august 12, 2008

Veel üks kivike Lääne ajalooteadvuses

Mis parata – Eestis ei ole peaaegu midagi, mida ei annaks vaadata läbi Venemaa prisma. Mõned kutsuvad seda paranoiaks, mõned eestlaste kinnisideeks ja iga kord, kui Venemaa Eestit süüdistab, lisab see vaid õli tulle.

Mis parata – Eestis ei ole peaaegu midagi, mida ei annaks vaadata läbi Venemaa prisma. Mõned kutsuvad seda paranoiaks, mõned eestlaste kinnisideeks ja iga kord, kui Venemaa Eestit süüdistab, lisab see vaid õli tulle.


Bernard Wasserstein. «Barbarism and Civilization. A History of Europe in Our Time». Oxford University Press 2007. 901 lk.
Mis parata – Eestis ei ole peaaegu midagi, mida ei annaks vaadata läbi Venemaa prisma. Mõned kutsuvad seda paranoiaks, mõned eestlaste kinnisideeks ja iga kord, kui Venemaa Eestit süüdistab, lisab see vaid õli tulle.
Nii ka seekord: Bernard Wassersteini 20. sajandi ajalugu käsitlevat raamatut saaks vaadelda mitut moodi, kuid tehkem seda esmalt ja peamiselt Venemaa katkematute süüdistuste taustal, mille järgi kirjutavat ametlik Eesti ajalugu ümber.
Wasserstein ei ole Eesti valitsuse palgal, ta on Lääne teadlane, kes on andnud oma mahukas teoses ülevaate 20. sajandist. Kuid kui Moskva loeks Wassersteini raamatut, saaks ju ka teda süüdistada ajaloo ümberkirjutamise katses.
Nii on Wasserstein peatunud – mitte küll väga pikalt – 1939. aasta Molotovi-Ribbentropi paktil ja selgitanud, et see avas tee Baltimaade annekteerimisele Nõukogude Liidu poolt. Ta ei kasuta seejuures küll sõna okupatsioon, kuid see sõna tuleb hiljem. Mis veelgi huvitavam: see sõna tuleb mängu rääkides 1994. aastast, mil Venemaa viis siit välja oma väed. Wasserstein meenutab, kuidas Vene natsionalistid olid sellele vastu ja nõudsid koguni Baltimaadelt, et nood vägede siinviibimise ise kinni maksaksid. Seega lõppes Nõukogude okupatsioon Eestis Wassersteini järgi alles 1994. aastal ja võib-olla peaksimegi vägede väljaviimise daatumit senisest rohkem tähistama. Ilma selleta poleks meid kutsutud ei ELi ega NATO liitumiskõnelustele.
Ent laiemalt saab Wassersteini raamatut – ja ka paljusid teisi – lugedes selgeks, et tänapäeva akadeemiline ajalookirjutus 20. sajandi kohta vaatleb Ida-Euroopat senisest palju rohkem. Või õigemini peaks ütlema, et kaasaegne 20. sajandi Euroopa ajalugu on ilma selle idapooleta mõttetu. Ehk tohib selleks pakkuda mõne põhjuse: Teise maailmasõja põhilahingud peeti ikkagi idarindel, nüüd on avanenud Lääne uurijatele Ida-Euroopa arhiivid ja paljusid asju on lihtsalt võimalik paremini seletada Ida-Euroopat appi võttes. Selles valguses ei ole lootusetu oodata, et kommunismi kuriteod leiavad Läänes suuremat vastukaja ja Moskva ning Kremli-meelsete ajaloolaste katsed Stalinit ülistada ja maha vaikida Punaarmee ning NKVD kuriteod muutuvad Lääne silmis
üha imelikumaks. Et lugejat mitte eksiteele viia, tuleb öelda, et Wasserstein pöörab Hitleri-Saksamaa jõledustele suuremat tähelepanu, aga kõik Nõukogude poole inetused on raamatus olemas.
Wasserstein – ja mitte ainult tema – pakub huvitava tõlgenduse ka 1940. aasta Baltimaade okupeerimise kohta. Erinevalt näiteks Martti Turtolast, kes peab 1940. aasta okupatsiooni põhjuseks Talvesõda, arvab Wasserstein, et katalüsaatoriks oli Saksamaa võit Prantsusmaa üle. Stalin pidi lihtsalt oma saagi ära korjama, taibates samas, et Saksamaa on tugevam kui kunagi varem ja kuidagi tuleb ju ka Nõukogude Liitu turgutada. See aga omakorda tekitaks spekulatsioone siin: võiks ju oletada, et Moskva sooviski algul baaside aega ja kaudset mõju Baltimaade üle (mitte, et see olnuks kohe kavandatud prelüüd okupatsioonile), kuid Prantsusmaa langemine 1940. aasta suvel lõi lihtsalt kaardid liiga segi. Seni valitseb meil ju arvamus, et Moskva kasutas Prantsusmaa langemist ära, mitte, et Prantsusmaa langemine tekitas Moskvas pea et paanika.
Wasserstein selgitab üht Eestis tänu Viktor Suvorovi raamatutele väga sügavalt kultiveeritud teooriat, nagu tahtnuks Nõukogude Liit ise 1941. aastal Saksamaale kallale tungida ja nii olnud Saksamaa agressiooni näol tegu üksnes preventiivse löögiga. Wassersteini seletus – ja ta saab tuge tegelikult ka teistest raamatutest – on, et Stalin kartis Saksamaad ja alles n-ö viimasel tunnil ehk 1941. aasta mais koondas Nõukogude Liit piirile väekoondisi, et anda oma sõjaväedoktriini järgi kohe Saksamaa agressiooni korral vastulöök. Kuid see ei tähenda veel Nõukogude Liidu genuiinset kallaletungiplaani. See on seda loogilisem, kui silmas pidada, kuidas Stalin hakkas Saksamaad kartma pärast tolle võitu Prantsusmaa üle 1940. aastal ja selles hirmus Baltimaad okupeeris.
Et Diplomaatia on välispoliitikale orienteeritud väljaanne, siis oleks paslik eemalduda puhtast ajalooteadusest ja pakkuda Eesti ajaloolastele ja poliitikutele Wassersteini ja sarnaste raamatute valguses mõned soovitused, mida tasuks rõhutada, kui Eesti soovib enda ajalugu laias maailmas tutvustada. Ei ole mõtet hakata seletama, et Saksa armees võidelnud olid vabadusvõitlejad. Pigem tuleks rõhuda Molotovi-Ribbentropi paktile, Nõukogude okupatsioonile, küüditamistele ja Eesti juhtkonna likvideerimisele. Need asjad on tavaliselt Lääne 20. sajandi ajalookirjutuses olemas ja neid saab seetõttu ka paremini selgitada. Kui tahta, et Lääs tõmbaks võrdusmärgi natsismi ja kommunismi kuritegude vahele, siis ei tasuks väga alustada sellest, et Eesti mehed võitlesid Saksa mundris. Mis ei tähenda muidugi, nagu ei peaks seda teemat akadeemiliselt uurima.
Ehkki Wasserstein on pealkirjastanud oma teose kui tsivilisatsioonist ja barbarismist rääkiva, peatub ta oma lõppsõnas ikkagi enam barbarismil. Natside koonduslaagrid ja Gulag on nähtused, mis on jätnud jälje 20. sajandi ajaloole. Mööngem siiski, et Wasserstein oma tsivilisatsiooni rõhutamisega ei ole nii pessimistlik kui Niall Ferguson, kes ei näe Euroopal ka mitte väga helget tulevikku. Igal juhul on Wassersteini teose näol tegemist taas Anne Applebaumi sõnul ühe kiviga, mille haaval «ehitate üles Lääne avalikkuse teadvuse, see on midagi, mis ei juhtu üleöö».

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar