Tartu rahuleping ja Eesti idapiir

Eesti taastas oma iseseisvuse 1991. aasta augustis mitte nendes piirides, milles ta sündis veebruaris 1920. aastal rahvusvahelise õiguse subjektina Tartu rahulepingu alusel ning milles ta okupeeriti ja annekteeriti ebaseaduslikult 1940. aasta juunis Nõukogude Liidu poolt.

Stalinistlik Nõukogude Liit pidas Eesti ja Venemaa vahelist piiri administratiivseks ehk haldusjaotuslikuks jooneks, mida Kreml „korrigeeris“, lülitades augustis 1944. aastal 75 protsenti Petserimaast (1251 ruutkilomeetrit) Pihkva oblasti koosseisu ning jaanuaris 1945. aastal Narva-tagused vallad (375 ruutkilomeetrit) Leningradi oblasti koosseisu. Eesti kaotas pea Põlvamaa suuruse territooriumi.

Narva-tagune ala asus Eesti ajaloolistest piiridest väljaspool – hõlmates Jaanilinna ja venelaste poolt ehitatud kindluse ehk kremli – ning see oli omamoodi Vabadussõja trofee ja puhverala, mis pidi tagama Narva linna julgeoleku. Sealne elanikkond koosnes põhiliselt venelastest (peaaegu 77 protsenti) ning eestlasi oli kõigest pisut üle 11 protsendi, ülejäänu moodustasid muud soome-ugri rahvad.

Ka Petserimaal elas enne Teist maailmasõda rohkem venelasi (65 protsenti), kuid eestlaste osakaal oli Narva-tagusega võrreldes palju suurem (pea 33 protsenti). Petseri klooster kui õigeusklikele (sealhulgas setudele) väga oluline paik olevat olnud Petserimaa „jaotamise“ ajend 1944. aastal, kuid tegelik põhjus oli nähtavasti Stalini soov kustutada Venemaa jaoks „häbiväärse” Tartu rahulepinguga kehtestatud piir ning teisalt Kremli üldine poliitika – piiride muutmine –, mida teostati pea kõikjal kurjuse impeeriumi territooriumil.

Näiteks otsustas Jossif Stalin 1921. aastal anda Nahhitševani ja Mägi-Karabahhi piirkonnad Aserbaidžaanile. Nikita Hruštšovi käsul läks Krimm 1954. aastal Ukraina koosseisu. Venemaa president Vladimir Putin võttis selle väevõimuga tagasi märtsis 2014. aastal, kuigi Nõukogude Liidu lagunemisel eksisteerinud „vabariikide” vahelised piirid (mis muutusid riikidevahelisteks piirideks) pidid kindlalt püsima. Lisaks annekteeris Venemaa de facto Gruusialt Lõuna-Osseetia ja Abhaasia, Moldovalt Transnistria ning okupeeris Donbassi „separatistlikud“ alad Ida-Ukrainas.

Peale Alaska müügi Ameerika Ühendriikidele ei ole Venemaa ühtki jalatäit maad ilma sõjata vabaks lasknud või tagastanud.

Venemaa lähenemine piiriküsimustele endise Nõukogu Liidu territooriumil on selgelt selektiivne ning Krimmi loogika (ajalooline õigus) ei kandu teistele kontekstidele, mis pole Moskvale kasulikud (näiteks Petserimaa). Tasub sedagi meeles pidada, et peale Alaska müügi Ameerika Ühendriikidele ei ole Venemaa ühtki jalatäit maad ilma sõjata vabaks lasknud või tagastanud. Ainuke erand on Nõukogude Liidu pea rahumeelne kokkuvarisemine, mis oli Vladimir Putini sõnul „20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof“.

Eesti ja Venemaa vahelised piiriläbirääkimised algasid 1990. aastate esimeses pooles, kuid sel ajal oli Eesti jaoks kõige kiireloomulisem küsimus Vene vägede väljaviimine, et me ei jääks 1994. aasta rongist maha. (Vene väed viidi siis välja Ida-Saksamaalt ja teistest endise Varssavi pakti riikidest.)

Venemaale oli selge, et oma iseseisvuse õigusliku järjepidevuse alusel taastanud Eesti taotleb Tartu rahulepingu riigipiiri, mistõttu Kreml tegi ennetava ühepoolse käigu. Riigiduuma võttis 1993. aasta veebruaris vastu seaduse, mis kehtestas Nõukogude Liidu aegse administratiivpiiri (nn kontrolljoone) Venemaa ja Eesti vahelise riigipiirina. President Boriss Jeltsin külastas peatselt Pihkvamaad ja uut „riigipiiri” ning teatas, et Venemaa ei anna ära (st tagasi) tolligi „oma” maad.

Eesti pandi fakti ette, et riikidevahelise piiri, mis erineks nn kontrolljoonest, kulgemisest ei saa juttugi olla. Piiriläbirääkimiste esimene lepinguprojekt sisaldas nii poliitilist sissejuhatust kui ka piirikirjeldust, mõistagi kahes kardinaalselt erinevas sõnastuses. Viited Tartu rahulepingule ja sellega kehtestatud piirile ning jaanuaris 1991. aastal sõlmitud Vene NFSV ja Eesti Vabariigi  riikidevaheliste suhete aluste lepingule ning „kontrolljoone” kirjeldusele pandi vastastikku nurksulgudesse.

Ei ole erilist põhjust kahelda, et 1991. aasta alguse seisuga oli Eesti (okupeeritud) riik, kuid Vene NFSV polnud kindlasti rahvusvahelise õiguse subjekt, kellel oleks olnud õigus riigina esineda. Tallinnas sõlmitud leping ei saanud olla sel ajal ja nendes tingimustes muud kui vastastikune toetusavaldus iseseisvuse taastamiseks või saavutamiseks. Kahepoolsed riikidevahelised suhted algasid veebruaris 1920.  aastal, kuid see pole Moskvale meeltmööda mitmel põhjusel, mitte ainult piiriküsimuse tõttu. Annan vihje, et president Putin valmistab ette põhjaliku artikli Teise maailmasõja ning sellele eelneva perioodi ajaloolisest „tõest“.

Eesti on jäänud Venemaa viimaseks naaberriigiks (peale Jaapani), kellega tal puudub piirileping.

Mingeid edusamme ei saavutatud ning piiriläbirääkimised takerdusid 1995. aastal. Eesti ees seisid mitmed põhimõttelised küsimused. Ajalooline ja juriidiline õigus on Eesti poolel, kuid kas on võimalik reaalselt Venemaaga kompromissi saavutada ehk kasvõi mingi osa ära võetud maadest tagasi saada? Venemaa on maid ära võtnud pea kõikidelt naabritelt, Soomest Jaapanini välja. Ning nagu näha, võtab ta muudkui edasi ja ei mõtlegi midagi tagastada.

Praeguses olukorras oleks näiteks Petseri rajooni tagastamine Eestile suuremeelne samm Moskva poolt, kuid Venemaa kindlasti sooviks selle eest vastutasu/kompensatsiooni saada, mida Eesti tõenäoliselt ei suuda maksta (võrreldes näiteks Jaapani majanduslike võimalustega Kuriili saartega seoses). Nõutav tasu võib olla rahaline, kuid ka poliitiline (näiteks Eesti „neutraalsus” ehk NATOst välja astumine).

1990. aastate keskel mõistsime, et see oleks pretsedent, mille alusel võivad ka muud riigid Venemaalt oma maad tagasi nõuda, mistõttu Kreml jääb paindumatuks (taas Jaapani näide). Teine oluline küsimus oli Eesti lääneorientatsiooni kindlustamine ehk NATO ja Euroopa Liidu liikmesuse perspektiiv, kuivõrd Vene väed olid Eestist lahkunud. Ei olnud kahtlust, et Venemaa püüab piiriküsimust ära kasutada selleks, et takistada Eesti liikumist Läände. Eesti pidi näitama oma läänepartneritele, sealhulgas USAle, et ta annab oma parima piirilepingu sõlmimiseks ehk piiriküsimuse lahendamiseks.

Setu rahva aktiivsemad liikmed protestisid Tartu rahulepingu piirist loobumise ja „kontrolljoone“ põlistamine vastu. Setumaa on jäädavalt jagatud, inimesed on lahutatud oma esivanemate haudadest teisel pool piiri jne, mis on inimlikult muidugi mõistetav. See on karm reaalsus, millega tuli ning tuleb jätkuvalt arvestada. Meil polnud võimalik Eesti kagupiiri nihutada itta, kuid meil õnnestus saavutada piiriületamise lihtsustatud kord selleks õigusi omavatele kohalikele. Lisaks, toona oli kaalul seegi, et Eesti riik tervikuna võinuks jääda piiriküsimuse pantvangiks ning Läände mineku rongist maha.

Eesti valitsus kiitis 1995. aasta sügisel heaks nn tehnilise piirilepingu, mis ei sisaldanud enam poliitilist sissejuhatust.  Lepingus lähtuti nn kontrolljoonest, millele Eesti ja Venemaa nõustusid tegema õgvendusi lõunapoolses osas (maismaal) piirijoone lühendamiseks ning selle valvamise/seire parandamiseks. Venemaa nõudis õgvenduse käigus kaartidel ja piirkirjelduses väga rangelt asustamata maade vahetust tuhande ruutmeetri täpsusega.

Mõistagi pidi Eesti olema täiesti kindel juba varem, et piirileping vastab sel kujul põhiseadusele, sealhulgas § 122-le, mis muuhulgas sätestab: “Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega. Eesti mere- ja õhupiir määratakse rahvusvaheliste konventsioonide alusel.” Toonane õiguskantsler ja valitsus olid ühel arvamusel, et põhiseadust ei ole vaja muuta ning vastuolu ei teki, kui uus piirijoon kattub osaliselt Tartu rahulepingu piiriga (tänu sõnastusele: „… ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega”), mis pidas paika Lämmijärvel.

Välisministrid Siim Kallas ja Jevgeni Primakov kiitsid piirilepingu teksti lõplikult heaks novembris 1995. aastal Petroskois, kuid Venemaa simuleeris edaspidi läbirääkimiste jätkamise vajalikkust (külanimede muutmine kaartidel jms). Alles siis, kui Eesti astus Euroopa Liitu ja NATOsse, tekkis Moskval soov piirilepingu saaga lõpetada, kuid see jäi siiski Venemaa poolt ratifitseerimata ning kahepoolselt jõustamata.

Kreml väitis, et Riigikogu poolt 2005. aasta juunis vastu võetud ratifitseerimisseaduse preambul muudab kahepoolselt sõlmitud piirilepingut. See oli selgelt ettekääne näitamaks, et Eesti on ebakonstruktiivne ja tal on territoriaalseid nõudmisi Venemaale, kuigi piirilepingu ratifitseerimine Riigikogus näitas risti vastupidist seisukohta.

Viimane piirilepingu redaktsioon, millele andsid oma allkirja välisministrid Urmas Paet ja Sergei Lavrov 2014. aasta veebruaris, erineb eelmisest üksnes tekstijupikese võrra, mis kinnitab, et Eestil puuduvad territoriaalsed pretensioonid. Ukraina sündmused lükkasid lepingu saatuse edasi määramatusse tulevikku. Ka presidendid Kersti Kaljulaid ja Vladimir Putin ei teinud sellest 2019.  aasta aprillis Moskvas juttu, kuigi see oleks olnud asjakohane, kui soovitakse kahepoolseid suhteid parandada.

Meil polnud võimalik Eesti kagupiiri nihutada itta, kuid meil õnnestus saavutada piiriületamise lihtsustatud kord selleks õigusi omavatele kohalikele.

Eestis pole seni poliitilist konsensust 2014. aastal allakirjutatud piirilepingu sõlmimise küsimuses saavutanud. Mõned erakonnad nõuavad Tartu rahulepingu piiri, apelleerides ajaloolisele ja juriidilisele õigusele, kuid ignoreerides igati tegelikku olukorda ja võimalikke ja tõenäolisi tagajärgi.

Tänapäeval elab Petserimaal (Venemaa Petseri rajoonis) ja Narva-tagusel alal kokku umbes 35 000 inimest, kusjuures pea kaks kolmandikku neist on enam-vähem Haapsalu-suuruste linnade – Petseri ja Jaanilinna – elanikud. Eestlasi elab seal ainult 300 ehk alla ühe protsendi. Kas me soovime Eestisse importida veel 35 000 Venemaa kodanikku lisaks juba olemasolevale massile (umbes 100 000 Venemaa kodanikku)? Eriti arvestades, et enamik neist ei soovi ega saa Eesti kodakondsust ja on Eesti riigi suhtes mitte kõige paremini meelestatud.

Ebaseaduslikult Moskva võimu alla jäänud Eesti alad on paraku ühed vaeseimad isegi Venemaa äärealade tingimuste kontekstis. Kes maksab nende piirkondade Eesti keskmisele tasemele viimise eest? Kas Euroopa Liit, millesse Tartu rahulepingu piiri nõudjad suhtuvad valdavalt vaenulikult või skeptiliselt?

Eesti on jäänud Venemaa viimaseks naaberriigiks (peale Jaapani), kellega tal puudub piirileping. Kas jõustatud piirileping muudab midagi, kui Kremli jaoks on kokkulepped naabritega (Ukraina juhtum) nagunii tühjad paberilehed, juhul kui nad ei vasta enam Venemaa huvidele? Julgen arvata, et piirilepingu jõustamine on parem kui selle puudumine. Seda arvamust jagavad ka meie liitlasriigid (kas meie oleme vastasel juhul kõige targemad?). Lepingust üleastumine pikendaks Venemaa pattude registrit ning annaks meie liitlastele kindlaima võimaliku juriidilise aluse vastusammudeks.

Lõpuks, Eesti õiguslik järjepidevus (Tartu rahulepingu § 2 alusel) ei kao kuhugi, kui piirileping jõustatakse. Rahuleping on selle paragrahvi alusel ja ulatuses kehtiv ning jääb ka edaspidi kehtima, kuid tundub, et Venemaa püüab vett segada. Välisminister Sergei Lavrov väitis tänavu 17. jaanuaril toimunud pressikonverentsil, et Eesti ei soovi piirilepingu jõustada, sest Tartu rahuleping kaotaks kehtivuse. Järelikult rahuleping kehtib ning seda tulebki Venemaale meelde tuletada. Ka siis, kui vana piir muutub.