juuli 7, 2008

Usk ja kaup

Olles sattunud sajanditepikkuse usuvõitluse nihkumatule rindejoonele, on Läänemere idakallas õppinud seda kuidagi ka oma kasuks ära kasutama.

Olles sattunud sajanditepikkuse usuvõitluse nihkumatule rindejoonele, on Läänemere idakallas õppinud seda kuidagi ka oma kasuks ära kasutama.


Tõnu Õnnepalu

Usk ja kaup

Olles sattunud sajanditepikkuse usuvõitluse nihkumatule rindejoonele, on Läänemere idakallas õppinud seda kuidagi ka oma kasuks ära kasutama.

Eesti välispoliitikal on läbi aegade olnud kaks olemuslikku sihti: hoida venelane väljas ja vene kaup sees. Kõik muu on tulnud ja tuleb alles selle järel. Esimene on muidugi olemuslik, sest kui venelast ei õnnestu väljas hoida, kaob varsti igasugune eesti välispoliitika, sest sulab ära selle tegija, subjekt. Teine aga on siiski ka olnud oluline, sest venelasega kaubategemine või üldse igasugune läbikäimine, ka vaimne-ideeline-poliitiline, on olnud see, mis selle meie Läänemere-äärse rannariba on asetanud Euroopa poliitika konteksti ja huvivälja.
Selle vastuolulise kaksikülesande täitmisel ollakse sealjuures üllatavalt edukad. Ütlen “ollakse”, sest eesti välispoliitika on vaid väga hilja ja episoodiliselt saanud olla Eesti välispoliitika, mida ajaksid eestlased ja Eesti riigi nimel. Mis ei tähenda, et see oleks varem puudunud. Maal, mida nüüd kutsutakse Eestiks, ja selle ülikkonnal on ikka olnud omad huvid ja omad keerulised suhted naabritega. 13. sajandi eelsest eesti välispoliitikast teame paratamatult väga vähe, aga võib üsna kindel olla, et mingil viisil see eksisteeris. Kindlasti ajasid oma diplomaatiat saarlased ja teised mereäärsed, kelle huvid ja ohud olid rohkem meretagused, oma ugalased ja teised lõunapoolsed, kellel tuli rinda pista idast ja lõunast lähtuva survega, oma ehk ka Viru-Järva, mis tundub olevat olnud rohkem vaikne ja nurgatagune maa.
Kuivõrd too eksistentsiaalne kaksikülesanne – venelane väljas ja kaup sees – juba siis eksistentsiaalne oli, me ei tea. Selle kohta käivad vastakad oletused on rohkem tänapäeva ideoloogiatest lähtuvad ekstrapolatsioonid. Tegelikult pole meil mingit alust väita – nagu ikka ja jälle on väidetud –, justkui oleksid saksa kolonisaatorid “meid” lausa viimasel minutil, in extremis, päästnud lääne kultuurile, slaaviliku allakugistamise eest. Mine tea, võib-olla oli ja oleks olnud meie autotoomne idadiplomaatia hoopis paindlikum ja edukam. Või teisest küljest, muidugi, pole ka mingit põhjust oletada, et idakiriku misjon neile randadele rohkem õnne ja rahu oleks toonud. Kõik need oletused ei maksa midagi, kuid näib küll nii, et praktilis-sõjalisest (kaubategu ja maakaitse), seega nii-öelda normaalsest välispoliitikast saab 13. sajandist peale siinmail eeskätt usuline võitlus. Ja selleks on see jäänud tänase päevani.
Jah, see kuulus usupiir Narva jõel, mida rõhutab juba 13. sajandi entsüklopedist vend Bartholomeus ning mida armastavad tänase päevani kõik Euroopa kroonikud. Oma võttegrupi, kui juba tuleb kord Eestist üks saade või klipp valmis teha, viivad nad ikka selle jõe kallastele, et vaadata hirmu ja himuga “sinnapoole” ning sepitseda valmis järjekordne nõretav lookene “venekeelse elanikkonna” probleemidest. Läänt – sakslast, prantslast, inglast – huvitab Eestis endiselt kõigepealt Venemaa ja venelane. Ja kui Venemaa ja venelane neid parajasti eriti ei huvita, siis ei huvita neid eriti ka Eesti (või Läti).
Sest läänekiriku ja üldse läänepoolse idamisjoniga siin piiririigis on läbi aegade olnud see häda, et see on kippunud olema hootine, kampaanialik, ebajärjekindel. Vene läänemisjon pole hetkekski oma sihte silmist lasknud. Nii kadus Rooma huvi Liivimaa vastu keskajal, kui selgus, et Venemaa “tagasitoomine” Püha Kiriku rüppe siitkaudu eriti ei õnnestu. Samasugust huvilangust võime paraku täheldada ka nüüd, kui järjekordne Venemaa misjoneerimise plaan – seekord demokraatia rüppe toomise sildi all – paistab olevat läbi kukkunud. Venelane hoiab oma usust kinni Läänele natuke arusaamatu visadusega. Lääs pakub ju ometi paremat, ratsionaalsemat, toimivamat. Aga venelasele tundub enda oma püham. Nende kahe diskussioon on raske, kui mitte võimatu, ja siis jääbki taas vaid mingi madala profiili hoidmine, hansakaubandus ühes või teises vormis. Kusjuures, vastu majandusidealistide lootusi, kelle arvates kaubandus lähendab rahvaid, selle kaubategemise taustal poliitilis-usuline vastasseis Lääne ja Moskva vahel ainult tumeneb. Mis Venemaa poolt tähendab alati vähemalt sümboolseid ähvardusi Narva jõel.
Meie õnneks aga – kui me ikka peame silmas mainitud kaksikülesannet – ei ole Lääne misjonitegevus oma kõikuvusest hoolimata ka kunagi päriselt vaibunud. Keskmisest kaugemale, kui ka mitte lausa igavikku vaatavad poliitikud ja institutsioonid on seda alati siiski vaikselt silmas pidanud ja edasi susinud. Ei maksa lasta ennast ära petta tänapäeva Lääne-Euroopa ilmalikustumisest – ka idamisjoni puht usuline mõõde pole ilmselt kuhugi kadunud. Mida tajub muide väga hästi Venemaa, kes oma uute protektsionistlike usueluseadustega katoliikliku ja protestantliku pööramistöö õigeusklike seas kaunis kokku tahab tõmmata. Ilmselt ei ole ta unustanud Rooma kiriku osa Nõukogude Liidu kollapsis.
Niisiis, kuigi eesti välispoliitika peasiht “hoida venelane väljas” võib tänapäeva kontekstis kõlada natsionalistlikult või ksenofoobselt, ei ole see oma olemuselt seda mitte sugugi. Sest tegelikult pole asi mitte venelases, vaid vene usus. Teiste sõnadega, ideoloogias, maailmavaates, elamise viisis. Et siin maal kord on juurdunud nimelt “saksa usk”, see tähendab “saksa moodi” omandiõigus, valitsemisviis, koolikorraldus, köök ja kirjandus, siis on meil väga raske painutada ennast siiski hoopis teistsuguse “vene usu” (ja vastava elukorralduse alla). Vene riigi algatatud usuvahetusliikumine Venemaa “saksa” provintsides 19. sajandi lõpul leidis küll poliitilistel (talupoegade aadlivastane emantsipatsioon, protest saksa härraskiriku vastu) ja majanduslikel põhjustel omajagu järgijaid, kuid suutis siiski väga vähe muuta siinses elukorralduses ja mentaliteedis. Eesti õigeusklikest ei saanud venelasi ja nüüd on Vene kiriku kõige vihatumad vaenlased siinmail hoopis “vennas”-õigeusukiriku liikmed, mitte luterlased või uskmatud.
Usulis-ideoloogiline ja rahvuslik temaatika põimuvad siinses (välis)poliitikas küllalt omapärasel, keerulisel ja Läänele üldiselt arusaamatul moel. Huvitav on ju ka see, et niihästi Lääs kui Venemaa süüdistavad eestlasi-lätlasi natsionalismis. Ainult et Lääs teeb seda eelkõige valestimõistmisest, Venemaa aga teadlikult või siis teistmoodi mõistmatusest. Sest lääne tüüpi rahvuslikkus ja moodne rahvusriik on samuti midagi sellist, mis vene usuga kokku ei käi. Venelane lihtsalt ei saagi aru meie “saksa” rahvuslusest, väiklasest, vähenõudlikust ja enesekesksest (laske meil oma maalapikesel oma keele ja kommete järgi elada). Vene rahvuslus pole rahvuslus, vaid messianism, usukuulutus, mis pakub oma välja kui kõigile head ning on alati solvunud, kui seda head ei taheta vastu võtta.
Nõnda kipuvad läänes nii mõnedki arvama, et eesti ja läti tüütu “natsionalism” ning “venekeelse vähemuse” ahistamine takistavad hirmsasti Venemaa positiivset hõlvamist, Lääne ajaloolist misjonitööd, mis on muidugi suur liialdus ja venelase jutu kergemeelne uskumajäämine. Venemaal samas pole need piiririigid pinnuks silmas ammugi enam mitte nende majandusliku ja strateegilise, vaid ikka ja taas nende usulise, ideoloogilise tähenduse pärast. Et need tühised rahvakillud on nii visad olnud head vene usku vastu võtma, on ebamugavaks tõenduseks selle vene usu (s.o ideoloogia, maailmanägemise) siiski mõneti radikaalsest erinevusest, kokkusobimatusest teatavate väärtustega, mida Narva jõest lääne pool on harjutud omaks pidama.
Nõnda, olles sattunud selle sajanditepikkuse usuvõitluse nihkumatule rindejoonele, on Läänemere idakallas õppinud seda kuidagi ka oma kasuks ära kasutama. Meil – kes need meie siis ka pole olnud, baltisakslased, eestlased, lätlased – on kuidagi nibin-nabin siiski õnnestunud tõestada mõlemale poolele, et meid on neile meiena vaja. Nii kaubategemis- kui usukuulutusplatsdarmina. Kuidagiviisi, kuigi tagasilöökidega, on meil oma olemuslikke sihte õnnestunud hoida ja oma välispoliitikat (või “välispoliitikat”, kuidas soovite) ajada nii Saksa-Rooma riigi idaäärena, Vene Keisririigi “saksa” kubermangudena kui Nõukogude Liidu “läänena”. Loodetavasti õnnestub seda joont kuidagiviisi jätkata ka Euroopa Liidu piiririikidena ja ehk vajadusel ka pärast Euroopa Liitu, NATOt ja kõike, sest egas igavik kuulu ainult Moskvale ja Roomale. Paistab, et oma väike igavik on ka meie vana Liivimaa ehk Eesti ja Läti päralt.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar