november 28, 2016

Vanameedia luigelaul

Reuters/Scanpix

Peavoolumeedia ei suutnud ameeriklaste paljusid soove tajuda.

2016. aasta USA valimistsükkel jääb igavesti peavoolumeedia häbiplekiks. Võib-olla jääb see ka aastaks, mil peavoolumeedia lõplikult uusmeedia ohvriks langes. Eeskätt sotsiaalmeedia on kannustanud strukturaalseid nihkeid, mis on teinud niigi ebatulusa vanameedia jätkusuutlikkuse ebatõenäoliseks. Sotsiaalmeedia on ühtlasi põhjus, miks Donald Trump Ameerika Ühendriikide presidendiks valiti. Meedia hääbumisele on hoogu juurde lükanud nende ideoloogiline kallutatus.
2016. aastal lahvatanud rahvuslik populism paljastas meedia ideoloogilise kauguse tavainimestest. Ühehäälselt kuulutati hukku nii Brexitile kui ka Donald Trumpile, hõõrudes selget kallutatust inimestele nina alla. Kui varem oli meedia kallutatus aimatav, siis nüüd kahtlused kummutati. Väljaanded Ühendriikides ja Euroopas loobusid uhkusega teesklemisest1 ja talutasid kallutatuse kõikjale: uudistesse, arvamusküsitlustesse, ennustusmudelitesse, faktikontrolli jne.
Ameerika peavoolumeedia osutus sisuliselt demokraatliku partei suhtekorraldusosakonnaks – seda kinnitasid näiteks Hillary Clintoni kampaaniajuhi John Podesta avalikkuse ette tulnud meilid2. 96 protsenti ajakirjanikest annetasid raha just Clintoni kampaaniale3, mis on üks põhjus, miks 91 protsenti Trumpi meediakajastusest negatiivne oli4. Pealegi toetasid suurema tiraažiga ajalehed ülekaalukalt Clintonit5. Meedia, aga ka popkultuur ja poliitikud6, sugesid Trumpi lakkamatult, soosides häbitult ühte kandidaati. Jäi mulje, et kogu meedia-kultuuri-valitsusaparaat on üks suur organ, mis teenib ainult ühe kollektiivi huve. Kallutatus kinnitas, mida niigi tunda oli: suurt osa riigist lihtsalt ei kõnetata. Need inimesed nägid Trumpis enda suuvoodrit.
Eliit on üha enam tõmbunud ideoloogilise ja geograafilisse mulli7. Rahva silmis on nemad (so eliit) ja nende huvid kuskil mujal, sestap ka vastuhakk globalismile. Näiteks on kujunenud arusaam, et demokraadid ja vabariiklased eelistavad rahva heaolule massiimmigratsiooni, et esimene saaks hääli ja teine tööjõudu8 – selle tõttu Trumpi protektsionism kõlapinna leidiski. Ta lubas ameeriklased esikohale tõsta ja riigi taas vägevaks9 teha, tööstussektori elustada ja töökohad tagasi tuua. Trump rõhutas valupunkti, millest demokraadid loobusid, eliit ei hoolinud ja mille potentsiaali kumbki ei näinud.
Kolumnist Will Rahn süüdistas ajakirjanikke ja analüütikuid „talumatus kõrkuses“, kui arutles, miks Trumpi võit meediat jahmatas10. Tulemus üllatas just neid, kes olid pool elanikkonda11 poliitilisest diskussioonist välja lülitanud. Trumpi triumfi autoriks on keskosariigid, kes küllaltki ühtse massiivina lükkasid tagasi rannikute elitismi, moraalitsemise ja poliitika. Valimised näitasid, kuivõrd terav joon nende kahe Ameerika vahel on ja kui kaugele nad üksteisest on triivinud.
Muu taustal on varju jäänud asjaolu, mis on lähtepunktiks nii valimistulemuste kui ka kultuuride kokkupõrke selgitamiseks: president Barack Obama valitsusajal on demokraadid igal muul valitsustasandil kaotanud üle tuhande ametikoha ja partei pole tervelt sada aastat nii nõrk olnud12. Obama peab end progressivistiks, kelle fraktsioon demokraatide parteis on üha suurenenud ja suur osa ameeriklastest on sellele suunale vastu. Pärast II maailmasõda on liberaalsed institutsioonid – akadeemia, meedia ja meelelahutustööstus – muutunud „progressivismi kantsideks“13.
Progressivismi levik on soodustanud monoliitset grupimõtlemist, mistõttu tulid Trumpi võit ja Brexit eliidile üllatusena. Mõlemad sündmused polnud niivõrd ootamatud, kui ebatõenäolised. Ootamatus tulenes „hermeetilises“ mullis elamisest – meenub New Yorkeri filmikriitiku Pauline Kaeli kirjutatu, kui tema üllatuseks Richard Nixon 1972. aasta valimised võitis: „Elan päris erilises maailmas. Tean ainult ühte inimest, kes Nixoni poolt hääletas. Ma ei tea, kus sellised inimesed on. Väljaspool minu nägemisulatust. Aga vahel teatris käies ma tajun neid.“14 Nixon võitis 49 osariiki ja sai 60 protsenti häältest – tänavune polnud nii absurdselt ühepoolne, küll aga ilmestab see, et kultuuriline eraldatus on juba mõnda aega kestnud.
Kultuuride kokkupõrge Ameerikas seisneb preskriptiivse kollektivismi ja liberalistliku individualismi vastuseisus. Esimest esindab progressivism, mille kohaselt peavad kõik võrdsed olema, teist konservatism, mille kohaselt peavad kõigil võrdsed võimalused olema. Mõlemat maailmavaadet juhib ideaal paremast ühiskonnast, seega pole kumbki konkreetselt hea või halb. Kuid et progressivism ammutab ka kultuurilise marksismi15 identiteedipoliitikast, siis selle mõtlemise eelduseks on, et kapitalistlikud ühiskonnad tuginevad vaeste ja vähemuste ärakasutamisesse: nullijäävas süsteemis on rikkuse allikaks teistelt varastamine. Marksismist lähtuv võimustruktuuride dekonstruktsioon viib otseteed moraalsesse ja kultuurilisse relativismi.
Marksistlik revolutsiooniimpulss on saanud osaks progressivistide poliitikast. Kui palju kuulutasid Bernie Sanders ja Hillary Clinton, et rikkad peavad maksma „õiglase“ osa, olgugi et ühiskonna rikkaim viiendik maksab üle nelja viiendiku kogu maksudest ja pool rahvastikust ei maksa midagi16? Või et naised teenivad vähem raha, ehkki palgalõhe Ameerikas on 21 protsendi asemel umbes 8 protsenti – mitte küll nii suur, aga ilmselt õigustamatu17. Või et mustanahaliste ebaproportsionaalselt suur vangistatus on süstemaatilise rassismi süü, kuigi mustanahalised sooritavad ka ebaproportsionaalselt palju kuritegusid18. Need on üksikud näited katsetest võimustruktuure lõhkuda. Kultuuriline relativism ei arvesta väärtusi, mis struktuurist sõltumata kultuuri edu soodustavad (nt läänetsivilisatsiooni isikuvabadused, omandiõigus, riigi ja kiriku lahutatus jmt).
Meenutagem, et Ühendriigid rajati ennekõike valgustusfilosoofia ideaalidele, mis rõhutavad üksikisiku vabadusi ja valitsuse kammitsetust. Konflikt progressivistide ja konservatiivide vahel ongi niivõrd terav, sest progressiivsed ideed ja väärtused on kollektivistliku elemendi tõttu konservatiivse libertaarsuseideaaliga vastuolus. Liberaalsed institutsioonid näevad välja nagu Ameerika, aga ei mõtle nagu Ameerika19. Multikultuursus ja mitmekesisus on sisuliselt taandunud väärtuste tasalülitamiseks isikutunnuste arvelt. Teadlaskond, meedia ja meelelahutustööstus on täis igasugu inimesi, kes aga kipuvad ühesuguselt mõtlema. Trumpi vastuoluline käitumine tõstis seda just esile: lisaks meediale kirusid teda tublisti ka teadlased ja kuulsused. Ameeriklastel on kõrini mõtteviisist, mis ei väärtusta Ameerika väärtusi.
Kahe kultuurimulli poleemikast võtab muidugi osa meedia, mis kallutab poliitilist reaalsust narratiivide kaudu. Näiteks üritab Black Lives Matteri liikumine tõestada institutsionaalset rassismi valedega20, mida peavoolumeedia on julgelt levitanud. Tagajärjena on rassisuhted viimastel aastatel tunduvalt halvenenud. Ja kui oli vaja näidet, mille vastu pool Ameerikat tugevalt protestis, siis heitkem pilk valimiste järgsele olukorrale. Mäletamisi ohustas Trump demokraatiat, kui keeldus valimistulemustega kategooriliselt nõustumast21. Kuid valimispäeva järel on üle riigi toimunud vulgaarsed ja paiguti vägivaldsed meeleavaldused Trumpi vastu22. Ehkki on põhjust kahtlustada, et protest lükati jälle kulisside tagant käima23, arvasid tänavatele suundunud noorukid, et piisava hädaldamisega saab valimistulemust muuta. Et meedia on Trumpi vastu, pole nad pingekolde leevendamisest huvitatud.
Meeleavaldusi selgitab olukord ülikoolides, millest paljud sarnanevad aina rohkem lasteaiaga24. Noortele keelatakse kriitiline mõtlemine, sest neile esitatud maailmavaadet peetakse ainuõigeks – ja kui sellist läbinisti subjektiivset arusaama toonitavad põhjendamata jäetud poliitkorrektsus ja kultuuriline relativism, kaob noorte võime akadeemiavälises keskkonnas konkurentsiga toime tulla. Kui faktidel põhinev tõde allutatakse tunnetele ja kui sõnad moonutatakse „mikrorünnakuteks“25, jõutaksegi võidusolvumise, nn turvapesade, fašistliku kõnevaigistuse ja vägivaldsete demonstratsioonideni. Need samad inimesed meediasse suunduvadki. Pole kahtlustki, et paljud hääletasid Trumpi poolt sellistele tendentsidele vastu seismise tõttu – Trump korrutas isegi, et enam pole aega poliitilist korrektsust järgida (olgugi et ta ise ületas korduvalt joont korrektsuse ja räiguse vahel). Kohanemisraskused, nagu valimistulemustele vägivallaga reageerimine, on suletud ideoloogilise keskkonna põhjustatud mõttelaiskuse süü.
Poliitkorrektsuse ideoloogiat teadlaskonnas ilmestab Frankfurdi marksistliku koolkonna esindaja Herbert Marcuse filosoofia: kuna läänetsivilisatsioon on ebaõiglane, peavad „valgustatud“ vasakpoolsed eliidid taluvuse ja vabaduse arvelt konkreetselt parempoolseid suundumusi represseerima26. Poliitiline korrektsus on progressivismi hävituslikem ilming27, sest viisakuse suitsukatte all on see üha enam totalitaarset kõne- ja mõttevaigistust meenutama hakanud. Teisitimõtleja arvamus teisendatakse mõtteroimaks, mis ei võimalda vasturääkimist, küll aga isiksuseatentaati sildistamisega. Pealegi tähendab teisitimõtlemise mikrorünnakuks tembeldamine, et sõnadele võib vägivallaga vastata.
Inimloomuses peituv võimuiha on omane kõigile, kuid et vasakpoolne poliitiline suundumus on vaieldamatult kultuuridominandiks kerkinud, siis seostatakse ülalkirjeldatud käitumist just vasakpoolsetega. Varalahkunud konservatiivne kommentaator Andrew Breitbarti ütles, et „poliitika on kultuurist allajõge“ – ja poliitkorrektne poliitika on igati vasakpoolsete kultuur28. Kas on siis ime, et rannikueliitide hurjutamine keskosariike ei veennud, kui argumentide asemel pilluti hoopis pilkeid ja solvanguid29, mis üksnes kannustas neid inimesi Trumpi poolt hääletama?
Ideoloogiline grupimõtlemine on nakatanud kogu meedia-kultuuri-valitsusaparaati. Sellepärast ei näinudki eliit Trumpi võitu ette, ehkki nad kartsid seda tõsiselt. Kui Will Rahni sugused ajakirjanikud suhtusid enda eksimusse ja kallutatusesse kriitiliselt, siis New York Timesi silmakirjalikkusest kubisev plaan end Trumpi ametiajaks aususele „ümber pühendada“30 osutab, et peavoolumeedia jätkab häbiplekist hoolimata täpselt samas vaimus. Times on hea näide sellest, kuidas kajakamber ja poliitiline ideoloogia headest ajakirjanikest propagandistid teeb. Meedia ainsaks standardiks on jäänud topeltstandard: kriitiline ollakse ainult opositsiooni suhtes, mitte ka iseenda vastu31. Kuidas aga käituks meedia, kui tänavatel märatseksid Clintoni-vastased Trumpi pooldajad?
Ennatlik on väita, et traditsiooniline meedia lõplikult ära kaob. Vanameedia kõrvale on kerkinud uusmeedia, mille peamiseks elatusallikaks on sotsiaalmeedia. Selle protsessi alguspunktiks on tõenäoliselt 1998. aasta, mil Matt Drudge paljastas oma uudisteagregaatorist kodulehel, peavoolumeedia kiuste, president Bill Clintoni ja praktikandi Monica Lewinsky vahelise afääri32. Sestpeale on internet traditsioonilist võimustruktuuri kardinaalselt muutunud ja peavoolumeedia sisesest konkurentsist on saanud heitlus uusmeediaga, mis range direktrissina peavoolu korrale kutsub. Nõnda nähakse läbi, kui meedia sündmusi33 ja isegi fakte34 moonutab, mis on meedia usaldusväärsuse rekordmadalale tirinud35.
Igatahes on alanud vanameedia hääbumine. Ajakirjandus pole enam kasumlik: ajalehti ei osteta ja reklaamitulu on väike. Tulusam on hoopis endale nime teha sotsiaalmeedias, mille kaudu pääseb oluliselt suurema publikuni. Kui The New York Timesi ja The Washington Posti sugused väljaanded saavad rahasüste miljardäridest omanikelt, siis uusmeedia sõltub ennekõike lugejate annetustest, mis matkib turumajanduse konkurentsi printsiipi. Praeguse põhjal võib julgelt väita, et järgmiste presidendivalimiste ajaks on meediamaastik juba teist nägu. Teel on takistused, sest ka Facebook36, Twitter37, Google ja YouTube38 on olnud altid oma äranägemise järgi tsensuuri kehtestama, ent seda piirab osalt tung mis tahes kasutajatele nende endi huve ette sööta. Sotsiaalmeedia ei enneta kultuurimullide teket.
Donald Trumpist sai esimene sotsiaalmeediapresident nii, nagu John F. Kennedyst sai esimene telepresident. Debatt, narratiiviloome ja sõnavabadus pole enam vanameedia pärusmaa. Kui Trump oma toetajaid tõsiselt alt veab, võib uusmeedia veel radikaalseimad isikuid kandidaatideks upitada. Vanameedial on viimane aeg kajakambrist välja tungida, sest nende luigelaul on peagi kätte jõudmas.
______
1 Patrick Maines, Defending the indefensible: Bias at the New York Times – The Hill, 15.08.2016, thehill.com/blogs/pundits-blog/media/291436-defend….
2 Lee Fang ja Glenn Greenwald, EXCLUSIVE: New Email Leak Reveals Clinton Campaign’s Cozy Press Relationship – The Intercept, 09.10.2016, theintercept.com/2016/10/09/exclusive-new-email-le….
3 Michael Beckel ja Dave Levinthal, Journalists shower Hillary Clinton with campaign cash – The Center for Public Integrity, 18.10.2016, www.publicintegrity.org/2016/10/17/20330/journalis….
4 Rich Noyes, MRC Study: Documenting TV’s Twelve Weeks of Trump Bashing – Media Research Center, 25.10.2016, www.newsbusters.org/blogs/nb/rich-noyes/2016/10/25….
5 Clintonit toetasid 57 ajalehte, Trumpi vaid kaks. Vt Max Kutner, In Age of Donald Trump, Newspaper Endorsements No Longer Matter – Newsweek, 09.11.2016, europe.newsweek.com/donald-trump-newspaper-endorse….
6 Ehkki demokraadid ja vabariiklased on jätkuvalt üksteise vastased, olid mõlemad parteiaparaadid üheskoos Trumpi vastu.
7 Valimistulemuste kaardilt on näha, et rannikud on sinised, keskosa peaaegu üks terve punane mass.
8 Ann Coulter on Immigration – LIFA, 29.08.2016, www.golifa.com/ann-coulter-immigration.
9 Trumpi kampaania ametlik loosung: „Make America Great Again!“
10 Will Rahn, Commentary: The unbearable smugness of the press – CBS News, 10.11.2016, www.cbsnews.com/news/commentary-the-unbearable-smu….
11 Toetushääli sai Clintoni Trumpist umbes miljoni jagu rohkem. Kui Ühendriikidel poleks valimiskogu, siis valiksid presidendi ainult poliitiliselt homogeensed suurlinnad New York, Los Angeles ja San Francisco.
12 Kimberley Strassell, Trump’s Secret Weapon: Obama – The Wall Street Journal, 10.11.2016, www.wsj.com/articles/trumps-secret-weapon-obama-14….
13 Ühe uuringu järgi on USA akadeemias umbes 85% professoritest vasakpoolsete vaadetega. Akadeemiad peetakse liberaalseks keskkonnaks, mis omakorda meelitab rohkem nende vaadetega inimesi. Vt Neil Gross, Professors are overwhelmingly liberal. Do universities need to change hiring practices? – Los Angeles Times, www.latimes.com/opinion/op-ed/la-oe-gross-academia….
14 John Podhoretz, The Actual Pauline Kael Quote—Not As Bad, and Worse – Commentary, 27.02.2011, www.commentarymagazine.com/culture-civilization/th….
15 Traditsiooniline marksism keskendub majandusele, kultuuriline marksism sotsiokultuurilistele teguritele.
16 Laura Sanders, Top 20% of Earners Pay 84% of Income Tax – The Wall Street Journal, 10.04.2015, www.wsj.com/articles/top-20-of-earners-pay-84-of-i….
17 Robert Samuelson, What’s the real gender pay gap? – The Washington Post, 24.04.2016, www.washingtonpost.com/opinions/whats-the-real-gen….
18 Kriminaalsusele antakse tavaliselt kaks peamist põhjendust: esiteks getokultuur ja teiseks tohutu hulk lapsi (üle kahe kolmandiku), kes kasvavad üksikvanemaga. Vt ka Aaron Bandler, 7 Statistics You Need To Know About Black-on-Black Crime – The Daily Wire, 13.07.2016, www.dailywire.com/news/7441/7-statistics-you-need-….
19 Nicholas Kristof, A Confession of Liberal Intolerance – The New York Times, 07.05.2016, www.nytimes.com/2016/05/08/opinion/sunday/a-confes….
20 Muidugi on üksikud inimesed rassistid. Küll aga on BLM-i aluseks Trayvon Martini ja Michael Browni juhtumid, mis tuginevad valedele. Mõlemad noorukid olid pätid, kes hukkusid seetõttu, et ründasid relvastatud inimest. Vt nt Jonathan Capehart, ‘Hands up, don’t shoot’ was built on a lie – The Washington Post, 16.03.2015, www.washingtonpost.com/blogs/post-partisan/wp/2015….
21 Max Fisher, Donald Trump’s Threat to Reject Election Results Alarms Scholars – The New York Times, 23.10.2016, www.nytimes.com/2016/10/23/world/americas/donald-t….
22 Ka Trumpi toetajad on õigustamatult inimesi ahistanud, aga mitte kollektiividena nagu meeleavaldajad.
23 Konservatiivne aktivist James O’Keefe püüdis videole demokraatliku partei käskjala, kes kirjeldas, kuidas Trumpi toetusmiitingutel vägivalda ässitamas käiakse. Vt Tyler Durden, Undercover Footage Shows Clinton Operatives Admit to Inciting „Anarchy” at Trump Rallies – Zero Hedge, 18.10.2016, www.zerohedge.com/news/2016-10-17/caught-tape-clin….
24 Glenn Reynolds, ‘Tolerant’ educators exile Trump voters from campus – USA Today, 14.11.2016, www.usatoday.com/story/opinion/2016/11/14/trump-li….
25 Microaggression – Merriam-Webster, 2016, www.merriam-webster.com/words-at-play/microaggress….
26 Vt books.google.ee/books?id=ujf_CQAAQBAJ&pg=PT14…, 1. lõik.
27 Paraku on progressivismi minevikus ka häbiväärne eugeenikaperiood. Vt Amity Shlaes, The Progressive History of Eugenics – The Wall Street Journal, 26.02.2016, www.wsj.com/articles/the-progressive-history-of-eu….
28 James Poniewozik, Andrew Breitbart, 1969–2012 – Time, 01.03.2012, entertainment.time.com/2012/03/01/andrew-breitbart….
29 Jonathan Chait, Here’s the Real Reason Everybody Thought Trump Would Lose – New York, 11.05.2016, nymag.com/daily/intelligencer/2016/05/heres-the-re….
30 Times ei näe enda osa pingete põhjustamises. Nad ei näinud Trumpi potentsiaali, aga nad ei kavatse ka oma kollektiivi mitmekesisemaks muuta. Vt Dean Baquet ja Arthur Sulzberger, To Our Readers, from the Publisher and Executive Editor – The New York Times, 13.11.2016, www.nytimes.com/2016/11/13/us/elections/to-our-rea….
31 Heather Mac Donald, Trumped-Up Outrage – City Journal, 09.10.2016, www.city-journal.org/html/trumped-outrage-14777.ht….
32 Andrew Glass, Drudge says Newsweek sitting on Lewinsky story, Jan. 17, 1998 – Politico, 17.01.2013, www.politico.com/story/2013/01/this-day-in-politic….
33 Karl-Gerhard Lille, Moonutamise kunst ehk Donald Trumpist ja hambutust pabertiigrist – Diplomaatia, mai 2016, www.diplomaatia.ee/artikkel/moonutamise-kunst-ehk-….
34 Brent Bozell, The Liberal Tilt at PolitiFact – Townhall, 29.06.2016, townhall.com/columnists/brentbozell/2016/06/29/the….
35 Art Swift, Americans’ Trust in Mass Media Sinks to New Low – Gallup, 14.09.2016, www.gallup.com/poll/195542/americans-trust-mass-me….
36 Michael Nunez, Former Facebook Workers: We Routinely Suppressed Conservative News – Gizmodo, 09.05.2016, gizmodo.com/former-facebook-workers-we-routinely-s….
37 Pascal-Emmanuel Gobry, Twitter’s new Trust and Safety Council is an Orwellian nightmare – The Week, 23.02.2016, theweek.com/articles/607490/twitters-new-trust-saf….
38 Bre Payton, Why Is YouTube Censoring 21 Educational Videos From PragerU? – The Federalist, 12.10.2016, thefederalist.com/2016/10/12/youtube-censoring-edu….