Ukraina kriisi regionaalne lainetus

Igal kriisil on kõigi negatiivsete mõjude kõrval ka mõni kasulik külg. Nii ka Ukraina sündmuste puhul. Krimmi annekteerimise ja Ida-Ukrainas toimuva Venemaa sõjategevuse mõjust kogu Euroopa julgeolekuarhitektuurile on juba nõrkemiseni räägitud, mistõttu sellest ei ole siinkohal mõtet rohkem targutada. Kuid sellel kriisil on oma mõju ka regionaalsetele koostöövormidele. Kohati on see mõju juba realiseerunud, kohati aga alles kujunemisjärgus. Piirdun selles kirjatükis riigikooslustega teljel, mis ulatub Norrast põhjas kuni Musta mereni lõunas.

Eestile on esmatähtis Läänemere ümbruses toimuv ja seda mõjutav koostöö. Kuna Ukraina sündmused on mõjutanud eeskätt julgeolekupoliitilist mõtlemist ja tegutsemist, siis keskendugem sellele. Eestis hästi tuntud Edward Lucas kasutas oma hiljutises, Euroopa Poliitikaanalüüsi Keskuse avaldatud analüüsis terminit NBP9, pidades silmas Põhjamaid, Balti riike ja Poolat. Loogiliselt võttes ja sisuliselt vaadates on säärase riikidekoosluse esiletoomine täiesti õige, kuid seal on üks väike puudus – sellist kooslust vormiliselt ei eksisteeri. On olemas NB8 elik Põhjamaade ja Balti riikide koostööformaat, kuhu Poolat saab vajadusel juurde kutsuda.

Raamidest ja nende murdmisest

Kui mingi piirkonna riigid või ühiste huvidega maad otsustavad hakata omavahel tihedamat koostööd tegema, siis luuakse neist koosnev moodustis ja leitakse sellele kas mõni ilus nimi või piirdutakse mõne lühendiga. Nii ongi meil Euroopas olemas NB6, NB8, e-PINE, NORDEFCO, V4, Weimari Kolmik, Normandia Nelik ja riburada mööda muidki rohkem või vähem kasulikke moodustisi. Kõigil neil on oma head küljed, kuid kõigil neil on ka omad raamid. Põhja- ja Baltimaade omavahelise koosluse puhul on kasulik see, et murtakse kahe suurformaadi – Euroopa Liidu ja NATO – raamid ning ühiseid huviteemasid käsitletakse väljaspool neid raame.

Kui vaatame praegust olukorda, siis torkab silma üks küsitav seik. Nimelt arutavad Põhjamaade ja Balti riikide välisministrid regiooni julgeolekut koosluses, kus on laua taga küll Island, kuid puudub Poola.

Järgmine aste peaks olema ka väikeformaatide raamide murdmine ning riikide seisukohtade ja tegevuse kooskõlastamine praktilistest vajadustest lähtuvalt. Selles plaanis on Lucase pakutud Põhja-Balti pluss Poola mudel täiesti asine ja loomulik. Seda nii julgeoleku kui ka muudes küsimustes. Balti riikide seisukohalt ei oleks ju Rail Balticul ja Via Baltical mingit mõtet, kui need ulatuksid Tallinnast Kaunase või Vilniuseni, alles nende pikendamine Varssavini koos sealt edasi avanevate suundadega annab neile mõtte. Kaitsevaldkonnas tasub aga meeles pidada, et Poola on meie regiooni suurim sõjaline jõud ja meil on vaja just enesest suuremaid liitlasi, kellega koostööd teha. Lisaks oleme USA fookuses kõik tõenäoliselt ühel leheküljel, mis on ilmselt isegi laiem kui NBP9.

Kui vaatame praegust olukorda, siis torkab silma üks küsitav seik. Nimelt arutavad Põhjamaade ja Balti riikide välisministrid regiooni julgeolekut koosluses, kus on laua taga küll Island, kuid puudub Poola. Samas kui Poola president Andrzej Duda augustis Eestis käis, oli ühiseid julgeolekuküsimusi arutada küll ja küll. Poola loeb Balti riike, kuid üha rohkem ka Norrat, Rootsit ja Soomet, n-ö „rinderiikideks“, kelle kõigi jaoks lähtub võimalik oht ühest suunast – idast. Seega on ühistegevuseks eeldused olemas. Kui aga lisada USA sõjatehnika eelpaigutus ja vägede kohalolek piirkonnas, siis oleks ülimalt loomulik Poola kaasamine ka kooslusesse e-PINE, ehk Põhjamaade, Balti riikide ja USA ühisesse konsultatsiooniringi.

Laiendame fookust

Hea näide raame murdvatest kohtumistest oli mullu juunis Varssavis peetud USA, Vyshegradi riikide, Baltimaade, Bulgaaria ja Rumeenia riigipeade kokkusaamine. Olen üsna kindel, et selline mõttevahetus ei oleks teoks saanud ilma Ukraina sündmuste mõjuta. Kõiki osalejaid ühendas huvi NATOameeriklaste kohaloleku ja sellest tuleneva julgeoleku vastu. USA jaoks eraldi võetuna oli praktilises plaanis kasulik kohtuda korraga kõigi sellest kohalolekust rohkem või vähem huvitatud riikide liidritega.

Tänavu novembris peetakse Bukarestis NATO idatiiva tippkohtumine, kus sisuliselt valmistatakse ette ühiseid seisukohti tuleval aastal Varssavis toimuvaks NATO tippkohtumiseks. Taas on kokku kutsutud riigid, keda ühendavad teatud ühised huvid ja ohutaju. Need huvid ja see taju võib küll riigiti olla pisut erinev. Nii näiteks oleks ühiseid julgeolekuteemasid keerulisem käsitleda kitsamas formaadis, näiteks Vyshegradi riigineliku omavahelisel kokkusaamisel. Nimelt on Poola vaatenurk Venemaa agressioonile Ukraina vastu pisut tugevam Ungari, Slovakkia ja Tsehhi Vabariigi vaatenurgast, kuid suuremasse kooslusesse mahuvad kõik koos ilusti ära. Selles koosluses saavad nii mõnedki vaidlused ära peetud ja Alliansi tippkohtumisel on pilt sellevõrra selgem.

Kirjutise alguses mainitud teljel olevate riikide omavaheline suhtlus väljaspool formaati aitab kaasa ühiste huvide kaitsmisele „suurte“ – Euroopa Liidu ja NATO – ümarlaudade ääres. Ja seda mitte ainult julgeoleku vallas.

Kirjutise alguses mainitud teljel olevate riikide omavaheline suhtlus väljaspool formaati aitab kaasa ühiste huvide kaitsmisele „suurte“ – Euroopa Liidu ja NATO – ümarlaudade ääres. Ja seda mitte ainult julgeoleku vallas. Paljudele Euroopa riikidele on rändeteemad praegu muutunud akuutsemaks kui Ukraina, Kesk- ja Ida-Euroopa ja Baltimaade tajutud ohud. Seetõttu on tunda ka surve suurenemist regiooni riikidele liituda „vanade“ ELi liikmesriikide seiskohaga pagulaste vastuvõtmisest. Jättes kõrvale küsimuse sellest, kelle suhtumine on õigem ja kelle oma ekslikum, on regionaalne positsioonide ja argumentide kooskõlastamine igati kasulik. Vale oleks seejuures väita, et säärane tegevus on Euroopa Liidu või NATO ühtsuse õõnestamine, sest kõik liikmesriigid otsivad oma seisukohtadele toetajaid ja kooskõlastavad oma nägemusi riikidega, kellega neil on sarnased seisukohad.

Kokkuvõtteks

Ukraina sündmused on andnud teretulnud tõuke regionaalse koostöö tihendamisele eelkõige julgeoleku valdkonnas, kuid see trend peaks üle kasvama ka muude teemade käsitlemiseks formaadivälistes kooslustes. Et seda arengusuunda toetada, oleks kasulik riikides saavutada eri koostööformaatide ja eri riikidega tegelevate ametkondlike struktuuriüksuste tihedam omavaheline suhtlemine. Ühistegevus areneb kõige paremini tingimustes, kus selle aluseks on ühised huvid, mis omakorda tulenevad tihti ühte regiooni kuulumisest. Suurte laudade ümber ei tasu lähtuda tagasihoidlikkusest ning „suurte“ ja „väikeste“ riikide kategooriatest – kui väikeriik suudab väiksemas koosluses enesele toetajaid leida, võib ta julgelt lauale panna ka oma kitsamatest huvidest lähtuvaid algatusi ja loota nende läbiminekule. Ainus kindel viis nurka jääda on karpi tõmbuda ning õigustada, et „ega minust ju midagi ei sõltu“.

Kirjutis väljendab autori isiklikke seisukohti.