september 16, 2008

Venemaa imperialistlik identiteet ja Lääne võimalused

1940. aastate lõpul sõnastas noor USA diplomaat George Kennan uue Vene-poliitika, mis lõpetas senise vaid ühistele huvidele, mitte väärtustele toetunud liitlassuhte ning vallandas külma sõja. Kas nüüd oleme tagasi samas olukorras?

1940. aastate lõpul sõnastas noor USA diplomaat George Kennan uue Vene-poliitika, mis lõpetas senise vaid ühistele huvidele, mitte väärtustele toetunud liitlassuhte ning vallandas külma sõja. Kas nüüd oleme tagasi samas olukorras?


Marko Mihkelson

Venemaa imperialistlik identiteet ja Lääne võimalused

1940. aastate lõpul sõnastas noor USA diplomaat George Kennan uue Vene-poliitika, mis lõpetas senise vaid ühistele huvidele, mitte väärtustele toetunud liitlassuhte ning vallandas külma sõja. Kas nüüd oleme tagasi samas olukorras?

Rahvusvahelise diplomaatia suurkuju George Kennani hiljutine lahkumine sundis meid veel kord tagasi vaatama tema elutööle. Mister X, nagu Kennanit tuntakse ajakirjas Foreign Affairs 1947. aastal ilmunud nn pika telegrammi järgi (artikli pealkiri tegelikult “The Sources of Soviet Conduct”), on vaieldamatult Ameerika Ühendriikide välispoliitika üks suurimaid mõjutajaid.
Igaüks, kes võtab uuesti lugeda Kennani kuulsa artikli, veendub kiiresti, millise hämmastava üldistusvõimega suutis ta maailmakorra muutumise keeristes 1940. aastate teisel poolel tabada Nõukogude Liidu ja tema juhtkonna tegelikke kavatsusi. Kennani paarikümnel lehel esitatud analüüsist kujunes kiiresti läänemaailma käitumismall külma sõja vastasseisus Nõukogude impeeriumiga.Kuid, mis veelgi tähtsam, Kennani analüüs on paljuski üle kantav Venemaa tänasesse päeva. Kennan kirjutab kommunistliku partei kõikvõimsusest, salapolitsei raudsest haardest, vaid ühest ja ainumast tõest – Kremli peremeeste tõest, impeeriumi juhtide eksimatusest, salajasest ning petlikust välispoliitikast, manipuleeritavast rahvast, võimu üleandmise selgusetusest ja nii edasi.
Suhetes Nõukogude Liiduga ranget ning järjekindlat ohjelduspoliitikat (containment) nõudes rõhutas Kennan, et Moskva on poliitilisel areenil vaba maailma rivaal, mitte partner. Ta kutsus üles olema ettevaatlik Venemaa kavalate lubaduste suhtes, mis olevat kantud üksnes taktikalistest kaalutlustest. Olgugi et Kennan ise aastakümnete pärast taandus oma esialgsetest seisukohtadest, on tema käsitlus mõjutanud paljude tänaste diplomaatide, poliitikute ja valitsuste lähtekohti suhetes Venemaaga.
Ajaloo lõpp Venemaale ei tulnud
Nõukogude Liit varises enam kui tosina aasta eest ajalukku paljuski tänu Kennani algatatud ning ligi pool sajandit väldanud lääneriikide järjekindlale ohjelduspoliitikale. Nõukogude kolossi lõppvaatuses mängisid muidugi oma osa USA presidendi Ronald Reagani veendumus “kurjuse impeeriumi” paratamatus hukus, veniv sõda Afganistanis, Kremli gerontokraatia suutmatus riiki valitseda, naftahinna langus, Gorbatšovi perestroika’ga vallandatud sisemise dünaamika kasv ja veel paljud muud üksiktegurid. Igal juhul taandus maailma ajaloo üks vägivaldsemaid režiime näilise kergusega olematusse.
Nähtavasti just Nõukogude impeeriumi petlikult valutu lagunemine ning eeskätt demokraatlike revolutsioonide võidukäik Kesk- ja Ida-Euroopas juhtisid uue maailmakorra arhitektuuri mõistatavad mõtlejad illusoorsele eksiteele. Francis Fukuyama on juba jõudnud arusaamisele, et ajaloo lõpp, mille lähenemist ta nii vaimustatult 1989. aastal kirjeldas, pole käes, veel vähem saabub see liberaalsete ning demokraatlike muudatuste tõttu, mis liiatigi ei ole kaugeltki pöördumatud ning kõikehaaravad. Diplomaatia eelmine number avas läbi Toomas Hendrik Ilvese sule hästi Fukuyama mõtlemapaneva meelemuutuse.
Kuid ometi, Fukuyama rohkem kui kümnenditagune populaarne maailmakäsitlus pani kindlasti paljud 1990. aastate algupoole maailmapoliitikud uskuma, et Berliini müüri langemine pühkis kõik takistused demokraatia võidukäiguks ka Venemaal. Seetõttu hakati eeskätt läänemaailmas ka Venemaa puhul vastuvaidlematu tõsiasjana võtma arvamist, et 1991. aasta august tähendas selles riigis revolutsioonilist pööret demokraatliku ja vaba ühiskonna suunas. Postimperialistlikku perioodi peeti paratamatuks, kuid Venemaa tagasipöördumine ekspansionistliku poliitika juurde peaaegu välistati.
Tänaseks on selgunud, et tegemist oli suuresti üksnes taktikalise, mitte strateegilise või veel vähem revolutsioonilise muudatusega Venemaa ajaloos. Ei tasu ühte riigipööret üle tähtsustada. Boriss Jeltsini ja Mihhail Gorbatšovi võimuvõitluses sobisid esimesele lihtsalt paremini demokraatlikud loosungid, kuna nende abil oli kõige paremini võimalik vastanduda oma pearivaalile ning Kremli tippnomenklatuurile.
Impeeriumi emamaal aset leidnud võimuvõitlus kujunes unikaalseks aknaks, mille avanedes pääsesid paljud rahvad ikkest ning suutsid taastada või rajada oma riikliku iseseisvuse. Alles veidi aega hiljem, kui Jeltsin oli võimu võtnud ja selle ka 1993. aasta konstitutsiooniga kindlustanud, hakati Moskvas kahetsusega kurtma Nõukogude Liidu lagunemise üle. Kui algul tegid seda ainult kommunistid ning marurahvuslased, siis täna ei varja oma nördimust ka Jeltsini järglane Vladimir Putin. Alles hiljuti kuulutas ta tähenduslikult, et Nõukogude Liidu lagunemine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof.
Tegelikult pole Venemaa tegudes kunagi teist hoiakut olnudki. Suhted naabritega on pärast Nõukogude Liidu lagunemist olnud täis pidevat dikteerivat agressiivsust, mis on vaheldunud diktatuuri kaitsmisest Valgevenes kuni propagandasõdadeni Balti riikidega. Isegi koos Jegor Gaidariga Venemaad pisutki vabaduse poole raputanud Anatoli Tšubais näeb Moskva välispoliitika nurgakivina ekspansionistliku ressursi kasvatamist liberaalse (majandus)impeeriumi rajamise toel.
Seesugune suhtumine naabritesse saab pärineda üksnes poliitilisest keskkonnast, kus puudub pluralism ning mis on kinni raskesti taanduvates stereotüüpides. President Putin on teinud kõik, et demokraatlikud väärtused Venemaal avalikust ringlusest taandada. Nagu näeme allpool, ei sobi lihtsalt vaba maailma tõed Venemaa imperiaalse identiteediga.
Ja kuidas saavadki Brežnevi algatatud stalinismi reinkarnatsiooni ajal karjääri alustanud KGB luureohvitseri maailmapilti sobida vaba maailma väärtused, mida peeti Nõukogude ehk Vene imperiaalse süsteemi ohustajateks.
Palju paremini passib tänase Venemaa liidrite riigivalitsemisega kokku aga võimu kontsentreerimine ja ühe partei esilekergitamine, salapolitsei kõikjale küündiv haardeulatus, majanduse võtmesektorite taasriigistamine, meedia suukorvistamine, minevikutõega mängimine ning lõppeks rahvaga valimatu manipuleerimine.
Ja muidugi sõda Tšetšeenias, mida me kipume kogu aeg unustama, kuid tänu millele sai üldse võimalikuks Putini võimuletõus. Venemaa ühe viimase tõeliselt vaba ja mõjuka ajakirjandusväljaande Novaja Gazeta ajakirjanik Anna Politkovskaja on osanud paremini kui keegi teine siduda Tšetšeenias toimuva Venemaa imperiaalse palgega. Politkovskaja raamatust teisest Tšetšeenia sõjast leiame mõtlemapanevad read: “Meie maal toimub kohtuta hukkamisi nagu vooluliinil, “uue 1937. aasta” ohvreid on juba tuhandeid. Me rahustame end sellega, et tegemist on esialgu kõigest Tšetšeenia 1937. aastaga, ega meieni ometi välja ei jõuta. Nii arvata on väär ja kergemeelne. Riigis valitseb inimvihkajalik ideoloogia.” Politkovskaja pole oma hirmutava mõttega sugugi üksi. Perestroika ja glasnost’i aja legendaarne ajaloolane Juri Afanasjev ütles alles hiljuti antud intervjuus, et Venemaa taastab jõuliselt stalinismi.
Brüsseli soovmõtlemine ja idaeurooplaste realism
Huvitav, kuid kõige selle taustal kohtab läänemaailma mõtlejate hulgas veel tänagi illusoorseid pettekujutelmi. Meilgi tuntud Briti diplomaat ja mõtleja Robert Cooper on alles hiljuti arvanud, et Venemaa on loobunud oma minevikku suunatud ambitsioonidest. “Venemaa on suuresti loobunud oma impeeriumist, ühinedes postimperiaalse riigina ülejäänud Euroopaga. Ülemineku viimaste detailidega tuleb veel kohanduda ning see võib võtta kaua aega. Kuid ikkagi, Venemaa näib olevat loobunud oma imperialistlikest saavutustest ja oma imperialistlikest ambitsioonidest,” kirjutab Cooper oma haaravas “Riikide murdumises”.
Me ei tea, mida Cooper peab silmas “ülemineku viimaste detailide” all, kuid tema arvamuses on tubli annus optimismi. Tema mõttekillus peegeldub pigem Brüsseli diplomaatide soovmõtlemine kui tegeliku olukorra kriitiline analüüs. Nii näeb erinevalt Cooperist poola päritolu Ühendriikide julgeolekuanalüütik Janusz Bugajski Venemaad tugevalt kinni hoidmas oma imperiaalsetest ambitsioonidest. Tema hiljuti ilmunud raamat “Külm rahu: Venemaa uus imperialism” on faktitihe käsitlus sellest, kuidas Venemaa välispoliitika pole kümnendiga märkimisväärselt muutunud. Bugajski meelest räägib Venemaa käitumine naabritega hoopiski agressiivsuse kasvust.
Muidugi, Venemaa kohta ei saa kunagi olla ühte ja ainumast tõde. Venemaa on lihtsalt liiga hoomamatu, et ühe mõttearendusega selle kogu irratsionaalsust tabada. Kuid üks on selge, Venemaa puhul ei kehti kunagi samad valemid, mida me proovime sobitada läänemaailma seletamiseks.
Oma kestvas imperiaalses (mitte postimperiaalses, nagu arvab Cooper) seisundis on Venemaa tugevalt kinni sajandite vältel juurutatud identiteedis. Selle tunnusteesiks on tõdemus, et riik ja impeerium tekkisid Venemaal enne kui rahvus. Seega on Venemaa juba loomishetkest rajatud toimima ülevalt alla, rahvast manipuleerivalt valitsejate suvale allutades.
Venemaa imperiaalne identiteet on olnud sedavõrd elujõuline, et mitmed katsed ühiskonda moderniseerida on sattunud varem või hiljem püsivate allhoovuste meelevalda. Nii on kõik reformid Venemaal lõppenud läbikukkumisega. 1917. aasta revolutsiooniahela tulemuseks oli küll monarhia kukutamine, kuid sellele vaatamata taastus Venemaal kiiresti ainuvalitsemisele iseloomulik võimusüsteem. Ja seda veelgi vägivaldsemas ideoloogilises märgisüsteemis, kui seda oli olnud tsaarivõim.
Imperialistlikku identiteeti on väga tugevalt aidanud elus hoida teisitimõtlemist rangelt tauniv vene õigeusu kirik. Isegi bolševike ateismikampaania ei suutnud kirikust jagu saada. Stalin suutis üksnes õigeusu osalise rehabiliteerimise abil 1943. aastal rahvast suurele võitlusele mobiliseerida. Paraku on ka viimane moderniseerimiskatse, mida osaliselt üritati pärast Nõukogude Liidu lagunemist, pöördunud taas imperialistliku identiteedi haardesse. Eriti president Putini kehtestatud võimuvertikaalid teenivad vaid ühte eesmärki: allutada rahvas tuttavliku märgisüsteemi najal (näiteks stalinismi heroiseerimine) ainuvõimu tahtele.
Venemaa tänase imperialistliku identiteedi üks välispoliitilisi dimensioone on selge vastandumine Ameerika Ühendriikide edendatud vaba maailma ideoloogiale. See ei ole lihtsalt külma sõja jätk (külm rahu, nagu arvab Bugajski) tema klassikalises tähenduses. Külm sõda polnud üksnes kahe suurjõu võitlus mõju pärast maailmas, vaid vene imperialistliku identiteedi heitlus iseenda ellujäämise nimel avatud ühiskonna ning õigusriigi idee vastu.
Seega tuleb silmas pidada, et Putini Venemaa tegelikud strateegilised eesmärgid on põhimõttelises vastuolus läänemaailma, seega meie olemise põhialustega. Imperiaalsel identiteedil põhinev Putini Venemaa lakkaks lihtsalt olemast, kui tema eesmärgiks oleks vaba ja demokraatliku õigusriigi lubamine.
Nii on taas Kennani kord meile meelde tuletada, et Venemaa oskab suurepäraselt meid tihti üksikute pettesammudega eksiteele viia. Kui palju kordi on Lääs hüüatanud “Venemaa on muutunud!” ja kui palju kordi on see illusioon purunenud.
Mida Venemaaga teha?
Viimasel ajal kostab üha sagedamini lääneriikide poliitikute ja diplomaatide omavahelistes aruteludes murelik, kuid samas nii tuttavlik küsimus: mida teha Venemaaga? Ühed on arvamusel, et Venemaaga tuleb kõigele vaatamata püüda hoida suhetes esiplaanil positiivset mõõdet. Nad usuvad, et üksnes Venemaad pidevalt kaasates on võimalik lähendada Brüsselit ja Washingtoni Moskvale. Selle hinnaks on läänemaailma siduvate väärtuste mahasalgamine ning kahepalgelisus lääneriikide omavahelistes suhetes.
Teised jälle on veendunud, et Venemaaga saab mõistlikke suhteid hoida üksnes piitsa ja präänikuga. USA mõjukad senaatorid eesotsas John McCainiga on läinud isegi niikaugele, et nõudnud Venemaa kõrvaldamist maailma juhtivate tööstusriikide kohtumistelt. Nende meelest on Venemaa kõike muud kui demokraatlikule arengule suunatud riik, mis seetõttu kujutab endast vastandit läänemaailma väärtuspõhistele huvidele.
Muide, vahepõikena on huvitav lisada, et Venemaale lubati see koht ei rohkema ega vähema kui vägede väljaviimise eest Ida-Saksamaalt ja Balti riikidest 1994. aastal. Seega oli tegemist puhtalt poliitilise, mitte Venemaa enda arengueeldustest lähtunud otsusega.
Siit, Eestist, läänemaailma veere pealt, olukorda hinnates peaks vabade õigusriikide peamiseks eesmärgiks suhetes Venemaaga kujunema suhete ja sammude kompleks, mis taandaks tulevikus ohu vaba maailma enda põhiväärtuste püsimiselt. Selle saavutamiseks on endiselt aktuaalne Kennani 60 aasta eest sõnastatud ohjelduspoliitika. Vaid läänemaailma ühtne ja järjekindel Venemaa imperiaalsete ambitsioonide ohjamine ning tõrjumine suudab luua olukorra, kus vaba maailma väärtustest ei saa silmakirjaliku olupoliitika mängukanni.
Rahulik ning soovmõtlemisest vaba, tark ja eesmärgipõhine diplomaatia saab olla see relv, mis sunnib Venemaa arusaamisele: võimalused vaba maailma põlgava jõuna on äärmiselt piiratud. Õnneks on mitmed läänemaailma tipp-poliitikud mõistnud, et kui suhete põhialustes valitseb kuristik siis separaatsõprusega palju ei saavuta. Venemaa küll püüab lõhkuda Euroopat nii seest kui suhetes Ameerikaga, kuid juba praegu võib näha selle strateegia läbikukkumisele määratust. Euroopa on oma laienenud piirides Venemaaga suhetes oluliselt kainenenud. Ka on Brüssel ja Washington leidmas taas siduvaid põhitelgi, mis läksid ohtlikult hapraks Iraagi invasiooni algusaegadel.
Demokraatlik revolutsioon Gruusias ja Ukrainas vaid kinnitavad, kui tulemuslik võib olla järjepidev ohjelduspoliitika Venemaa suhtes. Samas ei tähenda see tingimata konfrontatsiooni või uute eraldusjoonte loomist Venemaa suunal. Pigem vastupidi, vaba maailma väärtuste juurdumine Vene impeeriumi kibedaid vilju tunda saanud riikide ja rahvaste juures aitab kindlasti kaasa võimalusele Venemaa enda moderniseerimiseks.
Loomulikult ei juhtu viimane üleöö. Selleks võib minna inimpõlv või enamgi. Kuid see võiks olla eesmärk, mille ümber võiks vaba maailm ühendada oma jõud.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid:

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar