Vene Leviathani tagasitulek
Sergei Medvedev. Return of the Russian Leviathan. Polity Press, 2019
Sergei Medvedev on üdini venelane ja mõistab hästi Euroopat. Ometi lükkab ta haaravalt ja kõnekalt ümber illusiooni Venemaast kui Euroopast osast, mis naaseb, kui Vladimir Putin lahkub. Venemaa absolutistliku mineviku rituaalid, diskursus ja võimuvormid kummitavad jätkuvalt Venemaa olevikku? Medvedev selgitab, kuidas ja miks.
Seotud artiklid
Häirekell kõigile kõrvadele
"Tekib küsimus, kas Venemaa väga jõuline finantsiline taastumine on andnud uuele juhtkonnale ajendi pöörduda tagasi külma sõja aegadesse. Venemaa tahab domineerida ja dikteerida." Need sõnad tulid Leedu presidendi Valdas Adamkuse suust, kui ta andis jaanuaris intervjuu ajalehele Financial Times, aga sama hästi oleks need võinud võtta ka Edward Lucase raamatust "Uus külm sõda. Kremli sünge vari Venemaa ja Lääne kohal".
Vene hunt ja Euroopa Liidu lambad
Riigid, kes ei olnud Kosovo iseseisvuse osas eriti pooldaval seisukohal või seisid isegi selle vastu, muutsid meelt seetõttu, et Venemaa kasutas seda küsimust survevahendina Euroopa Liidu lõhestamisel saavutamaks eesmärki hoida liitu võimalikult nõrgana.
Gröönimaa – moodsaks ühiskonnaks karmi kliima kiuste
Kui Haagi rahvusvaheline kohus ei oleks 1933. aastal otsustanud, et terve Gröönimaa on Taani koloonia, oleks saar suure tõenäosusega läinud mõne teise riigi, ilmselt USA, alluvusse (lähtudes Monroe doktriinist) ning inuittide saatus rahvana oleks olnud teine.
Eesti ja Donbassi stsenaarium: eksitav analoogia
Pärast 2022. aasta sissetungi Ukrainasse on perioodiliselt välja ilmunud spekulatsioonid, mis vihjavad, et Eesti võib olla Venemaa agressiooni järgmine sihtmärk. Viimase laine läitis provokatiivse Telegrami kanali esiletõus ja võimendas paanikat külvav meediakajastus. Ukraina blogijad on isegi väitnud, et Vladimir Putin võib üritada Eestis korrata Donbassi stsenaariumi, hõivates territooriumi väärate ettekäänete alusel.
Varijooned stepi kohal: Venemaa, Hiina ja Iraani püüdlused kilduvas Euraasias
Eesti jaoks ei ole Kesk-Aasia enam üksnes mingi suvaline ja kauge geopoliitiline ruum, vaid oluline sõlmpunkt ja strateegiline piirkond. Regiooni tähtsust rõhutavad Venemaa-vastaste sanktsioonide rakendamine ning uued transpordikoridorid ja koostöövõimalused Euroopa ja Aasia vahel. Samuti seovad mitmed energiajulgeoleku küsimused piirkonda üha tihedamalt Euroopa Liidu ja Eesti strateegiliste huvidega. Seetõttu on Kesk-Aasia arengud muutunud oluliseks osaks laiemast Euraasia geopoliitilisest dünaamikast, kus uusi jõujooni kujundavad Venemaa, Hiina ja üha aktiivsem Iraan.
Kuidas vägivald kujuneb lahutamatuks osaks Venemaa ühiskonnast
Sellel kevadel on uudistes mitmeid kordi ilmunud teateid vägivallajuhtumitest Venemaa koolides. On selge, et igal juhtumil on oma konkreetne taust ning ründajate käitumist võivad mõjutada isiklikud probleemid, perekondlik olukord või koolikeskkond. Arvestades aga sõjategevust Ukrainas, on õigustatud küsida, kas need juhtumid võivad peegeldada sotsiaalset keskkonda, mis on Venemaal kujunenud valitsuse viimaste aastate tegevuse tulemusena.
Nähtamatud niidid: Hiina läbipõimumise strateegia poliitilise mõju suurendamiseks
21. sajandil ei allutata ühiskondi enam tingimata territooriumi vallutades. Märksa tõhusamaks on osutunud võim kaubanduse, infrastruktuuri ja infovälja üle. Just selles raamistikus on Hiina Rahvavabariik viimase paarikümne aasta jooksul saavutanud märkimisväärse positsiooni globaalses majanduses.
Tankerisõja õppetunnid Hormuzi väinas
Hormuzi väina sulgemine naftatankeritele paneb liitlased sundvaliku ette: kas minna kaasa USA ja Iisraeli sõjaga Iraani vastu, millele puudub toetus kodupubliku ees, või olla valmis sattuma president Trumpi silmis musta nimekirja. USA ja Iisrael on kolme nädala jooksul üsna tõhusalt suutnud hävitada Iraani ballistiliste rakettide varusid, laskeplatvorme ja kahjustanud tootmist. Kuid pikaajalise vastupanu jaoks on Iraanil veel mitmeid võimalusi.
Lääne-Sahara küsimus on jõudnud ajaloolisesse murdepunkti
Üle poole sajandi lahenduseta püsinud Lääne-Sahara alade küsimus on jõudnud ajaloolisesse murdepunkti. Kui varem rõhutas ÜRO järjekindlalt, et kohalikel elanikel peab olema õigus valida iseseisvuse või Maroko autonoomia vahel, siis möödunud aasta 31. oktoobril kiitis ÜRO Julgeolekunõukogu heaks resolutsiooni, mis kallutab esmakordselt jõujooned selgelt Rabati kasuks. Veebruari esimeses pooles sekkus varasemast aktiivsemalt konflikti ka läbirääkimiste vahendajana USA, survestamaks osapooli jõudma kiiremini lahenduseni.
Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: USA-Iisrael vs Iraan ja konflikti laiem mõju, Prantsusmaa tuumaheidutus, Ühendkuningriigi kaitsekulud
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2026. aasta 10. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Iraani sündmused kui võimalik tõukejõud Pekingi-Moskva suhete tihenemiseks
USA-Iisraeli sõjaline löök Iraanile 28. veebruaril pälvis Pekingilt ja Moskvalt terava hukkamõistu. Iraan ja Hiina on olnud igakülgsed strateegilised partnerid alates 2021. aastast ning Iraan ja Venemaa alates 2025. aastast. Kuigi praegused sündmused mõjutavad eelkõige Teherani suhteid oma põhja- ja idapoolsete partneritega, võib neil olla tagajärgi ka Hiina-Venemaa suhetele.
Relvastatud rahvusliku liikumise lõpp ja püsiva rahu probleem Korsikal
Korsika rahvusluse 20. sajandi relvastatud vastasseis ja hilisem killustumine käis käsikäes kontrolli ja tulu küsimuste esiletõusuga, mis varjutas poliitilisi eesmärke. Isegi autonoomsuse poole liikumine ei ole seda pinget leevendanud, sest vägivald on lihtsalt nihkunud teise kohta ja varimajandus püsib endiselt. Rahu saabub siis, kui avalik kord on taastatud, süüdlased on toodud kohtu ette ja kohalikud võrgustikud, mis toimivad hirmu ja lojaalsuse alusel, ei kujunda enam saare võimuruumi.
Mida on teha Euroopa eriesindajal kõnelusteks Venemaaga?
Samal ajal, kui Abu Dhabis peeti Venemaa, Ukraina ja USA vahel järjekordne rahukõneluste voor, vaieldi Euroopas selle üle, kas neile kõnelustele tuleks erisaadik määrata. Poliitikud üksikutes riikides ei suutnud Euroopa avalikkuse ees leida üksmeelt ei selles, kas säärast saadikut on üldse vaja, ega selles, kas tema nimetamiseks on hetk õige. Euroopa väitlusest ei paistnud realistlikku arusaama ei eriesindaja võimeist ega eesmärkidest, mille poole ta peaks pürgima.
Euroopa peab endale kindlaks jääma: Putiniga rääkimine ei ole rahustrateegia
Rahvusvahelise meedia väitel kaaluvad Prantsusmaa ja Itaalia valitsus võimalust uuesti alustada kontakte Venemaa diktaatori Vladimir Putiniga ning teevad lobitööd erisaadiku ametisse nimetamiseks. Nad toovad põhjenduseks kartuse, et Donald Trump võib muidu Putiniga Ukraina küsimuses Euroopa selja taga kokku leppida.
Gröönimaa endale krahmamine. Mõju NATO-le ja EL-ile
2019. aastast saadik on Donald Trump järjekindlalt andnud teada, et tahab Gröönimaad endale. On kaheldav, kas tema kui kinnisvaramagnaadi vaistlik tung seda territooriumi omandada langeb kokku USA riiklike huvidega. Mõnede tema enda vabariiklikusse parteisse kuuluvate mõjukate senaatorite sõnul ei ole sellel strateegilises plaanis lihtsalt mingit mõtet.
Kas Hiinas Maduro pärast pisaraid valatakse?
Suheteisse Venezuelaga on Peking teinud märkimisväärseid diplomaatilisi ja majanduslikke investeeringuid. Isiklikele kontaktidele Nicolás Maduroga on Xi Jinping kulutanud rohkesti aega. Kuna USA tahab nüüd Venezuelat käsutada, on selles riigis Hiina majandushuvid, sealhulgas energiajulgeolekuga seotud ootused, ohtu sattunud. Arvatavaid tagajärgi nii Hiina-Vene suhetele kui ka BRICS-ile on rohkesti.