Türgi: probleemi partner?
Kreeka Euroopa ja välispoliitika sihtasutus, 2021
Kreeka hinnangul ei ole Euroopa Liit 2021. aastal põgeniketulvaks paremini valmis kui 2015. aastal. ELi ja Türgi rändelepe küll peab veel, kuid Türgi kui partner triivib aina enam läänest eemale.
Seotud artiklid
Sisenemis- ja väljumisstrateegiad
Mille põhjal peaks Eesti otsustama, millisel sõjalisel välismissioonil osaleda? Millised peaksid olema asjaolud, mis sunnivad missiooni lõpetama ja koju tulema?
Loojangu lapsed
Euroopat ootab ees ebastabiilsuse ajastu. Vaja on otsustavat tegutsemist.
Euroopa suur strateegia ja Pax Americana lõpp
President Toomas Hendrik Ilvese kõne Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse 20. sünnipäevaüritusel 7. aprill 2026.
Gröönimaa – moodsaks ühiskonnaks karmi kliima kiuste
Kui Haagi rahvusvaheline kohus ei oleks 1933. aastal otsustanud, et terve Gröönimaa on Taani koloonia, oleks saar suure tõenäosusega läinud mõne teise riigi, ilmselt USA, alluvusse (lähtudes Monroe doktriinist) ning inuittide saatus rahvana oleks olnud teine.
Eesti ja Donbassi stsenaarium: eksitav analoogia
Pärast 2022. aasta sissetungi Ukrainasse on perioodiliselt välja ilmunud spekulatsioonid, mis vihjavad, et Eesti võib olla Venemaa agressiooni järgmine sihtmärk. Viimase laine läitis provokatiivse Telegrami kanali esiletõus ja võimendas paanikat külvav meediakajastus. Ukraina blogijad on isegi väitnud, et Vladimir Putin võib üritada Eestis korrata Donbassi stsenaariumi, hõivates territooriumi väärate ettekäänete alusel.
Washingtoni ja Pekingi vahelisest võidurelvastumisest tehisaru vallas
Veebruari alguses toimus Hispaanias kolmas REAIM (Responsible AI in Military Domain) foorum, mille lõppdeklaratsioon käsitleb tehisaru kasutamist sõjapidamises, sisaldades punkte nii inimese vastutusest tehisaru lahendustel põhinevate relvasüsteemide suhtes kui ka käsuahelatest ja relvasüsteemide kasutajate väljaõppest. Kaheksakümne viiest foorumil osalenud riigist allkirjastas deklaratsiooni siiski vaid kolmkümmend viis riiki, nende hulgas näiteks Ukraina, Prantsusmaa, Saksamaa, Kanada ja Suurbritannia. Kaks maailma suurima sõjalise võimekusega riiki, Ameerika Ühendriigid ja Hiina, jätsid deklaratsioonile enda allkirja panemata.
USA-Iraani sõja võidud ja kaotused
Kahe nädala pikkune relvarahu Iraani ja USA (Iisrael on hetkel USA käsutäitja) vahel ei tähenda konflikti lõppu, vaid pigem ajutist pausi sügavamate strateegiliste vastuolude keskel. Ajastule kohaselt on kõik relvarahu puudutav siiani ainult sotsiaalmeedia postitustes. Kuigi otsene sõjaline eskalatsioon on peatunud, viitavad mitmed tegurid, alates Iraani sisepoliitikast kuni regionaalse jõutasakaalu muutumiseni, et tegemist on ebastabiilse ja potentsiaalselt lühiajalise lahendusega. Konflikti käik ja selle tulemused toovad esile nii Ameerika strateegilised valearvestused kui ka Iraani süsteemi ootamatu vastupidavuse.
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse loomislugu
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) loomise lugu algab mitte 2006. aastal, kui keskus ametlikult asutati, vaid juba 1990ndate lõpus, kui Eesti tegi esimesi samme NATO suunas. Toonane kaitseminister Jüri Luik oli 1996.–1999. aastatel olnud Eesti saadik NATO juures Brüsselis ning puutus seal tihedalt kokku ka USA mõttekodadega nagu Carnegie ja Brookings. Sellest kogemusest kasvas välja arusaamine, et iseseisev mõttekoda aitab pakkuda kõrvalvaadet välis- ja julgeolekupoliitika kujundamiseks ning teha uuringuid ja analüüse, mille jaoks poliitikutel, ametnikel ja diplomaatidel pole lihtsalt mahti.
USA võbelev operatsioon Iraanis
Selles sõjas on USA ja Iraani positsioonid teineteisest valgusaastate kaugusel. Washington nõuab Iraani tuumavõimekuse täielikku lõpetamist ja režiimi regionaalse mõju piiramist, samal ajal kui Teheran nõuab vastutasuks julgeolekugarantiisid, sanktsioonide tühistamist ja Lähis-Idas USA sõjalise kohaloleku vähendamist. Tegemist ei ole läbirääkimispositsioonidega, vaid maksimaalsete eesmärkidega, mis välistavad kiire kompromissi. See tähendab, et sõjaline surve jääb lähiajal peamiseks tööriistaks.
Iraani konflikt võib venida väga pikaks
Hetkeolukord Hormuzi väina ümber peegeldab ühtaegu nii Donald Trumpi administratsiooni strateegilist ebakindlust kui ka Iraani kasvavat enesekindlust. Kui Washington kuulutaks praegu välja poliitilise võidu ja taanduks sisuliselt konfliktist, siis selline samm ei stabiliseeriks olukorda, vaid nõrgestaks USA tulevast heidutusvõimet ning annaks Iraanile võimaluse põlistada kontroll ühe maailma olulisima meresõlme üle. Arvestades väina keskset rolli globaalses energiakaubanduses, tähendaks see mitte ainult regionaalset, vaid ka laiemat strateegilist nihet.
USA sekkumise piirid: miks Venezuela ei allu kiiretele lahendustele
President Donald Trump tegi pärast Venezuela president Nicolás Maduro kinnivõtmist avalduse, et ta “juhib Venezuelat seni, kuni vaja“. Selle sõnumi põhjal hakati kohe spekuleerima, et USA sekkub kiiresti riigi ümberkorraldamisse või hakkab tegema koostööd opositsiooniga. Trumpi avaldus aga jäi poliitiliseks žestiks. Ükski USA valitsuse tegevus ei ole seni osutanud katsele Venezuelas süsteemi ümber kujundada või opositsiooni mõju kasvatada. Selle asemel valis Trump partneriks Delcy Rodríguezi, kes esindab olemasolevat võimuladvikut ja on selles äärmiselt mõjukas.
Vaimne tervis kui soomusrüü kognitiivses sõjas
Venemaa ei sõdi Ukrainaga ainult rakettide ja suurtükkidega, vaid ründab teda ka kognitiivses ja psühholoogilises sfääris, kus saab hirmu, kurnatust ja ühiskonna killustatust teadlikult relvana kasutada. Sellises olukorras ei kujuta vaimse tervise ja psühhosotsiaalne tugi endast humanitaarvaldkonna teisejärgulisi mureküsimusi, vaid keskseid elemente, millest sõltuvad riigi kerksus, tsiviilkaitse ja pikas perspektiivis taastumine.
Ameerikate tants vägivalla ja austuse vahel
Ladina-Ameerika rahvusvaheliste suhete pikaajalisele vaatlejale ei olnud USA sissetung Venezuelasse alanud aasta hakul mingi üllatus. Pigem näib see järjekordse episoodina mustris, mida piirkonnas tuntakse liigagi hästi: Washingtoni jõupoliitika, mis taandub ja siis taas esile tõuseb, sõltuvalt administratsioonist ja hetkeolukorra kalkulatsioonidest. Kui 20. sajandi lõpukümnendil, Francis Fukuyama “ajaloo lõpu” meeleolus võis hetkeks tunduda, et sedalaadi sekkumiste ajastu taandub ajalooarhiivi, siis 2026. aastaks on see lootus juba ammu asendunud kainema arusaamaga: suurriikide konkurents ja ressursside krabamise loogika on jõuliselt alles ning leidnud uued vormid ja õigustused.
Eesti peab muutuma õhuruumist õhujõuks
Euroopa julgeolekukeskkond on kardinaalses muutumises. Eeldused, millele on rajatud meie senine riigikaitse loogika, enam ei kehti. Ameerika Ühendriikide strateegilise fookuse nihkumine, Venemaa sõjakogemus Ukrainas ja NATO sisemise töökorralduse muutumine sunnivad Eestit vaatama kainelt otsa paljudele küsimustele. Üks kriitilisemaid, mille esitamist on peaaegu alati välditud, on see: mis juhtub, kui USA otsustab Euroopas õhusõda mitte juhtida ega sellesse otse panustada?
Mida on teha Euroopa eriesindajal kõnelusteks Venemaaga?
Samal ajal, kui Abu Dhabis peeti Venemaa, Ukraina ja USA vahel järjekordne rahukõneluste voor, vaieldi Euroopas selle üle, kas neile kõnelustele tuleks erisaadik määrata. Poliitikud üksikutes riikides ei suutnud Euroopa avalikkuse ees leida üksmeelt ei selles, kas säärast saadikut on üldse vaja, ega selles, kas tema nimetamiseks on hetk õige. Euroopa väitlusest ei paistnud realistlikku arusaama ei eriesindaja võimeist ega eesmärkidest, mille poole ta peaks pürgima.
Venemaa desinformatsioon Eestis veenmisest hirmu külvamiseni
Desinformatsioon on üks Venemaa Lääne-suunalise välispoliitika keskseid tööriistu. Kui varem oli selle peaeesmärgiks rohkem veenmine, siis nüüd on selleks kujunenud sihtriikides ühiskonna lõhestamine ja kaose tekitamine. Väärinfo tõkestamisel ei piisa vaid meediapädevuse suurendamisest, vaid tuleb eeskätt investeerida sotsiaalmajanduslike probleemide lahendamisse.