juuli 8, 2008

Tõusva päikese maa – uute muutuste ootel?

Läänemaailmas, mille välispoliitiline mõte on viimastel aastatel keskendunud teadagi põhiliselt Lähis-Idale, on Jaapan leidnud mainimist ja arutamist kui positiivne näide, kui riik, mis demokratiseeriti. Leitakse, et kui õnnestuks Lähis-Idas saavutada sama mis Jaapanis, siis olekski kõik hästi.

Läänemaailmas, mille välispoliitiline mõte on viimastel aastatel keskendunud teadagi põhiliselt Lähis-Idale, on Jaapan leidnud mainimist ja arutamist kui positiivne näide, kui riik, mis demokratiseeriti. Leitakse, et kui õnnestuks Lähis-Idas saavutada sama mis Jaapanis, siis olekski kõik hästi.

Tõusva päikese maa – uute muutuste ootel?

Läänemaailmas, mille välispoliitiline mõte on viimastel aastatel keskendunud teadagi põhiliselt Lähis-Idale, on Jaapan leidnud mainimist ja arutamist kui positiivne näide, kui riik, mis demokratiseeriti. Leitakse, et kui õnnestuks Lähis-Idas saavutada sama mis Jaapanis, siis olekski kõik hästi.
Ettevaatlikumad ja skeptilisemad meenutavad küll ajalisi raame. Jaapanis on ju USA väed tänini sees, kuigi sõjast on möödas 60 aastat. mille alusel siis eeldada, et Iraak demokratiseeritakse nõnda kiiresti, et enne järgmisi valimisi saab väed välja tuua?
Ent kõige põhilisemat asja hakatakse aegamööda ja vastutahtmist mõistma ehk alles nüüd, kui Iraagis on asjad nässus. Jaapan ise otsustas, et ta tahab olla teistsugune, demokraatlik riik – ning hakkaski teistsuguseks. Nagu Saksamaa, nii ka Jaapan ei muutunud mitte kaotuse või võõrvägede tõttu, vaid tänu ühiskonna enese otsusele.
Briti välispoliitiline mõtleja Robert Cooper on oma raamatus “Riikide murdumine” elegantselt selgitanud, et riikide käitumine ei sõltu ainult nende huvidest, vaid suurel määral ka identiteedist, sellest, millisena nad ennast näevad, elureeglitest, mida nad ise enesele kehtestavad, nende au- ja häbitundest. Ning ajaloos esineb aknaid, mis lubavad identiteeti muuta. Saksamaa ja Jaapan tegid just seda. Jeltsini Venemaa jättis juhuse kasutamata. Lähis-Ida? Selle segaduse sees ei saa midagi aru…
Et Jaapani ühiskond on ehitatud üles sisekonsensuse, mitte välissurve toel, on Jaapanis viibides kohe tunda. Tunda ja näha on ka ühiskonna vanad tavad: hierarhiate tugevus, austus kõrgemal positsioonil olijate vastu, enese sobitamine kollektiiviga… Ning tõesti, needsamad omadused, mida lääneliku töö- ja eduühiskonna teoreetikud on tõlgendanud kui edasiminekut pärssivaid, on Jaapanis toiminud kui edu alus või vähemalt pole kindlasti seda takistanud.
Jaapani suure muutumisotsuse üks pool oli saada edukaks läänelikuks riigiks. Teine pool oli saada patsifistlikuks riigiks, desarmeerida riik nii, et ametlikku armeedki ei ole. Rohkem kui pool sajandit sobis selline asjakorraldus kõigile. Ent 21. sajandil, kui Teise maailmasõja järgne ilmakord asümmeetriliste ohtude tekkides murenema hakkas, on patsifistliku eluhoiakuga raske jätkata. Ühelt poolt ei ole Jaapanile sõjalist kaitset pakkuval USA-l enam liitlaste jaoks senisel määral energiat. Vastupidi, ta vajab ise abi, sealhulgas sõjalist. Ning lisaks on Jaapani enese naabruses pead tõstmas tuumarelvastatud Põhja-Korea. Maailma ainsa tuumarünnaku ohvriks langenud riigi paneb see kõik tõsise valiku ette, millest Diplomaatia seekord lühikese ülevaate pakub.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar