veebruar 20, 2014

Ukraina – Euraasia tuleviku mõjutaja

Euroopa Liit peaks andma üheselt mõistetava signaali – Euroopasse kuuluval Ukrainal on tulevikus võimalik saada selle ühenduse kandidaatriigiks.

Varem või hiljem pidi see juhtuma. Ukraina paiknemine geopoliitilisel ristteel on ammu teada, kuid viimaste kuude sündmused on selle esile toonud ilmekamalt kui kunagi varem. Ka need, kes on pidanud Huntingtoni rajajooni või Brzezinski ennustusi liialdusteks, on täna ärganud ja jälgivad põnevuse või isegi hirmuga, mis saab.
Ukraina on aegade jooksul Lääne ja Ida tõukumiste ja tõmbumiste läbi olnud korduvalt jagatud ja liidetud. 20. sajand polnud siin sugugi erandiks, kuigi Nõukogude impeeriumi lagunemine tõi lõpuks kauaoodatud vabaduse.
Sarnaselt Eestiga asus Ukraina toonane eliit oma riiki rajama kohe pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni, mis oli paisanud Vene impeeriumi võimuvaakumisse. Esimesest maailmasõjast räsitud ning enamlaste poolt raputatud Venemaa lagunes silmade all.
23. juunil 1917 kuulutati algselt Venemaa koosseisus ning 25. jaanuarist 1918 iseseisvalt välja Ukraina Rahvavabariik (ukr k: Українська Народня Республіка,  УНР) Pärast enamlaste riigipööret Venemaal kuulutati Harkivis välja ka Ukraina Nõukogude Vabariik. Umbes sama mustri järgi arenesid toona sündmused ka Eestis. Iseseisvuse väljakuulutamise järel püüdis Nõukogude Venemaa Eesti kommunistide toel maad ja võimu tagasi võita.

Iseseisvusest iseseisvuseni

Erinevalt Eestist läks aga Ukrainal toona palju hapramini. Kahjuks ei suutnud sisemiselt lõhestunud Ukraina oma vabadussõda võita ning 18. märtsil 1921 Riias sõlmitud leping Poola, Nõukogude Venemaa ja Nõukogude Ukraina vahel pani punkti lühikeseks jäänud püüdlustele rajada iseseisev Ukraina riik.
Nõukogude Liit maksis rängalt kätte ukrainlaste vabaduspüüdlustele. Stalini korraldusel 1932–33 läbi viidud genotsiid, mida me tunneme holodomori nime all, hävitas suure osa Ukraina allesjäänud eliidist ning kustutas eluküünla miljonitel inimestel.
Uus katse iseseisvus välja kuulutada tehti Ukrainas Teise maailmasõja ajal. 15. novembril 1939 annekteeris Nõukogude Liit Lääne-Ukraina alad pärast seda, kui oli koos Natsi-Saksamaaga Teist maailmasõja vallandades jaganud Poola.
22. juunil 1941 ründas Saksamaa aga Nõukogude Liitu ning neli päeva pärast Nõukogude vägede taandumist 30. juunil 1941 kuulutas Ukraina Rahvuslaste Organisatsiooni (ukr k: Організація Українських Націоналістів, ОУН) Stepan Bandera juhitud tiib Lvivis välja iseseisva Ukraina riigi. Kuigi deklaratsioonis oli tehtud sügav kummardus Hitleri Saksamaa suunas, tegid just sakslased Ukraina uuele iseseisvuspüüdlusele mõne päevaga kiire lõpu. Bandera mürgitati omakorda KGB mõrvaragendi poolt 15. oktoobril 1959 Münchenis.
Teise maailmasõja järel pidasid ukrainlased läänepoolsetel aladel veel aastaid heitlust Nõukogude võimu vastu, kuid olid sunnitud lõpuks ülekaalukale jõule alla vanduma. Ukraina vastupanuvõitlejate juht Roman Šuhhevõtsh langes varitsuses 1950. aastal Lvivi lähedal. Ühtedel andmetel arreteeriti vahemikus 1944–1952 enam kui 600 000 lääneukrainlast, kellest kolmandik mõrvati. Ukraina oli taas surutud Moskva kontrolli alla.
Kõik muutus 1991. aastal pärast Nõukogude impeeriumi varisemist. 1. detsembril 1991 toimunud iseseisvusreferendumil toetas Ukraina sõltumatust üle 92 protsendi hääletanutest ehk peaaegu 29 miljonit Ukraina elanikku. Sellega kinnitati rahva poolt Ülemraada 24. augustil 1991 vastu võetud iseseisvusdeklaratsioon.

Uus algus

Kuid ikkagi, miks on Ukrainale omistatud eriti viimase paari tosina aasta jooksul kogu Euraasia tuleviku ühe olulise määraja roll? Selleks on mitmeid põhjuseid, mõned on ilmsed ja paistavad kaugele, mõned jälle hoopis kaudsed ning tajutavad vaid suuremaid protsesse arvesse võttes.
Ukraina geopoliitiline tuumikasend hakkas maailmale kohale jõudma hetkel, kui Nõukogude impeerium kokku varises. Suure muutuse keerises oldi eeskätt lääneriikide pealinnades mures Ukrainas paiknenud rohkem kui tuhande tuumalõhkepea pärast. Strateegilise tuumaarsenali poolest oli Ukraina USA ja Venemaa järel tollal koguni kolmandal kohal. Suurbritannia, Prantsusmaa ja Hiina kokku jäid aga Ukraina selja taha.
Ameerika Ühendriikide president George H. Bush teatas tuumarelva võimalikku levikut kartes veel 1991. aasta augusti hakul Kiievis, et Nõukogude Liidu lagunemine polevat Ukraina huvides. Vaevalt kolme nädala pärast oli aga Moskva võim lagunenud ning Ukraina kuulutas ennast iseseisvaks.
Tuumaküsimus lahenes aga vaatamata kartustele suurema mureta. 1994. aastal ühines Ukraina tuumarelva levikut piirava leppega ning paar aastat hiljem olid kõik tuumalõhkepead kas hävitatud või transporditud Venemaale.
Ukraina tuumadesarmeerimisel mängis väga olulist rolli Budapesti memorandum, mis sõlmiti Venemaa, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide vahel 5. detsembril 1994. Selles lubasid osapooled austada Ukraina piire vastavalt Helsingi lõppaktile ning kohustusid mitte kasutama Ukraina vastu jõuga ähvardamist. Kiievis hinnati seda kui julgeolekutagatist.
Pärast tuumaküsimuse lahenemist kadus Ukraina suurriikide radarilt peaaegu kümnendiks. Alles oranž revolutsioon 2004. aastal tuletas paljudes pealinnades taas meelde, et Ukraina tegur on endiselt olemas ning vajab tähelepanu. Sündmused Kiievis ja regioonides andsid esimest korda märku tärkavast kodanikuühiskonnast, kes on valmis kaitsma demokraatlikke väärtusi ning Ukraina sõltumatust.
Sisemised vastuolud revolutsiooni võitjate seas, laienev korruptsioon ning habras majanduslik olukord andsid suurtele lootustele tagasilöögi. Paljuski juhtus see objektiivsetel põhjustel, sest eeldada vähese riigikogemusega suurriigilt kiiret siirdeprotsessi oleks olnud ennatlik. Mis seal rääkida Ukrainast, kui isegi Ida-Saksamaal on läinud oodatust palju keerulisemalt.
Lääneriikides on seejuures Ukrainaga seonduvat analüüsides sageli kannatust nappinud. Oranž revolutsioon ei saanud mingil viisil olla võluvitsaks, vaid oli kõigest üks esimesi samme Ukraina iseolemise kindlustamise teel.
Ei maksa unustada, et Ukraina on territooriumi poolest Euroopa suurim riik. Prantsusmaa on küll nominaalselt veidi suurem, kuid seda ühes väljaspool Euroopat asuvate territooriumitega. 45 miljonit elanikku asetab Ukraina samasse suurusjärku Hispaania ja Poolaga.
Kui veel lisada, et aastatel 1991–1999 kaotas Ukraina oma sisemajanduse kogutoodangust 60 protsenti ning Nõukogude käsu- ja vargamajanduse juured on veel sügaval ühiskonnas, siis pole imestada ka siirdeprotsesside keerukuse üle.

Väärtuskonflikt ja ringkäendus

Vaatamata oranži revolutsiooni koidikul tekkinud lootusele jätkas efektiivset riigijuhtimist halvav korruptsioon kasvu. Viktor Janukovõtši võit 2010. aasta presidendivalimistel viis teatud tagasipöördumiseni vana ringkäendusmudeli juurde.
Rahvusvahelise korruptsiooniindeksi järgi asus Ukraina 2012. aastal 176 riigi seas 144. kohal koos Kameruni, Süüria, Kesk-Aafrika Vabariigi ja Bangladeshiga. President Janukovõtš tunnistas 2011. aastal ühes oma kõnes, et riik kaotab korruptsiooni tõttu aastas vähemalt 2,5 miljardit dollarit. Paraku ei tema ise ega Ukraina valitsus pole teinud suurt midagi korruptsiooni ohjeldamiseks.
Just see saigi üheks suurimaks katalüsaatoriks rahvarevolutsiooni ilmingutele, mida me oleme jälginud viimaste kuude jooksul nii Kiievis kui mujal Ukrainas. Lisaks veel president Janukovõtši kannapööre lõimumiselt Euroopa suunal, mis paljude ukrainlaste jaoks on eksistentsiaalse tähendusega küsimus.
Sisuliselt on Ukraina oma siirdearengus jõudnud väärtuskonflikti keskmesse. Täna seisneb keskne küsimus järgmises – kas suudetakse välja rabeleda Nõukogude-aegsest vassimisest ja varastamisest läbiimbunud taagast ning siseneda samm-sammult euroopalikku väärtusruumi või jääb endiselt peale arengut pärssiv ringkäendussüsteem.
Seejuures ei käi eraldusjoon pelgalt mööda geograafilisi või rahvuslikke (kolm neljandikku elanikkonnast on ukrainlased, 17 protsenti venelased) piire. Ukraina on mõistagi keeruline nähtus, kuid vaevalt paarkümmend aastat oma riigi kestmist on süvendanud inimestes veendumust– iseseisev Ukraina on miski, millest nii lihtsalt enam ei loobuta.
Teiste sõnadega võib öelda, et sõltumatu Ukraina püsimine ja tugevnemine asetab arengud kogu Euraasias uude valgusse. Erinevus oranži revolutsiooni perioodiga seisneb selles, et tollel hetkel oli Venemaa oma välispoliitikas vähem agressiivsem ning USA ja Euroopa Liit koos jällegi mõjujõulisemad. Isegi Hiinal polnud siis veel maailmas mängida sellist olulist rolli kui täna.
Seega on ilmne, et Ukraina küsimus kätkeb eneses praegu väga erinevaid jõujooni ning sõltuvalt sündmuste arengust võivad need jõujooned ka muutuda. Veelgi enam, jõujoonte muutumine muudab varem või hiljem paratamatult ka suurjõudude endi sisemist konfiguratsiooni. Eriti puudutab see Venemaad ning Euroopa Liitu.
Alustan aga Ukrainast endast. Viimaste kuude sündmused on teinud selgeks, et riiki ootab ees suurem poliitiline puhastus. Peaminister Mõkola Azarovi valitsuse tagasiastumine ei jää ilmselt lõplikuks lahenduseks. Selleks on Maidanil valatud veri liiga kallis. Seega võib eeldada, et Ukrainat ootavad ees põhiseadusreform ning ennetähtaegsed valimised.
Kogu selles eelseisvas protsessis on olulisim küsimus, kuidas suudab Ukraina poliitiline eliit või siis vähemalt võimule ihkav opositsioon strateegilistes küsimustes kokku leppida ning eesmärke hiljem ka ellu viia. Kui tahetakse soovitud edasiliikumist, siis ilma strateegilise valikuta Ida ja Lääne vahel pole võimalik nähtavas tulevikus ei majanduse tugevnemine ega ka ühiskonna stabiilsem arenguvektor.
Kiiev on kaks aastakümmet püüdnud ajada kahesuunalist välispoliitikat, mis on täiesti mõistetav paljude põhjuste tõttu. Ka täna ei maksa unustada tõsiasja, et Kiievist sai enam kui 800 aastat tagasi alguse õigeusu levik tänapäeva Venemaale ning seda seost pole võimalik ühegi poliitilise otsusega olematuks muuta. Küsimus on pigem selles, kuidas tõlgendada seda spirituaalset sidet 21. sajandi kontekstis.
Seega ei tohiks Lääne väärtusruumile orienteeritud Ukraina strateegiline valik kuidagi tähendada, et tegemist on Venemaa-vastase sammuga. Sõltumatu Ukraina on Venemaale pigem päästerõngas. Loomulikult, kui Venemaa liidrid sooviksid väljuda sajanditepikkusest nõiaringist ja keskenduda eeskätt oma enda riigi moderniseerimisele.
Ukrainale oleks sisemise konflikti areng vägivalla eskaleerumiseni ning kardetud kodusõja puhkemiseni katastroofilise mõõtmega. Viimast kahjuks pole täiel määral võimalik välistada. Võimalik, et see teadmine survestab ka tänaseid Ukraina poliitikuid suuremale vastutustundele ning töötava lahenduse leidmisele.
Pole mingit kahtlust, et Ukrainas toimuval on kõige suurem mõjujõud Venemaale. Seetõttu pole ka imestamisväärne, et president Vladimir Putin isiklikult pühendab Ukraina-suunalisele poliitikale palju aega.

Moskva ja Euroopa julgeolek

Tuleb silmas pidada, et Nõukogude Liidu lagunemisest saadik on Venemaa välispoliitika keskmes  olnud reintegratsiooni taotlemine. See aga omakorda kasvab välja palju sügavamast Vene ekspansionistlikust välispoliitilisest traditsioonist.
Nii pole USA endise presidendi Jimmy Carteri julgeolekunõuniku Zbigniew Brzezinski omaaegses laialt levinud väljaütlemises midagi erakordset. Tõepoolest, vaid Ukrainat kontrollides on Venemaal võimalik taastada endise impeeriumi osaline hiilgus. Kui seda ei juhtu, võib tugevnev demokraatlik Ukraina kujuneda omakorda pikemas perspektiivis muutuste katalüsaatoriks Venemaal.
Seega on praeguse Venemaa juhtkonna ees tõsine valik. Kas teha kõik Lääne mõju tagasitõrjumiseks Ukrainas või olla tulevikus vastakuti kasvava sisemise survega poliitilisteks muutusteks. Juba 2004. aastal nägime, et Venemaa juhtkond oli tõsiselt häiritud värvilistest revolutsioonidest Gruusias ja Ukrainas ning nende võimalikest järelmõjudest Moskvas.
Seda arvesse võttes võime eeldada, et Venemaa on valmis rakendama Ukraina vastu väga erinevaid mõjutustegevusi alates tavapärastest eriteenistuste operatsioonidest ja majandussanktsioonidest kuni Ukraina territoriaalse terviklikkuse küsimuse alla seadmiseni.
Ei maksa unustada, et Venemaa president Putin on seadnud eesmärgiks käivitada 1. jaanuarist 2015 Euraasia majandusühenduse. Tegemist on uue ja seni tõsisema katsega viia endise Vene impeeriumi ruumis läbi reintegratsioon. Kuigi senised katsed kasvõi SRÜ (Sõltumatute Riikide Ühendus) näol on osaliselt läbi kukkunud, ei tohiks Moskva püsivat huvi keegi alahinnata. Seni, kuni Kremlis püsib arusaam Nõukogude Liidu varisemisest kui 20. sajandi suurimast geopoliitilisest katastroofist, püsib ka Venemaa liidrite kiusatus vana kord ühel või teisel viisil taastada.
Venemaa surve äärmuslikum tulemus oleks Ukraina territoriaalse terviklikkuse kahtluse alla seadmine. Tegelikult on juba varemgi Moskva rakendanud Kiievi ohjamiseks meetodeid, mis on vastuolus 1994. aasta Budapesti memorandumiga ning mis otseselt on suunatud Ukraina suveräänsuse vastu.
Vene poliitikud on viimase paarikümne aasta jooksul korduvalt suusoojaks ähvardanud Ukrainat tükeldamisega, kui see ei järgi Moskva tahet. Mõistagi on peamine sihtmärk Krimmi poolsaar, mis läks Ukraina koosseisu Nikita Hruštšovi kingitusena 1954. aastal. Toona möödus 300 aastat Perejaslavi lepingust, millega Ukraina kasakad vandusid truudust Vene tsaarile.
Krimm on Venemaale mugavaks mängukanniks. Juba 1991. aasta iseseisvusreferendumil hääletas Krimm kõige ülekaalukamalt Ukraina sõltumatuse vastu. Kui isegi kõige idapoolsemas Luganskis oli toetus iseseisvale Ukrainale 83 protsenti, siis Krimmis kõigest 54 protsenti. Umbusk Ukraina suhtes on elanud tänaseni.
Lisaks on viimastel aastatel Krimmis massiliselt jagatud Vene passe ning Musta mere laevastiku lepingujärgne kohalolek järgmiseks 30 aastaks paneb paika selle mänguruumi, mis Moskval kõige halvema stsenaariumi puhul tekiks.
Ukraina käekäik ei avalda mõju üksnes ida suunal. Kuigi lääneriikides tajutakse seda täna veel vähe, sõltub Ukraina saatusest ka eeskätt Euroopa julgeolek. Lääne pealinnades püütakse kohati veel tänagi taandada Ukrainas toimuv pelgalt sisekriisiks, millel polevat mingit seost geopoliitiliste mõjudega.
Euroopa Liidu Vilniuse tippkohtumise eel ja ajal toimunu kinnitas, et Brüsseli bürokraatlik ja tabuteemadega palistatud välispoliitika ei saa olla loodetud eesmärke silmas pidades tulemuslik. Ka Ühendriikide keskendumine Lähis-Ida teemadele jättis Washingtoni algselt passiivsesse positsiooni.
Alles Ukraina rahva tugev meelsusavaldus on sundinud ka lääneriike oma poliitikat ümber mõtlema. Euroopa pealinnades on hakatud täna mõistma, et üksnes assotsieerumis- ja vabakaubandusleppega pole võimalik Ukraina sõltumatust positiivselt toetada.
Kahasse käimasolevate poliitiliste muutustega Ukrainas peaks Euroopa Liit andma üheselt mõistetava signaali – Euroopasse kuuluval Ukrainal on tulevikus võimalik saada kandidaatriigiks, kui ta seda soovib ning selleks vajalikud reformid ette võtab.
Teiseks väga oluliseks sammuks peaks olema Euroopa Liidu ja USA ühine plaan Ukraina majanduse toetamiseks, et minimeerida võimalikke tagasilööke idapoolse kaubandusembargo puhul. Rahvusvaheline laenuprogramm keskenduks tegelikele vajadustele kahasse moderniseerumist toetavate reformide elluviimisega. Sellisest programmist oleks lõppeks võitjad kõik, tegelikult ka Venemaa.
Pole kahtlust, et eelseisvad kuud määravad ära Ukraina arengusuuna. Milliseks see kujuneb, sõltub eeskätt Ukraina poliitikute ja rahva otsustest, kuid sugugi mitte väike roll pole mängida ka Ukraina naabritel.