Venemaa-USA suhted: vastasseis on tagasi

Venemaa president Vladimir Putin tegi suhetes Ühendriikidega lõpu pool aastat kestnud ühepoolsele sanktsioonidepausile. 30. juuli teleintervjuus andis Putin teada, et Venemaa valitsuse korraldusel peab USA valitsus lahti saama ligemale kahest kolmandikust Venemaal töötavatest diplomaatidest ning tehnilistest ja muudest töötajatest. Alates 1. augustist tohib riigidepartemangul ja teistel USA ametiasutustel olla Venemaal tööl 455 inimest ehk sama palju, nagu on inimesi Venemaa palgal Ühendriikides. USA saatkond kaotas samuti õiguse kasutada puhkepaika Serebrjanõi Boris ja laoruume Dorožnaja tänava ääres Moskvas. Niisugused meetmed tuletavad meelde külma sõja aegseid suuremaid vastastikusi väljasaatmisi. Näiteks keelas Nõukogude valitsus 1986. aastal Nõukogude kodanikel töötada USA saatkonna teenistuses pärast seda, kui Reagani administratsioon oli saatnud maalt välja 55 Nõukogude diplomaati (USA-Vene diplomaatiline konflikt on septembriks veelgi süvenenud – toim).

Putin tõi otsuse vahetu põhjusena välja USA Kongressi viimased sanktsioonid Venemaa vastu. Ühtlasi vastab Venemaa samm juba varasematele Venemaa-vastastele sanktsioonidele, mille kehtestas Barack Obama lahkuv administratsioon ning millega saadeti välja kümned Venemaa diplomaadid ja konfiskeeriti kaks Venemaa diplomaatidele kuulunud kinnisvaraobjekti Ühendriikides, mida Venemaa luure olevat ära kasutanud USA valimistesse sekkumisel. Otse enne vastumeetmete kehtestamist oli Putin juuli algul tulutult näost näkku kohtunud USA presidendi Donald Trumpiga G20 kokkusaamise raames Hamburgis. Venemaa võimud olid seda kohtumist, mis sai viimaks teoks pärast kahe presidendi mitut omavahelist telefonikõnet, väga innukalt taotlenud. Trump oli juba varemgi kohtunud näost näkku paljude maailma riigijuhtidega, aga ta ei olnud seni kokku saanud Venemaa juhiga, ehkki oli avalikult kõnelnud huvist parandada kahe maa sidemeid. Venelased võisid üpris põhjendatult loota, et otsekohtumine võimaldab saavutada suhetes läbimurde. Ent kohtumine ei andnud õieti mingeid tulemusi peale suhteliselt piiratud relvarahu Süürias. Pole vähimatki märki, millal kaks juhti võiksid uuesti kokku saada.

Viimaseks piisaks Kremli karikas sai Valge Maja loobumine vastuseisust Kongressi uutele sanktsioonidele, ehkki seaduseandjad ühtaegu kärpisid valitsuse välispoliitilist võimutäiust. Kongress kinnitas sanktsioonid sisuliselt vetot välistava peaaegu üksmeelse otsusega, kuigi mõlemas kojas on ülekaalus vabariiklased. Nüüd, mil Kongress on sanktsioonid seadusse raiunud, ei saa USA president neid enam oma määrusega tühistada. Uus seadus annab lisaks Kongressile õiguse blokeerida presidendi ettepanekuid sanktsioonide kohta. Trump pidas paremaks anda seadusele allkiri, et vältida nädalaid kestnud nurjunud ürituste järel kehtestada uut tervishoiusüsteemi veel üht läbikukkumist.

Putin sõnas, et Moskval on käepärast teisigi meetmeid, mis piiraksid USA ja Venemaa ühistegevust, aga lisas, et hoidub praegu nende rakendamisest, sest uued piirangud tooksid lisaks Ühendriikidele kahju ka teistele, kaasa arvatud Venemaale endale. Erinevalt diplomaatilise esinduse töötajate arvust, mida on üpris hõlpus suurendada või vähendada, võib muude meetmete mõju tasandamine võtta palju kauem aega. Mõnedki varasemad Venemaa vastumeetmed, näiteks keeld ameeriklastel Vene lapsi lapsendada, on andnud tublisti tagasilööke. Saatkonna töötajate arvu vähendamise otsene mõju võib olla pikem aeg, mille võrra venelased peavad ootama USA viisa kättesaamist, ning muidugi ka sadade venelaste tööta jäämine.

Venemaa poliitikud soovivad parandada suhteid Ühendriikidega ainult juhul, kui USA juhid muudavad senist poliitikat ja tulevad Venemaa soovidele rohkem vastu. USA juhid ootavad täpselt samamoodi, et ainult Venemaa poliitika joondumine Lääne soovide järgi suudab tagada Ida ja Lääne suhete püsiva paranemise. Päris viimase ajani lootsid Venemaa juhid, et Trump, kes oli imetlenud Putinit, väljendanud vastumeelsust USA unilateralismi suhtes, kahelnud tõsiselt NATO ja USA välismaiste kohustuste otstarbekuses ning üldse esitanud paljusid niisuguseid seisukohti, mis on levinud Venemaa juhtkonnas, suudab esile kutsuda muudatused, mida Moskva sooviks Washingtonis näha. Viimasel poolel aastal on ent Venemaa lootused kahepoolsete suhete järsule paranemisele haihtunud. Moskva mõistab, et kui Venemaa-meelne Trump ka ei oleks, on ta liiga nõrk, et seista vastu Kongressile ja Washingtoni bürokraatiale, ega suuda vähemalt lähitulevikus nõrgendada USA survet Venemaale.

Uurimise all

Kongress on algatanud tervelt neli eraldi juurdlust Venemaa sekkumise kohta USA 2016. aasta valimistesse ning Trumpi valimiskampaania meeskonna ja Venemaa valitsuse esindajate võimaliku kokkumängu kohta. Esimese probleemi puhul ollakse Washingtonis laialdaselt veendumusel, et Venemaa valitsus tarvitas mitmesuguseid vahendeid – ristmeedia sõnumid, internetitrollid, rohkete varastatud e-kirjade avalikustamine WikiLeaksis jms – USA valimisprotsessi diskrediteerimiseks ja presidendikandidaadi Hillary Clintoni lüüasaamise kindlustamiseks. FBI juurdlustes on selgunud, et Venemaaga seotud isikud murdsid sisse demokraatide valimiskampaania komitee serveritesse ning lekitasid tundlikku ja personaalset teavet demokraatide poliitikute ja mõjuvõimsate tegelaste kohta. Kongressis käib aga põhjalik arutelu, kas Trumpi valimiskampaania liikmed mängisid Venemaaga valitsusega kokku või mitte ja kui mängisid, siis millist mõju avaldas see valimiste tulemusele.

Senati luurekomitee, Senati õiguskomitee kuritegevuse ja terrorismi alamkomitee, Esindajatekoja luurekomitee ning Esindajatekoja järelevalve ja valitsusreformi komitee on algatanud nende küsimuste uurimiseks eraldi juurdluse. Samuti on juurdluse algatanud FBI ja justiitsministeerium. Pärast seda, kui Trump tagandas FBI direktori James Comey, määras asejustiitsminister Rod Rosenstein Robert Muelleri eriprokurörina uurima Venemaa valimistesse sekkumise süüdistusi. FBI endise direktori Muelleri määramisega jäi tagaplaanile populaarsust koguma hakanud mõte luua selle uurimiseks sõltumatu komisjon, nagu loodi näiteks 11. septembri rünnakute uurimiseks. Eriprokuröri volitused on avaramad kui Kongressi komiteedel. Lisaks Venemaa sekkumisele 2016. aasta valimistesse uurib Mueller Venemaa sidemeid Trumpi administratsiooniga ja administratsiooni võimalikku õigusemõistmise takistamist, sealhulgas Comey kõmu tekitanud tagandamise tagamaid. Senati luurekomitee avalikul kuulamisel 8. juunil sõnas Comey, et Trump avaldas talle liigset survet lõpetada FBI uurimine endise riikliku julgeoleku nõuniku Michael Flynni suhtes, kes astus tagasi süüdistuste tõttu, et ta oli eksitanud asepresidenti Mike Pence’i oma kokkupuudete osas Venemaa ametiisikutega. FBI on asunud lisaks hindama Trumpi väimehe Jared Kushneri ja Venemaa juristide kohtumisi ning Trumpi kampaaniameeskonna endiste liikmete Paul Manaforti ja Carter Page’i kontakte Venemaa esindajatega. Peale selle puudutab Muelleri uurimine ka Trumpi ärisidemeid Venemaaga.

Sanktsioonid

Aga veel enne seda, kui juurdlused läbi saavad, kehtestas Kongress juuli algul Venemaa suhtes uued sanktsioonid, laiendades sel moel ja kirjutades seadustesse sisse varasemad meetmed, mille Obama administratsioon kehtestas algselt pärast seda, kui Moskva oli 2014. aasta märtsis annekteerinud Krimmi. Varasemad sanktsioonid hõlmasid mõningate Ukraina sündmustega seotud venelaste reisikeeldu ja varade külmutamist ning keelasid teatavate Venemaa pankade ja suurettevõtete, sealhulgas riiklike naftakompaniide ja relvastusfirmade ärisuhted Ühendriikidega. 2016. aasta detsembris, Obama viimastel võimunädalatel, rakendas Valge Maja uusi sanktsioone karistamaks Venemaad sekkumise eest USA 2016. aasta valimistesse. Nende hulka kuulusid kahe Venemaa diplomaatide valduse konfiskeerimine ja sekkumisega seotud 35 Venemaa diplomaadi väljasaatmine.

Viimased sanktsioonid karistavad asutusi, mis on seotud „küberjulgeoleku õõnestamisega”, laiendavad keelde, mis kehtivad USA ja Venemaa globaalsele energeetikakoostööle, jõustavad meetmeid, mis tõkestavad suuremate Venemaa gaasijuhtmete rajamist ning puudutavad samuti mere- ja raudteeveoseid, tõkestavad suuremat koostööd Venemaa kaitse- ja luureagentuuridega ning karistavad venelasi, kes on seotud selliste erastamistehingutega, mis on ebaõiglaselt toonud tulu ametiisikutele või nende sugulastele. Uus seadus kohustab lisaks valitsusasutusi esitama Kongressile aruandeid Venemaa „oligarhide”, ebaseaduslike rahavoogude, Venemaa välisriikide valimisi puudutava mõjutustegevuse, Venemaa riiklikult kontrollitava või rahastatava meedia ning Venemaa riigiettevõtete võlgade või aktsiate ebaseadusliku ostmise kohta. Samuti hinnangu selle kohta, millist mõju võib avaldada Venemaa riiklike võlakirjade või derivatiivide ostmise keelustamine. Peale selle eraldab uus seadus 250 miljonit dollarit „Venemaa mõju tõkestamise fondile”, mis peab kaitsma Euroopa valimissüsteeme Venemaa häkkerite eest ning toetama vabaühendusi, mis paljastavad korruptsiooni, „libauudiseid” ja muid Venemaa mõjuoperatsioone. Niisugune sanktsioonide laiendamine ühes nende kestuse pikendamisega (seaduses ei ole kestus määratletud, lõpptähtaeg puudub ning tühistamine vajab Kongressi ja presidendi otsust) võib riski suurenemise ja Venemaal äri ajamise raskuste tõttu tuntavalt vähendada välisinvesteeringute voogu Venemaale. President on kohustatud esitama Kongressile aruande, milles oleks esile toodud mis tahes tühistuse õigustus, ja andma parlamendile 30 päeva aega seda arutada.

Viimaste sanktsioonide vastuvõtmise taga seisis USA luurekogukonnas kujunenud konsensus Venemaa sekkumise kohta 2016. aasta presidendivalimistesse ning Kongressis süvenenud mure Trumpi administratsiooni tõrksuse üle probleemiga tegelda. President Trump ja tema kaitsjad seadsid kahtluse alla võime omistada mis tahes kübertegevust Venemaa häkkereile ning nägid süüdistuste taga demokraatide kaotuskibedust. Venemaa ametiisikud väljendasid samalaadseid seisukohti ning lisasid. et Obama administratsioon kehtestas sellised sanktsioonid, mis pidid raskendama Venemaa ja USA suhteid isegi pärast tema ametist lahkumist ning sellega pärssima Trumpi soovi parandada suhteid ja muuta USA poliitikat niisugustes küsimustes, nagu NATO sõjalise jõu suurendamine Venemaa piiri ääres või Lääne tunnustuse puudumine Krimmi „taasühendamisele” Venemaaga (nagu Moskva seda nimetab).

Sanktsioonide siht oli karistada Venemaad sõjalise toetuse eest Moskva-meelsetele Ida-Ukraina separatistidele ning ideaaljuhul teha lõpp 2014. aastast kestnud Krimmi annekteerimisele Venemaa poolt ja heidutada Venemaad edasisest agressioonist hoiduma. Majanduslikud piirangud on sihitud otse Venemaa majanduse peamiste sektorite vastu lootuses, et surve ajendab Putinit muutma oma poliitikat Ida-Ukraina suhtes. Sanktsioonide edukus selliste sihtide saavutamisel on siiski vaieldav. Poolehoidjad usuvad, et need on juba aidanud viimasel kahel aastal mahendada Venemaa käitumist, kriitikud märgivad samal ajal, et Moskva ei ole põhimõtteliselt muutnud oma Ukraina-poliitikat ega välis- ja kaitsepoliitikat üldisemaltki.

Varasemate sanktsioonide tõhusust pärssis mitu tegurit. Sihikule võetud ettevõtete (näiteks Rosneft ja Stroitransgaz) arvele langeb alla kümnendiku Venemaa majandusmahust. Ehkki sanktsioonid keskendusid Venemaa energiaekspordile, suutis Venemaa ometi suurendada eksporti teistes sektorites, kaasa arvatud põllumajanduses ning lennunduses ja kosmonautikas. Venemaa valitsuse range rahanduspoliitika, riigivõla piiramine, intressimäärade kärpimine ja muud meetmed, sealhulgas näiteks uute kaubandussidemete loomine Hiinaga, on kahandanud sanktsioonide üldmõju, mida veelgi vähendas ülemaailmne maavarade hindade taastumine.

Lootus, et Putinile lähedase Venemaa eliidi tengelpunga pigistamine innustab Venemaad poliitikat muutma, ei ole ennast seni õigustanud. Venemaa poliitika- ja majanduselu muud tähtsamad tegelased on muutunud senisest enam sõltuvaks Putini valitsuse meeleheast, sest sanktsioonid on sulgenud nende ees alternatiivid. Venemaa vastusanktsioonid importtoodetele on võimaldanud kodumaiste ettevõtete arengut, millest osal on tihedad sidemed Kremliga. Sanktsioonide kehtestamine otsuselangetajate staatilise nimekirja alusel ei ole arvesse võtnud eliidi liikmeskonna lakkamatut muutumist. Poliitiliselt ei ole sanktsioonid suutnud vähemalt seni kuidagi kahandada Putini populaarsust. Venemaa ajakirjandus kas vaikib tagasilöögid maha või süüdistab neis Läänt. Uuringud on näidanud, et venelased eelistavad Venemaa ja USA kehvades suhetes samuti süüdistada pigem USA kui Venemaa valitsust.

Samuti on sanktsioonidega üritatud vähendada Venemaa ligipääsu eesrindlikule sõjatehnikale. Tõepoolest, 70 protsenti sõjalisteks uuringuteks vajalikust tehnikast imporditakse, sealjuures kaks kolmandikku kuuest riigist, kes kõik on sanktsioonidega ühinenud. Kuid Venemaa sõjaväe ja sõjatehnika areng on edasi liikunud, toetudes varasemast enam kodumaisele toodangule ning teistele välismaistele relvatootjatele ja -ostjatele. Venemaa on endiselt maailma teine relvaeksportija. Olulisem on see, et Venemaa välispoliitika pole kuidagi muutunud. Krimm on jätkuvalt okupeeritud, Ukraina kriis aga mandunud vähese intensiivsusega sõjaks, mida iseloomustavad rohked, aina nurjuvad relvarahud ja Venemaa kestev sõjaline toetus separatistidele.

Oma raskusi tekitab ilmne õhina puudumine Euroopas uute sanktsioonide suhtes. Euroopa ja teiste lääneriikide valitsused kehtestasid USA varasemate sanktsioonide täiendusena ise samasuguseid piiranguid, misläbi Ühendriikide sanktsioonide tõhusus suurenes – seda isegi sellest hoolimata, et sanktsioonid puudutasid päris tõsiselt Euroopa riikide majandust. Euroopa ja Venemaa kaubavahetus on tuntavalt ulatuslikum kui Venemaa-USA kaubavahetus. USA uutele sanktsioonidele väljendasid avalikult vastuseisu paljud mõjukad Euroopa poliitikud. Teiselt poolt on olnud aga ka neid Euroopa valitsusi, kes on uusi sanktsioone toetanud või vähemalt ei ole olnud nende vastu. Poola ja Balti riigid on seisnud vastu Nord Stream 2 torujuhtmele mure tõttu, et see süvendab Euroopa sõltuvust Venemaa maagaasist. Suurbritannia usutavasti ei soovi Ühendriike enne peagi algavaid kaubanduskõnelusi vihale ajada. Kui Euroopa riigid soovivad sanktsioonidele vastu seista, saavad nad ära kasutada Maailma Kaubandusorganisatsiooni, Euroopa Liidu „tõkestamisstatuuti” või ka nõuda, et nende ettevõtted jääksid uute sanktsioonide alt välja. Ent Euroopa riikide erimeelsused vähendavad võimalust, et Ühendriike võiks ELi poolt tabada ulatuslik vastuaktsioon.

Tõelised ja kujutletavad koostöövõimalused

Praeguseks on nii Valge Maja kui ka Kreml jõudnud arusaamisele, et Trumpil puudub piisav kodumaine toetus suure kokkuleppe saavutamiseks, mis võiks taaselavnenud vastasseisule lõpu teha. Sellest hoolimata nentis Putin teleesinemises, milles kuulutati välja kättemaksumeetmed USA suhtes, huvi edendada kahepoolseid suhteid mitmes valdkonnas, täpsemalt võitluses terrorismiga ja massihävitusrelvade leviku tõkestamises. Venemaa-USA suhteid kureeriv välisministeeriumi ametnik Sergei Rjabkov enam-vähem kordas presidenti, kutsudes üles kahe riigi „praktilisele koostööle” võitluses terrorismi ja tuumarelva levikuga ning piirkondliku julgeoleku probleemide lahendamisel. 30. juuli teleintervjuus kutsus Putin üles tihedamale koostööle küberjulgeoleku, energeetika, kosmonautika ja Süüria osas. Viimase puhul toonitas ta Venemaa ja USA ühiseid huve ja mainis positiivsena ära hiljutist „deeskaleerimistsooni” loomist.

Edenemist teistes valdkondades pole olnud võimalik täheldada. Venemaa-USA relvastuskontrolli temaatika on toppama jäänud USA selle aasta lõpu poole kavandatud tuumapoliitika aruande ootuses, mis võib aga sootuks soovitada Ühendriikidel mitte laiendada uut START-lepingut ja lahti ütelda keskmaa-tuumajõudude lepingust, mida Venemaa niigi rikub. Venemaa-USA Euroopa ja Aasia piirkondlikku julgeolekut puudutavat dialoogi on pärssinud poolte erinevad arusaamad NATO ja Hiina küsimuses. Suurenev kaubavahetus Hiinaga ja investeeringute kasv on lubanud Venemaal Lääne sanktsioone. kergemalt üle elada. Küsitluste põhjal suhtuvad venelased Hiinasse palju soodsamalt kui Ühendriikidesse. USA Kongress ja ajakirjandus naeruvääristasid Hamburgis saavutatud Venemaa-USA küberjulgeoleku kokkulepet nii rängalt, et president Trump loobus sellest plaanist kiiresti. Venemaa vastustab jätkuvalt USA raketitõrjesüsteemi ja sõjalisi ähvardusi Põhja-Korea suhtes. Ehkki Trump on kritiseerinud Euroopa ebapiisavaid kaitsekulutusi, on ta taganenud varasematest mõtetest, mille kohaselt USA ei pruugi täita oma julgeolekukohustusi teiste NATO liikmesriikide suhtes. Hiljutisel visiidil Balti riikidesse kinnitas asepresident Pence julgustavalt, et „president Donald Trumpi juhtimisel ei nõustu Ameerika Ühendriigid mis tahes püüetega kasutada jõudu, ähvardusi, hirmutamist või pahatahtlikku mõju Balti riikides või meie mis tahes lepinguliste liitlaste vastu”. Pence ja teised kabinetiliikmed on mõistnud hukka Gruusia territooriumi sõjalise okupeerimise Venemaa poolt ning tõotanud abistada Ukrainat ja teisi NATO-väliseid riike vastuseismisel Venemaa agressioonile.

Presidendivalimiste ajal kutsus Trump üles Venemaa ja USA suuremale koostööle Süüria asjus. Tema kampaanianõunikud väitsid, et Venemaa sõjaline sekkumine Süürias oli viimane näide selle kohta, et Ühendriigid ei saa Lähis-Idas oma sihte taotledes kuidagi eirata Venemaa poliitikat ja sõjalist potentsiaali. Venemaa sõjaline jõud päästis ainult üksikuid ohvreid kandes Assadi valitsuse väga tõenäolisest lüüasaamisest ja muutis Moskva Süüria rahuprotsessi asendamatuks teguriks. Lisaks suurenes Venemaa maine piirkonnas, kus Lääne poliitika on jätnud mannetu ja heitliku mulje. Obama administratsioon leppis tõrksalt niisuguse tulemusega, kuid Trumpi ametisse astuv valitsus asus otsima võimalusi kasutada Moskva seisundit Süürias ära piirkondliku terroristide vastu suunatud Venemaa-USA sõjalise partnerluse loomiseks. Kreml on püüdnud sellist laiapõhjalist terrorismivastast allianssi luua juba aastaid, lootes, et Lääs sel juhul matab maha mure Ukraina pärast, Venemaa toetuse pärast Assadi valitsusele ning muude Venemaa ja USA vahel pingeid tekitanud küsimuste pärast. Valimiste ajal õieti astuski Trump ühte jalga Venemaa ametiisikutega, kui avaldas kahtlust, kas ikka kõiki Assadi režiimi vastu võitlejaid peaks hoolimata nende ametlikust seotusest ISISe või Al-Qaedaga jätma ilma „terroristi” märgistusest ja seeläbi ka määratusest hävitamisele.

Ent seni ei ole Venemaa ja USA koostöö Lähis-Idas jõudnud kaugemale piiratud relvarahu vahendamisest Edela-Süürias, millest anti teada G20 tippkohtumisel. Venemaa ja Ühendriigid toetavad Süürias endiselt eri jõude. USA kurdab jätkuvalt, et Venemaa ründab Ühendriikide toetatud mässulisi, samal ajal kui Moskva on koos Damaskusega nõudnud Lääne sõjaliste operatsioonide lõpetamist Süürias. Trumpi administratsiooni liikmed on Süüria režiimi väljavahetamise vajaduse kohta öelnud eri ajal eri asju. Assadi kõrvaldamise nõue tugevnes eriti aprillis, kui Süüria valitsus kasutas tsiviilisikute vastu keemiarelva, mille järel USA korraldas demonstratiivse raketirünnaku baasi vastu, kus olid asunud relva kasutanud Süüria õhuväe lennukid. Kuid Venemaa võimud on üldse eitanud, et Süüria sõjavägi kasutab keemiarelva, ning lakkamata tõrjunud püüdlusi asendada Assadi režiim rahvast paremini esindava valitsusega. USA hiljutine otsus lõpetada CIA salajane Süüria mässuliste relvastamise programm ei olnud nii palju mõeldud Moskva meele järgi olemiseks, kuivõrd vähetõhusa programmi sulgemiseks, et suunata ressursse märksa toimekamatele kurdide rühmitustele, ehkki selle vastu on olnud Türgi. USA vastuseis Iraani sekkumisele Süüria asjadesse on Trumpi ajal süvenenud – nagu ka Venemaa-Iraani sidemed Putini võimuajal.

Trumpi administratsioonis ei valitse seniajani üksmeelt suhtumises Ukraina konflikti. USA ametiisikud on avalikult toetanud Kiievi valitsust ja õigustanud USA sanktsioone vajadusega leevendada Venemaa käitumist Ukraina suhtes. Lisaks on Trumpi administratsioon soovinud hakata Ukrainat ja teisi Euroopa riike varustama mujalt kui Venemaalt pärit energiaressurssidega, saates näiteks USA kivisütt Ukrainasse. Siiski on Ühendriigid nii Obama kui ka Trumpi ajal üldiselt jätnud Ukraina asjade ajamise Euroopa õlule, eriti Minski lepete täitmise, millega teatavasti üritatakse korraga tagada Ukraina suveräänsust ja regionaalset autonoomiat. Kuid Pentagonis leidub neid, kes sooviksid saata Ukraina relvajõududele „surmavat kaitserelvastust”, sealhulgas tankitõrjerakette. See oleks tuntav edasiminek senisest mittesurmavast abist, näiteks öönägemisseadmetest, mida Pentagon praegu eraldab USA Euroopa väejuhatuse kaudu Ukraina mitmeriigi-ühisõppegrupile. Ukrainale surmava abi osutamise poolehoidjad väidavad, et ainult sõjalise surve suurendamine suudab sundida Venemaad lõpetama separatistide abistamist. Samal ajal usub mitu Euroopa mõjuka riigi valitsust, et niisugune abi, mida Obama administratsioon küll kaalus, aga siiski keeldus osutamast, muudaks kokkupõrked ainult ägedamaks olukorras, kus Venemaa saab õige kergelt igasuguse eskaleerimise korral edu saavutada, näiteks saates regulaarvägesid või eriüksusi separatiste kaitsma.

Riigidepartemang on siiski püüdnud USA osa konfliktile poliitilise lahendusel otsimisel süvendada. Poolehoidjad näevad siin mitmeid plusse. Esiteks on konflikti lahenemine Süürias, millele Venemaa-USA diplomaatia algul tundus keskenduvat, jäänud ikkagi kättesaamatuks. Teiseks on sellest hoolimata, et USA uusimad sanktsioonid on laienenud Ukrainaga seotutest märksa kaugemale, hõlmates ka Venemaa sekkumist välisriikide valimistesse, Venemaa enda korruptsiooni, energiapoliitikat ja teisi probleeme, just Ukraina konflikti lahendamine jäänud põhieelduseks, ilma milleta Lääs ei saa lõpetada sanktsioone Venemaa vastu ning pole loota Venemaa ja Lääne suhete soojenemist. Pealegi, kui Trumpi administratsioon suudaks saavutada Ukraina konflikti lahenemise, tulles toime sellega, mida pole suutnud kaks aastat Euroopa diplomaatiat Normandia formaadi raames, kindlustaks see Ühendriikidele taas Euroopas liidripositsiooni. Samuti annaks Ukraina konflikti lahendamine Trumpi administratsioonile veidigi materjali, millega seista Washingtonis vastu riigisisestele oponentidele, kes suhtuvad umbusuga või päris vaenulikult Trumpi püüetesse parandada suhteid Venemaaga.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane