oktoober 17, 2012

Välispoliitika veskikivi või võimalus?

Ühinenud rahvaste roll maailmas muutub koos maailma muutumisega mitmetahulisemaks.

Eesti on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) liige juba aastast 1991, täpsemalt toimus meie vastuvõtmine 17. septembril, vähem kui kuu pärast taasiseseisvumiseni viinud augustisündmusi. Kui Euroopa Liidu või NATO liikmeks saamise kuupäevi mäletame hästi – vahel neid isegi tähistatakse Eestis, siis ÜROsse vastuvõtmise kuupäeva mäletavad vähesed, selle tähistamisest rääkimata. See väikene seik sümboliseerib omamoodi Eesti ühiskonna ja poliitilise maastiku suhtumist ÜROsse, selle organisatsiooni tundmist ja kursisolemist Eesti tegevusega seal. Seepärast olekski paslik heita pärast ÜRO peaassamblee iga-aastast kogunemist pilk ÜRO köögipoolele, nii üldisemas plaanis kui ka Eesti riigi kontekstis.
ÜRO vastuoluline renomee
ÜRO lõid võitjariigid Teise  maailmasõja varemetele ja Rahvasteliidu läbikukkumise õppetundidele eelkõige selleks, et hoida ära uus üleilmne sõda. See eesmärk on sõnastatud ka ÜRO harta sissejuhatuses ja kui järele mõelda, siis on organisatsioon selle ülesande tegelikult täitnud. Kuigi sõda pole maailmast kuhugi kadunud, pole üleilmset relvakonflikti siiski enam puhkenud ja konflikte on suudetud hoida piirkondlikus raamistikus ning seejärel neile ühel või teisel  moel piir panna. See pole toimunud ideaalselt, kuid põhieesmärgi saavutamist ei saa eitada.
Samas on maailm organisatsiooni asutamisele järgnenud 67 aasta jooksul vägagi muutunud. Muutusi on läbi teinud ka ÜRO ja need muutused on julgeoleku kõrval esiplaanile toonud ka teised ÜRO põhidokumendis sätestatud eesmärgid – inimõigused ja nende kaitse, inimkonna areng ja püüdlused parema tuleviku poole ning rahvusvahelise õiguse rakendamine. Tänapäevane maailm on varasemast mitmekesisem – ÜRO 51 asutajaliikme kõrvale on tulnud uusi liikmeid, nii et tänaseks on ÜRO liikmesriike 193. Viimane – Lõuna-Sudaan – võeti vastu eelmisel aastal ja Eestil oli tollase Ida-Euroopa grupi eesistujana au uut liikmesriiki ÜRO peaassambleel teiste nimel tervitada. See kõike- ja kõikihaaravus on organisatsiooni tugevuseks, samas aga ka nõrkuseks. Ühelt poolt saab ÜRO oma otsustes apelleerida kogu maailmale – ÜRO on universaalne, teist sellist maailma asjadega tegelevat organisatsiooni ei ole. Teisalt ei võimalda organisatsiooni suurus ja selles esindatud ideede ning maailmavaadete paljusus tal alati vajalikul määral tõhus ja efektiivne olla. Otsustamine, st otsuste vormimine, ühisosa leidmine ja otsuste lõplik langetamine võtab pahatihti väga kaua aega. Lisaks võimaldab Julgeolekunõukogu vetoreegel mõnedel riikidel blokeerida otsustusprotsessi, nagu praegu on näha seoses Süüria probleemistikuga.
Hästi pole ÜRO renomeele mõjunud ka mitmesugused organisatsiooniga seonduvad kurioosumid. Apokriivade kogujale võivad need huvi pakkuda, vahel isegi nalja teha, kuid organisatsiooni tõsiseltvõetavusele võivad need anda tagasilööke. Eesti lugeja teab vast kõige paremini kingaga peaassamblee kõnepuldile koputavat riigipead. Mõni on ka võib-olla kuulnud rekordilisest peaassamblee kõnest 1957. aastal, kui India esindaja Krishna Menon rääkis kõnepuldis üle kaheksa tunni, et takistada Kashmiri konflikti puudutavate küsimuste käsitlemist. Saadik vajus vahepeal kokku, turgutati jälle üles ning ta jätkas arsti järelevalve all kõnelemist veel ühe tunnikese. Sel sajandil on oma tembutamistega tähelepanu keskpunktis olnud tänaseks juba kukutatud ja õnnetult oma otsa leidnud Muammar Gaddafi, kes saabus aastaid New Yorki tohutu telgiga, mille ta kusagil Brooklynis üles lõi ja seal oma külalisi vastu võttis.
Samas ei paku kriitikud ÜRO asemele enamasti midagi uut ega globaalsel skaalal tõhusamalt toimivat. Kui mõelda, mis juhtuks siis, kui taolist üleilmset kehamit üldse ei oleks või kuidas ilma selleta asju aetaks, võib arvata, et maailm oleks oma praegusest sõjakusest hoolimata võib-olla veelgi sõjakam ja ebastabiilsem paik.
Viimasel 15–20 aastal on ÜRO päevakava hakanud täitma laiemad ja pikema ajaperspektiiviga küsimused, võiks isegi öelda, et eksistentsiaalsed probleemid. 2000. aastal vastuvõetud aastatuhande arengueesmärkidega (Millennium Development Goals – MDG) seati sihiks parandada oluliselt üleilmset elukeskkonda – vähendada vaesust, tagada kõikidele algharidus, tugevdada soolist võrdõiguslikkust, võidelda haigustega, nagu näiteks AIDS, tuberkuloos ja malaaria, vähendada väikelaste suremust ja tegelda süsteemselt keskkonnaga. Nimetet tegevuste tulemusena on tähelepanu keskmesse tõusnud kestlik areng, inglise keeli sustainable development, mille eesmärgiks on luua maailmas 30–40 aasta jooksul sellised tingimused, mis võimaldaks inimkonnal tervikuna rahumeelselt edasi toimida ja areneda. Kestliku arenguga ei seondu ainult keskkonna ja kliimamuutuste valdkond, nagu tihti ekslikult arvatakse. Kogu kontseptsioon räägib keskkonna, majandustegevuse ja sotsiaalse arengu omavahelisest seotusest ja koosmõjust inimkonna kestlikkuse/kestmise kindlustamisel. Peamiseks eesmärgiks on luua selline üleilmne käitumis-, tootmis- ja tarbimiskultuur, mis võimaldaks inimkonnal kestma jääda. Sellest ka sõna kestlik. Praeguse arengu- ja kasvutempo juures tarbib inimkond 2030. aastal senisest 50% rohkem toitu, 40% rohkem energiat ja 30% rohkem vett. Kas maakera suudab seda taluda, seda ära seedida? Kuidas oleks võimalik teha seda nõnda, et me ise oma elukeskkonda pöördumatult ei kahjustaks? Nagu ikka – kõik on võimalik, kuid see eeldab globaalset mentaliteedi ja arusaamade muutumist ning poliitilist tahet neid muutusi ellu viia. Selle poliitilise tahte tekitamisega ongi ÜRO viimastel aastakümnetel tegelnud.
Ühinenud rahvad ja Eesti, Eesti ja ühinenud rahvad – viis mõtet
Missugune on Eesti koht ÜROs? Kas me peaksime võtma ÜROd kui paratamatust, midagi, millesse kuulumisega üks endast lugupidav riik peab leppima? Kas ÜRO on meile vajalik või saame oma huvid ja soovid kaetud regionaalsete rahvusvaheliste organisatsioonide abil? Kas meil on ambitsioonikust või vajadust maailmaasjades kaasa rääkida või surume end kitsamasse geograafilisse ringi? Eesti poliitilisel maastikul võib leida seisukohti mõlemast äärmusest, kuid tegelikkuses me vist alles otsime nendele küsimustele vastuseid ja kasvatame oma teadlikkust ÜROs toimuvast.
Kui alustada vastuse otsimist harta põhieesmärkidest – julgeoleku tagamisest, arengu soodustamisest ja inimõiguste kaitsest –, siis on need suuresti samased meie põhiseaduses loetletud huvide ja eesmärkidega. Eesti välispoliitika, aga ka julgeolekupoliitika on siiani lähtunud eeldusest, et kõik maailmas toimuv on omavahel seotud ja geograafiliselt kaugel toimuvad protsessid avaldavad paratamatult mõju ka Eestile ning meie iseolemisele. Sellest tulenevalt peaks ÜROs toimuv meid puudutama ja ka suuremale osalusele ahvatlema. Allpool viis mõtet, mitte küll tähtsuse järjekorras, miks me peaksime ÜROst senisest rohkem huvituma.
Esiteks, julgeolekupoliitiline aspekt. Eesti välispoliitilises paradigmas on julgeolekul olnud keskne positsioon, see on mõjutanud ja mõjutamas meie valikuid. NATO, aga ka Euroopa Liidu liikmesus on meie julgeolekukeskkonda väga palju parandanud. Kuid vähesed lahendused on lõplikud, nende mõju saab alati tugevdada ning ootamatusteks tuleb alati valmis olla. Poliitikas ei tohiks kunagi kõiki mune ühte korvi panna. Washingtoni leping ja sellest tulenev on seotud ÜRO hartaga (artiklid 1, 5, 7 ja 12) ning näeb ette ka toiminguid Julgeolekunõukogus. Meie oskused ja valmisolek Julgeolekunõukogus toimetada annavad kaitsegarantiile lisakindluse. Kõige tõhusam tee nende teadmiste tekkimiseks ja oskuste kinnistamiseks on töö ning tegevus nõukogus endas. Selleks pakub meile võimaluse õigus saada nõukogu mittealaliseks liikmeks, mistõttu peaksime võtma endale eesmärgiks näiteks 20-aastase intervalliga püüelda nimetet liikmestaatuse poole.
Teiseks, identiteedi aspekt. Eesti ja eestlased peavad end läänelike demokraatlike väärtuste kandjaks, ühtlasi ka nende edendajaks ja kaitsjaks. Muude elementide hulgas kätkeb see identiteet inimõiguste ja -vabaduste kaitset, nende eest seismist. Me usume, et õigusriik, vabaturumajandus ja head valitsemistavad aitavad üksikisiku õigusi kõige tõhusamalt tagada ning et kui inimõiguste järgimine muutub universaalseks, on kogu maailm parem paik elamiseks. ÜRO on just see organisatsioon, mis püüdleb taolise universaalsuse poole, luues rahvusvahelist õigust ja regulatsioone ning jälgides nende täitmist. Kui me tahame enda vastu ausaks jääda ja tõesti väärtustame seda, millest räägime, siis ei saa me neid protsesse ignoreerida või ükskõikselt kõrvalt vaadata, vaid peaksime neis positiivselt ja aktiivselt osalema.
Kolmandaks, altruism elik hoolivuse aspekt. Maailmas juhtub hirmsaid asju, inimkannatused on meedia ja ajakirjanduse vahendusel meie elu igapäevane osa, olgu nende põhjuseks siis sõjad ja konfliktid, ebaõiglane või vähetõhus valitsemine või looduslikud ja tehnoloogilised katastroofid. Nende tulemiks on tavaliselt põgenikevood, süvenev vaesus ja lootusetus, näljahädad ja vähemuste rõhumine – kõik potentsiaalsed ebastabiilsuse allikad. ÜRO on loonud organisatsioonide võrgustiku, mis tegeleb igasuguste probleemide lahendamise ja nende allikate kõrvaldamisega. Eesti võimuses on selliseid kannatusi leevendada ja osaleda protsessides, mis nende tekkimise võimalusi minimeerib. Seda võib teha puhtalt humaansetel kaalutlustel, kuid ka teadmises, et mida vähem on kannatusi, seda kindlam ja julgem paik elamiseks maailm on. Võib ka loota, et panustades muutume ise ühiskonnana paremaks ja hoolivamaks, muidu oleks kasu poolik ja ühepoolne.
Neljandaks, koostöö ja koostoime aspekt. Eesti edu saladus on osaliselt ka meid toetanud ja suunanud sõprades. Mitmesugune riikidevaheline koostöö ja nõuanded on aidanud meil teha õigeid otsuseid ning saavutada kiirelt seda, millest paljud teised veel unistavad. Meie kogemused on unikaalsed ja neist saab nii mõndagi õppida. Võtame meie e-riikluse või siis oskused kübermõõtmes tegutseda, meie õigusriikluse ja ühiskondlike institutsioonide suhteliselt kiire arengu, kasinusmeetmed majanduskriisist ülesaamiseks. Meil on, mida maailmale pakkuda ja mitte ainult Euroopas või Nõukogude ikkest vabanenud kaasteeliste seas, vaid palju laiemalt. ÜRO annab selleks hea platvormi. Ühelt poolt on New Yorgis kõikide liikmesriikide esindused, suur osa neist on meie diplomaatiliste suhete ainsaks puutekohaks, teisalt võimaldab ÜRO süsteem oma mitmete kehamitega, nagu näiteks UNICEF, UNDP, UNFPA, ITU või WHO (ruumi kokkuhoiuks ei hakka neid lahti kirjutama, kuid kõik nad on olemas), kanaliseerida meie poolt pakutavat sinna, kus seda parasjagu kõige enam vaja on. ÜRO kaasabil on Eestil võimalik saada globaalselt nähtavaks ja oma sõnumit senisest laiemalt levitada.
Viiendaks, Euroopa Liidu liikmeksoleku toetamise aspekt. Kõik me teame, et Euroopa Liitu astumisega laienes Eesti välispoliitiline areaal mitmekordselt, seda nii geograafiliselt kui ka nn horisontaalsete teemade lõikes. Kui enne seda tegelesime me mõne erandiga peamiselt integreerumise ja oma lähiümbrusega, siis Euroopa Liidu liikmena kerkisid senisest enam meie vaatevälja probleemid Lähis-Idas, Sahara-aluses Aafrikas, araabia maades, Lõuna-Aasias, samuti valdkonnad, mis käsitlevad arenguabi, rahvusvahelist kohtumõistmist, rohelist majandust, humanitaarsekkumist või kontseptsiooni „kohustus kaitsta“. Selleks, et ELis mingitki mõjuvõimu omada, ei piisa pelgalt ennast huvitavate ja puudutavate küsimustega tegelemisest. Riigi mõju on seda tugevam, mida rohkem ta suudab Euroopa Liidu kui terviku tegevusse panustada. Sellel ei pea olema praktilist või rahalist väljundit, hoopiski olulisemaks võib osutuda kaasamõtlev intellektuaalne panus. See eeldab aga teadmisi ja oskusteavet, mida läheb eriti vaja siis, kui enda kanda tuleb võtta ELi eesistumine. See vajadus on küll leevenenud Euroopa Liidu välisteenistuse loomisega, kuid välispoliitika ei välju kunagi 100%-liselt liikmesriikide huviorbiidist. Olgugi, et selline lähenemine on mõneti äraspidine, tuleb möönda, et ÜRO annab meile võimaluse taolise oskusteabe loomiseks ja arendamiseks, seda nii riikide ja piirkondade kui ka horisontaalteemade lõikes.
Eesti senine väljund
Need on põhjused, miks Eesti välisteenistuse huvi, aktiivsus ja nähtavus on viimasel viiel-kuuel aastal ÜROs – New Yorgis, Genfis, Viinis, Haagis ja Pariisis, kus asuvad organisatsiooni peakorterid ja allorganisatsioonid – kasvama hakanud. ÜRO on suur ja kindlasti ei suuda üks väikeriik tegeleda kõigega. Tuleb paika panna prioriteedid. Seetõttu oleme pööranud suuremat tähelepanu valdkondadele, mis haakuvad ühtlasi ka Eesti üldisemate eesmärkide ja huvidega. Nendeks on inimõiguste kaitse rõhuasetusega soolisel võrdõiguslikkusel ja lastekaitse küsimustel, arenguabi, mille fookuses on humanitaarabi ning rahvusvaheline õigusemõistmine ja karistamatuse kahandamine – siinkohal keskendume eelkõige Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) tegevusele. Kuna need teemad haakuvad mitmete ÜROs toimuvate protsesside ja programmidega, millel on lisaks laiem või kitsam julgeolekuline mõõde, on nad viinud meid omakorda uute teemade juurde, milles oleme hakanud olema senisest sõnakamad. Viimasel aastal on Eesti avaldanud oma arvamust mitmel Julgeolekunõukogu avatud arutelul või kõrgetasemelisel temaatilisel debatil, näiteks sellistes küsimustes nagu õigusriiklus, konfliktides kannatavate naiste ja laste kaitsmine, kontseptsioon „kohustus kaitsta“ ja inimsusevastaste kuritegude toimepanijate karistamatuse välistamine. Me oleme saanud ÜRO lastekaitseorganisatsiooni UNICEF ja ÜRO naisteorganisatsiooni UN Women asepresidendikohad, eelmise aasta detsembrist on Eestile kolmeks aastaks usaldatud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu osalisriikide assamblee presidendi ametikoht. Meie humanitaarabi on süvenenud ja laienenud ning Eestilt on abi saanud paljud kannatanud, muuhulgas Haitil, Somaalias, Afganistanis, Darfuris, Liibüas, Süürias. Eesti ohvitser osales Süüria kodusõja keskele saadetud, tänaseks tegevuse juba lõpetatud ÜRO missioonil UNSMIS, püüdes hoida rahu ühes konflikti keskpunktis, Homsi linnas.
Riigi tegelik mõju ja nähtavus ÜROs tekib osalemisega kehami nõukogude töös. ÜROl on kolm nõukogu – Julgeolekunõukogu, Majandus- ja Sotsiaalnõukogu (ECOSOC) ja Inimõiguste Nõukogu – mille liikmed valitakse liikmesriikide hulgast teatud kindlaks ajavahemikuks. Erandiks on siin Julgeolekunõukogu viis alalist liiget. Esimest korda ajaloos kandideeris Eesti ühe ÜRO nõukogu liikmeks 2008. aastal ja osutus järgmiseks kolmeks aastaks valituks ECOSOCi. Järgmisteks teetähisteks on Inimõiguste Nõukogu, kuhu me kandideerime ajavahemikuks 2013–2015 ja mille valimised toimuvad selle aasta 12. novembril, seejärel on sihikul ECOSOC aastateks 2015–2017 ning suurim keskpika perioodi eesmärk on saada 2019. aastal valitud Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks ajavahemikus 2020–2021. Loodetavasti muudavad need püüdlused ka Eesti välisteenistust tõhusamaks ning ühtlasi Eesti ühiskonda maailma ees seisvate eesmärkide suhtes vastuvõtlikumaks.
Ja veel üks asi
Üks oluline, küll mitte meeldiv suundumus on ÜROs viimastel aastatel hakanud tooni andma. Üldistatult võib seda kirjeldada kui demokraatliku maailma põhimõtete ja väärtussüsteemi senise kindluse murenemist ning selle protsessi võimendamist BRICi riikide ja osa arengumaailma poolt. Osa riike, nende hulgas ka mitu mõjuvõimsat, on sihipäraselt hakanud lahjendama suhtumist inimõigustesse. Nende retoorikast ja tegevusest kumab läbi arvamus suveräänsuse printsiibi ülimuslikkusest, seda ka inimõiguste kontekstis. Suveräänsetel riikidel pidavat olema õigus ise inimõiguste sisu lahti mõtestada, see pidavat olema suuresti kinni kultuuris ja tavaõiguslikes hinnangutes. Tegelikult on see otsene rünnak inimõiguste universaalsuse vastu, mille kaudu omakorda püütakse nõrgendada neid väärtusi ja väärtushinnanguid, millele meie oma iseseisvuse ja maailmas olemise oleme ehitanud. See on veel üks põhjus, miks me ei tohiks ükskõikselt suhtuda ÜROsse ja seal toimuvasse.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar