Türgi: probleemi partner?
Kreeka Euroopa ja välispoliitika sihtasutus, 2021
Kreeka hinnangul ei ole Euroopa Liit 2021. aastal põgeniketulvaks paremini valmis kui 2015. aastal. ELi ja Türgi rändelepe küll peab veel, kuid Türgi kui partner triivib aina enam läänest eemale.
Seotud artiklid
Ameerikate tants vägivalla ja austuse vahel
Ladina-Ameerika rahvusvaheliste suhete pikaajalisele vaatlejale ei olnud USA sissetung Venezuelasse alanud aasta hakul mingi üllatus. Pigem näib see järjekordse episoodina mustris, mida piirkonnas tuntakse liigagi hästi: Washingtoni jõupoliitika, mis taandub ja siis taas esile tõuseb, sõltuvalt administratsioonist ja hetkeolukorra kalkulatsioonidest. Kui 20. sajandi lõpukümnendil, Francis Fukuyama “ajaloo lõpu” meeleolus võis hetkeks tunduda, et sedalaadi sekkumiste ajastu taandub ajalooarhiivi, siis 2026. aastaks on see lootus juba ammu asendunud kainema arusaamaga: suurriikide konkurents ja ressursside krabamise loogika on jõuliselt alles ning leidnud uued vormid ja õigustused.
Eesti peab muutuma õhuruumist õhujõuks
Euroopa julgeolekukeskkond on kardinaalses muutumises. Eeldused, millele on rajatud meie senine riigikaitse loogika, enam ei kehti. Ameerika Ühendriikide strateegilise fookuse nihkumine, Venemaa sõjakogemus Ukrainas ja NATO sisemise töökorralduse muutumine sunnivad Eestit vaatama kainelt otsa paljudele küsimustele. Üks kriitilisemaid, mille esitamist on peaaegu alati välditud, on see: mis juhtub, kui USA otsustab Euroopas õhusõda mitte juhtida ega sellesse otse panustada?
Mida on teha Euroopa eriesindajal kõnelusteks Venemaaga?
Samal ajal, kui Abu Dhabis peeti Venemaa, Ukraina ja USA vahel järjekordne rahukõneluste voor, vaieldi Euroopas selle üle, kas neile kõnelustele tuleks erisaadik määrata. Poliitikud üksikutes riikides ei suutnud Euroopa avalikkuse ees leida üksmeelt ei selles, kas säärast saadikut on üldse vaja, ega selles, kas tema nimetamiseks on hetk õige. Euroopa väitlusest ei paistnud realistlikku arusaama ei eriesindaja võimeist ega eesmärkidest, mille poole ta peaks pürgima.
Venemaa desinformatsioon Eestis veenmisest hirmu külvamiseni
Desinformatsioon on üks Venemaa Lääne-suunalise välispoliitika keskseid tööriistu. Kui varem oli selle peaeesmärgiks rohkem veenmine, siis nüüd on selleks kujunenud sihtriikides ühiskonna lõhestamine ja kaose tekitamine. Väärinfo tõkestamisel ei piisa vaid meediapädevuse suurendamisest, vaid tuleb eeskätt investeerida sotsiaalmajanduslike probleemide lahendamisse.
Venezuela tee Lõuna-Ameerika herilasepesaks
Venezuela suhted naabritega on kujunenud pikaajalise geopoliitilise rivaalitsemise, piiritülide ja vastastikuse sõltuvuse kaudu, kus Brasiilia, Colombia, Guyana ning Trinidad ja Tobago on igaüks täitnud isesugust rolli nii kriiside kui integratsioonikatsete ajal.
Gröönimaa endale krahmamine. Mõju NATO-le ja EL-ile
2019. aastast saadik on Donald Trump järjekindlalt andnud teada, et tahab Gröönimaad endale. On kaheldav, kas tema kui kinnisvaramagnaadi vaistlik tung seda territooriumi omandada langeb kokku USA riiklike huvidega. Mõnede tema enda vabariiklikusse parteisse kuuluvate mõjukate senaatorite sõnul ei ole sellel strateegilises plaanis lihtsalt mingit mõtet.
Maduro vahistamise järellainetused Ladina-Ameerikas
Nicolás Maduro kinnipidamine Caracases oli USA jõudemonstratsioon kogu Ladina-Ameerikale. President Donald Trump näitas sellega praktikas, mida eelmise aasta lõpus avaldatud uues riiklikus julgeolekustrateegias tähendab Trumpi lisandus Monroe doktriinile: Washington on valmis oma strateegiliste huvide nimel naaberriikides sekkuma. Venezuelas ollakse küll õnnelikud, kuid kardetakse tähistada. Kas Maduro pärast praegu valamata jäänud pisarad võivad vallanduda hiljem?
Prantsusmaa kammitsetud meelemuutus
18.–19. detsembril suurt tähelepanu pälvinud Euroopa Ülemkogu eel toimus Brüsselis päev varem veel üks rahvusvaheline kohtumine: valitsusjuhid EL-27 ja kuuest Lääne-Balkani riigist, kes, rohkem või vähem püüdlikult, taotlevad järgmisteks liikmesriikideks saamist – Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Kosovo, Montenegro, Põhja-Makedoonia ja Serbia.
Enesepete või ettevalmistused? Saksamaa uus väeteenistus
Saksamaa on võtnud kohustuse teha Bundeswehr Euroopa suurimaks tavaväeks. Sel otstarbel võttis Bundestag vastu seaduse uue kaitseteenistusmudeli kohta, mis juba äratab rahulolematust. Mida toob see kaasa Saksamaa noorsoole?
Kuidas USA riiklikku julgeolekustrateegiat Euroopas võtta
Uuest USA riiklikust julgeolekustrateegiast loeb, et Washingtoni hoiak Euroopa suhtes on oluliselt teistsugune. Ehkki Atlandi-üleste sidemete tähtsus leiab taas kinnitust, seatakse Venemaa uude valgusse, Euroopast oodatakse iseseisvat toimetulekut veelgi varem ning Ukraina tulevikku käsitletakse keset USA eestvõttel toimuvat diplomaatilist tegevust. Rinderiikidele on asi selge: Atlandi-üleses suhtes on Euroopa sattunud etappi, kus loidust enam ei sallita: meie maailmajao turvalisus sõltub Ameerika asemel pigem siinsest suutlikkusest vastast heidutada, investeeringuid teha ning piirkondlikule stabiilsusele poliitilisi eeldusi luua.
Koloniaalminevik varjutab kuuendat aastat Hispaania-Mehhiko suhteid
Mehhiko Ühendriikide valitsuse kodulehel on endiselt üleval kiri märtsist 2019, mille toonane president Andrés Manuel López Obrador (tuntud kui AMLO) läkitas Hispaania kuningas Felipe VI-le, pälvimata vastust. Kirjas palub saatja kogu austuse juures, et Hispaania riik tunnistaks ametlikult koloniseerimisega tekitatud kahju Mehhiko alade põlisrahvastele, nii nagu Mehhiko riik tunnistab ja kahetseb nende rahvaste hilisemat diskrimineerimist.
Eesti pehme jõud – mõju või mulje?
Brand Finance’i 2025. aasta uuringu järgi on Eesti rahvusvahelises pehme jõu pingereas 65. kohal, kuid tuntuses alles 128. positsioonil. See tähendab, et meid hinnatakse kõrgelt nende seas, kes Eestit juba tunnevad, kuid suur osa maailmast ei tea meist endiselt midagi. See lõhe maine ja nähtavuse vahel on väikeriikide pehme jõu tuumküsimus: kas me tegelikult mõjutame maailma või lihtsalt usume, et teeme seda?
Vene-Ukraina sõja õppetunnid Mustal merel
Täiemahuline sõda Ukrainas kestab juba neljandat aastat ja kuigi Lääne ühiskondades on täheldada teatavat “sõja(teadete) väsimust“, püüab vähemalt Eesti avalikkus truult sündmustega kursis olla. Eesti riigikaitse paradigma on aga kontinentaalne ja nii on enamus teateid sõjategevusest rindeuudised – Venemaa võttis ära X küla, Ukraina vallutas tagasi Y ruutmeetrit territooriumi, droonid tabasid Z linna jne. Kajastamist leiavad ka uudsed sõjapidamise vahendid ning diplomaatilised ja poliitilised katsed sõda lõpetada või vastuoksa, pikendada.
Sellest, miks Venemaa poolt sõtta kistud ukrainlaste sõnumeid kuulda võetakse
Ukraina sõnumid kõnetavad publikut, kelle väärtuste, tõekspidamiste ja ajaloolise kogemusega need sobivad. Veenvus ei tulene üksnes president Zelenskõi suhtlusoskusest, sotsiaalmeedia valdamisest ja emotsionaalsest köitvusest, vaid ka põhimõtetest – õiglusest, suveräänsusest ja õigusriigist –, millel sõnumid rajanevad. Need liberaaldemokraatlikud väärtused annavadki olemuse sellele, mida me kaitsta tahame.
Läänemeri rahu ja sõja vahel
2023. aasta lõpus alanud vahejuhtumite reas lõhkusid kaubalaevad ohtralt Läänemere põhjas asuvaid torujuhtmeid ja kaableid. Heites kõrvale oma senise vaatenurga, et hübriidohtudele reageerimise eest vastutavad peamiselt sihtriigid, alustas NATO sõjalisi tegevusi, mille käigus paigutati piirkonda liitlasvägede laevu ja lennukeid edasiste rünnakute ärahoidmiseks ja tõrjumiseks. Need sündmused tõid esile nii Läänemere maade vajaduse tagada ohutu merekeskkond kui ka nende praegused puudujäägid ses valdkonnas.
USA-India ja Venemaa-Aserbaidžaani suhete külmenemine – võimalus Euroopa Liidu jaoks?
Viimased aastad on toonud maailmale kamaluga konflikte – alustades Vene-Ukraina täiemahulisest sõjast ning lõpetades USA ja EL-i vahelise majandus-diplomaatilise kismaga. Maailmas pole ühtegi riiki, kes poleks ühel või teisel viisil nende vastasseisude negatiivset mõju tundnud, kuid säärased ajalooetapid toovad reeglina peale kannatuste kaasa ka unikaalseid võimalusi. Eriti muidugi nende jaoks, kes on valmis neist kinni haarama.