Venemaa Eesti-poliitika pankrott

Ja mis seal kurtagi. Näiliselt liigub ju majandus ja heaolu stabiilses kasvutempos. Viimastel aastatel on Venemaa majanduskasv püsinud keskmiselt kuue protsendi piires. Riigi valulävi kullareservi näol on kõrgem kui kunagi varem viimase viieteistkümne aasta jooksul. Vaatamata sellele, et riigi demograafiline ja sotsiaalne taustsüsteem on väga habras, naudib võim 1970. aastatest siiani suurimat toetust.

President Putini edufenomeni põhjus on suuresti kahes peamises teguris. Praegune Kremli administratsioon on väga oskuslikult suutnud rakendada võimuvankri ette vene rahvale igiomase “tugeva käe”, mütologiseeritud liidri armastuse. Mõistagi kasutatakse selle saavutamiseks võtteid nagu vaba meedia piiramine ning poliitiliste oponentide tasalülitamine, kuid rahvast see ei häiri. Ja kuidas saabki häirida see, mille vajalikkusest ja tähendusest 90 protsenti elanikkonnast arugi ei saa.

Teiseks Putini võluvitsaks on olnud maailma naftaturu Venemaale ülimalt soodne olukord. 1999. aastast on lennukana püsinud naftahind aidanud Venemaal ja eeskätt Putinil endal näida palju tugevamana, kui ta tegelikult on. Samas on kergelt tulnud naftarublad lükanud tegelikke probleeme edasi ja varjutanud kaotusi. Allveelaeva Kursk katastroof, Dubrovka pantvangidraama, plahvatused Moskvas ei ole suutnud vähimalgi määral kõigutada rahva usku president Putini võimetesse.

Kuid varjatud kaotusi pole tulnud vastu võtta ainult siserindel. Välispoliitikaski on Venemaa pidanud viimastel aastatel tõsiselt järele andma, kui ka seda veel täiel määral ei tajuta.

Üks sellistest varjatud kaotustest on kindlasti Venemaa poliitika Eesti suunal. Enam kui kümme viimast aastat jäika ning järeleandmatut poliitikat on viinud selleni, et Moskva peab valima, kas jääda edasi iseenda käitumise pantvangiks või muuta põhjalikult suhete paradigmat.

Aasta alguses valitud Riigiduuma väliskomisjoni esimees Konstantin Kossatšov tunnistas jaanuari lõpus Moskvas korraldatud konverentsil “Venemaa ja Baltikum suures Euroopas” avalikult, et Venemaa on suhetes Balti riikidega oma ebaadekvaatse käitumise tõttu alati alla jäänud.

Eesti ühinemine Euroopa Liidu ja NATOga on loonud siinpool Läänemerd uue välispoliitilise keskkonna. See võtab aega, kuid ükskord tajub seda ka Venemaa.

Kossatšovi hinnangul on Venemaa probleemiks olnud liigne emotsionaalsus. Mineviku varjud ning aeglaselt teisenevad stereotüübid on suurim probleem, miks Venemaa pole siiani suutnud kainelt hinnata oma poliitika efektiivsust Eesti suunal.

Kuigi Kossatšovi järel sõna võtnud välisministeeriumi kõrge ametnik Mihhail Demurin üritas maalida võidukamat pilti, ei suutnud ta kohalolijaid veenda; liiga palju räägib lihtsalt tema vastu.

Õigupoolest on Venemaa käitumine Balti riikide, sealhulgas Eestiga olnud lakmuspaber. Suhete sisu ning üldine kliima ei räägi mitte üksnes naaberriikide omavahelisest läbisaamisest, vaid ka sellest, millised muutused on aset leidnud Venemaal.

Millest ikkagi juhindub Venemaa oma välispoliitilises mõtlemises? Kas Moskva käitumist juhib vana imperiaalne allhoovus, mille sisuks on püüdlus automaatsele hegemooniale kunagiste okupeeritud või koloniseeritud riikide üle? Või on siiski märgata püüdlusi kujundada poliitikat tegelikkuse, mitte kujutelmade alusel?

Millised on siis need mõõtuandvad küsimused, milles Venemaa on oma jäikusega iseennast nurka ajanud ning peab nüüd raske südamega head nägu tegema?

Mõistagi on kõige tähtsam ning olulisem asi Vene-Eesti suhetes viimasel kümnendil olnud Eesti geopoliitiline asend, kuuluvus ning julgeolek tervikuna. Aprilli algus tähistab siin suure vaidluse lõppu, sest Eestist saab NATO liikmesmaa.

Siinjuures on paslik meenutada vaid paari hetke lähiajaloost. 1996. aasta 6. juulil kirjutas toonane Venemaa president Boriss Jeltsin Ameerika Ühendriikide presidendile Bill Clintonile kirja. Selles seisis sõna-sõnalt: “Isegi hüpoteetiliselt ei saa küsimuse alla tulla NATO tegevusvälja laiendamine Balti riikideni. Selline võimalus on Venemaale kategooriliselt vastuvõetamatu ning me käsitleme igat sammu selles suunas kui otsest ohtu oma riiklikule julgeolekule ja Euroopa stabiilsuse põhistruktuuridele.”

Kirjastuselt Tänapäev värskelt ilmunud USA endise asevälisministri Strobe Talbotti raamatus “Vene sild” (“The Russian Hand”) on värvikalt kirjeldatud 1997. aasta märtsis Helsingis aset leidnud Vene-USA tippkohtumise väikest episoodi. Venemaa president Jeltsin pöördus president Clintoni poole palvega sõlmida härrasmeeste kokkulepe, mille kohaselt Balti riigid jääksid alatiseks NATO mõjualast välja. Clintoni vastus oli kategooriliselt eitav.

Venemaa püüdis 1990ndate lõpul veel korduvalt küll ähvarduste, küll meelitustega NATO laienemist Balti riikidesse ära hoida. Argumendid vaheldusid, kuid ükski nendest ei mõjunud. Alles 2001. aasta sügisel tunnistas president Putin Balti riikide õigust vabale valikule NATO osas, kuigi andis kohe mõista, et see ei kasvata kellegi julgeolekut.

Teine ning vähemalt retooriliselt kõige kõlavam teema on 1993. aastast peale olnud nn kaasmaalaste probleem. Seejuures pole Venemaa kordagi üritanud nende inimeste reaalse elujärje parandamisele kaasa aidata, pigem on ilmutanud huvi pidevalt välispoliitilist survet avaldada.

Küll on püütud saatkonna abil organiseerida vene poliitilisi rakukesi ühtseks jõuks, küll on püütud kasutada näiteks sündmusi Kosovos organiseeritud protestijõu loomiseks, kuid kõik need katsed on ebaõnnestunud.

Nüüd püütakse “kaasmaalaste kaart” välja mängida selleks, et Euroopa Liit järeleandmisi teeks. Kuid võib juba ette arvata, et ka see osutub tühjaks tööks ja vaimunärimiseks.

Varjatud ja vähem varjatud kampaaniate taga ei ole aga keegi muu kui “alasti kuningas”, kelle kaisutus ei ahvatle kedagi. Vaatamata kõigile objektiivsetele probleemidele on ilmne, et Eestis elavad venelased on sotsiaalselt tunduvalt paremini kaitstud kui Venemaal.

Selle aasta 16. jaanuaril saatsid Arhangelski meremeeste abikaasad president Putinile telegrammi. Neid ajendas seda tegema meeste räbal olukord Aafrika rannikul Vene omanike poolt saatuse hoolde jäetud laeval Sardinella.

Õnnetud naised kirjutasid muuseas: “Kui mitu korda on Vene ametnikud rääkinud meie kodanike õigusetust olukorrast Baltikumis. Seejuures pole ükski nendest kannatanud ravimite puuduse või toidunappuse pärast, neist pole tehtud orje.”

Kolmandaks suureks poliitiliseks väärhoiakuks on olnud piirilepinguga venitamine ning majandussanktsioonide kehtestamine topelttollide näol. Esimese puhul elas Moskva nähtavasti veel viimase ajani lootuses, et piirilepinguta Venemaaga on Eestil raske, kui mitte võimatu ühineda Euroopa Liidu ja NATOga. Valearvestus, mis muud.

1995. aastast kehtivad topelttollid on aga toitnud osa Vene poliitikute siirast usku, et Eesti eduka majandusarengu taga on üksnes Venemaalt varastatud ning Läände müüdud tooraine. Ka see stereotüüp on osutunud vääraks.

Selle asemel et sundida kuulekusele, on majandussanktsioonid tõuganud Eesti kiirelt ja kindlalt uutele turgudele, tehes otsapidi ka võimalikuks meie valutuma integreerumise Euroopa majandusväljaga.

Nüüd, vahetult pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga, peab Venemaa nii või teisiti topelttollid kaotama. Sama tõdes muuseas seesama Mihhail Demurin samal konverentsil, millest oli eespool juttu.

Need kolm suurt probleemide ringi on Venemaale kaasa toonud pigem ninanipse kui käegakatsutavaid tulemusi. On päris ilmne, et Venemaa välispoliitika kujundajad ja elluviijad on sattunud iseenda seatud lõksu.

Propagandamasin, mis vahetpidamata on rohkem kui kümme aastat ühte trummi tagunud, on loonud olukorra, kus kiire muutus on võimatu. Venelaste ettekujutus Eestist ja eestlastest on sedavõrd väärdunud, et ühes hiljutises teleseriaalis oli al-Queda terrorist ühte punti pandud eestlasega, kes võitles Vene-Gruusia piiril Vene föderaalvägede vastu.

Moskvas usutakse, et Euroopa Liidu tuumikmaad kutsuvad korrale pigem Tallinna ja Riia, kui et seavad ohtu oma suhted Venemaaga.

Suhetesse Eestiga on kogunenud sedavõrd palju eelarvamusi ja negatiivset energiat, et on raske ette kujutada Moskva kiiret suunamuutust. Lisaks inertsile ei luba seda teha asjaolu, et propagandast töödeldud rahvas ei mõistaks seda.

Samuti peaksid vahetuma Vene välispoliitika kujundajad. Mõned neist on tegelnud sama regiooniga enam kui kümme aastat. Selle aja jooksul on maailm ise mõnevõrra muutunud ning “dünaamilisusest” saanud sisukas moesõna.

Lähinädalatel ja kuudel Vene surve Eestile tõenäoliselt ei vaibu. Pigem vastupidi. Venemaa üritab tõsimeeli kujundada Eestile ja Lätile murelapse imago, nood tooksid justkui Euroopa Liitu ja NATOsse kaasa terve rea Venemaaga lahendamata probleeme.

Selle eesmärgi saavutamiseks on Venemaa kas otse või kaudselt osalenud Leedu ja Läti sisemise stabiilsuse kõigutamises ning võtnud ette propagandarünnaku Eesti ja Läti vastu.

Moskvas usutakse, et Euroopa Liidu tuumikmaad kutsuvad korrale pigem Tallinna ja Riia, kui et seavad ohtu oma suhted Venemaaga. Paraku võib ka see Moskva lootus puruneda.

Pärast novembrikuist Venemaa ja Euroopa Liidu tippkohtumist on Brüsselis tajutud, et suhetes Moskvaga tuleb olla palju otsekohesem. Venemaa peab mõistma, et strateegiline partnerlus läänemaailmaga saab põhineda üksnes ühiste väärtuste jagamisel.

Kuid veel kord: Eesti ühinemine Euroopa Liidu ja NATOga on loonud siinpool Läänemerd uue välispoliitilise keskkonna. See võtab aega, kuid ükskord tajub seda ka Venemaa.

President Putini kampaania välispoliitilise osa eest vastutav Venemaa parlamendi ülemkoja väliskomisjoni esimees Mihhail Margelov on jõudnud viimasel paaril aastal korduvalt rõhutada, et emotsioonide aeg Eesti-Vene suhetes peaks ümber saama. Pole kahtlust, et sellises avalduses on suur annus tervet mõistust.