mai 21, 2008

Ukrainat NATOsse kallutamas – märkmeid Kiievist

Ukrainlastega suheldes õpime paremini tundma selle piirkonna tausta ja suudame teha adekvaatseid idasuunalisi välispoliitilisi valikuid.

Ukrainlastega suheldes õpime paremini tundma selle piirkonna tausta ja suudame teha adekvaatseid idasuunalisi välispoliitilisi valikuid.

Kahest aastast Ukrainas piisab, et mõista, kuivõrd suur on ukrainlase slaavi hing ja kui lihtne on eestlasel selles endale koht leida. Eestisse ja eestlastesse suhtutakse Ukrainas vahetult ja austavalt. Paar kuud peale Ukrainas laialt kajastatud pronkssõduri sündmusi tervitab Sevastoopoli, Vene Musta mere laevastiku sadamalinna trolli piletikontrolör meie reisiseltskonda Eesti päritolu hüüdega: “Oi, Eestist, vaat kui tore – kas Jaak Joala elab veel?” Millise muu Vene laevastikulinna piletikontrolör sellise osavõtlikkusega Eestisse suhtuks? Aga ekslik on arvata, et pelgalt soosiv suhtumine Eestisse tähendab, et ka Ukraina välispoliitilika orientatsioon on sama ühemõtteliselt läänesuunaline kui Eestil.
Eesti vastus oranžile revolutsioonile
Novembris 2004 oli Kiievi Iseseisvusväljaku telklaagris Eesti laulva revolutsiooni aegset iseotsustamise hõngu ja kaunist vabadusejoovastust. Hilisemast poliitilisest reaalsusest tulenevast pettumusest hoolimata toimus nende nädalatega Ukrainas murrang, mida ei saa enam tagasi võtta. See oli tagasivõtmatu pööre paremuse suunas. Presidendivalimistega seotud poliitilised muutused Ukrainas sügistalvel 2004, mida välisilm tunneb laiemalt oranži revolutsioonina, andsid tugeva signaali selle kohta, et ukrainlased on valmis oma demokraatia eest seisma.
Iseseisvuse taastanud Eesti võlgneb oma esimese kümne aasta positiivse arengu eest paljuski tänu erinevatele riiki nõustanud välisekspertidele. Kogesime omal nahal, kuivõrd kasulik on mitte raisata aega jalgratta leiutamisele, vaid tugineda erinevate reformide läbiviimisel kogenumate nõuannetele. Võib-olla samal põhjusel osutus Eesti NATO 26-st liikmesriigist kõige kiiremini reageerinuks, otsustades vastu tulla Kiievis paikneva NATO esinduse palvetele saata neile appi oma inimene.
2005. aasta oktoobris panustas Eesti kaitseministeerium Ukraina pikaajalistesse reformidesse, läkitades oma nõustaja NATO Kiievi esinduse juurde. Nõustaja peamine ülesanne oli vastutada Ukraina-NATO poliitilise koostöö eest ning koordineerida NATOga Ukraina julgeolekusektori reformi. Peale kaheaastase rotatsiooniaja lõppu on esimese nõustaja välja vahetanud järgmine Eesti kaitseministeeriumi töötaja. Allianss tervitas Eesti panust ja usun, et seeläbi on Eesti juurde võitnud oma partnerite usaldust ja suurendanud enda tõsiseltvõetavust NATOs.
Eesti jaoks ei olnud see esimene kord kaitsenõunikku välismaale saata. Küll aga läkitati esimest korda NATO struktuuridesse Eesti tsiviilesindaja, samuti läkitati esimest korda Kiievisse Eesti kaitseministeeriumi alaline esindaja. Nõuniku saatmisel lähtuti põhimõttest, et Eesti huvides on, kui Ukraina langetab oma julgeoleku- ja kaitsepoliitilised otsused vabalt, ilma Venemaa mõjutuseta. Samuti leiti, et Ukrainale NATO ja ELi liikmekssaamise kogemuse jagamise kaudu suurendame stabiilsust ja julgeolekut oma lähinaabruses.
Mida kujutab endast NATO Kiievi esindus?
NATO kontaktbüroo Kiievis on kaunis eriline, sest ainus samalaadne esindus maailmas asub Moskvas. Ühemehelised kontaktpunktid asuvad veel Makedoonias ja Gruusias. NATO Kiievi kontaktbüroo asutati aprillis 1999. aastal üldise eesmärgiga tõhustada Ukraina koostööd NATOga. NATO esinduse kolm peamist ülesannet on: esiteks, vahendada alliansi, Ukraina ja liitlasriikide vahelisi suhteid; teiseks, nõustada Ukrainat ja NATOt tulevase koostöö osas; kolmandaks, koordineerida erinevaid Ukraina-suunalisi projekte, programme, sündmusi ja visiite. Pidevalt tutvustatakse Ukraina ametkondadele ja arvamusliidritele erinevaid koostöövõimalusi. Lisaks antakse NATO ja Ukraina ametiisikutele nõu, kuidas koostööd praktiliselt korraldada, alates lihtsatest töökodadest ning lõpetades Põhja-Atlandi Nõukogu (NAC) visiitidega. Koos NATO Slovakkia kontaktsaatkonnaga kutsutakse kord kuus kokku NATO riikide suursaadikud ja kaitseatašeed, et ühtlustada abiandmist kaitsevaldkonnas ning jagada vastastikku informatsiooni.
Lisaks koordineerib NATO Kiievi esindus ka kolme konkreetset programmi. Neist esimene on õppeprogramm kaitse- ja julgeolekusektoris töötavatele tsiviilametnikele. Selle raames saavad Ukraina kaitseametnikud käia praktikal NATO liikmesriikide kaitseministeeriumides, õppida inglise keelt või hankida alusteadmisi tsiviiljuhtimises ja kaitseplaneerimises. Teine programm rahastab ja organiseerib nende ohvitseride ümberõpet, kes kaotavad oma töökoha seoses Ukraina sõjaväe vähendamisega. Kolmandaks korraldatakse üleliigse ja vananenud laskemoona turvalist säilitamist ja hävitamist.
Peamised Ukraina ametkonnad, kellega igapäevaselt suheldakse, on kaitseministeerium ja sõjavägi, välisministeerium, julgeolekunõukogu presidendi juures, julgeolekuteenistused, presidendikantselei, parlament, siseministeerium ja siseväed, eriolukordade ministeerium, piirivalve ja majandusministeerium. Ametkondadega suhtlemise sihiks on olla abiks julgeoleku- ja kaitsereformide laiapõhjalisel läbiviimisel. NATO esinduse töötajate arv on viimase kahe aasta jooksul neljakordistunud. Praegu töötab seal 17 inimest seitsmest riigist. Lisaks Eestile on esindatud Ameerika Ühendriigid, Leedu, Poola, Saksamaa, Suurbritannia ja Ukraina.
Eestlasena NATO esinduses
Eesti esindaja on NATO Kiievi esinduses asejuhiks, mis tähendab peamiselt ladusa meeskonnatöö eest vastutamist. Lisaks jagab Eesti esindaja ukrainlastele NATOga liitumise eelset reformikogemust ning püüab koordineerida Ukraina julgeolekusektori reformi.
„Mida on väikesel Eestil suurele Ukrainale õpetada?” küsisid nii mõnedki ukrainlased alguses skeptiliselt. Eks igasuguse nõu andmiseks ja saamiseks on vaja kahepoolset heasoovlikkust ja tegutsemisvalmidust. Samas, üksipäinis Sevastoopoli piletikontrolörilik heatahtlik argisuhtumine pole reaalselt toimivaks praktiliseks koostööks piisav. Tarvis läheb veel erialaste ekspertide administratiivset suutlikkust ja poliitilise juhtkonna poolset üksmeelt valitud tegevussuuna õigsuse osas. Ometi loob n-ö väikese inimese hea tahe koostööks vajaliku esimese kontakti.
Põhjusi, miks üks või teine riik ei sobi Ukraina „unikaalse” mudeliga, leiab ikka. Kui Eesti on liiga väike, siis Poola on liiga katoliiklik, Ameerika Ühendriigid on liiga rikkad ja läänelikud, Suurbritannia liiga pika demokraatiatraditsiooniga. Samas kohtasin kahe aasta jooksul ka paljusid ukrainlasi, kes Eesti kogemusest siiralt huvitusid.
Ukrainlastele pakkus peamiselt huvi see, kuidas Eestis oli korraldatud ametkondadevaheline koostöö NATOga liitumise eel, teisisõnu, kes langetas otsuseid, kuidas ja milliseid kaitsereforme läbi viia. Samuti huvituti, kuidas Eestis said regulaarselt kokku kaitseküsimustega seotud asjatundjad eri ametkondadest ning arutasid tekkinud sõlmküsimusi ning kuidas paralleelselt kohtusid NATO ettevalmistustega seotud ministrid peaministri juhtimisel. Aastaid hiljem rääkis mulle eravestluses üks Eesti keskastme piirivalveametnik, kuidas teda aitasid need koosolekud NATOst paremini aru saada ja veenduda uuenduste vajalikkuses. Ka Ukraina ametnikele kulub ära selline ühtset meeskonnatunnet loov NATOst arusaamine ning läänelike kaitsereformide vajalikkuse toetus ministrite hulgas.
Peale selle kuulavad ukrainlased tähelepanelikult Eesti kogemust sellest, kuidas avalikkust teavitada NATOst ja kaitsereformidest. See on Ukrainas väga oluline, sest Ukraina avalik arvamus on NATO suhtes ambivalentne ja ükski valitsus ei taha teha liitumisotsust rahva tahte vastaselt. Kiievis tunti huvi, kuidas Eestis avalikkusele selgitatakse, miks ja millised muutused on kaitsevaldkonnas vajalikud. Ukrainlastele on sügavat muljet avaldanud Eesti kaitseministeeriumi poolt korraldatud kõrgemad riigikaitsekursused, mis annavad meie arvamusliidritele ülevaate Eesti riigikaitsest. Ka Kiievis tahetakse nüüd samalaadseid kursusi käivitada, sest Ukraina avalikkuse nõrgad teadmised julgeolekust tekitavad inimestes vastumeelsuse igasuguste muutuste osas. Paar aastat tagasi küsitles üks Ukraina ajakirjanik Krimmis inimesi ja avastas, et sealsed kodanikud on jäigalt NATO-vastased, pooldades samas Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni.
Lisaks sai ukrainlastele kogemusi jagatud Eesti Kaitseministeeriumi struktuurimuutustest enne ja peale alliansiga liitumist, julgeolekustrateegia koostamisest ja tsiviiljuhtimise põhimõtetest. Igapäevaselt eri Ukraina ametkondadega suheldes kujunes Ukrainas toimuvast vahetu mulje. Näiteks eelistavad ukrainlased e-kirjadele telefonivestlusi või silmast silma kohtumisi. Kokkusaamistel kõneletakse ikka ukraina keeles, sest see on ametlik riigikeel, ja seda ka siis, kui vestluspartnerite seas on ülekaalus vene keelt emakeelena rääkijad või inglise keele kõnelejad. Suulisi kokkuleppeid kinnitab enamasti ministri allkirjaga ukaas. See annab toppamajäänud projektidele uue tõuke.
Eesti huvid Ukrainas ja järeldused edasiseks
Et Eesti huvides on Euroopa Liidu ja NATO piiride taga asuvate uute demokraatiate tugevdamine ja seekaudu tugev toetus Ukraina kaitsereformile, julgeolekusektori reformile ja tihedale lõimumisele NATOga, peaks kaitsenõunike Kiievisse lähetamine jätkuma, vähemalt lähimatel aastatel. Sest vaid alalise kohaloleku kaudu saab hoida senist taset, kontaktide tihedust, tunnetada Ukraina kohalikku õhustikku ja mõista Ukraina tegelikke vajadusi.
NATO Kiievi esinduse töö mõte on selles, et oleks keegi, kes lühiseminaride jooksul pillatud heade ideede elluviimist kohapeal jälgiks. Muidu juhtub pahatihti, et Lääne konsultandid räägivad pool päeva tarka juttu, siis pakitakse paberid kokku ja lennatakse pealinnadesse tagasi ning kõik läheb endist viisi edasi. Meenutagem siinkohal kas või Eesti esimesi nn eurokogemusi üheksakümnendatest aastatest. Kohapeal Kiievis olles saab protsessidel vahetult kätt pulsil hoida.
Alaliselt Kiievis viibiva Eesti nõustaja peamine kasutegur Eestile on selles, et NATO egiidi all saab Eesti positiivselt mõjutada Ukrainas toimuvat märksa jõulisemalt kui üksi, väikeriigina tegutsedes. Kaalukama NATO egiidi all pääseb Eesti sõna meist ligi viiskümmend korda suuremas riigis tõhusamalt maksvusele.
Aidates kaasa Ukraina ja NATO vahelisele paremale teineteisemõistmisele, saame mõjutada muutusi Ukrainas Eesti riigi julgeolekule vajalikus suunas. Ukrainlastega pidevalt suheldes õpime kõige paremini tundma selle piirkonna tausta ja suudame teha adekvaatseid idasuunalisi välispoliitilisi valikuid. Üks tuttav diplomaat sõnas tunnustavalt, et tema meelest on Kiievis kaks olulist välisesindust, mis jätavad oma tegevusest olulise jälje – need on NATO Kiievi esindus ja Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank (EBRD). Kui ülejäänud välissaatkonnad tegelevad peamiselt protsesside analüüsiga, siis NATO esindus annab protsessidele suuna ja EBRD jagab nende läbiviimiseks raha.
Ukraina reformidele kaasaaitamine ja edumeelsete ukrainlaste hulgas sõprade võitmine võib end ära tasuda üsnagi ootamatutes situatsioonides. Näiteks avaldas Ukraina kodanikeportaal www.maidan.org.ua/ mullu aprillis Eestile toetust kampaaniaga osta Eesti kaupu. Loosungitega “Ostke Eesti kalapulki!” ja “Balti sprotid on parimad!” pareeris Ukraina kodanikeliikumine Venemaa pronksiööjärgset otsust boikoteerida Eesti päritolu toidukaupu. Kui Eesti välisabi Ukrainale aitab sellist meelsust tugevdada, on ülesanne vähemalt osaliselt täidetud.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar