Toomas Hendrik Ilves: Euroopa on tõsises kriisis poliitika taasnatsionaliseerumise tõttu

Eesti president kinnitab, et me ei tea tegelikult, mida tähendab uus normaalsus rahvusvahelises elus, aga väärtused on tähtsamad kui kunagi varem.

Kõige esimene Lennart Meri konverents 2007. aastal kandis pealkirja „Mäleta tuleviku Euroopat”. Härra president, kas teie arvates võiks sama pealkirja nüüd uuesti kasutada?

Kui me mõtleme 2016. aasta Euroopa peale, siis küllap sobiks see pealkiri täna pareminigi kui tookord. 2007. aastal oli see päris teravmeelne, nüüd aga võime öelda, et me seisame tõsiselt silmitsi küsimusega, kas Euroopa tulevik on ikka veel lõimitum, ulatub kaugemale piirideta Euroopast ja ühisrahast, ja kas praegusel hetkel on see kõik võimalik ilma täiendavate pingutusteta.

On selge, et Euroopa on praegu väga tõsises kriisis, mitte ainult oma institutsioonide pärast, vaid eelkõige Euroopa poliitika taasnatsionaliseerumise pärast. Ma julgeksin öelda, et osaliselt on seda põhjustanud põgenikekriis, aga see ei ole sugugi ainuke probleem. Võisime ju isegi juba enne rändekriisi näha natsionalistlike, Euroopa-vastaste ja mõnes mõttes lausa Atlandi-üleste suhete vastaste erakondade valimisedu, näiteks Rahvusrinde puhul [Prantsusmaal] ja teistegi erakondade puhul mujal Euroopas. Seega näeme laiemat Euroopale seljapööramist paljudes liikmesriikides riiklikul tasandil. Veel üks näide on muidugi UKIP (Briti Iseseisvuspartei – toim). Nad jõudsid Euroopa Parlamenti, kui ma seal kümme aastat tagasi olin, valitigi 2004. aastal.

Me peame tõepoolest püsima oma väärtuste juures, kui tegu on niisuguste asjadega nagu agressioon, Krimmi okupeerimine ja Venemaa sõda Ukraina vastu, mille puhul majandushuvid heidavad aknast välja Teise maailmasõja järgse julgeolekuarhitektuuri alused.

Need parteid on rändekriisi väga oskuslikult ära kasutanud. Mõned on alles hiljaaegu areenile astunud, aga me näeme ka seda, et vanad ideed – „vana” tähendab siin seda, mis oli olemas ammu enne Kreeka kriisi ja tõepoolest kuulub minevikku – tõusevad uuesti esile, kui me midagi ette ei võta. Ma rõhutan, et siin ei ole tegemist Euroopa Liidu institutsioonide läbikukkumisega. Kreeka kriisi tõid endale kaela kreeklased ise.

Kuidas siis Euroopat parandada? Viie aasta eest oli näiteks Lennart Meri konverentsi pealkiri „Pangem väärtused maksma”. Kuidas panna väärtused maksma?

Praegu ma julgen väita, et väärtused on tähtsamad kui kunagi varem, aga üldiselt oleme jõudnud hetke, mil peavoolu tsentristlikud, vasaktsentristlikud ja paremtsentristlikud erakonnad kardavad nii väga, et populistlik voog pühib nad minema, et nad juba loobuvad mõningatest väärtustest, näiteks inimeste vabast liikumisest, Schengeni tsoonist. Ma kahtlustan, et suhtumine põgenikesse muutub edaspidi problemaatiliseks ja mõnedki lepingud, mis meil põgenike kohta on, vaadatakse üle. Ma ei ütle, et see oleks hea mõte, vaid et me hindame ümber uue reaalsuse põhialuseid Inimeste vaba liikumist ei peeta enam enesestmõistetavaks. Euroopa Liitu halvab suutmatus leida keerulistele probleemidele toimivaid lahendusi. Ei saa avada piire Euroopa sees, ilma et piirid oleksid väljapoole tugevasti suletud. „Suletud” all ei pea ma silmas seda, et keegi ei pääse sisse, vaid et keegi ei pääse sisse ilma [meie] teadmata, kes nad on. Tuleb teada kõiki, kes Euroopasse tulevad, sest muidu Euroopa laguneb. Selle poolest erinen ma kõigist neist parempoolsetest, kes soovivad Euroopa taasnatsionaliseerida. Ma usun, et selline riik nagu Eesti suudab riigina kesta ainult sarnase mõtteviisiga riikide laiemas liidus, mille aluseks on ühised väärtused ning kus kehtib ühisraha, ühisturg ja vabakaubandus.

Aga et selline riik nagu Eesti suudaks üksinda seista, on puhas kujutelm – just nii kaotas Eesti 1939.-1940. aastal iseseisvuse. See on naiivne usk, et kui me kuulutame ennast neutraalseks, siis jäetakse meid rahule. Ma ei kuulu nende hulka, kes idealiseerivad kõike, mis oli Eestis enne 1940. aastat. Kahtlemata oli toonane välispoliitika katastroofiline, naiivne ja rumal. Lahendus peitub pigem selle olulises muutmises, kuidas me Euroopas asju ajame, ning ranguse ilmutamises nende suhtes, kes reegleid rikuvad.

Praegu ma julgen väita, et väärtused on tähtsamad kui kunagi varem, aga üldiselt oleme jõudnud hetke, mil peavoolu tsentristlikud, vasaktsentristlikud ja paremtsentristlikud erakonnad kardavad nii väga, et populistlik voog pühib nad minema, et nad juba loobuvad mõningatest väärtustest, näiteks inimeste vabast liikumisest, Schengeni tsoonist.

Kui sa ei täida Schengeni kriteeriumeid, oled Schengenist väljas. Kui sa ei täida Maastrichti kriteeriumeid, oled ühisrahast väljas. Me ei saa suhtuda asjadesse käega lüües, arvata, et ah, nii käib küll, ja jätta reeglite rikkumised tähele panemata. Me ei saa lubada, et Euroopas on riike, keda hoiatatakse terrorismi eest, isegi jagatakse konkreetseid andmeid inimeste kohta, nimesid ja muud sellist – ja kes midagi ette ei võta. Need terroristid on teie enda maal, te ei tee midagi ja siis lasevad nad õhku nii ennast kui ka süütuid inimesi. Euroopa tähtsaimate institutsioonide, ELi ja NATO võõrustajariik ei saa lubada endale sellist lodevust, kindlasti mitte praeguses julgeolekukeskkonnas.

Selleaastase konverentsi pealkiri on „Uue normaalsuse kujundamine”. Kuidas teie seda mõistate? Mida see tähendab ja kas Eestil on ka selles oma osa?

Me ei tea, mis on uus normaalsus. Ma usun, et me oleme in medias res.

Nii et me peame selle kujundama?

Kuid me ei tea, milline on uus normaalsus. Asi ei ole selles, mida me peame tegema, sest see on poliitiline otsus, mille langetavad kõik ELi liikmed, sagedamini küll ehk kvalifitseeritud häälteenamusega, aga kindlasti on meil vaja rangemalt suhtuda oma piiridesse (ma ütlen seda siin juba kolmandat korda). Me peame tõepoolest püsima oma väärtuste juures, kui tegu on niisuguste asjadega nagu agressioon, Krimmi okupeerimine ja Venemaa sõda Ukraina vastu [mitte „Ukraina kriis” – EB], mille puhul majandushuvid heidavad aknast välja Teise maailmasõja järgse julgeolekuarhitektuuri alused. Kui ma kuulen, et inimesed ütlevad, et „majandussuhted on meie jaoks ülitähtsad, me peaksime leevendama Venemaa-vastaseid sanktsioone” tingimustes, kus me oleme silmitsi millegagi, mida me viimati nägime Austria Anschluss’i ajal, siis tahan ma küll küsida: „Kus on meie väärtused?” Kas meil on üldse mingeid väärtusi Euroopas, kui ma näen, et keegi ütleb, et „me peaksime sanktsioonidest loobuma, sest need on meile halvad”? Olgu pealegi, aga milleks on meile siis üldse Euroopa Liitu vaja? Mis on selle mõte? Kui öelda lahti julgeoleku fundamentaalsetest alustest, kui öelda lahti fundamentaalsetest väärtustest, kui olla valmis müüma riike maha raha eest, siis kuidas erineme me 1937., 1938. ja 1939. aastast? Minu meelest sellisel juhul kohe mitte kuidagi.

Tuleme tagasi konverentsi juurde. Kas saab pidada tõsist välis- ja julgeolekupoliitika teemalist arutelu sellises riigis nagu Eesti?

Senine asjade käik just midagi positiivset ei näita. Kui jätta Diplomaatia kõrvale, siis arutlevad välispoliitika teemal diletandid ja oma kindlate taotlustega inimesed, nagu istuksid nad baaris õllekruusi taga – mida muidugi teevad ka diplomaadid, aga lisaks nad mõtlevad ja loevad. Oma sihte taotlevad inimesed ei arutle sageli analüütiliselt, nad ei kõnele probleemidest, vaid rohkem inimestest. Välispoliitika subjektiveerimine arutelu käigus on väga rumal. Meie maal on tegelikult mõnedki välispoliitika asjatundjad tulnud ajakirjandusest. Harri Tiido, Marko Mihkelson, Jüri Luik, Kadri Liik … Peaaegu paradoksaalne on see, et tegu on inimestega, kes tunnevad tõesti hästi välispoliitikat ja on väga austatud, aga nad ei tegele enam ajakirjandusega. Nad tegutsesid kunagi ajakirjanduses, aga see oli neile rohkem nagu hüppelaud.

Üks utoopilisi ideid, mis mul oli, oli 2011. aastal – see oli väga optimistlik arvamus, et Türgi võiks olla eeskuju araabia kevade läbi elanud riikidele kui kõige stabiilsem, ilmalik, kaasaegne muslimitest enamusega riik. Seda ei ole juhtunud.

Järgmine küsimus on ehk veidi isiklikumat laadi. Härra president, kui konverentsile tagasi vaadata, kas te olete sealt saanud mõne hea idee?

Ma olen viibinud kõigil konverentsidel peale ühe ja seda ka Eyjafjallajökulli tõttu [president hääldab seda nime korrektselt – EB]. Ma olen saanud konverentsilt mõnegi hea idee. Ma julgeksin lisada, et konverentsiks on huvitav ette valmistuda: kui ma kirjutan, siis just sealt mu mõtted tekivadki, sest ma kritiseerin iseennast. Aga jah, aastate jooksul on tulnud hulk ideid.

Näiteks?

Üks utoopilisi ideid, mis mul oli, oli 2011. aastal – see oli väga optimistlik arvamus, et Türgi võiks olla eeskuju araabia kevade läbi elanud riikidele kui kõige stabiilsem, ilmalik, kaasaegne muslimitest enamusega riik. Seda ei ole juhtunud. Selle asemel näeme enamikus Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas ja kaugemalgi tohutut ebastabiilsust ja massilist verevalamist.

Te puutute kokku rahvusvaheliste liidritega nii konverentsi ajal kui ka muidugi enne ja pärast seda. Kas te tunnete, et konverents on neid kuidagi mõjutanud ja kuidas nad reageerivad ideedele ja diskussioonidele, mida nad konverentsil kuulevad? Kas see toimib, kas Lennart Meri konverents avaldab mingitki mõju rahvusvahelistele liidritele?

Tohutut, ma julgeksin öelda. Jätame kõrvale kõige lähedasemad sõbrad, näiteks Carl Bildti, kes on meie riigiga tegelnud juba veerand sajandit. Tõsiselt, liidrid ja ka välispoliitika asjatundjad ei tea esialgu suurt midagi Eesti kohta, on ainult lugenud vahendatud aruandeid. Ja siis nad tulevad siia kohale. Üks asi on lugeda Eesti kohta ja teine asi on seda kõike oma silmaga näha. Mõelge kas või kõigi nende artiklite peale, mis on viimasel paaril aastal kirjutatud pealkirjade „Kas järgmine on Narva?” all – neid ei oleks kirjutanud inimene, kes on siin viibinud.

Ja nüüd sõidavadki konverentsil osalejad Narva.

Üks, kes siia tuli, oli Matt Kaminski ajalehest The Wall Street Journal ja ta läks Narva. Niipea kui ta mikrofoni võttis, hakkasid inimesed hüüdma: „Ei, ei, me ei taha Venemaaga liituda!”

Selles on oma väärtus, et inimesed on aastate kaupa siia tulnud, alates SACEURidest kuni välis- ja kaitseministriteni: nad tulevad siia ja näevad oma silmaga, kuidas asjad on, ega pea lugema järjekordset artiklit mõne Washingtoni mõttekoja rumala tegelase sulest, kes ei ole kunagi Eestis käinud. Inimesed, kes ei tea midagi majandusest, teevad tüüpilisi järeldusi: Ukraina = endine Nõukogude Liit, Eesti = endine Nõukogude Liit, see protsent venelasi, too protsent venelasi – „Kas Narva on järgmine?” Samal ajal on SKT erinevus üüratu: Donbass on vaesem kui Venemaa, samal ajal kui meie oleme nii palju rikkamad, et Narvas ei taha keegi ühineda Venemaaga. Kui minna üle jõe ja tulla tagasi, siis oled tõepoolest rõõmus, et elad Euroopa Liidus.

Ma ei mäleta ühtegi aastat, mil meil poleks olnud mõnda paneeldiskussiooni ilma juhtivate Vene intellektuaalideta.

Lennart Meri konverentsi on kritiseeritud, et see olla mingi „Venemaa-vihkajate” konverents. Mida teie selle kohta arvate?

See on päris rumal. Meil on siin alati venelasi olnud. Ma ei mäleta ühtegi aastat, mil meil poleks olnud mõnda paneeldiskussiooni ilma juhtivate Vene intellektuaalideta. Asi on aga selles, et üha rohkem tulevad nad mujalt kui Venemaalt, sest nad ei ela enam Venemaal, sest sealne elu on läinud neile liiga keeruliseks. Lilija Ševtsova ja Andrei Soldatov on ainukesed, kes on tõepoolest lahkunud, ja peaaegu iga aasta osales kadunud Boriss Nemtsov.

Kui üldse, siis on Lennart Meri konverents koht, kus kõik venelased üle kogu maailma, nii Venemaalt, mujalt kui ka meilt, saavad kokku.

Mis saab edasi? Kas teie meelest on neid konverentse ka edaspidi vaja?

Ma loodan küll. Ma usun, et paljudel inimestel on see kindlalt kalendris kirjas. Näiteks mulle on veebruar Müncheni kuu ning aprill või mai Lennart Meri kuu. See on ilmselge.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.