juuli 3, 2008

Vene natsionalism ja “põlvedelt püstitõusmine”

1990. aastatel tundsid venelased lisaks majandusraskustele, et ka nende rahvuslikku uhkust on sügavalt solvatud, nad on põlvili surutud. Nüüd on toimunud pööre, tulnud ka aeg hakata “solvajatele” kätte tasuma.

1990. aastatel tundsid venelased lisaks majandusraskustele, et ka nende rahvuslikku uhkust on sügavalt solvatud, nad on põlvili surutud. Nüüd on toimunud pööre, tulnud ka aeg hakata “solvajatele” kätte tasuma.


Jüri Adams

Vene natsionalism ja “põlvedelt püstitõusmine”

1990. aastatel tundsid venelased lisaks majandusraskustele, et ka nende rahvuslikku uhkust on sügavalt solvatud, nad on põlvili surutud. Nüüd on toimunud pööre, tulnud ka aeg hakata “solvajatele” kätte tasuma. 

Ei ole võimalik vaadelda vene rahva arengut ja püüda seda kirjeldada ilma kasutamata natsionalismi mõistet. Kuid pean kohe rõhutama, et ei kasuta seda sõna nii, nagu seda tehti nõukogude ajal, s.t sõimusõnana.
Pärast Teist maailmasõda oli ka läänes mitme aastakümne vältel natsionalismi probleemidest rääkimine sama hästi kui keelatud, kuid alates hiljemalt 1980. aastatest on endised tabud kadunud ja praegu kuuluvad natsionalismi teooriad sotsioloogia ja politoloogia igapäevasesse arsenali.
Natsionalismi teoreetikutest on praegusajal üks tuntumaid Ernest Gellner (1925–1995), kes 1983. aastal avaldas raamatu “Nations and Nationalism”. Prahas kasvanud Gellner elas 1939. aastast Inglismaal, kuid tegutses oma elu viimased aastad, pärast kommunismi kokkuvarisemist, taas Prahas. Oma elutöö põhiosa tegi ta etnoloogi ja kultuuriteoreetikuna.
Gellneri ülalpool nimetatud raamat tuleks kindlasti eesti keelde tõlkida, kuigi kahjuks ei ole keegi seda veel seni vaevaks võtnud. (Muide, eesti rahval on olnud oma natsionalismi teoreetik: paguluses elanud ja kirjutanud Walter Rand, kes 1970. aastatel avaldas omaenda natsionalismiteooria ja hindas eesti rahvuslust põhiliselt kultuurilise natsionalismina. Rand kujundas ka pagulaskonna kohta teooria, mida ta nimetas globaalseks eestluseks. Nüüd, kus oleme liikumisvabaduse kerguse tõttu üle maailma uuesti üha enam laiali, on Ranna teooria taas ülimalt oluline. Ranna kirjutised on kättesaadavad trükises “Eestlus on looming”, Loomingu Raamatukogu, 1994.)
Gellneri jaoks on natsionalism elu fakt, mis eriti on aset leidnud ja mitmel pool vaadeldav Euroopas. Gellneri arvates on natsionalism (s.t natsionalistlik maailmanägemine, natsionalistlikud tunded/meeleolud, natsionalistlik poliitiline eeskava) industriaalühiskonna nähtus, natsionalism kujuneb ja levib aga üldise hariduse andmise ja omandamise osana. Natsionalismi poliitiline eeskava on rahvusriik.
Maailmas on olemas väga erinevat sorti natsionalismi, seepärast on ikka peetud mõistlikuks seda liigitada: näiteks etniline natsionalism, kultuuriline natsionalism, rassistlik natsionalism jne. Aga on põhjust käsitleda ka diasporaa-natsionalismi. Natsionalismi üleüldiselt ei saa hinnata heaks või halvaks, küll aga saab muidugi olla hinnangute andmise objektiks konkreetse natsionalismi sisu ja teod.
Vene natsionalismist rääkima hakates tuleb kõigepealt vastata küsimusele, mis juhtus natsionalismiga Nõukogude Liidus? Keeldudest ja vastutöötamisest hoolimata natsionalism tegelikult levis ja tugevnes. Ukrainlaste jt esialgu veel nõrk natsionalism arenes domineerivaks. Oli aga ka sellised inimkooslusi, keda 1917. aastal ei saanud nimetada rahvusteks, pigem ehk keelekollektiivideks, kuid kes Nõukogude impeeriumi aastakümnetel arenesid natsionalistlikku ideoloogiat kandvateks rahvusteks. (Diskussioonis NSV Liidu lagunemise üle avaldavad paljud, eriti Venemaa mõtlejad praegugi arusaamatust, miks need liiduvabariigid, kes majandusliku kasu loogika põhjal oleksid pidanud tahtma liitu tagasi, seda siiski pole teinud. Üks põhjus on olnud muidugi see, et kohalik eliit tahab olla ise peremees, aga paremini on see seletatav sellega, et rahva hulgas domineeris omaenda rahvusriigi soov.)
Kuid vene rahva ideoloogiline areng erines NSV Liidus teiste rahvaste omast suurel määral. 1917. aastal oli vene natsionalism muidugi juba olemas, kuid see oli nõrk. Vene rahva hulgas oli ka teisi, levinumaid ja tugevamaid võistlejaid, ennekõik imperiaalne ideoloogia, aga ka kommunistlik. Vene rahva koolihariduseta osal aga ei olnud mingit moodsama aja poliitilist ideoloogiat. Nõukogude aja jooksul vene natsionalism küll arenes ja laienes, aga selle laienemise tempo oli teiste rahvastega võrreldes palju aeglasem, s.t kommunistliku korra kehtestamine ja Vene keisririigile NSV Liidu kuju andmine pidurdas vene natsionalismi paisuva arenemise. NSV Liidu laialisaatmisest ja iseseisva Vene föderatsiooni tekkimisest algas aga vene natsionalismi kiire ja tormiline uus paisumine. Nüüd, 15 aastat hiljem, on natsionalism Venemaal domineeriv, kuigi ei ole küllalt selge, mis on vene natsionalismi sisu. Väljaspool Venemaad aga viis natsionalism samal ajal kogu Ida- ja Lõuna-Euroopa jagunemiseni rahvusriikideks, samasisulised soovid ja püüdlused on hüpanud üle maailmajagude piiri ning natsionalism oma rahvusriigi ideaaliga on energilises tegevuses Aasia lääneosas.
Umbes viimase aasta-pooleteise jooksul on Venemaal venekeelses poliitilises sõnavaras võetud kasutusele praeguse ajajärgu kohta seda iseloomustav spetsiifiline nimetus. Miljonitest suudest kostab iga päev lause “Россия поднимается/поднимется/встает с колен”. Mõni ütleb isegi minevikuvormis: “поднялась/встала с колен”. Paraku ei ole võimalik seda lühikest fraasi päris adekvaatselt eesti keelde tõlkida (samuti ka inglise jt keeltesse). Tähttäheline tõlge kõlab: Venemaa tõuseb põlvedelt üles/püsti.
Mida tähendab see “põlvili”? Enamikul eestikeelseist võimalikest tähendustest nagu palvetamine, andekspalumine, käepalumine, lapse karistamine jne ei ole vaadeldava väljendiga mingit seost. Kokkulangev on ehk vaid asend, milles palutakse vaenlast, et ta jätaks ellu.
Venekeelne väljend märgib põlvili surutust s.t oma võitja, vangivõtja, peremehe, endast tugevama ees koogutamist, sundust tema õpetused vastu vaidlemata ära kuulata, tema käskude vastuvõtmist ja tema tujude täitmist. Selline asend on ilmselt võetud valitsejate ees paljudes idamaades, ka khaanide telkides ja kremlis trooni ees. Euroopas aga ei ole olnud kombeks avaldada oma kuulekust valitsejatele sellisel moel.
“Bстать с колен” tähendab niisiis: saada ise olukorra peremeheks, oma suhtlemispartnerist tugevamaks, mitte enam olla sunnitud kuulama teise õpetussõnu, nõuandeid või soove, sundida teist ennast kartma, mitte tunda ennast kohustatuna teistega või viisakusnõuetega arvestama, mitte karta teist alandada jne, jne. Lõpuks: olla ise see peremees, kelle ees teised põlvitavad. Eesti väljend “selga sirgu ajama” näiteks ei kõlba, kuna ei kanna endas ei kättemaksu ega teise üle valitsemise ideed.
Ma ei taha selles kirjutises hakata vaatama ja hindama kõnealuseid nähtusi Venemaa tippjuhtide ja poliitilise eliidi hulgas, kuigi kõik siinkohal käsitletav on mitmeti olemas ka nende puhul. Tahaksin pilgu suunata lihtkodanike massidele, kes poliitikas on eelkõige olulised hääletajatena valimistel.
“Põlvedelt püstitõusmisena” käsitatav nähtus ei piirdu Vene riigi, poliitilise eliidi ja riikliku propagandaga. Kui hingeline seisund on see täheldatav Venemaa venelaste enamuse meeleoludes ja enesetundes. Seda ka nende puhul, kes pole natsionalistid või kellel üldse puuduvad poliitilised huvid ja vaated. Aga ka niisuguste venelaste puhul, kes on praegu Venemaal valitseva režiimi ja riikliku ideoloogia veendunud vastased. Seega tuleb küsida, miks on see nii.
Minu seisukoht on, et kõige olulisem põhjus kirjeldatava muutunud hingelise seisundi taga on see, et viimastel aastatel on Venemaa majandus läinud ülesmäge, Venemaa elanike majanduslik olukord on juba mitu aastat järjest paranenud. See on juhtunud pärast rohkem kui kümmet aastat allakäiku ja virelemist. Ka tuleviku suhtes ollakse optimistlikud. Peale majandusraskuste tundsid venelased, et ka nende rahvuslikku uhkust on sügavalt solvatud. Nüüd on siis toimunud pööre, tulnud aeg hakata “solvajatele” kätte tasuma. Osa venelasi tunneb ennast rahvuslikult eufooriliselt ja kuulutab sihti saada mitmesugustel aladel maailma juhtivaks rahvaks. Kuid ülekompensatsioonitungide vaatlemine pole käesoleva kirjutise asi.
Venemaa majanduses on tõesti toimunud pööre edenemise poole, on alanud ja kestab Venemaa kodanike majandusliku olukorra paranemine. Meie kui naaberrahvas, nagu ka muu maailm, peaksime selle üle vaid rõõmu tundma, sest pikemas perspektiivis on see igati ka meie huvides ja meie kasuks, hoolimata sellest, millist vaenulikku retoorikast ja tegusid praegu kuuleme-näeme. Reformide ja ümberkujunduse tulemusena on osa Venemaa majandusest moderniseeritud ja leidnud oma koha ülemaailmses tööjaotuses.
Venemaal toimunud suure meeleolumuudatuse üks tagajärg on muidugi see, et poliitilised plusspunktid kantakse valitseva režiimi ja selle juhtide arvele.
Kuid nüüd tagasi vene natsionalismi teema juurde. Natsionalistlike meeleolude väga laia esinemist tõestavad teaduslikult usaldusväärsed küsitlused. Olgu siinkohal näiteks üks tabel võrgukohast www.levada.ru./press/2006082500.html.
Viimastel aastatel jagab selgelt natsionalistlikke arusaamu üle poole Vene föderatsiooni elanikest, mis peaks tähendama, et venelaste hulgas on neid vähemalt kaks kolmandikku.
Praegune vene natsionalism on väga heterogeenne, selles on mitmesuguseid, ka üksteist eitavaid ja omavahel võitlevaid variante. Vaatlejad on kirjeldanud venelaste traditsioonilist antikommunistlik-religioosset natsionalismi, bolševistlikku natsionalismi, vene fašismi (kommunistliku režiimi tulemusel tekkinud pahupidisus), on olemas “vene idee” praegu riiklikult propageeritav variant, on mitmesugused euraasluse variandid (nende kohta vt Andres Herkeli “Vene mõistatus”). Natsionalismi riiklikult toetatud vorme levitatakse nii kooliõpetuse kui ka riigi poolt kontrollitavate massiteabevahendite kaudu. Inimeste meeles on enamasti ikka natsionalismi mitmesuguste variantide segu.
Vene natsionalismi peamine vaidluskoht on, kuidas suhtuda Venemaa imperiaalsesse minevikku. Teiseks on natsionalismi variantide hulgas enamasti lahendamatu sisemine vastuolu. Vene rahvusriigi territooriumina, vene rahva “koduna” tahetakse näha vähemalt praegust Vene föderatsiooni territooriumi. Kuid Vene föderatsioon ei ole venelaste rahvusriik, selle paljudes osades on elanikeks valdavalt oma keele ja kultuuriga mittevenelased. Etnilise natsionalismi traditsioonilise käsitluse kohaselt peaks siis natsionalistide eeskavas olema kas sellistest territooriumidest vabanemine või seal mittevenelaste domineerimise likvideerimine, olgu siis etnilise puhastuse või assimilatsiooni teel. Kuid Venemaal tuleb ette imperiaalse ja natsionalistliku maailmavaate koos ja segamini eksisteerimist. See on netiajakirja Russian Analytical Digest vene natsionalismile pühendatud 14 numbris andnud Emil Painile põhjuse näha Venemaal uut, seni kirjeldamata natsionalismi tüüpi, nimelt imperiaalset natsionalismi. Kuid ehk oleks õigem vaatenurka veidi muuta ja kirjeldada nähtavat kui revanšistlikku natsionalismi? Siis oleksid ehk paremini nähtavad ka mitmesugused paralleelid näiteks 1920.-1930. aastate saksa natsionalismiga.
Tänapäevases vene natsionalismis on küllaltki tugevalt esindatud ksenofoobilised ja vägivalla pooldamise elemendid. Kuid küsitlused näitavad ka seda, et viimastel aastatel ei ole natsionalismi ksenofoobiliste jms elementide osatähtsus näidanud tõusutendentsi, pigem on kohati näha vähenemist.
Nii natsionalistlikku ideoloogiat kui ka Venemaal praegu levinud “põlvedelt püstitõusmise” kõrgendatud rahvuslik-riikliku meeleolupuhangu mõju on muidugi tunda ka osa niisuguste venelaste hulgas, kes elavad väljaspool Vene föderatsiooni. Erilist diasporaa-natsionalismi (nagu näiteks armeenlaste puhul) ei ole venelaste hulgas küll kuskil täheldatud ega kirjeldatud. Kuid vene diasporaa on neis aspektides äärmiselt ebaühtlane. Muust diasporaast erinevalt on kulgenud nende venelaste, kes elavad väljaspool Vene föderatsiooni endise NSV Liidu aladel, rahvusliku ja poliitilise ideoloogia areng. Omakorda veelgi spetsiifilisem on situatsioon paigus, kus venelasi elab suuremal hulgal otse piiri taga.
Küsitlusandmed vene rahva selle osa, mille hulka kuuluvad ka meil Eestis elavad venelased, meeleolude ja seisukohtade kohta, kuivõrd selliseid andmeid üldse on olemas, ei ole paraku kuigi usaldusväärsed. Võiks oletada, et natsionalistlikku maailmavaadet on mõnevõrra vähem kui Venemaal. Etnilist natsionalismi, mille loogiliseks eeskavaks peaks ju olema ümberasumine Venemaale, on praegu vähe. Seda ka mitmetel maadel, kus elatustase on Venemaa omast madalam. Klassikalise etnilise natsionalismi programmi paistavad asendavat soovid säilitada rahvuslikke enklaave ja kunagisi keelelisi privileege.
Kuid Vene föderatsiooni naabermaade venelased on valdavalt Venemaa massiteabevahendite otsese mõju all, seepärast on nad praegusel ajal käimas oleva “põlvedelt püstitõusmise” eufoorilise propaganda kätte sattunud. Nagu näitasid ka meie pronkssõduri sündmused, ei anna see ühelegi naaberriigile põhjust liiga palju muretseda. Kuid paistab olevat küllaltki kindel, et selle mõju tulemusena või toetusel kujuneb üksikisikuid ja rühmi, kes hakkavad kuulutama vajadust rebida lahti teiste riikide küljest üksikuid alasid ja viia need alad Vene föderatsiooni koosseisu, või ühendada kuidagi teistmoodi, ja hakata toime panema ka vastavasisulisi tegusid. Selliste ettevõtmiste ühe esimese katsena nägime äsja Kõrgõstanis elava vene vähemuse hulgas algatatud katset likvideerida kirgiisi rahvusriik. Tõenäoliselt näeme lähiaastatel samasuunalisi katsetusi näiteks Ukraina ida- ja lõunaosades või Baltimaadel – näiteks Narvas või Daugavpilsis.
Kui kuskil piiri taga üritatakse midagi sellist, siis leiavad niisugused algatused kindlasti Venemaal toetajaid. Otsustav on siiski see, kas asi piirdub mingi eratoetusega või on tegu riigipoolse otsese relvastatud vms toetusega, näiteks mõne “rahutagamisoperatsiooni” vms näol. See aga oleneb muu hulgas suuresti sellest, millised on käesoleva aasta lõpul Venemaal toimuva parlamendivalimise ja järgmise varakevade presidendivalimise tulemused.
Selle põhjal, mida teame praegu vene rahva meeleoludest ja Venemaal toimuvast, võime prognoosida, et valituks võivad saada pigem niisugused poliitikud, kelle vaated ja programmid on konkurentidega võrreldes natsionalistlik-ksenofoobilisemad ja imperiaalsemad.
Veidi kaugema aja prognoos aga oleks “pehmem”, sest praegune “põlvedelt püstitõusmise” eufooria möödub. Vene natsionalismi jätkuv areng aga peaks viima natsionalismi rahumeelsemate ja sõbralikumate variantide osakaalu suurenemiseni.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar