ÜRO julgeolekunõukogu teelahkmel

ÜRO loodi, et lõpetada maailmas sõjad ja rängad kannatused. 77 aastat hiljem peab maailm tunnistama, kuidas Venemaa suur kallaletung rahumeelse ja suveräänse Ukraina vastu esitas rahvusvahelisele süsteemile eesotsas ÜRO julgeolekunõukoguga 21. sajandi suurima väljakutse.

Pidin Eesti Vabariigi aastapäeval Venemaa alustatud rünnaku tõttu katkestama oma visiidi Ukrainasse veel enne selle ametlikku algust. Kiievist Poola suunas sõites oli selge, et 24. veebruaril muutus maailm pöördumatult. Vene vägede toime pandud rängad rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumised ning agressori igasugune soovimatus enda tegude eest vastutada seavad ohtu ÜRO põhikirja ja trambivad jalge alla kõik rahvusvahelise õiguse põhimõtted. 

Kuigi rahvusvahelisele kogukonnale oli järjekordne näide Venemaa agressiivsusest ootamatu, on sel olnud väga paljude riikide tunnetusele maailma rahust ja julgeolekust suur mõju. Selle üle sai arutleda ka aprilli alguses Tallinnas toimunud välisministeeriumi ja Eesti Välispoliitika Instituudi konverentsil „Väikeriigid ÜRO julgeolekunõukogus: töö rahu nimel sõjakatku vastu“. 

Rahu pole iseenesestmõistetav

Eestitki külastanud endine ÜRO peasekretär Ban Ki-moon on rõhutanud, et rahu ei tohi pidada iseenesestmõistetavaks, vaid selle nimel tuleb igal ajal ja igal pool töötada. Ent kuidas saab julgeolekunõukogu rahu nimel töötada, kui üks selle alaline liige ründab oma naabrit ja paneb veto kõigile resolutsioonidele, mille eesmärk on päästa inimelusid ja taastada rahu? 

Vastavalt ÜRO põhikirjale lasub just julgeolekunõukogul vastutus rahvusvahelise rahu ja julgeoleku küsimustes. See on ainus rahvusvaheline keham, mis saab võtta vastu ÜRO liikmesriikidele siduvaid otsuseid. ÜRO julgeolekunõukogu võimetus oma alalise liikme algatatud sõjale vastu astuda võib tekitada jõuetuse tunde. Õõvastavad kaadrid piinatud või sihilikult tapetud tsiviilisikutest, massihaudadest Butšas ja Irpinis ning kohutav olukord pikaajalises piiramisrõngas olnud Mariupolis on teravalt toonud rahvusvahelise kogukonna teadvusesse pildid, mida arvasime kuuluvat kaugesse ajalukku.

Julgeolekunõukogu ei ole ainult otsuste tegemise koht, vaid ka tähtis avaliku survediplomaatia areen, mida Eestigi valitud liikmena osavalt kasutas.

Mai alguses võttis ÜRO julgeolekunõukogu vastu ühehäälse avalduse ÜRO peasekretäri António Guterrese toetuseks leidmaks Ukrainas rahumeelne lahendus. Kahjuks ei sisaldanud ühisavaldus ühtegi viidet Venemaale ega seadnud kellelegi kohustusi. 

Venemaa vetoõigus julgeolekunõukogus tuleneb ÜRO põhikirjast. Selle muutmine nõuaks kõigi alaliste liikmete, sealhulgas Venemaa enda, ja suurema osa ÜRO 193 liikmesriigi toetust. Paraku pole see praeguses rahvusvahelises keskkonnas võimalik. Võib öelda, et ÜRO on seega sattunud konstitutsioonilisse kriisi. Kas julgeolekunõukogu on teel oma lõpu suunas, kui ei suuda end reformida? Nii küsis aprilli alguses nõukogu istungil õigustatult Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi. 

Selge sõnum agressorile

Julgeolekunõukogu ei ole ainult otsuste tegemise koht, vaid ka tähtis avaliku survediplomaatia areen, mida Eestigi valitud liikmena osavalt kasutas. Nõukogu praegused liikmed töötavad pidevalt selle nimel, et lükata ümber Venemaa valeinfot nende enda alustatud sõja kohta.

Kui julgeolekunõukogus valitseb patiseis, siis ÜRO peaassamblee on selle korvamiseks võtnud senisest suurema vastutuse rahvusvahelise rahu ja julgeoleku eest. Näiteks mõistes Venemaa agressiooni Ukrainas ülekaalukalt hukka, kutsudes üles kaitsma tsiviilelanikke ning sealhulgas tagama ligipääsu humanitaarabile. Kahjuks pole need kohustava loomuga sõnumid. Seepärast on märkimisväärne Rahvusvahelise Kohtu siduv otsus 16. märtsist, mille kohaselt peab Venemaa kohe lõpetama kõik sõjalised operatsioonid Ukraina territooriumil. 

Veel on tähtsad ÜRO sammud sõjakuritegude kohta tõendite kogumisel ja talletamisel ning Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokuröride alustatud uurimine sõja- ja inimsusvastaste kuritegude kohta. Siiski jõuame ka siin tagasi julgeolekunõukogu võimetuse juurde neid otsuseid jõustada. Rahvusvaheline Kriminaalkohus saab koguda tõendeid kuritegude tõestamiseks, kuid Venemaa ei osale kohtu töös. Seepärast on kohtuotsuste täitmiseks vaja nende suhtes julgeolekunõukogu otsust, mille Venemaa saab ise blokeerida. Inimõiguste Nõukogult tugeva toetuse saanud otsus luua eraldi uurimiskomisjon inimõiguste rikkumiste uurimiseks saadab samal ajal agressorile selge sõnumi, et süüdlane võetakse vastutusele.

Kuigi Venemaa agressioon Ukrainas ja küüniline käitumine rahvusvahelisel areenil on vajutanud tugeva pitseri julgeolekunõukogu tööle, on jutud nõukogu tarbetusest ennatlikud.

Oleme näinud, kuidas Venemaad on haavanud rahvusvahelise kogukonna sammud tema isoleerimiseks. Olgu selleks Euroopa Nõukogu üksmeelne otsus visata Venemaa nõukogust välja, ÜRO peaassamblee pretsedenditu samm Venemaa liikmesuse peatamiseks ÜRO inimõiguste nõukogus või Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni otsus lõpetada Venemaa liikmestaatuse kaalumine. 

Hoolimata sellest, et Venemaa jätkuv agressioon Ukrainas ja küüniline käitumine rahvusvahelisel areenil on vajutanud tugeva pitseri julgeolekunõukogu tööle, on jutud nõukogu tarbetusest siiski ennatlikud. Kuigi meie pilgud on suunatud Ukrainale, ei ole teised kriisid maailmast kadunud. Julgeolekunõukogu tähelepanu vajavad kannatavad inimesed Afganistanis, Jeemenis, Malis, Myanmaris, Süürias ja mujal. 

Ma ei kadesta praeguseid nõukogu valitud liikmeid, kes peavad otsima viise agressoriga koos töötamiseks, neile saab vaid soovida leidlikkust kirjeldatud kitsaskohtade ületamisel. Vähim, mida saame teha julgeolekunõukogu usaldusväärsuse säilitamiseks, on muuta alaliste liikmete vetoõiguse kasutamine läbipaistvamaks ja piirata selle kasutamist näiteks genotsiidi või teisi inimsusvastaseid kuritegusid puudutavates küsimustes. 

Tänavu aprilli lõpus võeti ÜRO peaassambleel konsensusega vastu erakordne resolutsioon, mille alusel kutsutakse julgeolekunõukogu mistahes otsuse vetostamisel kümne tööpäeva jooksul kokku peaassamblee arutelu, kus alaline liige peab veto kasutamist põhjendama. Selle eesmärk on peaassamblee vastutuse suurendamine rahu ja julgeoleku teemadel. Loodan, et algatus suurendab julgeolekunõukogu alaliste liikmete – eriti Venemaa – vastutustunnet oma õiguse rakendamisel. Samas tunnistan, et kui alalisel liikmel oleks hea tahe, ei oleks ka vetoõigus probleemiks – näiteks Ühendkuningriik ja Prantsusmaa pole vetot kasutanud juba alates 1989. aastast.