USA peab Trumpi ametiaja järel taastama juhirolli NATOs, kuid ka Euroopa liitlased peaksid aktiivsemad olema

Nagu iga organisatsioon, vajab ka NATO tulemuslikuks toimimiseks võimekaid eestvedajaid. Arvestades NATO ajaloolist rolli Euroopas, tema suurust, üleilmset staatust ja kaitsehoiakut, on USA juhiroll loomulik ja asendamatu. Kasu, mida USA oma juhirolli kaudu Euroopa julgeolekusse panustamiselt lõikab, hõlmab piirkonna stabiilsust, USA mõjuvõimu Euroopas, eelbaase, mis aitavad kaitsta alliansi huve väljaspool NATO lepingupiirkonda, ning mõistlikku ootust, et liitlased toetavad USA ülemaailmset poliitikat ja tegevust vähemalt poliitiliselt. 

Kasu kaalub üles kulud

USA liitlased Euroopas on samal ajal saanud lubada endale lõdvemat suhtumist kaitseküsimustesse, toetudes teadmisele, et USA lahinguvõime (ja tuumavõime) tagab Euroopa kaitse. Kuigi selline lahendus on mõnikord põhjustanud vaidlusi kohustuste ebavõrdse jagamise üle, on see püsinud, sest mõlemad pooled on mõistnud, et sellest saadav kasu kaalub üles tehtud kulutused.

Vahest tähtsamgi on asjaolu, et hoolimata sündmustest nagu 1956. aasta Suessi kriis ja 2003. aasta Iraagi sõda, tuleb USA ja tema Euroopa liitlaste vahel tänu ühistele väärtustele, huvidele ja ohutunnetusele harva ette põhimõttelisi lahkarvamusi. Selle kõige tõttu on USA juhiroll olnud healoomuline. Kui Euroopa liitlastega on tekkinud poliitilisi eriarvamusi, on USA suutnud juhtida pigem veenmise kui sunni teel. 

Arvestades NATO ajaloolist rolli Euroopas, tema suurust, üleilmset staatust ja kaitsehoiakut, on USA juhiroll loomulik ja asendamatu.

Trumpi ametiajal on see mudel tõsiselt kannatada saanud. Donald Trump ei leidnud, et liitlassuhted on kasulikud ka USA-le, vaid eelistas käsitleda USA panust teiste piirkondade julgeolekusse tehingupõhiselt – kaitset pakkudes ootab USA käegakatsutavat vastutasu, näiteks oma välispoliitiliste eesmärkide toetamist, lepinguid USA kaitsefirmadega, kulude otsest jagamist või presidendile isiklike teenete osutamist.

NATOs otsustas Trump esitada jõulisemalt (ja ühtlasi labasemal viisil) USA juba pikka aega kestnud üleskutseid, et Euroopa suurendaks oma kaitsekulutusi. Isikliku poliitilise kasu lõikamiseks pasundas ta Euroopa kaitsekulutuste kasvust – miljarditest dollaritest, mis olla suunatud NATOsse Trumpi tungival nõudmisel –, kinnitades, et tema ametiajal ei kasutata USAd enam ära. Nähes alliansis peamiselt vaid tööriista, mille abil Ameerika hiilguse taastamise meeleoludega manipuleerida, viljeles Trump NATOs juhtimisstiili, mis oli parimal juhul hooletu ja sageli lausa toksiline. See kahtlemata ongi NATO praeguse kehva terviseseisundi peamine põhjus.

NATO sihitus

Poliitilisel tasandil on allianss viimased neli aastat suuremalt jaolt paigal tammunud. Joe Bideni administratsioon pakub võimalust uueks alguseks, kuid Euroopa liitlased ei tohiks oodata endise olukorra taastumist. Ehkki USA sõnumi toon kindlasti paraneb, ei ole tõenäoline, et muutuks selle sisu.

Pikaajalised muutused rahvusvahelises keskkonnas, eriti Hiina esiletõus, tõmbavad USA tähelepanu Euroopalt eemale. NATOs ootab USA jätkuvalt, et Euroopa liitlased teeksid ja kulutaksid oma julgeolekuvajaduste rahuldamiseks rohkem – lõppude lõpuks on nad ju alates 2014. aastast juba näidanud, et suudavad kahanevad kaitsekulutused taas tõusuteele pöörata. 

Samal ajal mõjutab Euroopas Atlandi-üleste suhete iseloomu ka püsiv kahtlus, kas USA pühendub piisavalt NATO-le, ja kohalikud arutelud Euroopa strateegilise autonoomia üle, mis on osaliselt samuti ajendatud hirmust, et USA võib oma liitlased hüljata. 

Euroopa liitlastel tuleb vastata USA üleskutsetele suurendada kaitsevõime parandamiseks tehtavaid investeeringuid – ja seeläbi ka omaenda julgeolekuhuve paremini kaitsta.

Sel aastal hakkavad liitlased tõenäoliselt arutama NATO uut strateegilist kontseptsiooni. Võimalus, et pühendutakse taas kõik üheskoos NATO kui ühise julgeoleku instrumendi tööle, on tähtis sümboolne samm alliansi tervise taastamise poole. Kuid liitlased peavad leppima kokku ka uue kontseptsiooni sisus.

Tõenäoliselt osutub eriti raskeks NATO reaktsiooni kujundamine Hiina esitatavatele väljakutsetele, mis annab esimesena aimu Atlandi-üleste suhete olukorrast. USA (mõlema suurpartei toetatud) seisukoha järgi on Hiina revisionistlik jõud ja selle ohuga toimetulekuks oodatakse liitlaste tuge – just USA nõudmisel viitas NATO 2019. aastal Londonis esimest korda (leebelt) vajadusele tegeleda Hiinaga ühiselt alliansi raames. Euroopa liitlased nõustuvad, et Hiina esiletõus võib kujutada ohtu, kuid on üldiselt rohkem valmis nägema selles ka uusi võimalusi, suhtudes ettevaatlikumalt vastasseisu tekitamisse ja olles vähem veendunud, et NATO peaks reageerimisel rolli mängima. Kui selles küsimuses soovitakse välja kujundada NATO poliitika, tuleb need seisukohad mõistagi lepitada.

USA eestvedamine on olnud ja jääb ka edaspidi NATO edu seisukohalt hädavajalikuks. Kuid allianss, mis seisab silmitsi üha mitmekesisemate väljakutsetega ja mille liikmete arvamused üha rohkem lahknevad, on tugevam siis, kui ta arutab ja kajastab kõigi liikmete vaateid. USA peab taastama oma juhtpositsiooni NATOs, kuid ka Euroopa liitlased peaksid rohkem oma sõnaõiguse eest seisma. Selle põhjendamiseks aga tuleb neil (vähemalt pärast USA uue administratsiooni ametisse astumisega seotud elevuse taandumist) vastata USA üleskutsetele suurendada kaitsevõime parandamiseks tehtavaid investeeringuid – ja seeläbi ka omaenda julgeolekuhuve paremini kaitsta.