USA uue presidendi välispoliitika saab olema pragmaatilisem ja suurte jõukeskuste keskne

Donald Trumpi võit USA presidendivalimistel polnud eriline üllatus. Viimaste kuude trendid osutasid selgelt, et kampaania selline lõpptulemus on vägagi võimalik. Seetõttu soovitasin juba kuid tagasi, et ka Eesti peaks Trumpi meeskonnaga suhted võimalikult varakult sisse seadma.

USA uus president on valitud ning riik lõhenenud. Mis edasi saab? Kaudseid järeldusi saab presidendikampaania põhjal teha, kuid igal juhul on selge, et kampaaniat pole võimalik üks ühele Valge Maja ametisse üle kanda. Isegi suure võimuga USA president ei saa teha kõike, mis meeldib. Kongress, senat, ametnikkond, luure, huvigrupid, teised riigid jne avaldavad oma mõju ning seavad tegutsemispiiranguid. Seega president Trump ei saa olema päris see, kes kandidaat Trump kogu oma šokeerivuse ja reljeefsusega. Aga muutusi USA poliitikas kindlasti tuleb ning uus olukord on seegi, et riik on väga tugevasti seesmiselt lõhenenud, millel on samuti mõju USA tegevusele kogu maailmas.

Trump soovib presidendina kindlasti palju saavutada ja seal hulgas välispoliitikas ning võimalikult palju oma kampaanialubadustest ka ellu viia. Ta on esimene president USA nüüdisaegses ajaloos, kel puudub poliitiline kogemus, tal ei ole erilist ideoloogiat, kuid selle eest on küllalt pragmatismi.

Trump hakkabki tõenäoliselt ajama senisest pragmaatilisemat ja suurte jõukeskuste keskset välispoliitikat, mis lähtub otseselt USA rahvuslikest huvidest selle sõna kitsamas mõttes.

Samas ei saa välispoliitika olema Trumpi peamine prioriteet, vaid nendeks on pigem kodumaine majandus, sotsiaaltemaatika ja sisejulgeolek. Siin on aga vastuolu vabariiklaste partei poliitikaga, mis mõistab, et USA juhtroll maailmas on kasvava surve all ning võttes senisest passiivsema hoiaku, kaotab USA oma rahvusvahelist mõju veelgi. Pealegi ei kannata suurem osa rahvusvahelistest välispoliitika- ja julgeolekuprobleemidest ootamist.

Uus Trumpi administratsioon saab rahvusvaheliselt olema enesekesksem ja väljakutsuvam partner, kes seab oma proovikive ka transatlantilistele suhetele ja väärtustele, nagu multilateraalsus, rahvusvaheline õigus, inimõigused ja ka seniste rahvusvaheliste saavutuste hoidmine, näiteks kliimamuutuste temaatika.

Trumpi senine stiil lubab eeldada, et ta eelistab tegutseda kahepoolselt valitud riikidega ning ajutiste koalitsioonidega sõltuvalt teemast, aga mitte multilateraalsete institutsioonidega. Seega tuleb arvesse võtta USA vähenevat tuge globaalsete struktuuride ja rahvusvaheliste organisatsioonide algatustele.

Esimene külaline Farage

Euroopa Liidus keskendub Trumpi administratsioon pigem suurtele ELi liikmesriikidele kui ELile tervikuna ja tema institutsioonidele. See seab USA ja ELi suhted keerulisse seisu. Märgiline on ka fakt, et esimene välisriigi poliitik, kellega Trump pärast valituks osutumist kohtus, oli Briti Iseseisvuspartei liider ja Brexiti kampaania üks juhte Nigel Farage. Briti peaminister Theresa May peab aga oma kohtumisjärge ootama ilmselt järgmise aasta alguseni.

Isegi suure võimuga USA president ei saa teha kõike, mis meeldib. Kongress, senat, ametnikkond, luure, huvigrupid, teised riigid jne avaldavad oma mõju ning seavad tegutsemispiiranguid. Seega president Trump ei saa olema päris see, kes kandidaat Trump kogu oma šokeerivuse ja reljeefsusega.

Lähtudes Trumpi kriitikast USA seniste sõjaliste missioonide suhtes pole tõenäoline, et Trumpi administratsioon oleks huvitatud laiaulatusliku sõjalise jõu kasutamisest kuskil konfliktikoldes. Samas on Trump lubanud tugevat globaalset võitlust terrorismiga ning see tähendab, et näiteks Lähis-Idas õhurünnakud ISISe vastu kindlasti jätkuvad, ja võimalik, et ka kasvavad.

Esmast aimu sellest, kuidas Trump kavatseb edaspidi suhestuda vabariiklaste senise välispoliitilise peajoonega, annab see, kes nimetatakse välis- ja kes kaitseministriks. Samas peab ta välispoliitikas igal juhul arvestama Kongressi vabariiklaste tugeva konsensusega, mis puudutab NATO julgeolekugarantiisid näiteks Ida-Euroopa riikidele. Kindlasti tugevneb surve Euroopa liitlastele, et rahalist panust kaitsevaldkonda suurendataks. Paraku näib, et Trumpil on siiski hoiak hakata NATO sees riikidel vahet tegema, tulenevalt näiteks nende rahalisest panustamisest kaitsekuludesse.

Samas kinnitas värskelt ka praegune president Barack Obama, et kõik NATO liitlased peavad panustama võrdsemal määral. Seega pole tegemist ainult Trumpi mõttekäiguga, vaid USA on juba aastaid väljendanud rahulolematust, et paljud Euroopa liitlased panustavad rahaliselt liiga vähe.

Trumpi Venemaa-poliitika jääb esialgu hämaraks. Kui lähtuda tema kampaaniaaegsetest hoiakutest, siis on oodata huvitavaid väljakutseid, kuid ilmselt on Venemaa-teema siiski üks neist, kus elu teeb ka Trumpi seniste hoiakute suhtes suuremaid korrektiive. Ka on Vene-poliitika muutmise osas skeptiliselt meelestatud Kongress. Samas oli Vene president Vladimir Putin üks esimesi välisriikide juhte, kes Trumpi võidu puhul telefonitsi õnnitles. Nii Trump kui ka Putin leidsid, et praegused USA-Vene halvad suhted tuleb kiiresti üle vaadata ning alustada konstruktiivset koostööd võimalikult paljudes valdkondades.

Venemaa juhtkond oli ka üks väheseid kogu maailmas, kes väljendas ülevoolavat heameelt Trumpi võidu suhtes. Vene riigiduumas võeti Trumpi valimise teade vastu aplausiga.

Rahvusvahelise julgeoleku osas ei kao lisaks Venemaaga seonduvaga uue USA juhtkonna laualt kuhugi ka Vaikse ookeani ja Aasia regiooni temaatika. Põhja-Koread hinnatakse jätkuvalt julgeolekuohuna ning seetõttu säilib USA-Jaapani-Lõuna-Korea partnerlus. Samuti jääb prioriteediks ISISe-vastane võitlus.

Mis puudutab tuumarelvastuse temaatikat, siis ilmselt toetab Trump USA tuumarelvastuse moderniseerimist. Võib eeldada USA vähenevat panustamist tuumakontrolli multilateraalsetesse tegevustesse ja ka rahvusvaheliste relvastusalaste konventsioonide ratifitseerimine ilmselt peatub. Pean silmas näiteks relvakaubanduse lepingut (Arms Trade Treaty).

Euroopa peab rohkem tegema

Euroopa julgeoleku olukord on niigi läinud järjest hapramaks ning seda eeskätt ISISe ja teiste terrorirühmituste tegevuse, Venemaa agressiivse käitumise ning Euroopa naabruses oleva vägivalla ja ebastabiilsuse tõttu. See tähendab, et Euroopa peab iseenda kaitsmiseks ja turvalisuse suurendamiseks tegema palju rohkem kui seni. Euroopa riikide kaitsekoostöö on seni olnud tagasihoidlik ning loodetud on peamiselt NATOle, kuigi kõik Euroopa Liidu riigid isegi ei kuulu NATOsse. Ka NATO kontekstis ei kesta lõpmatuseni olukord, kus ligi kolmveerand kõigist kuludest katab USA üksi ning Euroopa veeretab vastutust oma turvalisuse eest peamiselt ameeriklastele.

Ja loomulikult tuleb ka ELi riikidel nagu NATO liikmesriikidelgi seada eesmärgiks kulutada kaks protsenti SKTst kaitsele. See oleks selge signaal ELi ja NATO ühtsetest hoiakutest.

NATO rolli oli, on ja jääb tähtsaks, kuid Euroopa peab ise palju rohkem panustama ning kasutama ära kõik võimalused oma turvalisuse ja kaitsevõime suurendamiseks ja seda ka Euroopa Liidu kontekstis.

Lissaboni leping annab ELi kaitsekoostööks oluliselt suuremad võimalused, kui neid seni on kasutatud. Euroopa armeest pole praegu veel aga suurt mõtet rääkida ja sellega kõhklejaid ehmatada, sest see on hetkel ebareaalne. Ka pole põhjust rääkida sellest, et tihedam ELi kaitsekoostöö justkui nõrgestaks NATOt. See lihtsalt pole nii, vaid on hoopis vastupidi – NATO on aastaid soovinud ELis näha partnerit, kes suudaks NATOt täiendada ja oma võimekustega toetada. Ei maksa unustada, et mitte kõik ELi riigid pole NATOs ning ka nende süsteemne kaasamine on vajalik.

Seega olud nõuavad, et ELi kaitsekoostöö ja partnerlus NATOga oleks senisest palju konkreetsem ja tõhusam. ELi aluslepingutes sätestatud julgeoleku- ja kaitsevõime loomine pole kuigi kaugele jõudnud, kuigi ELi lepingu 42. artikkel näeb ette ELi kaitsepoliitika järkjärgulise väljakujundamise, mis viib ELi ühiskaitse loomiseni. Samas aluslepingu artiklis on kirjas kaitseinstitutsioonide asutamine ning Euroopa ühise võimete ja relvastuspoliitika määratlemine. Kusjuures ELi tegevus peab ühilduma NATO omaga, et tugevdada ka NATOt ja muuta tõhusamaks territoriaalne, piirkondlik ning ka globaalne julgeoleku- ja kaitsevõime.

Kahjuks on ELis tihti nii, et midagi võetakse otsustavalt ette siis, kui pauk on juba ära käinud. Nii on see olnud näiteks põgenikekriisiga ning terrorirünnakutega. Kaitsekoostöö viimine uuele tasandile oleks siiski ka ennetava iseloomuga, sest vastasel juhul võib olla juba liiga hilja.

Kui välja arvata Euroopa Kaitseagentuuri loomine, siis ei ole siiani ühtegi teist ELi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika konkreetset osa kavandatud. Samas kui ELi üldise välis- ja julgeolekupoliitika kohaselt peab EL süstemaatiliselt edendama kaitsealast koostööd kõigi kaitsevõimete alal, et reageerida välistele kriisidele, arendada ELi partnerite suutlikkust, tagada Euroopa turvalisus ning luua ka tugev Euroopa kaitsetööstus, mis on Euroopa kaitsealase tegevuse sõltumatuse tagamiseks ülimalt oluline.

Trumpi positiivne meelestatus Venemaa suhtes võib kaasa tuua USA positsioonide muutuse Venemaa-vastaste energiasanktsioonide, Nord Stream II ja Ukraina gaasisektori reformi osas.

Võtmesõna ELi ja ELi liikmesriikide võimekuse arendamisel on üheselt koostöö NATOga. 8. juulil 2016 kirjutasid Euroopa Ülemkogu ja komisjoni president ning NATO peasekretär alla ühisdeklaratsioonile, mis rõhutab vajadust tugevdada ELi ja NATO koostööd julgeoleku ja kaitse valdkonnas ning ütleb, et ELi ja NATO koostöö peab hõlmama ühist vastupanuvõime suurendamist idas ja lõunas, samuti kaitsealaseid investeeringuid. Nii EL kui ka NATO on seisukohal, et EL ja NATO peavad parandama oma tegevuste ühilduvust ja koostoimet, sest see tugevdaks ka NATO rolli julgeoleku- ja kaitsepoliitikas ning kollektiivkaitses.

Ja loomulikult tuleb ka ELi riikidel nagu NATO liikmesriikidelgi seada eesmärgiks kulutada kaks protsenti SKTst kaitsele. See oleks selge signaal ELi ja NATO ühtsetest hoiakutest. Sellele tuleb ELi kaitsepoliitika teostamiseks lisada ka panus ELi ühisest eelarvest ning õige koht seda konkreetselt käsitleda on uus mitmeaastane ELi finantsraamistik.

ELi ühtse kaitsepoliitika ehk kaitseliidu esmane tegevuskava peab hõlmama ka NATO projekte, mis käsitlevad võitlust hübriidohtudega, operatiivkoostööd (sealhulgas merel), rännet, küberjulgeolekut ja -kaitset, kaitsevõimet, kaitsealase tehnoloogia- ja tööstusbaasi tugevdamist, sõjalisi õppusi ning ELi ida- ja lõunanaabrite kaitse- ja julgeolekuvõimet.

Hoop vabakaubandusele

Üks olulisemaid muutusi saab olema vabakaubanduslepingute ülevaatamine ja uute lepingute sõlmimise peatamine. Paljude analüütikute meelest on see valdkond, kus Trump kindlasti oma kampaaniaaegseid lubadusi peab. Trump on korduvalt lubanud, et vabakaubanduslepingute kõnelustelt tõmbutakse tagasi, lisaks on ta lubanud 45 protsendi suurust imporditollimäära Mehhiko ja Hiina kaupadele ning ka Hiinaga varem sõlmitud lepingute ülevaatamist.

Esimene USA muutuva kaubanduspoliitika ohver ongi tõenäoliselt Hiina, kelle suhtes Trump kavandab mitmeid piiravaid samme. Nii ei toeta Trump Hiinale turumajandusliku staatuse andmist. Puutumata ei jää ilmselt ka kaubandussuhted Euroopa Liiduga. Nii on ELi ja USA laiaulatusliku vabakaubanduslepingu kõnelused ilmselt surnud ning kogu vabakaubanduslepingute alane keskkond on muutumas järjest keerulisemaks. Lõpp saabub tõenäoliselt ka Vaikse ookeani piirkonna partnerlusele (Trans-Pacific Partnership), sest Trump eelistab kahepoolseid leppeid vaid mõne piirkonna riigiga, näiteks Jaapaniga.

Euroopas püüab Trump suure tõenäosusega TTIP asemel alustada kahepoolseid kõnelusi Suurbritanniaga. Kogu väliskaubanduspildis võtab Trumpi administratsioon ilmselt kasutusse mitmeid ühepoolseid protektsionistlikke meetmeid ega kohku ära ka nn kaubandussõdade eest seniste partneritega.

Trumpi üks prioriteete saab olema terrorismivastane võitlus nii USAs kui ka mujal. Seetõttu on see valdkond, millel on potentsiaali tihenemiseks ka USA-ELi suhetes, ennekõike, mis puudutab koostööd luureinfo vahetamisel. Takistuseks võivad siiski saada USA ja Euroopa erinevad hoiakud põhiõiguste ning privaatsuse ja andmekaitse osas, sest lähtudes Trumpi kampaaniast pole need erinevalt Euroopast erilised argumendid terrorismivastases võitluses.

Surve alla võib sattuda ka USA viisalihtsustusprogramm, sest kandidaadina on Trump kutsunud üles seda programmi lõpetama, eriti pärast Brüsseli terrorirünnakuid. Ka on Trump lubanud tugevdada USA piiride kaitset. Samas on viisalihtsustusprogramm ennekõike Kongressi pädevus ning selle ülevaatamine tuleb koos USA immigratsioonimehhanismide aruteluga. Igatahes on täielik viisavabadus USA ja ELi riikide vahel kaugemal kui kunagi varem.

Välispoliitilist mõju võivad omada ka immigratsioonipoliitika muud aspektid. Nii teatas Trump oma kampaanias korduvalt, et illegaalsed immigrandid tuleb riigist välja saata, ehitada müür USA ja Mehhiko vahele ning moslemitel keelata USAsse sisenemine. See on juba tekitanud muret inimõiguste järgimise osas. Trump on ka erinevalt Obamast vastu Guantánamo vangilaagri sulgemisele ning kiitis põhimõtteliselt heaks seal kasutatud ülekuulamismeetodid. Trump on vastu ka samasooliste abieludele ning soovib ümber pöörata seni USAs vastuvõetud sellekohased otsused.

Kliimapoliitika keerulised ajad

Ka senine kliimapoliitika võib saada hoobi. Trump on olnud vastu kliimamuutustevastastele rahvusvahelistele lepetele ning Obama senisele kliimapoliitikale. Nii on ta lubanud lõpetada USA maksed ÜRO kliimamuutuste programmidesse, mis lähtuvad Pariisi kokkuleppest. See on juba tekitamas pingeid USA-Prantsuse suhetes, kus Prantsuse presidendikandidaat Nicolas Sarkozy kutsus üles USAd karistama kõrgemate impordimaksudega, kui USA taganeb kliimakokkuleppest. Samas on USA sõjaline juhtkond väga selgelt kinnitanud, et kliimamuutused on oht USA rahvuslikule julgeolekule ning loodetavasti on Pentagonil siiski mõju Trumpi valitsuse lõplike seisukohtade kujunemisele.

Nii mõndagi, mis seni oli USA ja Euroopa suhetes aastakümneid iseenesestmõistetav, ei ole seda enam. Uue olukorraga tuleb Euroopal kiiresti kohaneda, tehes ise rohkem ja mitte lootes vaid kellelegi teisele.

Väheneda võib ka USA tugi ELi püüdlustele tugevdada oma energiajulgeolekut ja laiendada energiaallikaid. Trumpi positiivne meelestatus Venemaa suhtes võib kaasa tuua USA positsioonide muutuse Venemaa-vastaste energiasanktsioonide, Nord Stream II ja Ukraina gaasisektori reformi osas. Poliitika muutus Venemaa suhtes võib taasavada ukse USA investeeringuteks Venemaa energiasektorisse. Ukse, mis korra avati USA-Vene suhete reset’i ajal ning mis sulgus taas Venemaa agressiooni järel Ukrainasse.

Muutused energiapoliitikas võivad kaasa tuua ka osalised muutused USA Lähis-Ida poliitikas. Nii on Trump olnud järjekindlalt kriitiline OPECi suhtes, eriti Saudi Araabia, Iraani ja Iraagi osas. Ta on seisukohal, et „nafta julgeoleku eest“-kokkulepped on ajale jalgu jäänud.

Kokkuvõtteks. Lisaks saabuvatele muutustele nii USA sise- kui välispoliitikas on üks olulisi uusi olukordi see, et USA on sügavalt lõhenenud. Pooled USA valijatest pole mitte lihtsalt pettunud, vaid uuringute järgi on suhtumine uude presidenti vaenulik.

Et ajad on turbulentsed, siis tuleb Euroopal senisest palju enam iseenda eest seista. See puudutab julgeolekut ja kaitsekoostööd Euroopas, majandust ja vabakaubandust ning palju muud.

Nii mõndagi, mis seni oli USA ja Euroopa suhetes aastakümneid iseenesestmõistetav, ei ole seda enam. Uue olukorraga tuleb Euroopal kiiresti kohaneda, tehes ise rohkem ja mitte lootes vaid kellelegi teisele.

Brexit ja USA presidendivalimised on väga konkreetsed näited, et ka meile harjumuspärane keskkond on kiires muutumises. Ees ootavad Prantsuse presidendivalimised, Saksa parlamendivalimised ja palju muud, mis muutustesse oma toone lisada võivad.