juuni 14, 2019

Ukraina 2019. aasta presidendivalimised ja selle tagajärjed: pessimistlik vaade

Venemaa asus Ukraina uut presidenti kohe testima.

Sissejuhatus

Ukraina 2019. aasta presidendivalimiste teises voorus (21. aprillil) saavutas Volodõmõr Zelenskõi 73,2 protsendiga hävitava võidu senise presidendi Petro Porošenko üle, kes kogus 24,4 protsenti häältest. Arvestades tema veel erakordselt lühikest aega kõrgeimal ametikohal, on mõistagi keeruline teha vähegi kaugemale ulatuvaid ennustusi Ukraina kuuenda presidendi kogu eelseisva ametiaja kohta. Siiski üritab autor artiklis Ukraina senistele kogemustele, esimestele ametisse määramistele ja esialgsetele sammudele tuginedes välja pakkuda, mida Zelenskõi presidendivõim võib Ukrainale

Ukraina uus president Volodõmõr Zelenskõi Brüsselis NATOs. EPA/Scanpix

kaasa tuua. Tasub toonitada, et autori vaade on pessimistlik, sest realistlikult mõeldes on üpris keeruline ette kujutada, kuidas ja milliste vahenditega suudaks vastne president purustada korrumpeerunud süsteemi ja edukalt toime tulla terve hulga Ukraina ees seisvate väliste probleemidega.

Kes on härra Zelenskõi/Goloborodko?

Volodõmõr Zelenskõi sündis (1978), õppis (Krõvõi Rigi majandusinstituudis) ja alustas silmapaistvat karjääri Krõvõi Rigi linnas. Osalenud saates „KVN“ (äärmiselt menukas Nõukogude, hiljem Venemaa humoorikas telemäng), asutas ta viimaks oma meeskonnaga produktsioonifirma Kvartal 95, mille ampluaaks on filmide, multifilmide ja telekomöödiate loomine. Üks neist, „Sluga naroda” („Rahva teener”, 2015–2019), tegi Zelenskõi üheks tuntumaks avaliku elu tegelaseks Ukrainas1 ja sillutas talle teed presidendiametisse. Zelenskõi võit ei tulenenud siiski ainult ühest tegurist, vaid õige mitme teguri koosmõjust, mis tekitasid spetsiifilise kombinatsiooni „lootusest imele” (slaavlastele omane tunnusjoon), valijaskonna rahulolematusest, asjakohasest esinemisest poliitilisel laval ja õige mitmest strateegilisest apsust, millega Porošenko ja tema meeskond hakkama said.

Lisaks tuleb rõhutada veel kahe teguri tähtsust.

Esiteks nõndanimetatud Goloborodko faktor. 2015. aastal ekraanile jõudnud telesari „Rahva teener” tõi rahva silme ette idealistliku pildi, kuidas tavaline kooliõpetaja Vassõl Goloborodko (keda mängis Zelenskõi) suutis kerkida tõeliseks rahvapresidendiks riigis, mida kontrollisid ja halastamatult ekspluateerisid oligarhid. Goloborodko tegelaskuju ja tema tee presidendiametisse koos kuulsa kõnega (mida oli tugevalt rikastatud varjatud vängete väljenditega), mis tipnes teadaandmisega „Kui ma saaksin sinna [= presidendiametisse] kas või üheksainsaks nädalaks […] ma veel neile näitaksin!”2, oli küllap üks Zelenskõi edu peamisi põhjusi. Telesaate edenedes seondus Zelenskõi tavaliste ukrainlaste meeles kindlalt tema etendatud tegelaskujuga, vastased saates aga Ukraina tegeliku poliitilise eliidiga.

Teiseks, Kvartal 95 tegur. Juba mainitud telekomöödia menu aitasid täiendavalt kasvatada Kvartal 95 üüratult menukad tooted, millest 2018. aasta lõpuks sai Zelenskõi meeskonnale avalik agitatsiooniplatvorm, nende valimiskampaania hääletoru ja lahutamatu koostisosa. Näiteks otsusest kandideerida presidendiks andis Zelenskõi teada telekanali 1+1 uusaastakontserdi järel. Zelenskõi valimiseelne retoorika kujutas endast äärmiselt huvitavat kooslust küünilisusest ja vastaste mitmel moel naeruvääristamisest, mida esitati tavalistele ukrainlastele lihtsas ja seeläbi laiemale publikule mõistetavas keeles.

Väga noor (poliitilises mõttes), muretu, populaarne ja varasemate režiimide korruptiivsetest mahhinatsioonidest puutumata Zelenskõi valiti presidendiks esijoones temast tekkinud kuvandi ja tohutu lootuse tõttu, mida toonitas tõelise tema ja telekangelase Vassõl Goloborodko iseäralik kokkusegamine. Päriselus siiski ei pruugi telepilt ja tegelik pilt alati kattuda.

Zelenskõi lepe: populism ja kollektiivne vastutamatus?

Maailmaajaloos on kriisiaegadest teada mitmesuguseid „leppeid” (ühiskondlikke kokkuleppeid), mida poliitilised juhid on välja käinud majanduslike ja ühiskondlike pingete ja painete lahendamiseks. Kõige paremini on vahest tuntud Theodore Roosevelti „Square Deal” (1910), Franklin D. Roosevelti „New Deal” (1933) ja Harry S. Trumani „Fair Deal” (1945/1949). Siinkohal pakub aga huvi, millist „lepet” tahavad härra Zelenskõi ja tema meeskond (kelle kogu valimiskampaania oli üles ehitatud ainiti Porošenko halastamatule kritiseerimisele) pakkuda oma rahvale ja riigile. Seni ei ole nad mingisugust programmi esitanud ja paljudes pakitseb pelgus, et seda ei olegi olemas. Nii jääbki mulje, et „lepe” kujutab endast praegu, kui parafraseerida üht tuntud ütlust, „ebarealistlikke lubadusi, mis on varjatud demagoogia sisse mähitud populismi taha”.

Näiteks Zelenskõi pöördumine riigiteenistujate poole palvega asendada riigipea portreed enda laste pildiga3 on küll südamesse minev, aga vaevalt kooskõlas maailmas levinud praktikaga – ja muidugi ei ole sel vähematki pistmist Ukraina tegelike probleemidega. Samamoodi tema valmisolek „kaotada populaarsus ja isegi presidendiamet rahu nimel”, aga samal ajal „mitte loovutada ühtegi tükikest Ukraina territooriumist”, kaasa arvatud Donbass ja Krimm, paneb tõsiselt mõtlema, kas härra Zelenskõi ja tema nõunikud on ikka kursis Venemaa seisukohtadega mõlemas küsimuses. Jah, selline ülemäära populistlik retoorika andis tulemusi valimiste eel, aga peagi jõuab kätte aeg täita kas või mõned antud lubadused. Siis jääb ainsaks pääseteeks asuda süüdistama varasemat režiimi „raskusi valmistava pärandi” pärast – seda trikki on Ukraina poliitikud alates 1991. aastast järjepanu tarvitanud.

Populism on ent kõigest probleemi üks tahk. Paljudest avaldustest kumab läbi teinegi aspekt: soov seada kuidagi vastutuskoorem taas „Ukraina rahva” õlule. Eriti kui asi puudutab suhteid Venemaaga (vaieldamatult praegu kõige teravam probleem, mis on lahutamatult seotud nii välis- kui ka sisepoliitikaga), on kõlanud mõte, et „me kaalume üldrahvalikku referendumit […] et selle otsuse langetaks Ukraina rahvas”.4

Algatuse tagamõte on ilmselge (muuta tohutult vastuoluline küsimus kollektiivse vastutuse probleemiks), aga seda ei aduta veel täielikult. Miljonite elanikega Ukrainat ei saa kuidagi võrrelda Vana-Kreeka linnriikide ega (vara)uusaegsete protoriikidega (nagu näiteks Zaporižžja Sitš), kus otsedemokraatia vahendid heal juhul võisid toimida. Ajalugu on meile ju ilmekalt demonstreerinud, et mida universaalsem on otsuste tegemise mehhanism, seda väiksem on süsteemi korrastatus. Sellise mudeli ainuke tagajärg saab olla ohlokraatia ja/või kollektiivne vastutamatus.

Sõnumid Moskvast

Venemaa asus Zelenskõid läbi katsuma juba enne valimisvõitu. Esimene märk saadeti kohale energeetikaga seotud ähvarduste kujul, teine teadaandega Venemaa passide väljaandmise lihtsustamise kohta end sõltumatuks kuulutanud Luganski ja Donetski rahvavabariikide elanikele. Vladimir Putin otsustas lausa alustada pooleldi sarkastilist väitlust Zelenskõiga: kommenteerides Ukraina presidendi sõnu valmiduse kohta anda venelastele Ukraina passe, sõnas Putin, et „kui nad [= Ukraina] hakkavad meile [= venelastele] oma kodakondsust jagama ja meie ukrainlastele, siis jõuame kiiresti ühise nimetaja juurde. Meil saab olema ühine kodakondsus.”5 Nali naljaks, igatahes on Putini sõnum äraütlemata selge. Venemaa hakkab Zelenskõiga kõnelema alles siis, kui too a) teeb esimese sammu, b) teeb seda eranditult Venemaa seatud tingimustel ja c) „teenib välja” Venemaa usalduse.6

Teisisõnu tuleb Kiievil:

  • loobuda igaveseks ajaks tõstatamast Krimmi teemat,
  • luua „dialoog” lahkulöönud separatistide „riikidega” (millega ühtlasi tunnistataks „kodusõda” Ukrainas, mida Venemaa on üritanud tervele maailmale selgeks teha alates 2014. aasta aprillist-maist),
  • sisuliselt muuta Donbass millekski Abhaasia või Transnistria taoliseks – püsivaks mädakoldeks riigi ihus, mida Venemaa saab valulikult muljuda, millal iganes tahab.

Lisaks on Venemaa aktiveerinud oma kõige tõhusama (ja kõige sagedamini tarvitatava) tööriista: relvade täristamise ja hirmutamise. 5. aprillil avaldas Venemaa kaitseministeerium video mereväeõppusest Mustal merel, mida Venemaa sõjandusekspert Juri Kotenok nimetas „hoiatuseks kõigile tulipeadele, kes võivad üritada pingeid üles kruvida”.7 Moskva loomulikult teab suurepäraselt, et Zelenskõil tuleb populaarsuse säilitamiseks midagi ette võtta otsekohe ja et see „midagi” saab olla läbimurre kas Donbassi teemal (üks peamisi Porošenko vastu suunatud kriitika teemasid) või 2018. aasta lõpul Venemaa võimude poolt ebaseaduslikult kinni peetud Ukraina meremeeste küsimuses. Esimese teema puhul tuleb taas tõdeda: Kreml mitte üksnes ei ignoreeri täielikult fakti, et on seotud Donbassi konfliktiga, vaid on juba astunud mõningaid vastusamme näitamaks oma otsusekindlust ja püsimist senise poliitika juures. Teises küsimuses ei ole Venemaa ilmutanud ülimat hoolimatust ja põlgust mitte ainult Kiievi nõudmiste, vaid ka rahvusvaheliste institutsioonide suhtes.

Paistab, et Kreml on tähele pannud, et rahvusvaheline surve Venemaale (tolle tegevuse tõttu Kagu-Ukrainas ja Krimmi liidendamise tõttu) on hakanud nõrgenema, mis Moskva tuju mõistagi tõstab. Paraku on Venemaal süvenenud karistamatuse tunne ja arusaam, et Lääs (eriti Euroopa Liit, kus on üha valjemaks muutunud hääled, mis nõuavad Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonide lõpetamist või vähemalt leevendamist) ei hakka Ukraina pärast riskima poliitiliste suhete veel suurema halvenemisega. Tõepoolest, Kertši väina juhtum klappis lausa ideaalselt Venemaa arvestustega. Ukraina enda puhul (mis on Venemaa agressiivse käitumise peamine sihtmärk), kus üha suurenev osa elanikest paistab olevat valmis normaliseerima suhteid Venemaaga, ei ole Venemaal tarvis teha midagi muud kui lihtsalt oodata.

Kurjakuulutav sõõr on murdmata

Viimaks tuleb mainida, et Zelenskõi suutlikkust riigisisest olukorda muuta mõjutavad väga oluliselt kaks tegurit. Esiteks kvalifitseeritud ja korrumpeerimata kaadri puudus (kõigil võimuvertikaali tasanditel), kusjuures pole üldse selge, kuidas uus president kavatseb selle üliraske ülesande lahendada. Arvata võib, et kuna vähegi väärikad alternatiivid võimuaparaadi tähtsamate kohtade täitmiseks puuduvad, valib Zelenskõi välja kandidaadid, kes a) täitsid kolmanda- ja neljandajärgulisi rolle Porošenko presidendiajal või b) olid rahulolematud või lausa opositsioonis eelmise režiimiga. Selline „väiksema halva” poliitika on siiski eluliste poliitiliste valikute ja otsuste tegemist silmas pidades üpris kehvake.

Teine tegur seondub oligarhide tugevusega (mis jõuab arvatavasti seninägematusse kõrgusse), kellest mõned on juba naasnud Ukrainasse, mõned kavatsevad seda teha lähitulevikus. Üks neist, juba mainitud Kolomoiskõi (kes naasis Ukrainasse ühes lähimate kaaslaste Timur Minditši ja Gennadi Bogoljuboviga)8, kes praegu teeb ringreisi mööda Ukrainat, paistab Ukraina poliitilise tuleviku osas palju enam sõna võtvat kui Zelenskõi ise. Paljud kommentaatorid on näinud Zelenskõi esimeste ametisse määramiste taga – Andri Bogdan (nõndanimetatud Kolomoiskõi jurist, kes tagandati riigiteenistusest pärast lustratsiooniseaduse vastuvõtmist) presidendiadministratsiooni ülemaks ja Ruslan Homtšak (koordineeris Ukraina relvajõudude tegevust Ilovaiski operatsiooni lõppjärgus) peastaabi ülemaks – Kolomoiskõi isiklikke soovitusi, kes nüüd suruvat peaministri ametisse Julija Tõmošenkot.

Kolomoiskõi kõrval ei tasu unustada teisigi suuri tegijaid – näiteks Rinat Ahmetov, Viktor Pintšuk, Sergi Ljovotškin ja Dmõtro Firtaš – ehk teisisõnu enam-vähem sedasama seltskonda, kes on Ukraina poliitilist maastikku „korraldanud” juba viimased paarkümmend aastat. Seepärast ei ole ka eriti selge, kuidas ja mille poolest peaks Zelenskõi ametiaeg erinema eelmiste presidentide omast.

Lõpetuseks tasub mainida, et hoolimata arvukatest eksimustest ja puudujääkidest on objektiivselt võttes Porošenko olnud 1991. aasta järgsetest halbadest presidentidest parim – nii võib väita arve ja fakte kokku pannes.9 Arvestades Ukraina poliitika eripära ja seda, kui hõlpsasti võib suur osa valijaskonnast uues presidendis pettuda, jääb üle vaid oodata, millal tavaliste ukrainlaste seas hakkavad levima meeleolud stiilis „aga Petja [Petro Porošenko] ajal oli ikka parem”.

 

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

______

1 www.bbc.com/russian/features-47095458.

2 www.youtube.com/watch?v=P1rH3RbgVzI.

3 tass.ru/mezhdunarodnaya-panorama/6448716.

4 apostrophe.ua/news/politics/2019-05-21/u-zelenskog….

5 www.bbc.com/ukrainian/news-russian-48094654.

6 www.youtube.com/watch?v=9LWsWNlkZLk.

7 radiosputnik.ria.ru/20190405/1552416333.html.

8 apostrophe.ua/news/politics/2019-05-16/stalo-izves….

9 www.rosbalt.ru/world/2019/04/18/1776742.html.