juuli 28, 2008

Tulevik?

Oma riigi tutvustamine maailma mõjukeskustes on asi, mida tuleb teha iga päev, sest see on väikeriigi ellujäämise küsimus. Keda ei teata, seda pole olemas.

Oma riigi tutvustamine maailma mõjukeskustes on asi, mida tuleb teha iga päev, sest see on väikeriigi ellujäämise küsimus. Keda ei teata, seda pole olemas.


Max Jakobson. Tulevaisuus? Helsinki, Otava, 2005. 250 lk.
Kui 20. sajandi eelviimasel aastal pidas üks eesti toimetaja vastilmunud Max Jakobsoni “XX sajandi lõpparve” esimest osa liiga Soome-keskseks, et seda eesti keelde tõlkida, siis täna, pärast “Talvesõja diplomaatia” avaldamist eesti keeles tunamullu ja “XX sajandi lõpparve” eestinduse ilmumist möödunud aastal, ei vaja Soome välispoliitika grand old man Diplomaatia lugejale enam tutvustamist. Seetõttu esitan vaid autori lühibiograafia. Jakobson on sündinud 1923. aastal Viiburi juudi advokaadi ja soomlanna perekonnas. Ta lõpetas Helsingis soome gümnaasiumi ja läks 1941. aastal Soome Jätkusõtta. 1944. aastal lõpetatud suurtükiväeohvitseride kool jäi tema formaalses hariduskäigus viimaseks, ülikooliharidust Jakobsonil ei ole. Pärast mõnd aastat ajakirjanikuna Inglismaal kutsuti ta Soome välisministeeriumi teenistusse: ta oli pressiatašee Washingtonis, suursaadik Stockholmis, välisministeeriumi poliitikaosakonna juhataja ja üks president Kekkose nõuandjatest välispoliitika alal ning viimaks, 1960. aastate teisel poolel, Soome esindaja Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis. 1971. aastal kandideeris ta koos Kurt Waldheimiga ÜRO peasekretäriks. Waldheim võitis. Jakobsoni vastu oli Nõukogude Liit ja seetõttu ka idablokk. Kurt Waldheimi minevikumured olid sel ajal veel tulevik.
1975. aastal kutsuti terase analüütikuna silma paistnud Jakobson Soome majandus- ja poliitikategelaste asutatud mõttekoja Elinkeinoelämän Valtuuskunta (EVA; Soome Äri- ja Poliitikafoorum) juhiks. Max Jakobson on kirjutanud hulga raamatuid, ikka välispoliitika ja uuema ajaloo alalt, ning kuulub mitmesse rahvusvahelisse mõttekotta. Üsna kõrgele vanusele vaatamata tegutseb ta aktiivselt edasi: kirjutab kolumne ajalehes Helsingin Sanomat ja esineb üritustel nii Euroopas, Ameerikas kui ka Aasias. Eestis juhib ta Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelist Komisjoni.
2005. aasta lõpul ilmunud “Tulevaisuus?” on Max Jakobsoni seni viimane raamat. Õieti on tegemist triloogia “XX sajandi lõpparve” lõdvalt seotud järjega: Jakobson käsitleb uuema aja sündmusi, viimased on 2005. aasta sügisest, seob need Soome ja maailma teise maailmasõja järgse ajalooga ning analüüsib Soome kohta ja tulevikuväljavaateid meie maailmas. “Tulevaisuus?” ei ole nii tihedalt läbi kirjutatud, kui seda on “XX sajandi lõpparve”, pigem on tegemist poliitilise publitsistikaga, mille alapeatükid on ajaleheartikliks siiski liiga pikad. Kuid Jakobson on hea kirjutaja ja raamatut on huvitav lugeda.
Esimene peatükk “Tõrjevõit” annab raamatule juhtmotiivi, mille juurde autor edaspidi ikka ja jälle tagasi tuleb. Ta väidab, et Soome eriseisund 20. sajandi teisel poolel tulenes sellest, et Soome suutis 1944. aasta suvel tõrjuda Nõukogude Liidu rünnakud ja säilitada oma sõltumatuse. Peatükk “Euroopa Uniooni kriis” käsitleb Euroopa Liitu ja liidu tulevikuväljavaateid, kolmandas peatükis vaatleb Jakobson Soome ja NATO suhteid ning Soome rolli rahvusvahelistes rahutagamisoperatsioonides. Neljas peatükk on pühendatud globaliseerumisele, viies Nõukogude Liidule ja Venemaale, kuues Ameerika Ühendriikidele, seitsmes rahvusvahelisele terrorismile ning kaheksas juutidele ja araablastele. Üheksas ja kümnes peatükk käsitlevad naabreid ehk Balti riike ja Rootsit, kusjuures Balti riikidest on tähelepanu all eeskätt Eesti. Viimane peatükk “Tee tulevikku” võtab raamatu kokku ja osutab probleemidele, millega Soomel tuleb lähitulevikus kokku põrgata.
Vaid tsiviliseerimata hõimud võitlevad hävinguni
2004. aasta septembris tähistati Soomes kõrgetasemelise seminariga Jätkusõja lõppemise 60. aastapäeva. President Tarja Halonen ütles oma avakõnes, et soomlaste 1944. aasta juunis ja juulis saavutatud tõrjevõit, mis peatas Punaarmee suurrünnaku Karjala maakitsusel, garanteeris Soome iseseisvuse, vaatamata alandavatele vaherahutingimustele. Soome pääses sõjast oma pinnal, okupatsioonist ja sellega kaasnenud sõjakoledustest, mis tabasid peaaegu kõiki ülejäänud Mandri-Euroopa riike. Poliitiliselt peetakse seda eeskätt kahe mehe, sõjaaegse presidendi Risto Ryti ja vägede ülemjuhataja marssal Carl Gustaf Emil Mannerheimi teeneks. Jakobson kirjeldab Soome olukorda Talvesõja ajal ja järel ning meenutab tänaseks unustatud 1940. aasta kava Soome julgeoleku tagamiseks, nimelt plaani sõlmida Soome ja Rootsi personaalunioon, kus riigipeaks olnuks Rootsi kuningas. Rootslased seadsid liidu sõlmimise tingimuseks NSV Liidu nõusoleku. Välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov oli resoluutselt vastu ning kavast loobuti. Seejärel, pärast Balti riikide okupeerimist Nõukogude Liidu poolt ja Saksamaa edukaid sõjakäike Euroopas, orienteerus Soome Saksamaale. 1940. aasta septembris astusid esimesed Saksa sõdurid Soome pinnale (esialgu puhkuselt tulnud, kes teenisid Põhja-Norra okupeerinud väekoondistes), kuid 1944. aastaks allus Saksa 20. mägiarmee ülemjuhatusele Soomes juba umbes 200 000 meest.
Jakobson näitab, et Saksamaa edu ja NSV Liidu vastase sõja algus tekitas suuri lootusi ka Soome ühiskonnas: realistid lootsid Talvesõjas kaotatud alade tagasivõitmist, idealistid aga hõimuvendade vabastamist ja nende alade liitmist Soomega. 1941. aasta 10. juuli päevakäsus kordas Mannerheim oma 1918. aasta lubadust mitte pista mõõka tuppe enne, kui Ida-Karjala on vaba. Kuid 1943. aasta alguseks oli selge, et Saksamaa kaotab sõja. Soomel tuli end Saksamaast lahti rebida. 1944. aasta märtsis alustati läbirääkimisi NSV Liiduga. Viimase tingimused, mis nõudsid Soomes olevate Saksa sõjaväelaste interneerimist ja 600 miljoni dollari suurust kompensatsiooni, lükkas Soome esialgu tagasi. Küsimus oli siis pigem küll hirmus, et Saksamaa karistab Soomet samuti, nagu see oli juhtunud sõjast väljuda soovinud Ungaris.
1944. aasta 9. juunil algas Punaarmee suurpealetung, mis sundis soomlased taganema. 22. juunil saabus Helsingisse Saksa välisminister J. von Ribbentrop, kes nõudis Soome tingimusteta liitumist teljeriikidega. Järgmisel päeval nõudis N. Liit Soome alistumist. Soome juhtkonnas puudus üksmeel: Risto Ryti ja Väinö Tanner olid seisukohal, et tuleks N Liidule järele anda, Mannerheim pidas vältimatuks Saksa abi, et tõrjuda Punaarmee rünnak. Otsustati, et president Ryti kirjutab Hitlerile isikliku kirja ja võtab kohustuse sõdida Saksamaa liitlasena kuni lõpuni. See oli hämamine: pärast Ryti tagasiastumist ei käsitlenud soomlased presidendi isiklikku lubadust siduvana. Kuid Hitler juhiprintsiibi mehena uskus Rytit, uskusid ka ameeriklased, kes saatsid Soome saadiku maalt välja, ja uskus ka Soome rahuopositsioon, kes asus Stockholmis kokku seadma pagulasvalitsust.
Saksamaa saatis Narva rindelt Karjala kannasele 122. jalaväediviisi, eriti edukas oli aga kolonelleitnant Kurt Kuhlmey lennugrupp, mis tõrjus punalennuväe ülemvõimu. Küllap oleks Punaarmee Soome vastupanu ikka murdnud, kui poleks avatud teist rinnet. Algas võidujooks Berliinile, Punaarmee juhtkond vajas Euroopasse tungimiseks ka Soomes rakendatud diviise ning peatas 12. juulil 1944 pealetungi.
Ryti astus tagasi ja 1944. aasta 5. augustil valiti presidendiks Mannerheim. 24. augustil kirjutas ta Hitlerile ja teatas, et Soome väljub sõjast. Jakobson kirjutab, et Mannerheim võinuks tsiteerida Johan Vilhelm Snellmani: “Vaid tsiviliseerimata hõimud võitlevad hävinguni.” Pärast sõda pandi Risto Ryti Andrei Ždanovi dikteeritava liitlaste järelevalvekomisjoni nõudmisel sõjasüüdlasena vangi. Jakobson peab Rytit üheks väljapaistvamaks Soome poliitikuks ja arvab, et Ryti vääriks ilusamat monumenti kui see, mis talle praegu Helsingis on püstitatud. Ta lõpetab peatüki Väinö Linna sõnadega “Tundmatust sõdurist”, kus enesekiitus on ühendatud soomeliku eneseirooniaga: “Hyvänä kakkosena tuli maaliin pieni sisukas Suomi!”
Euroopa Liit ja NATO
Euroopa Liit ja NATO on olnud Eesti eesmärkideks läbi 1990. aastate. Soome olukord on teistsugune: pärast NSV Liidu lagunemist ei sidunud Soomet enam NSVLiga sõlmitud koostööleping ning Euroopa Liidu ja NATOga liitumiseks polnuks takistusi ka Euroopa Liidu ja NATO poolt, ei elatustaseme ega sõjalise võimekuse pärast. Jakobson kirjutab, et Euroopa Liiduga liitumine oli Soomele eeskätt turvalisuse küsimus, ehkki seda avalikult välja ei öeldud. Võrreldes Põhjamaade rahvahääletuste tulemusi ELiga liitumisel, jõuab ta naljaga pooleks järeldusele, et NATO on siiski kõvem kui Soome: Norras, mille julgeoleku tagab NATO, otsustas rahvas ELiga mitte liituda, kuid Rootsis, mille julgeoleku geograafilise asendi mõttes tagab Soome, võitsid Euroopa Liidu toetajad. Kokkuvõtteks Soome viimase kümne aasta Euroopa Liidu poliitikast – mida on ka eestlased Eestile eeskujuks toonud – nendib Jakobson, et aktiivne tegutsemine Euroopa Liidu institutsioonides hajutas kahtlused endise “soometunud” maa suutlikkuse suhtes ja kindlustas Soome rahvusvahelist positsiooni. Üritanuks Soome Rootsi kombel olla ELis marginaalne, oleks ta jäänud teisel pool Rootsit marginaali marginaaliks, kirjutab Jakobson.
Jakobson on Soomes tuntud kui üks Soome NATOga liitumise eestvõitlejaid. Ta lükkab ükshaaval ümber Soome NATO-vastaste argumendid. Uhkusega kirjeldab Jakobson Soome sõjalist võimekust: riik suudaks sõja korral välja panna 350 000-mehelise armee, mida on rohkem kui Põhjamaadel ja Balti riikidel kokku. Ühe 2005. aasta küsitluse järgi oli enamik Soome 15 – 30aastastest meestest valmis sõjaväkke minema ka siis, kui see ei oleks enam kohustuslik. Riigikaitse on soomlastele tähtis ja reservohvitser olla auasi.
Soome oli ja on üks suuremaid rahuvalveriike. Rahuvalve tegi Soome maailmas tuntuks ja tugevdas tema rahvusvahelist positsiooni. Esimesed Soome rahuvalvajad saadeti Lähis-Itta koos teiste Põhjamaade ning India, Colombia, Jugoslaavia ja Kanada sõduritega 1956. aasta Suessi kriisi ajal. Toonane ÜRO peasekretär Dag Hammarskjöld kutsus oma sõjaliseks nõuandjaks Soome kindrali Armas-Eino Martola. Jakobson ei jäta nimetamata, et teadis teda juba varem – Jätkusõjas oli ta Karjala kannasel tekkinud kindral Martola 2. diviisis.
Globaliseerumine
Soomeski leitud globaliseerumisele omakeelne vaste – maapalloistuminen, kuid laiemasse kasutusse see läinud ei ole. Jakobson viitab Soome filosoofi Jaakko Hintika väitele 30 aastat tagasi ilmunud raamatus – murrangud maailma ajaloos on sageli põhjustatud teabekandjate arengust. Täna on informatsioon võim. Internet, mobiiltelefonid ning satelliittelevisioon murravad riigipiirid. Globaliseerumise üheks tulemuseks on demokraatia levik, kuid selle vilju kasutavad ka kuritegelikud organisatsioonid ja islami terroristid. Globaliseerumise negatiivseks küljeks peetakse, et rikkad saavad veel rikkamaks, vaesed jäävad veel vaesemaks ja nõrgad veelgi nõrgemaks. Soome tegutseb globaalsete probleemide lahendamisel kõige kõrgemal tasemel: Tarja Halonen koos Tansaania presidendi Benjamin William Mkapaga juhivad Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni kokku kutsutud nõukogu, mis otsib globaalprobleemidele lahendusi. Nõukogu retsept on põhjamaine: demokraatlik poliitiline süsteem, inimõiguste austamine, õigusriik ja sotsiaalne võrdsus. Efektiivne riigivõim peab tagama majanduskasvu, ühiskondliku turvalisuse ning kõigile hariduse ja sotsiaalteenuste võimaluse, samuti edendama sugupoolte võrdsust. Tugevad tööandjate ja töövõtjate organisatsioonid peavad tagama ühiskondliku diskussiooni.
Miks on kõige raskemas olukorras just Musta Aafrika riigid, eriti võrreldes kiiresti arenevate Aasia maadega? Sageli, ehkki mitte avalikult, peetakse põhjuseks rassilist omapära. Jakobson näeb olulisemana siiski Aafrika riikide sisemise ühtsuse puudumist: endiste kolooniate piirid poolitasid hõime ja rahvaid või surusid mitu omavahel tülitsevat hõimu või rahvast üheks riigiks. Paljude riikide majanduse allakäigu põhjustas ka pärast iseseisvumist endisi kolonisaatoreid trotsides valitud “sotsialistlik arengutee”, mida bipolaarse maailma vastasseisus toetasid N Liit ja idablokk.
Jakobson juhib tähelepanu Hiina, aga eeskätt India kiirele kasvule nii elanike arvu kui majanduse poolest. Taas tõusuteele on pööranud ka Jaapani majandus, edukad on Lõuna-Korea, Malaisia, Tai ja Indoneesia. Aasias ei ole küsimus demokraatias ja turumajanduses: edu aluseks on nende rahvaste enesedistsipliin ja meeletu pingutus. Kuid paremale järjele jõudnud riigid on pöördumas ka demokraatlikuma ühiskonnakorralduse suunas. Jakobson peab aga ohumärgiks elanike arvu kiiret kasvu nendes riikides, eriti Indias. Hiinas sünnib sündimuse reguleerimise ja traditsioonide koosmõjus 100 tüdruku kohta 118 poissi. Indiaski sünnib poisse liiga palju rohkem. Mis võib olla selle tagajärg, jätab Jakobson oletamata. Soomest lähtub ka üks ideid Taiwani probleemi lahendamiseks. Max Jakobsoni tütar Linda, tuntud Hiina asjatundja, on teinud ettepaneku võtta Taiwani tulevase staatuse määratlemisel eeskujuks Ahvenamaa, mis on Soome osa, kuid laialdase autonoomiaga.
Nõukogude Liit ja Ameerika Ühendriigid
Jakobson elas diplomaadina aastaid Ameerika Ühendriikides, suhted N Liiduga on olnud aga 20. sajandil Soome välispoliitika põhisuund. Tema Venemaa käsitlus on akadeemilisem ja USA oma isiklikum. Ülevaadet Venemaast alustab ta 9. mai pidustustega 2005. aastal. Vene identiteet on seotud Venemaa sõdadega. 1812. aastal kaotas Napoleon Venemaal oma armee, mis viis tema impeeriumi langemiseni. Napoleoni ühe võitja Aleksander I üles ehitatud impeeriumi hävitasid sakslased, vedades 1917. aastal kontrabandina Venemaale Lenini. Stalini juhtimisel purustas Nõukogude Liit omakorda Hitleri Kolmanda Riigi. N Liit lagunes Mihhail Gorbatšovi juhtimisel: ta juhtis Nõukogude Liidu rahvad vabadusse, kuid ei pääsenud ise pühale maale, kirjutab Jakobson. Venemaa demokraatliku tuleviku suhtes on Jakobson pessimistlik. Ta nendib, et ehkki läänes mõeldakse, et demokraatia ja turumajandus kuuluvad kokku, ei ole see paratamatult nii. Venemaal on autoritaarne valitsemiskord ühendatud liberaalse majandusega. Peatüki lõpetuseks tsiteerib Jakobson üht Vene eksperti Venemaa tuleviku küsimuses: “Kõik läheb hästi, kuni Putin on president ja nafta hind püsib kõrge…”. Mõni lehekülg varem viitab Jakobson aga prognoosile Venemaa nafta- ja gaasivarude lõppemise kohta – 22 aasta pärast.
Ameerika peatüki on ta pealkirjastanud “Presidentide kavalkaad”. Jakobson on Ameerika poliitikat jälginud pool sajandit. Presidentaalse süsteemi head ja vead võtab ta kokku, meenutades Eisenhoweri vastaskandidaadi Adlai Stevensoni valimiskampaaniat 1952. aastal. Ühe kõnekoosoleku lõpul ütelnud üks naiskuulaja: “Iga mõistlik ameeriklane hääletab Stevensoni poolt!” Stevenson kummardanud tänuks ja vastanud: “Aga mina vajan enamust.” Kuid Jakobson ei halvusta presidente, igaüks neist oli isiksus, kes teostas oma riigi poliitikat nii nagu oskas. Autori kirjelduste ja seisukohavõttude lisaväärtuseks on see, et ta on meestega, kellest kirjutab, ka isiklikult kohtunud. Nende ritta tuleb presidentide kõrval kindlasti lisada ka Dean Rusk, Henry Kissinger, Zbigniew Brzezinski ja George Kennan.
1973. aastal, Richard Nixoni ajal, lõppes Vietnami sõda, algas sõda Egiptuse juhitud araabia riikide ja Iisraeli vahel, mis tõi kaasa naftahinna tõusu mõne kuuga rohkem kui neli korda, ja devalveeriti Ameerika dollar. Algas Watergate’i skandaal, mis demonstreeris neljanda võimu tugevust – meedia kukutas Ameerika presidendi. 1970. aastad olid Ameerikale raske aeg. Riigi vägevuse taastas Ronald Reagan, kes juhtis Ameerika N Liidu lagundamiseni. President George Bush vanem võitis esimese Iraagi sõja. Esimest korda pärast Korea sõja algust 1950. aastal otsustas ÜRO julgeolekunõukogu kollektiivabinõude kasuks agressori vastu. President Clintoni teeneks oli NATO laienemise alustamine, samuti sekkumine Balkani kriisi, mille lahendamisega Euroopa toime ei tulnud.
Eraldi alapeatüki pühendab Jakobson Soome suhetele USAga. 1919. aastal sai USAlt sõjajärgseks ülesehituseks laenu ka Soome, kes oli ainus Euroopa riik, kes laenu tagasi maksis. Soomet tunti seetõttu Ameerikas ausa riigina. Talvesõja ajal käis Soome saadik Hjalmar Procopé isiklikult pangas laenuprotsenti maksmas, pääsedes nõnda ajalehtedesse. Talvesõja ajal mängiti Broadwayl täissaalidele Robert Sherwoodi Talvesõja-ainelist näidendit “There shall be no night”. Jätkusõjas sõdis Soome N Liidu, see on USA liitlase vastu. Sellest hoolimata mõjutas president Roosevelt kulisside taga Stalinit Soome iseseisvust säilitama. Kuid Robert Sherwoodi näidendi uueks tegevuspaigaks sai vapper väike Kreeka.
Pärast Teist maailmasõda sai Soome 1919. aasta laenu järelejäänud võlast Ameerika Soome Laenu Abiraha, mille toel õppis paarikümne aasta vältel Ameerikas rohkem kui 2000 soomlast. Soometumisaegse Soome tähtsündmuseks oli Euroopa julgeoleku- ja koostöökonverentsi toimumine Helsingis 1975. aastal. Kohavalik tunnustas Soome erapooletust ja demonstreeris Lääne valmisolekut garanteerida Soome iseseisvus.
Viimastel aastatel ei ole Soome riigijuhid USA presidentidega kohtunud. Ühelt poolt, kirjutab Jakobson, näitab, see, et Soome olukord on hea. Teiselt poolt, ehkki ei homme ega ülehomme ei ähvarda Soomet mingi oht, tuleks kindluse mõttes olla isiklikus kontaktis maailma ainsa superriigi juhtidega.
Võtmekood 9/11
Peatükk “Võtmekood 9/11” toob lugeja 21. sajandisse. Jakobson markeerib lühidalt sündmused, mis sundisid sisepoliitikale keskenduda lootnud president George W. Bushi asuma juhtima üliriigi aktiivset välispoliitikat. Ta rõhutab, et USA-l oli Afganistani ründamiseks ÜRO toetus, kuid julgeolekunõukogu liikmetest toetas Iraagi ründamist vaid Suurbritannia. Rohkem kui võitlus terrorismiga ja Iraagi sõda huvitavad Jakobsoni USA ja Euroopa suhted Iraagi sõja valguses. Sõja vastu olid Prantsusmaa ja Saksamaa juhid, Briti peaminister Tony Blair on Bushi veendunud liitlane. Suurte varju jäid Euroopa väiksemad: Taani, Hispaania ja Itaalia toetasid Bushi, samuti Euroopa Liidu uued liikmed, kes nägid Ameerika Ühendriikides oma julgeoleku garantiid, eriti pärast Jacques Chiraci kuulsat etteheidet uutele liikmetele. Jakobson viitab ka Ameerika Ühendriikide ja Euroopa erinevuse süvenemisele. USA elanikkonna rahvuslik koosseis muutub kiiresti: 285st miljonist ameeriklasest on 37 miljonit ladinaameeriklased, pea sama palju afroameeriklased ja 11 miljonit aasia päritolu. Kuid USA on ainus supervõim. Ta kulutab riigikaitseks kaks korda nii palju kui Euroopa NATO liikmed kokku. USA täppisrelvad ja luuretehnoloogia on põlvkonna jagu ees oma Euroopa partnerite omast ning 12 lennukikandjat koos saatelaevastiku ning lennukitega on kui ujuvad sõjaväebaasid, mida võib paisata ühelt ookeanilt teisele.
Juutidele ja araablastele pühendab Jakobson samuti eraldi peatüki. Ta alustab ÜRO Auschwitzi vabastamise 60. aastapäevale pühendatud istungist 2005. aasta 24. jaanuaril New Yorgis, kus osales Soome delegatsiooni liikmena, ja jõuab antisemitismi ajaloo ja Soome juutide osalemise kaudu Talve- ja Jätkusõjas ning juutidesse Soomes suhtumise Palestiina riigi loomiseni. Teise maailmasõja järgses Euroopas sõjaeelset antisemitismi enam pole. Uut antisemitismi kannavad peamiselt moslemi sisserändajad. Teise Araabia-Iisraeli sõja ajal 1967. aastal hakkas N Liit toetama araablasi, sellest ajast on pärit ka Euroopa vasakradikaalide Iisraeli-vastasus. Üks neist, Saksamaa endine välisminister Joschka Fischer tegi hiljem ministrina palju Iisraeli toetamiseks, kuid oma Iisraeli-vastaste vaadete juurde on jäänud Soome välisminister Erkki Tuomioja.
Rootsi ja Balti riigid
Mõneti on Jakobsoni vaade Soome naabritele samasugune kui USA-le ja Venemaale: kui Rootsiga seob teda pikk isiklik kogemus kuni suursaadikuametini välja, siis Balti riike käsitleb ta akadeemilisemal toonil, ehkki külastas Riiat esmakordselt juba 1939. aasta augustis. Balti riikidest, nagu öeldud, kirjutab ta eelkõige Eestist, mida tunneb kõige paremini. Jakobson alustab Eesti uuemast ajaloost, märkides ära nii Jüri Uluotsa tegevuse 1944. aasta Eesti iseseisvuse eest kui ka sinimustvalge Pika Hermanni tornis sama aasta septembris, lisab “Valge raamatu” andmed Eesti inimkaotuste kohta, kirjeldab kainelt ja erapooletult Lihula monumendi ümber puhkenud diskussiooni ning jõuab piirilepingu ratifitseerimata jätmiseni Vene riigiduumas. Jakobson pöörab palju tähelepanu Balti riikide ja Venemaa suhetele. Siit on näha, missuguses võtmes Lääs, vaatamata sellele, et kuulume Euroopa Liitu ja NATOsse, meid ikka veel vaatab – millenagi, millel on Venemaaga mingid probleemid. Max Jakobson on lääne poliitik ja tema sündmuste valik Eestist ja Balti riikidest kirjutades tuleneb sellest, mida ta iga päev loeb Soome ja Rootsi lehtedest ja Herald Tribune’ist ning mitte sellest, mida me võib-olla tahaksime, et meist kirjutataks. Me elame ajas ja ruumis, kus parajasti oleme, ning tulevik on meie päralt. Ka Soome oli vaid veerand sajandit tagasi Lääne jaoks ebamäärase staatusega riik, millel oli erisuhe N Liiduga.
Soome suhted Rootsiga on ajalooliselt palju tihedamad. Lisaks on viimase 50 aasta jooksul Rootsi elama asunud umbes pool miljonit soomlast, kes on Rootsi suurim vähemus. Jakobson kirjeldab Soome ja Rootsi suhteid kolme sotsiaaldemokraadist pea­ministri isiku kaudu: Tage Erlander (1946 – 1969), Olof Palme (1969 – 1976, 1982 – 1986) ja Göran Persson (alates 1996). Kahel esimesel oli Soome esivanemaid, kuid Erlanderil polnud huvi Soome vastu, erinevalt Palmest, kelle kaks lelle sõdisid Soome Vabadussõjas ja üks langes Tampere lahingus. Rootsi praegune peaminister Göran Persson on aga põlisrootslane ja erinevalt jõukast perekonnast pärit Palmest on tema tavalisest perekonnast. Perssonil ei ole lõpetatud ülikooliharidust, peaministriks sai ta andeka poliitikuna. Perssonil on hea kontakt nii Tony Blairi kui ka George W. Bushiga, ehkki ta sotsiaaldemokraadina ei jaga viimase vaateid. Siin vihjab Jakobson jälle oma delikaatsel moel, et ka Soome juhid peaksid looma tihedamaid kontakte mõjukate riikide liidritega.
Tulevik
Tulevik seisab juba raamatu pealkirjas küsimärgi all. Jakobson alustab raamatut “XX sajandi lõpparve” sõnadega: “Ajalooline kogemus näitab, kui vähe me teame tulevikust. Saame kindlad olla vaid selles, et juhtub midagi seesugust, mida keegi pole ette näinud”. Ta toob raamatus kaks näidet, kus silmapaistvadki tegelased pole suutnud lähitulevikku ette näha. 1989. aasta septembris esines Helsingis endine Saksamaa kantsler Helmut Schmidt, kellelt küsiti, kas kahe Saksamaa ühinemine on võimalik. Schmidt vastas, et Ida- ja Lääne-Saksamaa ühinevad kindlasti – 50 aasta pärast. Jack Matlock, Ameerika Ühendriikide suursaadik Moskvas aastatel 1987 – 1991, soovitas Balti riikidel 1990. aastate alguses toetada Gorbatšovi, sest Balti riikide suurem sõltumatus oli võimalik vaid demokraatliku N Liidu raames.
Jakobson võrdleb Soomet üksiku hundiga, kellel viimase paarisaja aasta jooksul on kord hiilides, kord sööstes õnnestunud tungida metsade pimedusest helgesse tulevikku. Soome suutis 1930. aastatel vältida paremäärmuslikku autoritarismi ja säilitas demokraatia ning 1937. aastal tuli võimule sotsiaaldemokraatide ja Maaliidu ehk tööliste ja põllumeeste koalitsioon, mis rajas tee Soome kujunemisele konsensuslikuks ühiskonnaks. 1945 – 1948, ida ja lääne koostöö ajajärgul, kuulusid kommunistid valitsusse. Uuesti pääsesid kommunistid valitsusse pingelõdvenduse ajal 1966. aastal. Pärast president Kekkost oleks tema poliitikat jätkanud Ahti Karjalainen, kuid presidendiks valiti Mauno Koivisto, kes enam ei nõudnud kommunistide esindatust valitsuses. Valitsusparteiks tõusis taas rohkem kui 20 aastat opositsioonis olnud Koonderakond ja sellest ajast on kaks kolmest suurest erakonnast (sotsiaaldemokraatidest, keskerakonnast ja koonderakonnast) alati valitsuses olnud, mis on taganud sisepoliitilise stabiilsuse. 1990. aastate alguse majanduslanguse järel sai Soome uue tõusu lipulaevaks Nokia kontsern. 2004. aastal oli Nokia väärtuselt kaheksas kaubamärk maailmas, 21. sajandi alguseks on Soome oma konkurentsivõimelt maailma esimeste seas.
Kuid Soome tulevik ei ole pilvitu. Soome nõrkusena nimetatakse teenindussfääri mahajäämust ja välisinvesteeringute vähesust, samuti elanikkonna vananemist. 2010 – 2020
lähevad pensionile 1940. aastate lõpu ja 1950. aastate suured aastakäigud ja töövõimeline elanikkond hakkab vähenema. Üks lahendusi on sisserändamise soodustamine, kuid siingi on oma ohud, mille üheks märgiks on terroriaktide sagenemine Euroopa riikides.
Soome tuleviku võtmeküsimuse lahendust näeb Jakobson majandusliku konkurentsivõime ja heaoluühiskonna kompromissi leidmises. Ta arvab, et avalik diskussioon nendes küsimustes ei saavuta üksmeelt. Kuidas leitakse siis lahendus? Oma EVA kogemuse taustal näeb Jakobson seitsmemehelist “unistuste salakabinetti”, mis võiks nõukojana sõnastada tulevikulahendused. Need seitse meest oleksid täna peaminister Matti Vanhanen, Nokia juht Jorma Ollila, sotsiaaldemokraatide uus esimees Eero Heinäluoma, ametiühingute liider Lauri Ihalainen, tööandjate liidu juht Christopher Taxell, ühtlasi kauaaegne soomerootslaste partei liider ja minister, SITRA (Soome arengufond) tegevjuht Esko Aho ja Soome Panga president Erkki Liikanen.
Kuidas leitakse Eesti lahendused? Ehkki Eestis võetakse eeskuju Soomest ja Strateegiliste Algatuste Keskus tegi 2004. aastal ettepaneku luua SITRA eeskujul Eesti Arengufond, mille seadust praegu menetletakse, on Eesti palju noorem riik. Sama kogemust ja traditsiooni esindavat seitset meest pole Eestis võtta. Eesti tööstus ja tööandmine on sajandite järjepidevuseta, ametiühingud nõrgad ning arengufond alles asutamisel. Küsimuseks on ka Eesti tulevik, kuid mitte Soomes olnut ja mõeldut kopeerides, sest see on juba minevik. Üks Max Jakobsoni raamatu õpetuseiva on aga üldisem: oma riigi tutvustamine maailmapoliitika mõjukeskustes on asi, mida tuleb teha iga päev, sest see on väikeriigi ja väikese rahva ellujäämise küsimus. Keda ei teata, seda pole olemas.
Max Jakobsoni raamat on hästi ja ladusalt kirjutatud. Lisaväärtuseks on autori kauaaegne maailmapoliitika tribüünide ja telgitaguste isiklik kogemus, mis on avanud aine paljudele huvitavatele mälestuskildudele. Vastust pealkirja küsimusele, mis on tulevik, ta lõpuks ei pakugi, sest on analüütik, mitte tegevpoliitik. Raamatus on käsitletud eeskätt Soome probleeme ning muu maailma ajaloosündmused ja protsessid oma Soome nägemuse toetuseks on Jakobson leidnud Soome vaatepunktist lähtudes. Selliseid raamatuid kirjutatakse kõigis arenenud riikides ja juba Eestiski. Jakobsoni raamat on mõeldud eelkõige soomekeelsele lugejale ja kvalifitseeritud lugejale. Raamatu võimalik lugeja Eestis oskab kindlasti soome keelt. Nõnda pole see kirjatöö siin kindlasti mitte tõlkesoovitus.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar