Ühe ajastu lõpu algus – ränne on muutumas väljavalitute privileegiks

2020. aastal vallandus maailmas reisimise ja rände valdkonnas enneolematu kriis. Pea kõik riigid sulgesid mullu kevadel bioturvalisuse kaalutlusel piirid ning senini kehtivad mitmed piirangud piiriülesele liikumisele. Globaalne lennuliiklus varises kokku, lennureisijate koguarv langes ligi 60 protsenti – enneolematu krahh lennundusajaloos¹.

Seetõttu ei tule üllatusena, et 2020. aastal jäi rahvusvaheliste rändajate koguarvu kasv ligi kahe miljoni isiku võrra oodatust madalamaks²

Ainult koorekihile

Üleilmne COVID-19 kriis saabus ajal, mil rahvusvaheline ränne oli aastakümneid kasvanud ja jõudnud ajaloolisesse kõrgpunkti – seda nii koguarvude kui ka sellest mõjutatud inimhulkade ja rändevormide poolest.

ÜRO hinnangul oli 2019. aastaks maailmas 272 miljonit rahvusvahelist migranti ehk ligi 3,2 korda rohkem võrreldes 1970. aastaga, mil nende koguarv maailmas ulatus 84,5 miljonini³. Praegu elab ainuüksi Aasias sünniriigist erinevas riigis 83,5 miljonit inimest, Euroopas küündib nende arv 82,3 miljonini. Seejuures on paljud isikute vaba liikumise privileege kasutavad hoopis Euroopa Liidu kodanikud ja nende pereliikmed.

Hüppelise kasvu taga olid eelkõige rändevoogude mitmekesistumine. Ajalooliselt on rahvusvaheline ränne olnud pigem nn koorekihi privileeg – isegi itaallased ja iirlased, kes põgenesid 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses vaesuse eest Ameerika Ühendriikidesse, olid ookeani ületust lubada saanud töölisklasside ja talupoegade eliit.

Arenguabi ringkondades räägiti aina enam, et rahvusvaheline ränne võiks kujuneda võrdsustavaks jõuks ning kuidas inimeste valikud elus ei sõltu enam ainult sellest, kuhu nad on sündinud ehk nn sünniõnnetusest, vaid nende tegelikest võimetest ja töökusest. COVID-19 kriis võis sellele võimaluste ühtlustumisele aga panna punkti juba enne, kui see päriselt alata sai.

Tänu üldisele jõukuse kasvule, transpordi- ja kommunikatsioonivõimaluste laienemisele ja odavnemisele, muutus 20. sajandi teises pooles rahvusvaheline ränne võimalikuks tunduvalt suuremale osale maailma elanikkonnast. See lõi tingimused nn rändeajastuks⁴.

Need arengud tõid kaasa ka rändevoogude pideva mitmekesistumise ja demokratiseerumise, nii oli rändajate hulgas üha enam naisi ning erinevast rahvusest, vanusest ja sotsiaalmajandusliku taustaga inimesi. Arenguabi ringkondades räägiti aina enam, et rahvusvaheline ränne võiks kujuneda võrdsustavaks jõuks ning kuidas inimeste valikud elus ei sõltu enam ainult sellest, kuhu nad on sündinud ehk nn sünniõnnetusest, vaid nende tegelikest võimetest ja töökusest. COVID-19 kriis võis sellele võimaluste ühtlustumisele aga panna punkti juba enne, kui see päriselt alata sai.

Pandeemia pikaajalised mõjud

Euroopa rändevõrgustik (EMN) kaardistas mullu koos Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooniga (OECD) pandeemia mõjusid ELi ja OECD riikides ning tõdes samuti, et rändemaastikul levivad laialdaselt erinevad piirangud⁵, millel võib olla olulisi pikaajalisi tagajärgi.

Paljud arenenud riigid töötavad välja kohustuslikke vaktsineerimispasse ning arendama on hakatud uusi teabevahetussüsteeme, kuhu reisijad peaksid hakkama sisestama andmeid oma viimase 14 päeva reiside ja tervise kohta. Samuti on riigid koostanud madala ja kõrgema bioturvalisuse riskiga riikide nimekirju, mille alusel on võimaldatud või piiratud piiriületusi ning loonud nn reisimulle ja -koridore⁶. Ilmselt jäävad mitmed bioturvalisuse nimel tehtud arendused n-ö ennetuseks paika ka pärast praegust pandeemiat.

Kuigi lennu- ja reisifirmade eripakkumisi vaadates võib see ununeda, siis reisimine on lühikese ajaga muutunud tunduvalt kallimaks. Seda osaliselt odavlendude vähenemise, kuid eelkõige piirangutega kaasnevate lisakulude tõttu.

Otseste ja nähtavate piirangute kõrval ei tasu aga unustada ka pandeemia tõttu võimendunud kaudseid rahvusvahelist liikumist piiravaid tegureid. Kuigi lennu- ja reisifirmade eripakkumisi vaadates võib see ununeda, siis reisimine on lühikese ajaga muutunud tunduvalt kallimaks. Seda osaliselt odavlendude vähenemise, kuid eelkõige piirangutega kaasnevate lisakulude tõttu. Näiteks reisimiseks nõutavate PCR testide hinnaklass jääb Eestis praegu 50-80 euro ringi.

Osa riike on aga kehtestanud n-ö punase nimekirja riikide reisijatele kohustusliku eneseisolatsiooni nn karantiinihotellides, mille eest tuleb reisijatel endil tasuda kõrget hinda. Näiteks Suurbritannias tuleb kõrgete epidemioloogiliste näitajatega või uute viirustüvedega riikidest saabunud reisijatel välja käia ühe inimese majutuse eest karantiinihotellis 1750 naela ehk umbes 2025 eurot⁷.

Seejuures kuuluvad Briti punasesse nimekirja eelkõige madalama arengutasemega ja vaesemad riigid ning paljud neist on ajalooliselt olnud olulised lähteriigid Suurbritannia rändele: India, Bangladesh, Pakistan, Keenia ja paljud teised Aafrika riigid⁸. Kuna valdavale enamusele nende riikide kodanikest käib taoline rahaline kohustus üle jõu, siis saavad ainult kõige jõukamad nn punaste riikide kodanikud Suurbritanniasse reisida. Kui võtta arvesse ka arenenud riikide konkurents vaktsiinide varumisel, piiratud tarne arengumaadesse ja laialdased plaanid võtta kasutusele vaktsiinipassid, siis võib rahvusvaheline liikumine rände ühtlustumise asemel muutuda taas väljavalitute privileegiks.

Õpi- ja talendirände eelistamine

Seda trendi võimendavad veelgi juba enne pandeemiat paari kümnendi jooksul vastu võetud rändepoliitikad⁹, eelkõige õpi- ja talendirände eelistamine ning parimate ja säravamate meelitamine, mida nüüdseks teevad pea kõik ELi riigid¹⁰. Kuid see ei piirdu ainult Euroopa ja Põhja-Ameerikaga, vaid on laienenud mitmetele varasemalt konservatiivse rändepoliitikaga Aasia riikidele (sealhulgas Jaapan, Lõuna-Korea ja Hiina) ning Aafrikasse (näiteks Lõuna-Aafrika Vabariik, Rwanda ja Keenia). Ainuüksi Jaapan loodab talendirännet soodustades ja oskustöötajate saabumist lihtsustades riiki meelitada enam kui 300 000 inimest järgneva viie aasta jooksul¹¹.

Probleemiks on aga see, et talendipoliitika varjus on hakatud teisi seaduslikke rändekanaleid – näiteks lihttööjõu- ja pereränne – piirama, sulgema või muutma ajutisteks ringrändeskeemideks.

Need arengud ei pruugi iseenesest probleemsed olla ning võivad isegi vajalikuks osutuda, sest mitmes arenenud riigis on süvenenud oskustööjõu puudus, mida lühiajaliselt saab lahendada ainult haritud töötajate rändega¹².

Probleemiks on aga see, et talendipoliitika varjus on hakatud teisi seaduslikke rändekanaleid – näiteks lihttööjõu- ja pereränne – piirama, sulgema või muutma ajutisteks ringrändeskeemideks, kus välismaalasi lubatakse riiki lühiajaliselt kindlalt määratletud tegevusteks. COVID-19 majanduslikud mõjud, sealhulgas suure lihttööliste arvuga sektorite nagu turism ja toitlustus kahanemine, langetavad samuti välistööjõu nõudlust, mis omakorda võib viia rändekanalite vähenemiseni.

Mis silmist, see meelest

Rahvusvahelises kaitses mõjutab lähiaastatel Euroopasse jõudvate pagulaste arvu ja profiili aga rändehalduse aina laialdasem EList välja viimine.

Sarnaselt muu rände kasvule on viimastel kümnenditel kasvanud ka rahvusvaheliste ja riigisiseste põgenike arv. Erinevalt teistest rändevoogudest, mis on COVID-19 pandeemia ja piirangute tõttu kahanenud, ei näidanud põgenike arvu kasv ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti (UNHCR) andmetel aeglustumise märke¹³. ÜRO andmetel on põgenike arv maailmas ületanud juba 80 miljoni piiri.

Vaatamata sellele võis mullu näha olulist langust rahvusvahelise kaitse taotluste arvus, aga ka kaitse andmiste protsendis, seda eriti Euroopas. Rahvusvahelise kaitse taotluste koguarv ELis langes eelmisel aastal ligi 33 protsenti, seejuures 2020. aasta märtsis ja aprillis langes taotluste koguarv lausa 87 protsenti võrreldes eelneva kahe kuuga¹⁴.

Languse põhjusi (vt joonist) võib otsida 2015. ja 2016. aasta rändekriisile järgnenud poliitikast, mille tulemusena ei jõua paljud põgenikud enam ELi riikidesse taotlust esitama. Ebaseaduslike piiriületuste tõkestamiseks on Euroopa Komisjon viimastel aastatel olulisel määral investeerinud ELi naabruspoliitikasse ehk koostöösse riikidega, kes võiksid toimida n-ö puhvertsoonina ning hoida põgenikud enda territooriumil ja peatada ELi välispiiri ületused.

Näiteks on Itaalia ja Liibüa sõlminud leppe, mis pakub Liibüale ELi tuge rannavalve mehitamisel ja inimkaubitsejate vastu võitlemisel. Hispaania ja Maroko tugevdasid koostööd võitluses ebaseadusliku sisserände ja inimkaubitsemisega ning ELi panus sellesse , et kaasajastada rannapatrulli varustust, oli 140 miljonit eurot.

Euroopa Liidu ja Türgi rändelepe

Taolise nn mis silmist, see meelest lähenemise lipulaevaks on laialdast tähelepanu pälvinud 2016. aastal jõustunud ELi-Türgi rändelepe. Kui mitmetel ELi riikidel, sealhulgas Saksamaal, Hollandil, Itaalial ja Hispaanial, on ka eelnevatel aegadel olnud Türgiga omavahelisi rändeleppeid, siis 2016. aasta ELi-Türgi lepe oli midagi hoopis teisest puust.

Kui varasema ELi naabruspoliitika mitteametlik põhimõte “rohkema eest rohkem” oli harva midagi enamat kui pelgalt sõnakõlks, siis EL-Türgi leppes nähti otsest kasu mõlemale poolele.

Ühelt poolt EL, kes soovis takistada sadade tuhandete uute inimeste rännet Euroopasse (rändekriisi ajal saabus ELi ligi 2,5 miljonit inimest, kelle staatuse ja ELi riikide vahel jagamisega tegeleti aastaid) ning teisalt Türgi, kes nägi võimalust täita ammune ambitsioon – saada oma kodanikele ELi sisenemiseks viisavabadus, taasavada kõnelused ELiga liitumiseks ning saada oluline rahaline tugi, kuus miljardit eurot, et parandada juba riigis viibivate põgenike olukorda.

Leppe keskmes oli nn 1:1 skeem, mille alusel võtab Türgi tagasi kaitset mittevajava ebaseadusliku piiriületaja Euroopast (Kreekast) ja EL võtab vastu kaitse vajadusega süürlase Türgist¹⁵.

Türgi nägi võimalust täita ammune ambitsioon – saada oma kodanikele ELi sisenemiseks viisavabadus, taasavada kõnelused ELiga liitumiseks ning saada oluline rahaline tugi, kuus miljardit eurot, et parandada juba riigis viibivate põgenike olukorda.

Kuigi paljud leppes võetud lubadused on jäänud täitmata mõlemal poolel ning Türgi kasutab seda strateegilise hoovana, et vajadusel ähvardada piiride taasavamisega⁶, on EL saatnud tugeva signaali, et soovib rändeleppe jätkumist. Aprillis ELi-Türgi rändeleppe viiendal aastapäeval Ankarat külastanud ELi juhid lubasid tagada rahastuse seniks, kuni Türgi b jätkab rände tõkestamist Euroopasse.

“Selle [rändeleppe] rahastamine on investeering meie ühisesse stabiilsusesse,” ütles Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen, “Ja see ei puuduta ainult Türgit, vaid kehtib ka teistele, suurt pagulaste arvu vastuvõtvatele riikidele nagu Liibanon või Jordaania.”¹⁶

Nii näiteks plaanitakse ELi usaldusfondi kaudu toetada enam kui miljoni Süüria põgenikku vastu võtnud Liibanoni miljardi euroga. Üle 600 000 süürlase ja 2,1 miljoni palestiinlasega Jordaaniat ootab 560 miljonit eurot. Türgile, kes on ajutiselt koduks suurimale arvule põgenikele maailmas, sealhulgas 3,7 miljonile Süüria pagulasele, lubati eraldada täiendavalt 500 miljonit eurot⁶.

Inimesed lõksus

Varjupaiga- ja rändehalduse viimine EList välja on võrreldes partneritega toonud ELile ebaproportsionaalset kasu¹⁷, mistõttu on mõistetav, et sellega soovitakse jätkata. Samas võib see tahtmatult hoopis süvendada ebavõrdsust ja kannatusi ning probleemi leevendamise asemel põhjustada uusi kriise. Seda eriti pandeemia ajal, mil paljud põgenikud on mitmetes ELi partnerriikides lõksus ning nende tervis on ohus. Selline sundseis põgenike laagrites ja ajutine limbo võib viia plahvatusohtlike olukordadeni nagu eelmisel sügisel Kreekas Lesbose saarel aset leidnud Moria põgenike laagri põleng.

Selleks, et toetada partnereid COVID-19 negatiivsete mõjudega toimetulekul ning leevendada suurest põgenike arvust tulenevat täiendavat koormust, loodab EL probleemi lahendada täiendavate majanduslike stiimulitega. Näiteks plaanib EL Türgi leppega motiveerida pagulastele töökohtade loomist Türgis. Selleks langetataks näiteks Türgi põllumajandustoodetele eksporditariife, kui Türgi võimaldab Süüria pagulastel töötada põllumajanduses¹⁸.

Lootus uuele algusele

Kõiki probleeme aga ei saa lahendada rahaga, põgenikele on vaja pakkuda lootust elule ka väljaspool laagreid. Varasemalt on lootust pakkunud erinevad ümberasustamise lubadused. Maailmas on praegu 1,44 miljonit inimest, kel on õigus ümberasustamisele, kuid mullu asustati maailmas ümber 65 protsenti vähem pagulasi kui aasta varem ehk vaid 22 770 inimest, enim Ameerika Ühendriikidesse (6740)¹⁹.

Pandeemia tõttu on aga ümberasustamise programmid kõikjal maailmas kokku kuivanud nii uute piirangute kui ka siseriiklike probleemide tõttu, mis muutsid pagulaste probleemi nähtamatuks, tavainimesele kaugemaks ja vähendasid poliitilist tahet teemaga tegeleda.

Pandeemia tõttu on aga ümberasustamise programmid kõikjal maailmas kokku kuivanud nii uute piirangute kui ka siseriiklike probleemide tõttu.

Probleemi eiramine ei muuda seda aga olematuks. Kui vaadata ainuüksi Lähis-Ida suunas, siis väljarändesurve Süüriast püsib ning seda süvendas 2019. aastal veelgi USA otsus tuua oma sõdurid ära riigi põhjaosast. USA plaanitud lahkumine Afganistanist võib tuua kaasa uue ebastabiilsuse tõusu. Ohumärke paistab ka kokkuvarisemise äärel olevast Liibanonist, mida räsib nii majanduskriis, COVID-19 pandeemia kui ka pitser 2020. aasta suvel Beiruti sadamas kärgatanud plahvatusest, mis jättis sajad tuhanded inimesed koduta ja hävitas riigi ühe olulisema sadama.

Nii et on ainult aja küsimus, millal rahaülekanded Türgile ja teistele piirkonna partneritele pole enam piisavad, et peatada lootusetus olukorras inimtulva teel Euroopasse.

Quo vadis?

Viimastel kümnenditel kasvutrendi näidanud rahvusvahelisele reisimisele ja rändele tõi eelmise aasta kevad ja globaalne pandeemia esmapilgul kiire lõpu. Ilmselt rändemahud tasapisi taastuvad, kuid rändegrupid, kes jõuavad Euroopasse võivad oluliselt erineda pandeemia-eelsetest rändevoogudest.

Tingimused selleks, et seaduslikke kanaleid pidi jõuaksid üle EL välispiiri ennekõike eelistatud töörände grupid, olid loodud juba varem, kuid pandeemia võimendas neid ning lõi uusi takistusi paljude eri rändegruppide rahvusvahelisele liikumisele. Kui varasemat rändeajastut on iseloomustanud lisaks kogumahtude kasvule ka rände mitmekesistumine ja demokratiseerumine, siis nüüd on ränne muutumas pigem väljavalitute privileegiks ning ülejäänud rännet piiratakse või juhitakse EList eemale.

Inimeste rännet saab peatada tehislikult ainult teatud ajaks, kuid ühel hetkel võib surve muutuda liiga paindumatuks.

Reaalsuseks on saamas sotsioloog Zygmunt Baumani ettekuulutus, et ränne võib muutuda 21. sajandi üheks olulisimaks sotsiaalse staatuse näitajaks. Bauman jagab rändajad vagabundideks ja turistideks. Kui turistid otsustavad ise kuhu ja millal lähevad, siis vagabundid sõltuvad liikumises (või paigalseisus) välistest teguritest ja teiste armust²⁰.

Selline areng on murettekitav, sest süvendab maailmas ebavõrdsust ning külvab seemneid reguleerimata rändevoogude ja uute rändekriiside tekkeks. Sellega tuleks tegeleda, isegi kui endal on praegu teised mured, sest inimeste rännet saab peatada tehislikult ainult teatud ajaks, kuid ühel hetkel võib surve muutuda liiga paindumatuks.