Venemaa arhiivijuht: ma pole kindel, kas Vene rahvas tahab oma ajalugu teada

Venemaal on tänavu, Saksamaa alistamise 70. juubeliaastal, paljusid ärritanud Venemaa riigiarhiivi elupõlise direktori Sergei Mironenko väljaütlemised Molotovi-Ribbentropi pakti kuritegeliku olemuse ning 28 panfilovlase olematu kangelasteo kohta. 1992. aastast Venemaa riigiarhiivi juhtiv Mironenko (64) rääkis Diplomaatiale oma vaadetest ajaloole ning sellest, mida huvitavat on välja tulnud sõjaaegsete dokumentide massilise avalikustamise käigus.

Venemaal on viimastel aastatel avalikustatud suures mahus ajaloodokumente. Palju enne salajaseks peetud materjale on avalikuks tehtud ja ajaloolaste kätte antud. Mis on olnud kõige põnevamad ja olulisemad leiud teie jaoks?

Selliseid asju on väga palju. Näiteks tuli hiljuti välja kolmeköiteline teos „Kindral Vlassov. Reetmise lugu“. Kindral Vlassov ja tema Venemaa Vabastusarmee oli üks keeruline episood Teisest maailmasõjast. (Andrei Vlassov oli sõja alguses üks edukamaid Nõukogude väejuhte, kes langes 1942. aastal sakslaste kätte vangi. – JP) Nüüd avalikustati kõik materjalid Vlassovi kriminaaluurimise kohta, mida hoiti FSB (Venemaa julgeolekuteenistus, Nõukogude NKVD ja KGB järeltulija – JP) arhiivis. Minu jaoks oli see väga tähenduslik asi, sest palju on räägitud sellest, et miks tema ja ta kaaslaste üle ei peetud avalikku kohut, sest arvati et nad hakkavad seal rääkima midagi nõukogudevastast.

Miks siis? Mis oli Vlassovist avalikustatud dokumentides kõige huvitavam?

Sakslaste käes oli vangis kaks kindralit, õigemini kaks kindralleitnanti. Üks oli Andrei Vlassov ja teine Mihhail Lukin, kes sattus vangi raskelt haavatuna ja tal amputeeriti jalg. Sakslased rääkisid mõlemaga. Säilinud on saksakeelsed Lukini ülekuulamisprotokollid, kus ta nagu Vlassovgi mõistis hukka kolhoose ja repressioone. Ühesõnaga, ta ei olnud mingi Nõukogude võimu toetaja. Kaks kindralit, kaks saatust, sest Lukin ei hakanud ikkagi sakslastega koostööd tegema, erinevalt Vlassovist. Vlassov kohtus lõpuks isegi (Heinrich) Himmleriga (Hitleri-Saksamaa politsei- ja julgeolekujõudude juht – JP), kes toetas ideed moodustada venelastest relvaüksused. Muide Hitler oli sellele kategooriliselt vastu. Ja vaat Vlassov sõidab Lukini juurde, et rääkida temaga koosööst. Lukin vastas talle, et „teie, Andrei Andrejevitš, olete naiivne inimene, kui te mõtlete, et Hitler lubab teil luua sõltumatu Venemaa valitsuse“ – Vlassovil olid alguses sellised nõudmised, et Hitler annaks garantii Venemaa terviklikkusele endise Venemaa impeeriumi piires –, „uskuge, seda ei tule, aga kui seda ei tule, siis on täiesti mõttetu teha sakslastega koostööd“. Lukinil oli lõpuks õigus. (Erinevalt Vlassovist, kes peale NKVD uurimist poodi 1946. aastal üles, Lukini üle Nõukogude Liidus kohut ei mõistetud. – JP) Ühesõnaga, töö selle kogumikuga veenis mind, et Vlassov oli siiski reetur. Ta oli muidugi keeruline figuur, aga dokumendid näitavad, kuidas ta samm-sammult kaldus koostööle sakslastega. Kollaboratsionism on huvitav teema, sest see ei puuduta ainult Venemaad, vaid paljusid Euroopa riike.

Nüüd nägid ka sõjamehed, et inimesed elavad seal (Euroopas) palju paremini. Et meie ehitame siin maailma parimat ühiskonda, aga nende elatustase on ikka palju kõrgem.

Veel on väga oluline, et just hiljuti, tänavu juunis, avati esmakordselt ligipääs Riikliku Kaitsekomitee (koordineeris NSV Liidu kaitsmist ja hiljem pealetungi Saksamaale – JP) dokumentidele, mis avaldati digitaalselt. Kõikidelt nendelt dokumentidelt „salajane“-märget veel maha ei võetud, aga see on ikkagi tohutu massiiv dokumente. Näiteks avaldati kõik kaitsekomitee määrused. Venemaa kaitseministeeriumi keskarhiiv on Teise maailmasõja ajast avalikuks teinud tohutu palju dokumente ja ettekandeid. Ajaloolastel on see väga tõsine ülesanne kõik need materjalid nüüd läbi uurida.

Kui veel rääkida sõjaaegsete dokumentide avalikustamisest, siis kas Nõukogude-Saksa sõja (Venemaal Suur isamaasõda) alguse kohta ning Stalini käitumise kohta sõja alguses on leitud uut ja huvitavat infot?

See on muidugi ammu teada, et Stalin ei oodanud, et Saksamaa tungib Nõukogude Liidule kallale. Seda juhtub, sest väga kahtlustavad inimesed tihti usuvad, mida nad väga tahaksid uskuda. Stalin tahtis uskuda, et Molotovi-Ribbentropi pakt (MRP) hoiab ära Saksamaa kallaletungi Nõukogude Liidule. Kinnitust on aga saanud teadmine, et kui siis juhtus 22. juuni (Saksamaa kallaletung Nõukogude Liidule), langes Stalin sügavasse depressiooni. Ta ei ilmunud kaks päeva Kremlisse. Te kujutage ette, mis see tähendab olukorras, kus Minsk langes juba 28. juunil ning sakslased liikusid 60–80 km päevas, isegi vahel 100 km päevas otse Moskva peale. (Minskist Moskvasse on veidi üle 700 kilomeetri. – JP) Kogu riigi juhtimine oli koondatud ju ainult tema kätte. Siis otsustasid tema lähimad kaasvõitlejad Vorošilov, Malenkov ja Bulganin sõita ise Stalini Bližnaja suvilasse. (Stalini lemmiksuvila, mis asus Kremlile suhteliselt lähedal, millest ka nimi – Lähedane. Tänaseks asub see suvila juba Moskva linna piires. – JP) Sinna sõitmine omal initsiatiivil oli aga kategooriliselt keelatud, isegi Molotovile või Malenkovile (Stalini järel tähtsaimad Nõukogude riigi juhid). Stalin kutsus alati ainult ise sinna välja, kui ta soovis kellegagi rääkida. Lõpuks nad ikkagi sõitsid ise ning avastasid sealt omadega täiesti läbi Stalini. Siis Stalin ütleski neile selle kuulsa fraasi, et „Lenin jättis meile suure deržaava, aga meie keerasime selle persse“ (Ленин оставил нам великую державу, а мы ее просрали). Ja ainult Vorošilovi sõnad, et „kuidas siis nii, Koba (Stalini hüüdnimi veel tema revolutsionäärikarjääri algusest – JP), sa pead meid ju juhtima, meid ühendama, sest me loodame sinu peale“, turgutasid Stalinit niivõrd, et kohe sealsamas otsustati luua kaitsekomitee. Stalin ei unustanud seda olukorda ning 1945. aasta kevadel võidupüha vastuvõtul, kui ta lausus oma kuulsat toosti, siis ta ütles ühe lause, millele vähesed on tähelepanu pööranud: „Mingi teine rahvas oleks võinud öelda, et te ei õigustanud meie lootusi, me paneme (ametisse) teise valitsuse, aga vene rahvas sellele ei läinud.“ Ta mäletas väga hästi, mis olukorras ta ise oli 1941. aasta juunis!

Kas te järeldate nendest sõnadest, et Stalin kartis juunis 1941?

Muidugi! Stalin arvas, et need inimesed tulid teda arreteerima. Ta sai aru, et see katastroof oli tema lühinägeliku poliitika tulemus. Praegu need patrioodid räägivad suurest Stalinist jne, aga Stalin ise oli nendest patriootidest palju targem, sest tema sai aru, et selle eest tuleb vastutada.

Sellest kohtumisest Stalini suvilas kirjutas põgusalt oma mälestustes Anastass Mikojan (Stalini lähedane kaasvõitleja), kes aga ise ei olnud seal üldse kohal. Kust veel on sellele seigale kinnitust saadud?

Kõige üksikasjalikumalt räägib sellest oma mälestustes (Jakov) Tšadajev, rahvakomissaride nõukogu asjadevalitseja ning hilisem kaitsekomitee asjadevalitseja. Ta oli täielik stalinist. Kõik tema mälestused koosnevad suure ja targa Stalini ülistamisest. Aga ta teadis sellest episoodist ja kirjeldas seda. Rumal oleks arvata, et sellist vahejuhtumit ei olnud.

Ma olen sügavalt veendunud, et härra Suvorov on libaajaloolane. Tema „Jäälõhkuja“, mida Venemaal müüdi kümnemiljonilise tiraažiga, oli ju puhas spekulatsioon, fantaasia.

Kas võib seda nimetada üheks võtmehetkeks venelaste isamaasõja alguses?

See oli Stalini isikliku nõrkuse hetk. Ta võttis ka hiljem vastu valesid otsuseid. Näiteks selle tagajärjel sattusid Kiievi all katlasse mitusada tuhat Nõukogude sõdurit, kõik need kaotused Ukrainas.

Sel aastal tähistati Venemaal vägeva paraadiga 70 aasta juubelit Saksamaa alistamisest. Miks Stalin lõpetas kõigest kaks aastat peale sõja lõppu, juba 1947. aastal, võidupüha paraadide korraldamise?

Ta ei lõpetanud mitte ainult paraadid, vaid kaotas ära ka 9. mai kui puhkepäeva – selle taastas puhkepäevana alles Brežnev 1965. aastal – ning lõpetas rahamaksmise sõjas saadud autasude eest. Daniil Granin (üks parimaid sõjast jutustavaid Venemaa kirjanikke, kes elab siiani, ta on 96-aastane – JP) rääkis mulle, kuidas kõik sõjast osavõtnud võtsid mõlemat otsust kui kõrvakiilu. Mulle tundub, et seda otsust (kaotada paraad, puhkepäev ja nn medaliraha) on väga kerge mõista. 1812. aasta isamaasõda ning sellele järgnenud Vene armee sõjakäik Euroopasse 1813–1815 tõi kaasa dekabristide liikumise sünni. Nüüd nägid ka sõjamehed, et inimesed elavad seal (Euroopas) palju paremini. Et meie ehitame siin maailma parimat ühiskonda, aga nende elatustase on ikka palju kõrgem. Seetõttu oli see teatud õppetund sõjaveteranidele, et ärge arvake, et teie hakkate kuidagi määrama Nõukogude Liidu saatust. Stalinil oli vaja veidi vähendada seda võitjate uhkust.

Ühesõnaga, teie meelest oli Stalini sõnum, et võitsime küll sõja, aga nüüd on vaja edasi minna kommunismiehitamisega ning kõik peavad selle nimel võrdsed olema?

Just, kõik pidid teadma oma kohta!

Ma otsisin hiljuti Venemaa arhiividest andmeid oma vanaisa saatuse kohta, kes langes sõjas Punaarmee ridades. Kui paljude punaarmeelaste saatus on endiselt, 70 aastat peale sõda, veel teadmata?

Umbes kahe miljoni oma.

Jumal küll, kui paljude! Punaarmees hukkus ju suurusjärgus kümme miljonit. Jämedalt võttes iga viienda saatus on siis ikka teadmata.

Silmapaistev, et meil on palju otsingurühmi, kes tegelevad sellega. Au neile, aga see on piisk merre. Vaja oleks riiklikku programmi. Te teate ju, et kuni pole maetud viimanegi sõdur, pole sõda lõppenud.

Need otsingurühmad on reeglina kodanikuinitsiatiiv. Kui palju Vene riik teeb ära teadmata kadunute otsimiseks?

Riiklikku programmi kahjuks pole.

Väga imelik, eriti kui võrrelda ameeriklastega, kes on vist kõik oma kadunud üles leidnud.

Ei ole leidnud, neli on veel leidmata. Või oli neid kuus. (Ameeriklasi hukkus veidi üle 400 000 sõjaväelase. – JP)

Miks neid teadmata saatusega sõdureid oli Punaarmees ikkagi nii palju? Kas sõdurid olid sõja alguses halvasti dokumenteeritud või põgenes Punaarmee nii kiiresti, et polnud lihtsalt mingit ülevaadet, kes kus hävitamise alla sattus?

Esiteks muidugi need tohutud katlad sõja alguses, kuhu jäid sajad tuhanded punaarmeelased. Sakslased ju isegi ei peatunud, nad läksid nende väegrupeeringute ümbert ning liikusid kiiresti edasi. Teiseks, kas te mäletate marssal Vorošilovi (Nõukogude armee üks juhte sõja ajal, kuulus ka riiklikkuse kaitsekomiteesse) sõnu, kui Vlassovi armee sattus Mjasnõi Bori all soodesse ning neil oli vaid kitsas koridor väljapääsemiseks ning kerkis küsimus, keda välja viia: tehnika või sõdurid. Vorošilov ütles siis kuulsad sõnad: „Eided sünnitavad uued, aga tehnika suhtes pole ma kindel, millal me uued saame.“ Nii et, tehnika kõigepealt!

Stalin arvas, et need inimesed tulid teda arreteerima. Ta sai aru, et see katastroof oli tema lühinägeliku poliitika tulemus. Praegu need patrioodid räägivad suurest Stalinist jne, aga Stalin ise oli nendest patriootidest palju targem, sest tema sai aru, et selle eest tuleb vastutada.

Jätame Stalini ja sõja. Kas avalikustatud dokumentidest on peale sõjasündmuste veel midagi huvitavat selgunud? Näiteks MRP kohta?

Aga mis võib seal veel teadmata olla?

Näiteks mingeid huvitavaid hinnanguid tollest ajast või kaalutlusi-põhjendusi?

Ei ole. Ühed arvavad endiselt, et see oli Stalini diplomaatia väljapaistev saavutus. Mina vastupidi arvan, et see oli traagiline viga. Võib olla isegi kuritegu.

Miks te peate seda kuriteoks?

Ühel lihtsal põhjusel – Hitleri plaanides võita kogu või siis vähemalt pool maailma oli väga suur tähtsus Saksa armeel. Hitler pani relvade alla viis miljonit inimest. Saksamaal ei olnud vahendeid, et seda viit miljonit ära toita. Saksamaale oli vaja teravilja, liha, piima. MRP võimaldas Saksamaal vallutada Euroopa, toites seejuures oma armeed Nõukogude Liidust pärit toiduga. Peale selle oli Saksamaal terav puudus naftast oma tankide, lennukite ja autode jaoks ning Venemaa tarnis seda neile. Hitleri armeed toitis ning tankis Nõukogude Liit, samuti katsid Hitleri tanke soomused, mis olid tehtud Nõukogude Liidust saadud haruldastest metallidest. Kõike seda tarniti kuni 22. juunini. Viimased ešelonid ületasid Saksamaa piiri siis, kui Saksa lennukid juba pommitasid Nõukogude linnu!

Kuni MRPni polnud Nõukogude Liidul piiri Saksamaaga. Ma austan sõjaeelseid Eesti, Läti, Leedu ja Poola armeesid, mis oleksid sõja puhul mingi paar nädalat ikka vastu pidanud, aga see tähendab, et mitte mingisugust ootamatut kallaletungi Nõukogude Liidule poleks Saksamaa saanud sooritada. Poleks olnud ühist piiri, poleks olnud „sõnamurdlikku kallaletungi“, nagu Nõukogude propaganda rääkis.

Stalinistid väidavad, et Balti riigid oleksid nagunii lasknud vabalt Saksa armee läbi – ma väga kahtlen selles! Väga kahtlen! Nad oleksid kohe kindlasti tõmmatud sisse konflikti hitlerliku Saksamaaga. Ükskõik kui nõrgad olid nende valitsused, aga kaotada oma vabadus, oma iseseisvus, see on… Saate ju aru. Ma olen kindel, et kui Hitler oleks tunginud Baltimaadesse, siis Eesti, Läti ja Leedu poleks Poola eeskujul niisama Saksa vägesid läbi lasknud.

Nõukogude armeel ju lasid Eesti, Läti ja Leedu ilma pauguta ennast annekteerida. Miks te arvate, et me oleks hakanud laskma sakslaste pihta?

See on väga raske küsimus. Lühidalt on vahe selles, et nad (s.o. Baltimaad) ei kaotanud täielikult riiklikku iseseisvust. Okupatsioonirežiim loob omaenda võimustruktuurid, aga Baltimaade küsimuse kogu peen eripära peitub selles, et peale Nõukogude tulekut juhtisid Eestis endiselt eestlased, Lätis lätlased ja Leedus leedulased.

Saate ju isegi aru, et see oli formaalne juhtimine!

Formaalne või mitte, aga omad omavalitsusorganid ju olid. Polnud ju okupatsioonirežiimi. Või kui oli, siis oli see teistmoodi, mittetraditsioonilises vormis.

Olgu, jätame selle jutu. Selge, et MRP kuritegelikuks kuulutamine nõuab tänasel Venemaal mõnevõrra julgust, eriti kui olete riigiameti juht. Esimest korda te ütlesite seda avalikult välja kevadel, sõja lõpu 70 aasta juubeli eel. Kas saite kaela kriitikat ja/või lausa ähvardusi?

Ei! (raputab energiliselt pead)

Mina olen sügavalt veendunud, et ajalugu on teadus ja teaduse eesmärk on tõde. Ja ei tohi karta seda tõde välja öelda. Selleks on muidugi vaja poliitilist tahet.

Hea seegi. Aga…

Pidage! See on iseenesest väga huvitav küsimus, sest kui Vladimir Putin ja duuma ametlikult tunnistasid, et poola ohvitsere ei hukanud Katõnis sakslased, vaid meie lasime nad maha, siis kui palju oli meelepaha! Ja osa ühiskonnast ei usu seda siiani. Ja vaat see on küsimus, mis peaks meid kõiki muretsema panema: kas Venemaa rahvas tahab üldse teada omaenda ajalugu?

Kas tahab siis?

Ma ei ole kindel. See meelepaha ilmselgelt ebameeldivate, aga ilmselgete asjaolude kohta, see on… Mis on ajaloolaste ülesanne? Otsida tõde. Sellepärast ajalugu nii väga ei usaldatagi, et ajalugu on nii tihti võltsitud poliitilistel, hetkekasu eesmärkidel. Mina olen sügavalt veendunud, et ajalugu on teadus ja teaduse eesmärk on tõde. Ja ei tohi karta seda tõde välja öelda. Selleks on muidugi vaja poliitilist tahet.

Tõde, see on ju keeruline värk! Kui te lähete Moskvas raamatupoodidesse, siis te näete seal tervet armeed silmanähtavalt pseudoajaloolisi raamatuid. Minu meelest on selliseid raamatuid oluliselt rohkem kui korralike ajalooraamatuid. Kui suureks te peate lokkava pseudoajaloo probleemi?

Kas te pole uurinud raamaturiiuleid Prantsusmaa, Inglismaa või USA poodides? Seal on ka selline kirjandus absoluutses ülekaalus. Ma toon teile ühe näite. Tuntud Marc Ferro (Prantsusmaal väga populaarne ajaloolane tänu oma telesaadetele – JP) avaldas mõned aastad tagasi raamatu, milles väidab, et Nikolai II ja tsaariperekond ei tapetud Jekaterinburgis 1918 aastal. See on lihtsalt naeruväärne, aga sellise raamatu avaldas hinnatud Prantsuse ajaloolane. Lihtsalt sellepärast, et tema raamatut ostetaks.

Kujutage nüüd ette tavalist inimest, kes läheb Moskvas või siis New Yorgis raamatupoodi ja tahab teada tõde. Väga keeruline on leida tõde selle meeletu hulga raamatute seas, mille kõigi kohta on öeldud, et need on ajalooraamatud.

Tegelikult on kõige õigem tõe kriteerium algdokumendid.

Nojaa, aga kust see keskmine kodanik neid algdokumente ikka otsib või võtab?

Palun väga, tulgu või meie koduleheküljele. (Vene riigiarhiivi kodulehekülg – http://www.statearchive.ru/) Kui sul on tõeline huvi ajaloo vastu, siis loe algdokumente! Ära usu võltsinguid, mida on tõepoolest palju.

Sel teemal on olemas väga ilmekas ja värske näide – panfilovlased. Teie käisite faktid välja, et polnud see lugu selline, nagu me ajalooõpikutest teame, polnud politrukki, kes oleks öelnud: „Suur Venemaa, aga taganeda pole kuhugi – selja taga on Moskva!“, aga Venemaa kultuuriminister (Vladimir) Medinski väidab et see on loba ja teie tegelete „sõnamulinaga“. (Suure isamaasõja üks kõlavamaid legende oli 28 panfilovlasest, kes Moskva all peatasid kehva relvastusega 50 sakslaste tanki. Hiljuti avalikustati, et Nõukogude Liidu sõjaväeprokuratuur selgitas juba 1948. aastal välja, et loo mõtlesid välja ajalehe Krasnaja Zvezda sõjakorrespondendid. – JP)

Mina soovitaks Medinskil, kes on ikkagi suure riigi minister, olla ettevaatlikum oma hinnangutes. Nende sõnadega häbistab ta mitte ainult ennast, vaid ka Venemaad.

No vot ja mida sellises olukorras siis teha – ajaloolane väidab faktidele põhinedes, aga siis tuleb „suur inimene“ ja ütleb, et ärge ajage loba?

Endal peab pea otsas olema. Kas sa usud igasuguseid sissesõitnuid või siis usud teadust.

Panfilovlaste kangelastegu, tuleb välja, polnud päris selline, nagu meile kooliajal õpetati. Kui palju neist omaaegsetest kangelaslugudest üldse tõele vastab? Mul tulevad kohe pähe Gastello, Kosmodemjanskaja ja Matrossov.

Mina tegelesin panfilovlastega. Ja ainult idioot võib teha järelduse, et kui polnud 28 panfilovlast-kangelast, siis polnud üldse Panfilovi diviisi kangelastegu. Panfilovi diviis hukkus Moskva kaitsel peaaegu täielikult. Seda, kogu diviisi kangelastegu, ei saa keegi eitada, selleks peab olema hullumeelne. Aga 28 ei olnud, no mis teha! Selle eest olid teised kangelased. Häda ongi selles, et Nõukogude võimu jaoks polnud mingit vahet, kas oli väljamõeldis või mitte. Sellega nad solvasid tõelisi kangelasi, kellega polnud kellelgi asja. Milleks oli üldse vaja kangelastegusid välja mõelda, kui need olid reaalselt olemas, vaat see on mulle arusaamatu.

Kuni MRPni polnud Nõukogude Liidul piiri Saksamaaga. Ma austan sõjaeelseid Eesti, Läti, Leedu ja Poola armeesid, mis oleksid sõja puhul mingi paar nädalat ikka vastu pidanud, aga see tähendab, et mitte mingisugust ootamatut kallaletungi Nõukogude Liidule poleks Saksamaa saanud sooritada.

Mis on üldse suuremad „valged laigud“ Teise maailmasõja ajaloos Nõukogude Liidus?

Ikkagi (Nõukogude-Saksa) sõja esimesed kuud. Ma muidugi ei tea, aga arvan, et kaitseministeeriumi arhiivis on dokumente, mis võiksid heita valgust erinevatele stsenaariumitele, mida Nõukogude kindralstaap enne sõda välja töötas. Ma olen sügavalt veendunud, et härra Suvorov on libaajaloolane. Tema „Jäälõhkuja“, mida Venemaal müüdi kümnemiljonilise tiraažiga, see oli ju puhas spekulatsioon, fantaasia. (Endine KGB ohvitser Viktor Suvorov väidab ka eesti keeles ilmunud raamatus, et tegelikult plaanis Stalin ise rünnata Saksamaad 1941. aasta juulis, aga Hitler jõudis tast ette. – JP). Ta mängis selle peale, et vaat teile valetati kõik need 70 aastat, aga mina räägin nüüd kogu tõe.

Kui avatud on täna Venemaa arhiivid välismaa ajaloolastele?

Öelda, et Venemaa arhiivid on kinni, on vale. Venemaa seadusandlus ei tee ligipääsu küsimuses välismaa või Vene ajaloolastel vahet. Avatud arhiividele, „salajasuse“-templi kaotanud materjalidele on täiesti vaba ligipääs. Selles mõttes on vähemalt meil (Venemaa riigiarhiivis) välismaalastele säilinud samasugune ligipääs nagu 1990. aastail. Nende arv on meil kogu aeg püsinud kümme protsendi piires. Minge vaadake meie lugemissaale, seal on palju välismaa uurijaid. Meie arhiivis on seitse miljonit toimikut, keskmiselt sada dokumenti ühes toimikus. Kujutate ette, milline meri materjali see on!