USA võbelev operatsioon Iraanis
Selles sõjas on USA ja Iraani positsioonid teineteisest valgusaastate kaugusel. Washington nõuab Iraani tuumavõimekuse täielikku lõpetamist ja režiimi regionaalse mõju piiramist, samal ajal kui Teheran nõuab vastutasuks julgeolekugarantiisid, sanktsioonide tühistamist ja Lähis-Idas USA sõjalise kohaloleku vähendamist. Tegemist ei ole läbirääkimispositsioonidega, vaid maksimaalsete eesmärkidega, mis välistavad kiire kompromissi. See tähendab, et sõjaline surve jääb lähiajal peamiseks tööriistaks.
RKK uurimisprogrammi "Julgeolek ja kriisikindlus" juht
Sõjalisel tasandil on viimaste päevade suurim muutus konflikti oluline laienemine. Houthide aktiivsem sekkumine Punase mere suunal on avanud uue rinde, mis ei ole pelgalt taktikaline, vaid strateegiline. Nende võime ohustada Bab el-Mandebi väina tähendab, et Iraan suudab mõjutada globaalset energiakaubandust veel ühes olulises sõlmpunktis ilma otsese konventsionaalse kokkupuuteta USA-ga.
Viimased päevad näitavad, et USA ja liitlased peavad nüüd jagama õhutõrjet ja tagama julgeolekut mitme telje vahel. Need arengud ainult süvenevad, kui USA peaks otsustama maismaaoperatsiooni kasuks. Olgu selleks siis Khargi saare vallutamine, mis iseenesest on suhteliselt kergelt tehtav, kuid toob kaasa pikaajalise kohustuse USA-le oma vägesid seal kaitsta. Kõik muud maismaaoperatsioonid, näiteks saarte hõivamine Hormuzi väinas või piiratud operatsioon Iraani sügavusse, ainult suurendavad koormust USA õhukaitsele.
Mõju Ukrainale
Iraani konflikt kajastub otseselt ka Ukraina sõjas. USA avaldab Ukrainale survet piirata rünnakuid Venemaa nafta- ja energiataristu vastu. Sellega püüab Washington vältida naftahinna edasist tõusu. Kui Lähis-Ida konflikt juba avaldab hindadele survet, muutub iga täiendav löök Venemaa energiatootmisele globaalselt tundlikuks. Ukraina on järjekordselt strateegilises kahvlis, tema üks efektiivsemaid survemehhanisme võib sattuda vastuollu USA majandusstabiilsuse prioriteediga. Mis omakorda tähendab, et USA võib hakata Ukrainat veelgi enam mõjutama, sidudes oma sõjalise abi Ukraina tegevuse piiramisega. Veelgi enam, surve USA õhukaitsele Lähis-Idas tähendab Ukrainale uute relvasaadetiste defitsiiti üsna pikaks ajaks.
See omakorda töötab Venemaa kasuks. Kõrgemad energiahinnad suurendavad otseselt Moskva tulusid ning võimaldavad jätkata sõda Ukrainas tugevamalt finantspositsioonilt. Lisaks hajutab Iraani konflikt lääne poliitilist ja sõjalist tähelepanu. Euroopa riigid on juba väljendanud muret, et Lähis-Ida kriis võib vähendada fookust Ukrainalt, mis on täpselt see, mida Kreml vajab. Donald Trumpi imetlus Putini vastu on nii pimestav, et isegi Venemaa osalus Iraanile USA sihtmärkide andmisel ei pane Trumpi Venemaa suhtes karmimat joont võtma. Venemaa rolli on administratsioon pehmendanud, öeldes, et ükskõik millist abi ka Iraanile antud on, ei muuda see USA operatsiooni edukust.
Kahvlis Euroopa
Kõige märkimisväärsem uus areng on aga transatlantiliste suhete pingestumine. Euroopa riigid on korduvalt rõhutanud, et Iraani konflikt ei kuulu NATO kollektiivkaitse alla ning on distantseerunud otsesest sõjalisest osalusest. USA välisminister Marco Rubio kritiseeris viimastel päevadel avalikult NATO liitlasi vähese toetuse eest ning andis mõista, et pärast Iraani sõda võidakse USA ja NATO suhteid ümber hinnata. See on kvalitatiivselt uus signaal: küsimus ei ole enam ainult koormajagamises, vaid kogu liitlassuhte toimimise loogikas.
Eestile on selline küsimuse püstitus igal juhul ohtlik, sest muudab kollektiivkaitseleppe tingimuslikuks, mida saab alati tõlgendada või tulenevalt olukorrast uusi klausleid lisada. Isegi kui Eesti omalt poolt teeb alati kõik vajaliku, võime ennast avastada olukorrast, kus mõni meie lähimatest liitlastest ei vasta mingil hetkel tingimustele või lisab USA mingi klausli, mis ei ole Eestile vastuvõetav.
Rubio kriitika on kvalitatiivselt uus signaal: küsimus ei ole enam ainult koormajagamises, vaid kogu liitlassuhte toimimise loogikas.
Tulevikku vaadates on lähinädalate arengute puhul kolm võimalikku suunda. Esiteks, kõige tõenäolisemalt rünnakud jätkuvad, kuid pooled väldivad samme, mis viiksid olulise eskalatsioonini. Trumpi lubadused alustada Iraani energia- või joogiveetaristu hävitamist lähevad vastuollu rahvusvahelise humanitaarõigusega ning tekitavad tõsise dilemma USA kindralite seas, kes peaksid sellisel juhul osalema sõjakuriteos.
Teiseks võib sõjategevus eskaleeruda, näiteks kui houthid annavad eduka löögi strateegilise energiataristu pihta või USA otsustab minna üle otsesemale sekkumisele. Indikatsioon selle kohta, et USA mingil kujul alustaks maismaaoperatsiooni on vägede piirkonda liikumisega juba olemas. Kolmandaks on kõige vähem tõenäoline stsenaarium ehk ajutine stabiliseerumine, kus pooled saavutavad mingil kujul vaherahu ilma poliitilise lahenduseta. Iraan ei ole ühelgi nähtaval viisil sellist valmisolekut väljendanud.
Seotud artiklid
Sama stsenaarium uuel laval: USA ja Venemaa diplomaatia Alaskal
Kiiruga välja kuulutatud tippkohtumine Vladimir Putini ja Donald Trumpi vahel, mis toimub sellel reedel, 15. augustil Alaskal, on väga ebaharilik. Tavaliselt planeeritakse selliseid kõrgetasemelisi kohtumisi mitu kuud ette. Mis peitub sellise kiirustamise taga? Milliseid eesmärke proovivad USA ja Venemaa saavutada? Ja milliseid tagajärgi võib kohtumine endaga kaasa tuua?
Tarass Tšmut: Ukraina saab Euroopale rohkem pakkuda kui Euroopa Ukrainale
Läbirääkimised võimaliku relvarahu üle jätkuvad, samal ajal kui Ukraina rindejoonel käib äge võitlus ja probleemid – elavjõu puudusest sõjalise abi viibimiseni – kuhjuvad. Õnneks on ukrainlased olnud alati leidlikud. Ja praeguseks on nad loonud uuendusi ja saanud sõjakogemusi, mida tasub liitlaste ja partneritega jagada, et me kõik oleksime võimalikult hästi ette valmistatud selleks, mis meid ees võib oodata, ütleb fondi Naase Elusalt juht Tarass Tšmut.
Keir Giles: Kui Venemaa säilitab kannatuse, kukuvad kingitused talle ise sülle
Vastavalt põhimõttele, et oma vaenlast ei tohiks vigade tegemisel segada, ei hakka Moskva sekkuma protsessidesse, mida Trump ja tema lähikondlased on valla päästnud, leidis Balti kaitsekolledži Vene konverentsil antud usutluses Keir Giles, Kuningliku Rahvusvaheliste Suhete Instituudi (Chatham House) Venemaa ja Euraasia programmi vanemkonsultant.
Kai Kaarelson: Trumpi eesmärk on Trump suureks teha
Donald Trumpi ja Volodõmõr Zelenskõi pressietteaste Valge Maja ovaalsaalis 28. veebruaril pidi toimuma enne nende plaanitud päriskohtumist (mis lõpuks ära jäigi). Sellist praktikat presidentide kohtumistel vahel rakendatakse – tegu on n-ö doorstep etteastega, kus tehakse pilti ja presidendid esitlevad avalikkusele lühidalt, millest neil on plaanis omavahel rääkida. Tavaliselt ei kesta see rohkem kui mõne minuti, aga seekord oli ovaalsaalis jäetud ruumi ka küsimusteks. Kohal viibisid vaid hoolikalt valitud ajakirjanikud ning lõpuks vältas see kokku 50 minutit. Neist viimased 10 olid teravad.
Igor Gretski: läbirääkimiste varjus loodab Putin Ukrainat kägistada Trumpi kätega
Venemaa täiemõõdulisest kallaletungist Ukrainale on möödunud peaaegu kolm aastat. Ükski seni esitatud rahuplaanidest pole pälvinud nii palju tähelepanu kui see plaan, mida Donald Trumpi nimel koostab eriesindaja Keith Kellogg.
Kristi Raik: Karm julgeolekuaasta 2025 – mis ei tapa, teeb tugevamaks
Maailm on Donald Trumpi USA presidendiks naasmise eel ärevil ja liimist lahti. Vana, liberaalne reeglitel põhinev maailmakord on katki ja paistab, et Trumpil pole vähematki huvi seda parandada.
Mark Voyger: Seekord peab Lääs lubatu kindlasti ära tegema
Putin loodab, et kui Trump saab presidendiks, tõmbab ta tagasi Ameerika toetust Ukrainale, Euroopale ja NATO-le. Kui Lääs ei tarni praegu Ukrainale piisavalt relvastust, nii et vastupealetung võiks toimuda veel selle suve lõpus, on venelastel aega enda kindlustamiseks ja veel suuremate vägede sissetoomiseks, rõhutas Ameerika Kiievi ülikooli professor Mark Voyger usutluses Diplomaatiale.
Ivan U. Klyszcz: Ukraina otsib uusi sõpru
Ukraina diplomaatia on usinalt hoidnud kogu maailma tähelepanu Venemaa agressioonil. Uusi partnereid leitakse ka niinimetatud globaalsest lõunast. Mõned mitte-lääne riigid võivad olla Ukrainat toetanud relvade või demineerimise õpetamisega. On selge, et Ukraina toob enda poole uusi riike mitte surve, vaid taktitundega.
George P. Kent: USA pühendub Ukrainale aastakümneid
USA või teiste riikide asi pole defineerida, kuidas Ukraina mõistab võitu või sõja lõppu. Kõrvalseisjad peavad hoolikalt sõnu valima, enne kui hakkavad midagi ütlema inimestele, kes võitlevad oma riigi eest, leiab USA suursaadik George P. Kent usutluses Diplomaatiale.
Fiona Hill: Ukraina uues maailmakorratuses – ülejäänud riigid Ühendriikidele vastu hakkamas
Traditsioonilise Lennart Meri kõne peab sellel aastal USA Venemaa-ekspert Fiona Hill, president George W. Bushi, Barack Obama ja Donald Trumpi nõunik.
James Sherr: Tants torude ümber – Nord Streami plahvatused
Sellest on möödunud peaaegu seitse kuud, kui võimsad plahvatused purustasid 26. septembril neljast Nord Streami torujuhtmest kolm, muutes nad mitte üksnes kasutuskõlbmatuks, vaid tõenäoliselt lausa parandamatuks. Kaks päeva hiljem alustasid Rootsi ja Taani omaette juurdlust intsidentide kohta, mis olid aset leidnud rahvusvahelistes vetes, kuid vastavalt emma-kumma riigi majandustsoonis. Rootsi kaitsepolitsei kogus 18. novembriks piisavalt tõendeid, järeldamaks, et plahvatuste taga oli tõsine sabotaažiakt.
Vahevalimiste mõju USA välispoliitikale: Ukraina ja Hiina
Arvestades rolliga, mida USA kogu maailmas täidab, ning süveneva polariseerumisega, mis on puhtalt siseasjadest jõudnud välispoliitiliste küsimusteni, pole möödunud USA vahevalimised üksnes eelmäng 2024. aastal toimuvatele presidendivalimistele, vaid nende tagajärjed küündivad ka välispoliitikasse.
Putini ultimaatum: kõrgete panustega pokker või gambiit?
24. veebruari varahommikuks oli selge, et Vladimir Putini ultimaatum Läänele oli kõigest pettemanööver ning tegelik eesmärk on Ukraina riigi põrmustamine.
Ameerika päikesepaiste pimestav jõud – kümme aastat viimase USA sõduri lahkumisest Iraagist
Et mõista, kuidas oodatud kiire ja võiduka sõja asemel jõudsid Ameerika Ühendriigid Iraagis ohvriterohke verevalamiseni, mis nõudis ligi viie tuhande liitlasvägede sõduri seas ka kahe Eesti kaitseväelase elu, tuleb vaadata piirkonda laiemalt.
Reegleid järgivate mängijate võimalused muutuvas maailmakorras
Tulevik tuleb rajada õigetele, mitte valedele õppetundidele minevikust. Äärmiselt oluline on ulatada Vene rahvale käsi. Hiina ei püüa sarnaselt Vladimir Putiniga rahvusvahelist korda hävitada. Suursaadikud Daniel Fried ja Jüri Luik arutavad, kuidas reegleid järgivad mängijad saavad rahvusvahelisel areenil kammitseda tõsist ohtu Venemaad ning „süsteemset katsumust“ Hiinat.
Vaimne tervis kui soomusrüü kognitiivses sõjas
Venemaa ei sõdi Ukrainaga ainult rakettide ja suurtükkidega, vaid ründab teda ka kognitiivses ja psühholoogilises sfääris, kus saab hirmu, kurnatust ja ühiskonna killustatust teadlikult relvana kasutada. Sellises olukorras ei kujuta vaimse tervise ja psühhosotsiaalne tugi endast humanitaarvaldkonna teisejärgulisi mureküsimusi, vaid keskseid elemente, millest sõltuvad riigi kerksus, tsiviilkaitse ja pikas perspektiivis taastumine.