevadest saavad ajateenistust läbida ka neiud, väidan ma, et just see on ressurss, kust saaks tõsta ja hoida ajateenijate arvu. Praegu on neiud ajateenijatest ainult 1%, aga tulevikus võiks see olla 20%. Meie ainuke tõeline kindral, keda mina pean kindraliks, on Tiiu Kera, aga ta ei ole Eesti kaitsejõudude kindral.

Kas ajateenistus võiks muutuda naistele ka kohustuslikuks?

Mikko: SDE seisukoht on, et pikk tee on Eestil minna, et muutuda Norra-taoliseks. SDE toetab naiste suuremat kaasatust kaitseteenistuses. Aga kohustuslikust on liiga vara rääkida.

Reinsalu: De facto on naiste ajateenistus ka Norras ikka vabatahtlik.

Mikko: Naispiloodid on näiteks meestest märgatavalt tublimad!

Reinsalu: Mõistlik on, et kõik noored saavad riigikaitse aluste õppeainet keskhariduse tasemel ja teavitatud ajateenistuse võimalusest. Aga on mõistlik, kui tüdrukute puhul jääb ajateenistus vabatahtlikuks.

Toomse: Eesti ühiskond ei ole naiste kohustuslikuks ajateenistuseks veel valmis.

Ligi: Ühiskonnas olgu ikka natuke tööjaotust ka!

Peaksime vaatama pisut avarama pilguga kaitsejõudude arengut, mitte tegema miniriigi mudelit suuriigi armeest, vaid arendama ise rohkem hübriidkontseptsioone.

Rene Toomse

Mida teha Eesti-Vene piiriga? Pärast Eston Kohveri juhtumit selgus, et see ei pruugi olla raske ka „roheliste mehikeste“ jaoks…

Toomse: Eesti piirivalvega juhtus see, et politsei sõi piirikaitse ära. Eestil oleks vaja sõjaolukorras ligikaudu 2000 piirikaitsjat. Tuleks taastada ajateenistus piiril, spetsiaalne piirikaitsjate väljaõpe.

Ligi: Eestis laias laastus hoiti kinni teadmisest, et kuni pole piirilepingut, pole vaja sinna raha paigutada. Aga piiri tähistamine ja piiri kaitse on erinevad asjad. Sõjalist konflikti ei lahendata tänapäeval kunagi piiril. Mina ei ole kuulnud ühtegi tõsiseltvõetavat eksperti, kes nostalgitseks, et peaksime ehitama suure sõjalise võimekuse piiril välja.

Reinsalu: Peame eristama kaht asja. Üks asi on politseiline funktsioon piiril, et narkokaupmehed ja illegaalid ei pääseks läbi. Ja teine pool on see, mis puudutab Venemaa võimalikke provokatiivseid samme, mis ei ole sõjalise konflikti mõõtmega, aga viitavad teatud sõjalisele jõukasutusele eesmärgiga heidutada psühholoogiliselt või provotseerida. Nendega tegelemine on sõjalise kaitse ülesanne. Ettekujutus, et loome kaks kaitseväge korraga, et üks sõja korral ja teine kaitseb piiri, ei ole reaalne.

Mikko: Pall on venelaste käes, aga kui rääkida piirilepingust, tasub arutada, kas oleks mõistlik ühepoolselt piirileping ratifitseerida.

Kui rääkida Eesti energiajulgeolekust, siis kui hästi see on tagatud, kui 90% elektrist toodetakse ühes kohas otse piirilinnas? Kas hajutatud elektritootmine ei oleks turvalisem?

Reinsalu: Estlink 2-ga saame lühiajaliselt oma tarbimisvajaduse katta.

Ligi: Turvalisuse tagab võrk, ühendused teiste riikidega.

Mis on olulisim ülesanne psühholoogilise kaitse vallas?

Ligi: Tagada inimeste vaimne vastupanuvõime. Et riik tagab, et tema põhiseadus toimiks.

Aga piiri tähistamine ja piiri kaitse on erinevad asjad. Sõjalist konflikti ei lahendata tänapäeval kunagi piiril.

Jürgen Ligi

Mikko: Psühholoogiline kaitse on, kui sa tunned end selle riigi kodanikuna ja oled kahe jalaga maa peal ja näed, et sinu nimel tegeletakse sinu kaitsmisega. See väljendub väga paljus ka poliitikute käitumises, poliitilistes otsustes ja selles, kui palju teavet jagatakse oma kodanikele ja kui palju arutatakse päris asjade üle ja kui palju pseudoasjade üle. Kui tulla selle kolmandiku mitte eesti keelt kõnelevate juurde, siis telekanali tegemine on hädavajalik.

Reinsalu: Venemaa tegeleb sõjapropagandaga, oma diasporaa ülesässitamisega ja nende organiseerimisega. See on mõjutustegevus. Esimene asi, millega seda leevendada, on, et mõtestatakse ja kirjutatakse seda mõjutustegevust lahti. Kapo aastaraamat on selles mõttes väga õige toode. Teine asi on, et me ei tohi ise minna omast võttest selili.

Toomse: Psühholoogiline kaitse tähendab minu jaoks, et räägime inimestele ausalt, mis on tänane olukord. See on usk oma riiki, aga see ei saa tulla uinutamise arvelt.