Tõusva päikese maa – uute muutuste ootel?
Läänemaailmas, mille välispoliitiline mõte on viimastel aastatel keskendunud teadagi põhiliselt Lähis-Idale, on Jaapan leidnud mainimist ja arutamist kui positiivne näide, kui riik, mis demokratiseeriti. Leitakse, et kui õnnestuks Lähis-Idas saavutada sama mis Jaapanis, siis olekski kõik hästi.
Ettevaatlikumad ja skeptilisemad meenutavad küll ajalisi raame. Jaapanis on ju USA väed tänini sees, kuigi sõjast on möödas 60 aastat. mille alusel siis eeldada, et Iraak demokratiseeritakse nõnda kiiresti, et enne järgmisi valimisi saab väed välja tuua?
Ent kõige põhilisemat asja hakatakse aegamööda ja vastutahtmist mõistma ehk alles nüüd, kui Iraagis on asjad nässus. Jaapan ise otsustas, et ta tahab olla teistsugune, demokraatlik riik – ning hakkaski teistsuguseks. Nagu Saksamaa, nii ka Jaapan ei muutunud mitte kaotuse või võõrvägede tõttu, vaid tänu ühiskonna enese otsusele.
Briti välispoliitiline mõtleja Robert Cooper on oma raamatus “Riikide murdumine” elegantselt selgitanud, et riikide käitumine ei sõltu ainult nende huvidest, vaid suurel määral ka identiteedist, sellest, millisena nad ennast näevad, elureeglitest, mida nad ise enesele kehtestavad, nende au- ja häbitundest. Ning ajaloos esineb aknaid, mis lubavad identiteeti muuta. Saksamaa ja Jaapan tegid just seda. Jeltsini Venemaa jättis juhuse kasutamata. Lähis-Ida? Selle segaduse sees ei saa midagi aru…
Et Jaapani ühiskond on ehitatud üles sisekonsensuse, mitte välissurve toel, on Jaapanis viibides kohe tunda. Tunda ja näha on ka ühiskonna vanad tavad: hierarhiate tugevus, austus kõrgemal positsioonil olijate vastu, enese sobitamine kollektiiviga… Ning tõesti, needsamad omadused, mida lääneliku töö- ja eduühiskonna teoreetikud on tõlgendanud kui edasiminekut pärssivaid, on Jaapanis toiminud kui edu alus või vähemalt pole kindlasti seda takistanud.
Jaapani suure muutumisotsuse üks pool oli saada edukaks läänelikuks riigiks. Teine pool oli saada patsifistlikuks riigiks, desarmeerida riik nii, et ametlikku armeedki ei ole. Rohkem kui pool sajandit sobis selline asjakorraldus kõigile. Ent 21. sajandil, kui Teise maailmasõja järgne ilmakord asümmeetriliste ohtude tekkides murenema hakkas, on patsifistliku eluhoiakuga raske jätkata. Ühelt poolt ei ole Jaapanile sõjalist kaitset pakkuval USA-l enam liitlaste jaoks senisel määral energiat. Vastupidi, ta vajab ise abi, sealhulgas sõjalist. Ning lisaks on Jaapani enese naabruses pead tõstmas tuumarelvastatud Põhja-Korea. Maailma ainsa tuumarünnaku ohvriks langenud riigi paneb see kõik tõsise valiku ette, millest Diplomaatia seekord lühikese ülevaate pakub.
Seotud artiklid
Punane kaart igale kodanikule ehk Põhja-Korea filmitööstusest Brigitte Weichi “Neli, viis, kuus” näitel
Kui süsteemikriitilisi filme on Põhja-Koreast tehtud lugematul arvul, siis vähe on selliseid lääne filme, mis on tehtud koostöös Põhja-Korea enda filmitööstusega. Üks selline on Austria režissöör Brigitte Weichi linateos “Neli, viis, kuus” (“... ned, tassot, yossot …”), mis räägib Põhja-Korea jalgpallinaiskonnast. Diktatuuri argielu kujutav film on ilmekaks näiteks, kuidas Põhja-Koreas ei imiteeri mitte kunst elu, vaid elu kunsti.
Julija Matsak: Kesk-Aasia ja Hiina vaheline koostöö energiajulgeoleku tagamiseks
Aastatepikkune kaubanduslik koostöö ja investeeringud, aga ka Venemaa sõda Ukrainas, on tõstnud Hiina Kesk-Aasia riikide jaoks võtmepartneriks. Samal ajal on energiasektor Hiina jaoks heaks vahendiks, mille abil siseneda Kesk-Aasia turule, laieneda teistesse kaubandussektoritesse ning liikuda edasi läände ja lõunasse, kinnitades kanda ka regioonist väljaspool.
Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Ukraina, USA sisepoliitika, 2024. aasta valimismaraton, Jeemeni konfliktikolle
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadurid annavad ülevaate viimase ja ees ootava nädala tähtsamatest välis- ja julgeolekupoliitilistest sündmustest ja protsessidest. Ukraina: õhukaitse …
Ivan U. Klyszcz: Ukraina otsib uusi sõpru
Ukraina diplomaatia on usinalt hoidnud kogu maailma tähelepanu Venemaa agressioonil. Uusi partnereid leitakse ka niinimetatud globaalsest lõunast. Mõned mitte-lääne riigid võivad olla Ukrainat toetanud relvade või demineerimise õpetamisega. On selge, et Ukraina toob enda poole uusi riike mitte surve, vaid taktitundega.
Hiina mõju Gruusias – uus strateegiline partnerlus Kaukaasias
Gruusia ja Hiina kahepoolsed suhted jõudsid 31. juulil 2023 uuele tasemele – strateegilise partnerluseni. Peaminister Irakli Garibašvili andis sellest uudisest teada Pekingi ärifoorumil peetud kõnes, milles ta rõhutas, kui tähtis on tugevdada majandus-, kultuuri- ja poliitilisi suhteid Hiina Rahvavabariigiga. Paljusid teeb aga murelikuks juba ainuüksi mõte strateegilisest partnerlusest.
India-Vene suhted India ja Vaikse ookeani piirkonnas
Sõda Ukrainas raputas rahvusvahelist korda. Venemaa suhetes India ja teiste tähtsamate riikidega India ja Vaikse ookeani piirkonnas saabus otsustav silmapilk aga juba kaheksa aastat enne praegust sissetungi, nimelt Krimmi annekteerimisega 2014. aastal, mis viis Venemaa aina süveneva isoleerumiseni läänest. Eriti USA-ga suhete halvenemine on sundinud Moskvat itta pöörduma ning elavdama kahepoolseid suhteid Hiina, aga vähemal määral ka Indiaga. India tähtsus vääribki eraldi vaatlemist.