Venemaa edusammud ja komistuskivid Arktikas

Edukad läbimurded

Vene võimud on Arktika plaane välja kuulutanud suurejoonelisi plaane. Läbimurdeid on tehtud kahes sektoris, mida peetakse Arktika majanduslikul arendamisel määravaks: nafta ja maagaas ning Põhja-meretee kasutusele võtmine.

Kuna avameretegevus Arktikas on langenud Lääne sanktsioonide sihtmärgiks, seab Moskva esikohale tegevust maismaal, eriti Lääne-Siberis Jamali poolsaarel. Siin alustas Venemaa suuruselt kolmas gaasimaardla Bovanenkovo, mille hinnangulised varud on 4,9 triljonit kuupmeetrit, tootmist juba 2012. aastal, et Euroopa turgu maagaasiga varustada.

Teine verstapost oli Jamali veeldatud maagaasi (LNG) tehase avamine 2017. aastal. See on Venemaa esimene Arktikas asuv LNG tehas. Sõltuvus torujuhtmetest kinnistab gaasitootmist konkreetsele turule, ent maagaasi veeldamine võimaldab sellega kaubelda kogu maailmas. Niisiis avab LNG tootmine Jamali poolsaarel – peagi lisandub lähedusse Gõdani poolsaarele veel üks tehas, Arktika LNG-2 – Aasia ja Vaikse ookeani regioonis uusi turge.

Põhja-meretee arendamine on (osaline) edulugu. Kuna merejää sulab kiiresti ja oodata on navigatsioonihooaja pikenemist, edendab Moskva Põhja-mereteed alternatiivina Suessi kanalile. Seda on näha kaubamahtude suurendamise eesmärkidest: 2018. aastal nõudis Putin aastase kaubamahu suurendamist 2024. aastaks 80 miljoni tonnini. Mullu tõsteti eesmärk 2035. aastaks veel kõrgemale – 130 miljoni tonnini aastas. Võrdluseks, 1990. aastail olid kaubamahud kõigest 1,8 miljonit tonni aastas.

Moskva tahab oma külmunud tagahoovi vormida nn strateegiliseks ressursibaasiks 21. sajandile.

Põhja-meretee kasutamine on muljetavaldavalt hoogustunud. Alates 2017. aastast on kaubamahud lausa kolmekordistunud – 10,7 miljonilt 32,9 miljonile tonnile. Põhiliselt seisneb see siiski kaubavedudes kas Venemaa Arktikasse või sealt välja. Põhja-mereteest pole saanud konkurentsivõimelist alternatiivi rahvusvahelisele transiidile; saavutada 2024. aastaks kaubamaht 80 miljonit tonni tundub üha ebarealistlikum.

Arktika edasisel arendamisel puutub Venemaa kokku raskustega. Põhja-meretee edasine edukus rajaneb üleilmsel soojenemisel, ent üha enam on tunda, et maismaal kaaluvad kliimamuutuse kahjulikud tagajärjed üle kõik võimalikud plussid.

Aastakümneid rajati Venemaa põhjaterritooriumidele hooneid ja taristut arvestusega, et igikelts on alaline reaalsus. See pole enam endastmõistetav. Praeguse seisuga saadakse igikeltsaga kaetud aladel 90 protsenti Venemaa gaasist ja teemantidest ning 30 protsenti naftast. Olemasoleva taristu kohandamine kliimamuutusega tundub föderaaleelarvele muutuvat tõsiseks koormaks. Hoiatus selle kohta, mis tulevikul on varuks, saabus kevadel 2020, mil igikeltsa sulamine põhjustas Norilskis kütusemahuti varingu, nii et jõkke voolas 21 000 tonni diislikütust.

Võimalused ja ebakindlus

Teisena kammitseb tõsiselt transpordirajatiste mahajäämus. Venemaa arktilised asulad on ülejäänud riigiga kehvasti ühenduses ning Moskva on esikohale seadnud raudteede arendamise. Neil arktilistel asulatel, millel raudteeühendus on olemas, viib raudtee tavaliselt lõunasse. Nüüd tehakse plaane olemasolevate trasside sidumiseks uue raudteega, mis peaks aastas kaupu vedama üle 20 miljoni tonni. Ehitamine on alanud, ent finantsprobleemide tõttu pole valmimiseks tähtaega määratud.

Arvukad suuremahulised taristud on paberile jäänud, nagu Belkomuri raudtee, mis pidi siduma Lääne-Siberit (ja selle taga Hiinat) Valge merega.

Arvukad suuremahulised taristuprojektid on paberile jäänud, nagu Belkomuri raudtee, mis pidi siduma Lääne-Siberit (ja selle taga Hiinat) Valge merega. Aastakümneid on see projekt riiklikes plaanides esinenud, ilma et tegelikkuses oleks eriti midagi juhtunud.

Tööjõudu on samuti vajaka. Venemaa Föderatsiooni Arktika tsoon hõlmab 4,9 miljonit km2 – 29 protsenti Venemaa Föderatsiooni maismaast. Kui Arktika tsoon oleks iseseisev riik, oleks ta maailmas pindalalt seitsmes – ent rahvaarvuga kõigest 2,4 miljonit. Pealegi on Nõukogude perioodi lõpust peale rahvastik drastiliselt kahanenud.

Venemaale muudab Arktikasse investeerimist vähem atraktiivseks sanktsioonidega seotud määramatus.

Uute elanike ligimeelitamiseks otsustasid võimud Venemaa Kaug-Ida tarvis loodud asundusprogrammi Arktika tsooni laiendada: anda hektari maad tasuta igaühele, kes nõustub sinna kolima. On aga ebausutav, et ainuüksi sel moel negatiivne trend muutuks.

Moskvas on taibatud, et veel tähtsam on veenda Arktika praegusi elanikke sinna jääma. Palgad on Arktikas kõrgemad, ent see piirkond jääb Venemaa keskmisest kaugele maha kõigi näitajate poolest alates oodatavast elueast kuni elamistingimusteni. Võimud kuulutasid 2020. aastal tähtsaks lähiaastate eesmärgiks Arktikas elukvaliteedi parandamise, lubades rajada moodsaid soodsa hinnaga elumaju, täiustada tervishoiuteenuseid jne. Hiljutiste eelarvekärbete tõttu on kahtlane, kas selleks eraldatakse piisavalt raha.

Sarnaselt Nõukogude ajaga kõneldakse Moskvas taas Arktika „hõlvamisest“ (освоение). Võimud kavatsevad 15 aastaga Arktikas luua ligi 200 000 uut töökohta ja on Arktika loodusvarade tarvituselevõtuks kutsunud sinna nii Venemaa enda kui ka välisinvestoreid.

Jääkilp on ammust aega Venemaa tagalat kaitsnud, ent nüüd murendab seda kliimamuutus.

Püüdlused on suured, ent katsumused on arvatavasti veel suuremad. Venemaale muudab Arktikasse investeerimist vähem atraktiivseks näiteks sanktsioonidega seotud määramatus. Pealegi jäävad alles mured turvalisuse pärast. Jääkilp on ammust aega Venemaa tagalat kaitsnud, ent nüüd murendab seda kliimamuutus. Venemaa tahab liiklusteede, maavarade ja taristu üle säilitada riiklikku kontrolli. Seetõttu võivad paljud värsked plaanid kohtumisel Arktika karmi tõelisusega haihtuda.

Kommentaari aluseks on artikkel Bart Gaensi, Frank Jürise ja Kristi Raiki toimetatud koguteoses „Põhjala-Balti ühenduvus Aasiaga Arktika kaudu: võimaluste ja riskide hinnang“, Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus, 2021.