september 20, 2012

Venemaa välispoliitika varjatud mängud

Edward Lucase märtsis ilmunud raamat „Pettus“ (ingl k „Deception“) lahkab Venemaa välispoliitika varjatud külge – varjude mängu, kus liiguvad spioonid ja räpane raha ning inimelude hävitamine käib suurriikide, eriti aga Venemaa võimumängude juurde. Lucas kirjeldab raamatu avapeatükkides advokaat Sergei Magnitski, kelle ainus tõestatud patt autori silmis oli astuda vastu Kremli huvidele, vangistamist ning surma Vene võimude tõttu. Magnitski juhtumi detailne kirjeldamine loob tooni ülejäänud raamatu jaoks – Lucase silmis peab kõigile selge olema, milleks Venemaa võimeline on, ning ta hoiatab lääneriike, et kui need midagi Venemaa ja ta spioonide osas ette ei võta, on ka neil oht järjest sarnasemaks muutuda. Lucas on Economisti toimetaja, kes on aastakümneid tundnud huvi Venemaa, Ida-Euroopa ja Balti riikide vastu.

Edward Lucas. Deception: Spies, Lies and How Russia Dupes the West. Bloomsbury, 2012, 384 lk.
Edward Lucase märtsis ilmunud raamat „Pettus“ (ingl k „Deception“) lahkab Venemaa välispoliitika varjatud külge – varjude mängu, kus liiguvad spioonid ja räpane raha ning inimelude hävitamine käib suurriikide, eriti aga Venemaa võimumängude juurde. Lucas kirjeldab raamatu avapeatükkides advokaat Sergei Magnitski, kelle ainus tõestatud patt autori silmis oli astuda vastu Kremli huvidele, vangistamist ning surma Vene võimude tõttu. Magnitski juhtumi detailne kirjeldamine loob tooni ülejäänud raamatu jaoks – Lucase silmis peab kõigile selge olema, milleks Venemaa võimeline on, ning ta hoiatab lääneriike, et kui need midagi Venemaa ja ta spioonide osas ette ei võta, on ka neil oht järjest sarnasemaks muutuda. Lucas on Economisti toimetaja, kes on aastakümneid tundnud huvi Venemaa, Ida-Euroopa ja Balti riikide vastu.
Raamatu esikaanelt vaatavad lugejale vastu Anna Chapmani salakavalad ning Vladimir Putini kurjakuulutavad silmad ja see sobib väga hästi „Pettuse“ keskse teemaga – Venemaal loodud valitsemiskultuur, kus gangsterid, mafioosod, riigiametnikud ning luurajad mängivad enam-vähem võrdset (ja samaväärselt kriminaalset) rolli. Lucas kirjeldab detailselt, kuidas Venemaa võimumängudele jalgu jäänud advokaadid ning ärimehed kaovad avalikkuse silmist. Mõni õnnelik sureb kiiresti, teisi aga piinatakse või jäetakse surema vanglatesse. Ja alati leitakse ka keegi, kes selliste surmade eest vastutuse võtab. Esimesed peatükid Lucase sulest keskenduvad tausta loomisele – lugeja mõistab, milleks on Venemaa luureteenistused võimelised, kes on luurajad ning kuidas läänemaailm on oma silmad kinni pigistanud. Ta ei kirjelda spioone kui jamesbondilikke ning karismaatilisi alfaisaseid, pigem juhib tähelepanu nende sisemistele nõrkustele ning isiklikele ambitsioonidele. Õige hirmutavalt paistavad patriootlike spioonide ning riigireeturite kirjeldused üsna sarnastena.
Tähtis osa raamatust keskendub hiljuti kinnivõetud kümnele Vene spioonile Ameerika Ühendriikides ning eriti Anna Chapmanile. Lucas kirjeldab Anna Chapmani kui üht võrdlemisi mõttelagedat seltskonnatüdrukut, kellelt erilist luuretööd eeldada ei saanud. Samas Anna Chapmani isa oli kõrgel kohal Venemaa julgeolekuteenistuses. Lucas väidab, et see on ka Venemaa suurim nõrkus – tihti ei saa luurepositsioonidele selleks paremini sobivad inimesed, vaid just tähtsate sugulastega noored. Lucase sõnul suudab Venemaa aga eestlastele tuttava nõukoguliku korruptsiooni, nepotismi ja ebaefektiivsuse kõrval saata Läände ikkagi ka märkamatuid ning väga aktiivseid agente.
Eestlastele tõenäoliselt huvitavaim osa moodustub raamatu viimastest peatükkidest. Lucas keskendub Briti välisluure MI-6 tegevusele külma sõja aastatel, mil britid treenisid kümneid Balti riikidest pärit inimesi spioonideks ning saatsid nad tagasi raudse eesriide taha, mõistmata, et nende kohalikud kontaktid olid juba ammu KGB poolt värvatud, ning värsked spioonid leidsid võrdlemisi kiiresti oma õudse lõpu. Lucas näitab erapooletult ja faktitihedalt, kuidas üks maailma parimaid luureteenistusi eestlasi, lätlasi ja leedukaid täielikult alt vedas ning kuidas see hiljem suuresti maha vaikiti.
Raamatu kulminatsiooniks on Lucase uurimistöö Herman Simmi juhtumist. Lucas nõudis ilmselt sisse kõik “võlad” Eestis ning sai ligipääsu mitte ainult Simmile endale Tartu vanglas, vaid ka kaitsepolitsei ametnikele, kes juhtumiga tegelesid. Kuigi kapo ei lubanud Lucasel kuulda kõiki detaile, kirjeldas Simm talle oma värbamisprotsessi, seda kuidas toimus infovahetus  ühe salapärase portugallase kaudu, kes hiljem kui tina tuhka kadus. Lucas kirjeldab Simmi kui NATOle kõige rohkem kahju teinud reeturit. Simm müüs venelastele kõike, mida ta NATO kohta suutis välja uurida – alustades kohtumiste sisust ning lõpetades kõige tähtsamate koodidega. Samuti kirjeldas ta detailselt, mis vaidlused alliansisiseselt Venemaa üle toimuvad .
Simmi tegevus oli kestnud aastaid – ta värvati juba aastal 1995 puhkusel olles ning paljastati alles 2008ndal. Lucas püüab ka seletada, miks selline kõrge ametnik üldse reeturiks hakkas. Nagu paljudel reeturitel enne teda, oli ka Simmil tunne, et ta mängib geopoliitikas tähtsat rolli. Simm kommenteeris Lucasele, et kui Venemaal oleks infopuuduse tõttu tekkinud kartus, et teda võidakse rünnata, oleks ta ennetavalt ise Eestit rünnanud. Seega uskus Simm, et mingil moel on temast ikkagi veel inimkonnale suur kasu.
Viimased poolteist aastat oli isegi Simmile selge, et ring tema ümber tõmbub järjest koomale. Simm arreteeriti Keilas, ämma sünnipäevakringel näpus, 2008. aastal. Pärast kolmteist aastat kestnud varitegevust tuli tema reeturlikkus lõpuks eestlaste ja maailma silme ette. Kõige sensatsioonilisem uudis Lucaselt pole enne avalikkuse ette jõudnudki – Simm jagas algusaastatel Eesti siseinfot ka Saksamaale. Vabandused on tehtud ning vaevalt, et enam ka sellist asja juhtuks, küll aga kirjeldab see Simmi oportunistlikku olemust.
Edward Lucase raamatut oli peaaegu võimatu käest panna. Ta tõestab end kui üht parimat uurivat ajakirjanikku maailmas, sest „Deception“ on kirjutatud peaaegu pedantse faktitäpsusega. USA spiooniringi uurides kasutas Lucas aktiivselt kõiki kättesaadavaid vahendeid, nende seas näiteks sotsiaalmeediat, püüdes kätte saada spioonide kontakte ja vahendajaid, aga ka ülejooksikuid. Püüdes säilitada sõltumatust, on Lucas küsinud kommentaari pea kõigilt osapooltelt (nende seas ka Anna Chapmanilt!), loomulikult enamasti ebaõnnestunult. Lucas ei näe maailma mustvalgelt. Ta näiteks mõistis väga hästi, mida tähendas eestlastele valik Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel Teise maailmasõja ajal. Selline oskus on aga spioonidest rääkides kõige tähtsam omadus. See tähendab aga, et raamat on kirjutatud erapooletult ja detailirohkelt.
Hoolimata faktitihedusest on „Deception“ väga kergesti loetav. Lucas on suurepärane lugudevestja. Eestlastele paistavad need lood aga kahjuks suure õudusunenäona. Lucas on kindel, et Venemaa ei jäta oma tegevust Balti riikides ning spioonide värbamine kestab edasi. Ta ei usu, et Venemaast on võimalik Putini režiimi ajal luua NATOle ustav liitlane ja sõber. Kui keegi suudaks lääneriigid seda uskuma panna, siis on see just Edward Lucas.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid:

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar