Venemaa alternatiivsed tulevikud, eeldused ja võimalikud ohud

Venemaa „sissepiiratud kindluse“ narratiiv tekitab vimma ja kibestumist, mis laseb president Vladimir Putinil väita, et Venemaa „tõuseb põlvilt“ ja ainult tema ise tugeva kaitsjast liidrina tagab Vene režiimi järjepidevuse, stabiilsuse, mõjusfääri ja strateegilise autonoomia. Kui aga Putin mingil tasandil tajubki Venemaa sissetungi Ukrainasse kui väljamurdmist „piiramisrõngast“, ei lähe kõik plaanipäraselt. Rünnak mitmel teljel ei lõppenud Kiievi hõivamise, Ukraina rahva „vabastamisega“ natsirežiimi alt ega demilitariseerimise ja seejärel „Ukraina Venemaa“ liitmisega taas vermitud impeeriumi külge. Tulevikku vaadates saab eristada kolme Venemaa jaoks alternatiivset stsenaariumi. 

Esimene stsenaarium: Brežnev 2.0

Selle tulevikuvariandi järgi ootab Venemaa, kuni Lääs väsib, arvestades, et ta ei suuda Ukrainat sõjaliselt võita. Lääne strateegia on relvastada Ukrainat ning loota Ukraina sõjaväe võitlusvõimele ja kerksusele ning selle ühiskondlikule otsustavusele vältida lüüasaamist. Kuid veel enne, kui need kaks lähenemist on läbinud ajaproovi, kannatab Venemaa taktikaliste ja operatiivsete alanduste all, millel on strateegiline mõju. 

Selle tuleviku järgi saavutab Ukraina peagi ülekaalu, mida tõestab tõhus vastupealetung Harkivi ümbruses ning Hersoni ja Zaporižžja piirkonnas ning Izjumi tagasivõitmine Donbassis. Oktoobris kuulutab Putin välja (Potjomkini) võidu ja Vene väed tõmbuvad tagasi 23. veebruari 2022 piirile. Venemaal toimub vaikne riigipööre ja Putin eemaldatakse võimult – seda esitatakse tervislikel põhjustel pensionile jäämisena – ning julgeolekunõukogu vahendab üleminekut ametijärglasele.

Mida eeldab see äkilise pöörde alternatiivne tulevik Venemaa süsteemi toimimise kohta? Esiteks, et Vene sõjakultuur on tugev, kuid rabe. Venemaa sõjalist kultuuri iseloomustavad mõisted „mõistlik piisavus“ (разумная достаточность), enesekindlus, fatalism, erandlikkuse tunne ja ülbus, eksimatuse mentaliteet, korruptsioon, sidemed ja vandenõud. See alternatiivne tulevik viitab, et lüüasaamisega silmitsi seistes viivad need jooned Venemaa sõjalise kokkuvarisemiseni. 

Kui Venemaa sõjaline krahh Ukrainas toob kaasa riigipöörde Venemaal, võib putinism eksisteerida ka ilma Putinita.

Teiseks, kui Venemaa sõjaline krahh Ukrainas toob kaasa riigipöörde Venemaal, võib putinism eksisteerida ka ilma Putinita, kui pühitsuse saab pigem Putini-meelne kui Putini-vastane kandidaat: režiim saab oma jõududega hakkama ega sõltu Putinist. Kolmandaks annaksid eliidisisesed kokkulepped piirkondlikule eliidile tugevama hääle ja kokkuleppekandidaadiks kerkiks nõrk tehnokraadist konsensuslik kandidaat (Sergei Sobjanin?). 

Neljandaks, kooseksisteerimine Läänega on endiselt võimalik. Venemaa jääb rahvusvahelisse süsteemi, kasutades prognoositavaid ja pragmaatilisi majanduslikke lähenemisviise (väliskaubanduse suur osakaal SKTst), mis võimaldab eraldada raha Vene sõjaväe taastamiseks. Viiendaks on sellisel tulemusel eliidi toetus, kuna see kõlab kokku Putini-järgse ettepoole vaatava mõtlemisega: pigem nõukogude tüüpi stabiilsus-stagnatsioon ja sõltuvus Hiina Rahvavabariigist kui perestroika nr 2, režiimi ja poliitilise süsteemi kollaps.

Venemaa ise on aga ebastabiilne, peaaegu vältimatu on kolmas Tšetšeenia sõda, kuna Putini eestkoste lõpeb ja võitlus tuluvoogude pärast muutub veriseks. 

Kuigi Valgevene jääb iseseisvaks, mõjutab Venemaa legitiimsuse kriis Venemaa sõjaväebaaside kui tõhusa välispoliitilise mõjuvahendi rolli Tadžikistanis, Armeenias ja Moldovas.

Teine stsenaarium: põhjakoreastumine

Teist võimalikku tulevikku – „põhjakoreastunud Venemaa“ – iseloomustab järsk eskaleerumine. Venemaa reageerib Ukraina vastupealetungile Harkivi, Hersoni ja Zaporižžja piirkonnas, sealhulgas sõjalistele objektidele Krimmis, kasutades mittestrateegilisi tuumarelvi. Taktikaliste tuumarelvade kasutamine võimaldab Vene vägedel Ukraina laastamise ajal end ümber formeerida, mis annab poliitilisele juhtkonnale ning sõjaväele ja ühiskonnale tahet vastu pidada. Seega ähvardavad Venemaa sõjajõud jälle kord Kiievit, Odessat ja Dniprot. „Rahustamine“ (laagrid, terror, küüditamine) okupeeritud aladel jätkub jõudsalt. Kuulujutud, et Venemaa taotleb Põhja-Korealt 100 000 sõdurit või Donbassi ülesehitamisele pühendunud töötajat, sobituvad selle põhjakorealiku Venemaa alternatiiviga.

Mida eeldab see alternatiivne tulevik Venemaa süsteemi toimimise kohta? See näitab esiteks, et Putini juhtimine on süsteemis keskne. Need, kes tahaksid ta võimult eemaldada, pole selleks suutelised, kes on suutelised, seda ei soovi. Teiseks kasutab Putin üht konflikti, et võimendada kohalolekut teises, tekitab uusi võimalusi ja peab läbirääkimisi jõupositsioonilt. Putin eskaleerib, sealhulgas kasutab esimesena tuumarelva, kuni saavutab tulemuse, mida võib esitleda võiduna. Kuna Putin võrdsustab eksistentsiaalseid ohte oma isikule, režiimile ja Venemaale („tegelikule kolmainsusele“), muutub tuumarelvade kasutamine kaotuse ärahoidmiseks reaalsuseks. 

„Põhjakoreastumist“ mõistetakse vajaliku vahendina Venemaa strateegilise autonoomia säilitamiseks. Venemaal on vaja olla stabiilne, kuid ettearvamatu, et olla strateegiliselt oluline.

Kolmandaks ei mõista Putin, et järsk eskalatsioon paiskab Venemaa rahvusvahelisse isolatsiooni ning rikub suhted Hiina ja Indiaga. Neljandaks, riikliku julgeoleku eriolukorras toimub eliidi ja ühiskonna konsolideerumine, mida väljendab idee „Oleme jõudnud sinna, kust tagasiteed ei ole“. Viiendaks, Putini tulevikunägemus, mis seda tulemust toetab, põhineb arusaamal, et Venemaale on parem olla „pätist Põhja-Korea RDV“ kui Hiinast sõltuv „tuumarelvadega suurem Kasahstan“. „Põhjakoreastumist“ mõistetakse vajaliku vahendina Venemaa strateegilise autonoomia säilitamiseks. Venemaal on vaja olla stabiilne, kuid ettearvamatu, et olla strateegiliselt oluline.

Tuumalöök Ukrainale põhjustab Euroopas saastumist ja sunnitud massimigratsiooni, samuti süvendab toidu- ja energiakriisi. Valgevene alandatakse Venemaa föderaalringkonna staatusse. Laialdane kõrvaltoimete laine kandub Ukrainast üle Gruusiasse, Moldovasse ning Balkanile ja Balti riikidesse strateegilise hirmutamise, otsese ohuna omariiklusele ja uute sõdade vallandamise kujul, kõrvuti süveneva „gerilja geopoliitikaga“.

Kolmas stsenaarium: Putinism 3.0 

See stsenaarium on tihedalt seotud Venemaa ajalooga. Venemaa „erioperatsiooni“ õigustatakse aina enam müütide, meemide ja manipuleeritud ajaloolise mäluga. See eeldab pikaleveninud konflikti ülekasvamist külmutatud konfliktiks, ilma järsu eskalatsiooni või üldmobilisatsioonita Venemaal. 

Ukraina on sõjaliselt liiga tugev, et teda lahinguväljal võita, kuid mitte küllalt tugev, et alustada tõhusat vasturünnakut. Venemaa kaevub sisse ja üritab muuta sõjalise okupatsiooni poliitiliseks kontrolliks, asutades sarnaselt Luhanski ja Donetski mudeliga „rahvavabariigid“ Hersonis ja Zaporižžjas, mis liidetakse seejärel föderaalringkonnana Venemaaga ja seatakse Venemaa tuumavarju alla. Vahepeal töötab „kindral Talv“ Venemaa kasuks, Lääs aga väsib: Vene meemidel eurooplaste hirmust „näljahäda“, toidu- ja energiahindade tõusu ees on osaliselt alust ning solidaarsus Ukrainaga mureneb.

Mida see alternatiivne tulevik Venemaa süsteemi toimimise kohta eeldab? Esiteks, et Venemaal puudub sõjaline võimekus ja tahe oma „valikusõda“ soodsatel tingimustel lõpetada, kuid ta ei ole nõus suuremalt riskima (üldmobilisatsioon), mis võiks võimaldada „võitu“. Teiseks, et Putin suudab Venemaad kergemini juhtida kvaasisõjalise mobilisatsiooni tingimustes. Kolmandaks hindab Venemaa Läänest tulenevaid ohte palju suuremaks kui Hiinast lähtuvaid: Venemaa toob Ida sõjaväeringkonnast vägesid ära ja Hiina võimendab nn globaalses lõunas Venemaa narratiivi, et Venemaa tegutseb Ukrainas – mis on „natsismiga nakatunud Lääne käpiknukk“ – USA ja NATO vastu. 

Neljandaks, kuna Venemaa tuumarelva ei kasuta, on Venemaa-Hiina telg endiselt elujõuline ning Lääne sanktsioonid annavad hoogu Venemaa strateegilisele ümberorienteerumisele ida ja globaalse lõuna suunas. Viiendaks põhineb Putini „võidu teooria“ Ukraina elutähtsa taristu ja majandusliku baasi tahtliku süstemaatilise hävitamise (süstemaatiliste raketirünnakute ja mereblokaadi kaudu) kogumõjul. Kuuendaks, rõhk, mida Putin asetab tajutavatele ideoloogilistele hüvedele – hüvedele, mis on saadud „slaavi ühtsuse taastamisest“ ja „muistsete Vene alade“ taasühendamisest kolmikriigina –, näib olevat piiramatu. Mis tahes hind näib sellise „preemia“ eest tasumisväärt. 

Venemaa „erioperatsiooni“ õigustatakse aina enam müütide, meemide ja manipuleeritud ajaloolise mäluga.

Seitsmendaks ennustab Putin, et Lääne ühtsus mõraneb ja null- või negatiivse summa kontekstis on Venemaa valulävi kõrgem kui kollektiivsel Läänel. Pealegi on Venemaal piiramatu juurdepääs sõjalistele varudele maantee ja raudtee kaudu ning peastaap, kes on teadlik vajadusest vägesid ümber formeerida, võib ründetegevuse „tagasi kutsuda“ või külmutada rinde, et võimaldada sõduritel (jalaväel) tagasi tulla. 

Selle stsenaariumiga kehtestataks nn lähivälismaal Putini doktriini, mis tähendaks Valgevene annekteerimist, rohkem provokatsioone Baltimaades ning strateegilise hirmutamise, õõnestustegevuse ja poliitilise sõja kasutamist Balkani maade destabiliseerimiseks ja Euroopa Liitu lõimumise takistamiseks.

Sellise stsenaariumi realiseerumine eeldab aga läbirääkimistel saavutatud relvarahu, Venemaa jaoks aega oma sõjajõudude taastamiseks ja võimaluse ärakasutamist, et rünnakuid taasalustada. Venemaa kahepalgelisus õõnestab lääneriikide valmisolekut survestada Ukrainat tulevaste lepingute nimel järeleandmisi tegema. See, et Vene väed on sihikule võtnud Ukraina tsiviilelanikkonna, ning dehumaniseeriv ja hävitav retoorika ainult toetavad Euroopa solidaarsust Ukrainaga ning õigustavad surmatoovamate relvade tarnimist tema kaitseks. Venemaa tõlgendab Lääne rolli üle, mõistab valesti ja alahindab endise Nõukogude ruumi eliidi ja ühiskondade mõtlemist, identiteeti ja tegutsemisõigust. Venemaal on suurriigi ambitsioonid, kuid kesine võimekus. See tõeline ja püsiv struktuurne ebavõrdsus on probleem, millega saab tegelda ainult Venemaa ise. 

Praegu aga tekitab Venemaa sissetung Ukrainasse poliitilisele ja kollektiivsele Läänele poliitilise trilemma, mis taotleb kolme eesmärki, kuid võib olla võimeline saavutama ainult kahte. Esimene eesmärk on anda Ukrainale omariikluse säilitamiseks relvi, väljaõpet ja luureandmeid, et Ukraina saaks läbirääkimistel suurema mõjuvõimu jätkusuutlikuma rahu loomiseks. Teine eesmärk on tasakaalustada pragmaatilisi rahvuslikke huvisid demokraatlike põhimõtetega. Kolmanda eesmärgina püüab poliitiline Lääs ühtsuse alalhoidmise huvides säilitada teatud ebaselgust soovitud lõppseisundi suhtes. Selle eesmärk on toetada ühtsust, vältida soovimatut eskaleerumist ja Lääne saamist „sõjas osalejaks“, piirata tähtajatuid kohustusi Ukraina ees ja säilitada potentsiaalseid „mahasõiduteid“ Venemaale. Esimene alternatiivne tulevik kinnitab seda lähenemisviisi, teine laseb selle õhku, kolmas katsetab seda kuni trilemma lõhkumiseni. 

Ees seisab pikaajaline konflikt

Hiina-Vene strateegilise joondumise arenev potentsiaal on otsustava tähtsusega muutuja. Varem tähendas strateegiline joondumine võitlust multipolaarse maailma eest, kuid tänavu 4. veebruaril peetud Xi Jinpingi ja Vladimir Putini tippkohtumisel näis joondumine arenevat „sõpruseks“, millel pole „piire“ ega „keelatud koostöövaldkondi“ ja mis on külma sõja aegsete liitude suhtes ülimuslik.

Joondumine muutub pooleldi virtuaalseks-vaikivaks liiduks nn USA käsilaste vastu Ukrainas ja Taiwanis, lubades samal ajal mõlemal poolel endiselt arendada sidemeid teiste partneritega, säilitada oma strateegilise paindlikkuse ja poliitilise sõltumatuse. Hiina suurem toetus nõrgestatud Venemaale vihjab, et kolmas alternatiivne tulevik on vaikevalik.

Pikaajalise konflikti haldamisest saab meie tulevane tegevuskeskkond ja päevakord.