Venemaa peab hübriidsõda ja suurendab oma mõjuvõimu lõhestunud Gruusias

Novembris 2020 sõlmitud rahulepe, millega lõpetati Aserbaidžaani ja Armeenia sõda, lõi Lõuna-Kaukaasias uue olukorra, mis põhineb rahvusvahelise rahuformaadi, OSCE Minski rühma juhtimisel tosinkond aastat tagasi kokkulepitud põhimõtetel. Kuna neid põhimõtteid ei ole suudetud edukalt järgida ja Minski rühma kaasesimehed ei ole Lõuna-Kaukaasiale piisavalt tähelepanu pööranud, peeti relvarahu üle läbirääkimisi ja sõlmiti rahulepe Moskva tingimustel.

Konflikt lahendati kohe pärast seda, kui oli nurjunud Prantsusmaa president Emmanuel Macroni ja USA välisminister Mike Pompeo katse verevalamine lõpetada. Julgeolekukorralduse piirkonnastumine on muret tekitav signaal Gruusiale kui ainsale Lõuna-Kaukaasia riigile, kelle strateegilised partnerid paiknevad piirkonnast väljaspool.

Lääne passiivsus piirkonnas on hoogustanud Venemaa agressiivset püüet muuta piirkond oma ainuisikuliseks mõjusfääriks. Kuna lääneriigid on jälginud olukorda eemalt, on tasakaalu ümberjaotumine Lõuna-Kaukaasias kaasa toonud olukorra, kus võitis üks, aga kaotasid teised. Türgi, kes senini tegutses piirkonnas peamiselt vaid majanduslike hoobadega, suutis maha jätta esimesed sõjalised jäljed, kuid siiski pidi ta tunnistama Venemaa ülemvõimu ja asendamatut rolli piirkondliku julgeoleku tagamisel (või ebakindluse süvendamisel).

Kreml on haaranud nn külmutatud konfliktide piirkonnas kontrolli ja viinud oma väed viite idapartnerluse riiki – Armeeniasse, Aserbaidžaani, Gruusiasse, Moldovasse ja Ukrainasse.

Aserbaidžaan sai tagasi suure osa oma rahvusvaheliselt tunnustatud territooriumist. Vastutasuks aga suurendas Venemaa survet Aserbaidžaanile, jättes Mägi-Karabahhi seisundi ebakindlaks ja viies sisse oma nn rahuvalvejõud. Armeenia kaotas sõja, kuid sõltub siiski täielikult Venemaast ja võib kaotada isegi rohkem, kui Venemaa nii otsustab. See tähendab, et Kreml on haaranud nn külmutatud konfliktide piirkonnas kontrolli ja viinud oma väed viite idapartnerluse riiki – Armeeniasse, Aserbaidžaani, Gruusiasse, Moldovasse ja Ukrainasse.

Veelgi tähtsam on aga see, et Venemaa suutmatus oma strateegilist partnerit Armeeniat aidata – või isegi Armeenia reetmine – näitab selgelt, mil määral Venemaa hoolib strateegilistest partneritest ja kui usaldusväärseks võib pidada Kremli julgeolekugarantiisid.

Sellele rõhudes oleks Gruusial praegu suurepärane võimalus hoogustada hoopis läänemeelset arengut ja koondada lõhestunud ühiskond läänemeelsete lipu alla. Pealegi saaks nüüd ennetavalt veenda välismaailma, et Gruusia võib siiski olla piirkonnas riik, kus kindlalt kaitstakse lääne põhihuvisid ja väärtusi. Gruusia läänemeelne kodanikuühiskond ja poliitiline opositsioon on aga mures, et võimuparteil Gruusia Unistus paistab puuduvat ambitsioon või positsioon kasutada riigisiseselt või rahvusvaheliselt ära geopoliitilisi muutusi piirkonnas.

Välispoliitika huviorbiidist väljas

Moskva ärritamisest või provotseerimisest hoidumiseks on Gruusia poliitika alates 2012. aastast olnud ebamäärane. Venemaaga suhete normaliseerimine võib Gruusia positsiooniga riigile näida pragmaatiline välispoliitika.

Kuid selline hoiak on osutunud omamoodi lõksuks, mistõttu selge valik – läänega integreerumine või Venemaa mõjuvõimu suurendamine – on muutunud hägusaks. Ühelt poolt nõuab Gruusia väljakuulutatud välispoliitiline eesmärk – Euroopa ja Euro-Atlandi integratsioon – ennetavat, põhimõttekindlat ja väärtustel põhinevat tegutsemist. Teiselt poolt on Kreml oma agressiivse strateegiaga Gruusias ja Ukrainas teinud selgeks, et suhete normaliseerumise hind on strateegilistes huvides kokkuleppele jõudmine. Ilmselgelt on need kaks vastassuunalist vektorit – ühe saab saavutada vaid teise arvelt.

Lisaks Gruusia välispoliitiliste eesmärkide ühildamatusele valitseb suur vastuolu ka riigi väljakuulutatud läänemeelse poliitika ja kohapeal reaalselt toimuva vahel.

Lisaks Gruusia välispoliitiliste eesmärkide ühildamatusele valitseb suur vastuolu ka riigi väljakuulutatud läänemeelse poliitika ja kohapeal reaalselt toimuva vahel.

Integratsioon NATO-ga on võimuparteile olnud pikka aega pigem narratiiv kui elluviidav tegevuskava. Integratsioon on sujuvalt muutunud vaid partnerluse tugevdamiseks ja puuduvad igasugused märgid sellest, kuidas peaks või võiks täide viia liitlaste otsust võtta Gruusia NATO liikmeks. NATO ja Gruusia suhetes lokkab bürokraatia, mis piirdub diplomaatiliste avaldustega, kuid puudub poliitiline tegevuskava. Kodanikuühiskonna esitatud tõsielu arvestavaid ettepanekuid selle kohta, kuidas tugevdada NATO-ga integreerumise poliitilist külge, on ignoreerinud nii Tbilisi kui ka Brüssel, mis näitab selgelt, et NATO-ga ühinemise kava on langenud Venemaa provotseerimist vältiva poliitika ohvriks.

ELi ja Gruusia tegelik koostöö piirdub aga idapartnerlusega ja on suunatud majanduslikule arengule, heale valitsemistavale ja rahalisele toetusele. ELi praeguses hinnangus Gruusia sisepoliitilistele suundumustele – demokraatia taandareng, kodanikuvabaduste kahjustamine, kohtusüsteemi sõltumatuse ja läbipaistvuse puudumine – ei panda suuri ootusi poliitilisele läbimurdele. Poliitika ja tegelikkuse lahknevust näitab selgelt Gruusia Unistuse uus narratiiv, mille kohaselt Gruusia, idapartnerluse kunagine lipulaev, peaks ametlikult ELi liikmeks saamist taotlema alles 2024. aastal, mis jätab mulje, et Gruusia Unistus püüab vaid kummutada levinud arvamust, et Gruusia on tegelikult läänemeelselt teelt kõrvale kaldunud.

Kuhjuvad probleemid

Venemaa kasutab Gruusia süsteemitut ja kaootilist välis- ja julgeolekupoliitikat ära hübriidsõja pidamiseks ning oma mõjuvõimu suurendamiseks.

Suhete normaliseerumist ei paista kuskilt ning Gruusia suveräänsust ja julgeolekut kahjustavad süstemaatiliselt Gruusia kodanike röövimine, okupatsioonijoont mööda piiride nihutamine ja poliitiline surve. Vastus Venemaa väljapressimisele – Gruusia Unistuse keskendumine bürokraatiale ilma Läänega integreerumise tegelike püüdluste või tulemusteta – on Kremlile suur saavutus. Vältides huviorbiiti sattumist ja piirdudes suhetes läänega vaid diplomaatiliste avaldustega, loodab Gruusia poliitiline eliit vältida tähtsamate lääneriikide ja institutsioonide karmi kriitikat.

Lääne liitlaste tagasihoidlik reaktsioon vastuolulistele 2020. aasta parlamendivalimistele šokeeris Gruusia ühiskonna läänemeelset osa. Kuigi Lääs tunnistas valimistel esinenud puudusi, anti olukorrale pelgalt bürokraatlik hinnang ja keskenduti väitele, et valimistel täheldatud rikkumiste kohta puudusid õiguslikult põhjendatud tõendid.

Lääne liitlaste tagasihoidlik reaktsioon vastuolulistele 2020. aasta parlamendivalimistele šokeeris Gruusia ühiskonna läänemeelset osa.

USA ja ELi ühisavalduses kutsuti üles „võtma usaldusväärseid ja kaasavaid õigusmeetmeid tõendatud valimisrikkumiste heastamiseks”, kuid kõik valimisi jälgivad usaldusväärsed vaatlejad teatasid, et keskvalimiskomisjon ja kohtud lükkasid alusetult tagasi peaaegu kõik kaebused täheldatud rikkumiste kohta.

Pärast valimisi tehtud avalduses, milles USA saatkond Tbilisis rõhutas „valitseva erakonna ja riigi vahelise piiri ähmastumist”, viidati selgelt ka põhjusele, miks ametivõimud kodanikuühiskonna kaebusi valesti käsitlesid. Kaine poliitilise hinnangu andmiseks peaksid Gruusia sõbrad tunnistama tõsiasja, et lisaks valimiste manipuleerimise üksikutele juhtumitele õiguslikult põhjendatud tõendite leidmisele on probleem ka selles, et kogu riigiaparaat osales eripalgeliste pettuste kinnimätsimises.

Lääne vahendatud kuudepikkune dialoog, mille eesmärk oli laiendada parlamendi koosseisu, kulmineerus sellega, et Gruusia Unistus saavutas enamuse, mis loomulikult vallandas laiaulatuslikud protestid. Kuigi USA ja ELi suursaadikud Tbilisis püüdsid pooli lepitada, boikoteerib opositsioon parlamenti. Poliitiliste läbirääkimiste tulemusena ühines seadusandjaga vaid kuus opositsioonisaadikut.

Lõpuks suutis võimupartei täita ainult 97 kohta 150 saadikukohast, millest ei piisanud parlamendi toimimiseks ega 2020. aasta valimistulemuste õiguspäraseks tunnistamiseks. Gruusia Unistus on ära kasutanud kõik administratiivsed võimalused, et kohustada opositsiooni kuuluvaid saadikuid parlamendiga ühinema, sealhulgas esitanud poliitiliselt ajendatud süüdistusi ja muutnud menetluskorda. Opositsiooni kindla arvamuse järgi on poliitilise kriisi ainus võimalik lahendus uued valimised paremas valimiskeskkonnas.

Süvenev lõhestumine

Poliitilised rahutused koos pandeemia ja selle põhjustatud majanduskriisiga on süvendanud erakondade ja nende toetajate polariseerumist ohtliku tasemeni. Pingete rahustamiseks sisuka dialoogi asemel pidasid viimases alusetuses kriminaalasjas opositsioonierakonna Ühendatud Rahvuslik Liikumine juhi Nika Melia vastu prokuratuur ja kohus salanõu tema vahistamiseks. Tunnistades riigis täieulatusliku kriisi puhkemist astus peaminister Giorgi Gahharia tagasi, hoiatades, et Gruusia demokraatliku ja majandusliku arengu tulevik on ohus, kuid poliitilised ja kohtuorganid viitasid Melia vahistamise pakilist vajadust õigustades seadusesätetele. Samal ajal algatasid võimud vastuseks venemeelsete rühmituste osalusel toimunud vägivallajuhtumitele ametliku juurdluse, kuid jätsid selle pooleli, mis tõendab veelgi, et Gruusia kohtuvõim allub poliitilisele mõjutamisele.

Samal ajal algatasid võimud vastuseks venemeelsete rühmituste osalusel toimunud vägivallajuhtumitele ametliku juurdluse, kuid jätsid selle pooleli, mis tõendab veelgi, et Gruusia kohtuvõim allub poliitilisele mõjutamisele.

Järgmiseks peaministriks Irakli Garibašvili valimist peetakse märgiks sellest, et Gruusia Unistus ei soovigi pingeid leevendada või lõhestumist vähendada. Võimupartei ühe radikaalseima ja ebaliberaalseima juhina on Garibašvili juba pikka aega õhutanud ründavat ja jõulist polariseerumist läänemeelse kodanikuühiskonna, meediaväljaannete ja poliitiliste vastaste vastu suunatud vihakõne ja vägivallale õhutamise kaudu. Kaitseministrina on ta varem väitnud, et peab Ühendatud Rahvusliku Liikumise parteist vabanemist tähtsaks riiklikuks eesmärgiks.

Valimiste eel püüdis Garibašvili näidata halvas valguses eelmist valitsust, Garibašvili organiseeritud oli ka nn kartograafi juhtum, milles süüdistati kahte eksperti riigireetmises, kuigi nende väidetava kuriteo toimepanemise kohta puudusid tõendid. Lootustandvalt on Gruusia liitlased hakanud tõsiasjana tunnistama murettekitavaid pingeid koos süveneva polariseerumisega, mida võimendab valikulise õigusemõistmise halb tava, mistõttu opositsioon, vähemused ja kodanikuühiskond kannatavad väljapressimise ja surve all.

Gruusia läänemeelse identiteedi püsimine

Kokkuvõtteks võib öelda, et Gruusia on jõudnud punkti, kus riik vajab liitlastelt hädasti enamat kui vaid bürokraatlikke mõttevahetusi ja poliitilisi toetusavaldusi. NATO, EL ja USA peavad tegema aktiivsemat koostööd läänemeelsete huvirühmadega ja näitama usaldusväärset pühendumist, mis hoiaksid ära Venemaa rünnakud reeglitel põhineva rahvusvahelise süsteemi vastu. Selleks peaks:

1. NATO esitama Gruusiale pikaajalise kava Bukaresti tippkohtumisel vastuvõetud otsuse täitmiseks ja seda kasutades hindama riigi edusamme reformide läbiviimisel;
2. EL osalema idapartnerluse raames peetavas julgeolekudialoogis ja väljendama selgelt, et parimatel algatuses osalevatel riikidel on ka paremad väljavaated saada ELi liikmeks;
3. NATO ja EL tunnustama Gruusia territooriumi okupeerimist ning väljendama seda kohaselt oma strateegilises kommunikatsioonis;
4. USA tagama oma vägede kohalolu, et säilitada tugipunktid Musta mere piirkonnas ja luua stabiilsed olud ELi ja NATOga integreerimise pikaajalise kava elluviimiseks.

Kuni lääneriigid ei ole väljendanud oma selget tahet rakendada koordineeritud ja toimivat strateegiat, jääbki Venemaa käsitlema laiemat Musta mere piirkonda oma ainuisikulise võimusfäärina, mis toob vältimatult kaasa tagasilanguse ja taandarengu regioonis.