detsember 14, 2018

Tankid, relvad, droonid vs. diplomaatia? Mis asi on välispoliitika 21. sajandil?

Mida kujutab endast välispoliitika 21. sajandil?

See on paras pähkel nii välispoliitika praktikutele, akadeemikutele, teaduritele ning vast rahvusvahelisi suhteid õppima hakanud tudengitelegi. Ronan Farrow raamat “War on Peace: the End of Diplomacy and the Decline of American Influence” ja Ben Rhodesi raamat “The World as it Is: Inside the Obama White House” pakuvad pilguheite just sellesse teemasse. Nii Farrow kui ka Rhodes maadlevad küsimusega – kuhu on kadunud diplomaatia ja koostöö Ameerika Ühendriikide välispoliitikast viimase 20 aasta jooksul?

Ronan Farrow, War on Peace: the End of Diplomacy and the Decline of American Influence. W. W. Norton & Company, 2018. 432 lk

Diplomaatia vähenemine Ameerika välispoliitikas on Ronan Farrow raamatu keskne väide. Diplomaatia (läbirääkimise, kokkulepete tegemise, tsiviilkoostöö arendamise kunst) ning diplomaatiat vahendavad instrumendid (rahvusvahelised organisatsioonid, välisministeerium, diplomaatide töö) on USA välispoliitikast pea et kadunud ning nende koha on üle võtnud militaaralliansid ning julgeoleku- ja luureorganisatsioonide kahepoolne koostöö. Jõu kasutamine ning sõjavägi ei ole enam diplomaatia elluviimise vahendid, vaid on muutunud universaalseks lahenduseks pea kõikidele maailma probleemidele. Taktikaline välispoliitika tegemine on võtnud üle strateegia, kus loetakse võidetud lahinguid ja mitte enam võidetud sõdu.

Toetamaks oma väidet pühendab Farrow suure osa raamatust USA ja Pakistani suhtele. Ütlus „neetud, kui teed, ja neetud, kui ei tee” kirjeldab hästi tänaseks absurdseks muutunud suhet. Pakistani valitsus toetab terroristlikke organisatsioone, pakkudes neile turvalist asukohta ning vaba liikumist. Samal ajal antakse Ameerika Ühendriikidele vajalikku luure- ja sõjalist infot. Avalikult räägib USA Pakistanist kui liitlasest, samas kinniste uste taga paneb suhe Pakistaniga ametnikke nördima ja kulmu kortsutama. Farrow küsib, kas saadud toetus info näol terrorismivastases sõjas on Ameerika Ühendriikidele laiemas plaanis õiglane ja kasumlik. Mis on USA-Pakistani suhte eesmärk ja strateegia? Miks dikteerivad ning juhivad luure- ja sõjalised organisatsioonid USA-Pakistani suhteid, kui seda peaks tegema välisministeerium? Kes kontrollib Ameerika Ühendriikide Pakistanile antud majandusabi kasutamist?

Ronan Farrow väide põhineb paljuski isiklikul kogemusel ajast, kui ta töötas Richard Holbrooke’i alluvuses USA välisministeeriumis. Holbrooke’i peetakse kaasaegse diplomaatia tšempioniks, ta oli Bosnia sõja lõpetanud Daytoni lepingu sõlmimise eestvedaja ning oma karjääri lõpuaastatel 2008–2010 oli ta USA eriesindaja Afganistanis ja Pakistanis. Farrow kirjutab, kuidas Holbrooke pidi pidevalt kindralite ja Pentagoniga võitlema, et arendada Afganistani ja Pakistani suhteid USAga. Loomulikult ei saa Farrow üle ega ümber ka Holbrooke’i keerulisest ning värvikast iseloomust.  Richard Holbrooke’i näitel näitab Farrow, kuidas diplomaatia ja selle oskus ei ole enam väärtus ning välispoliitka tegemise on üle võtnud droonid, hummerid, spioonid ning relvad.

Ben Rhodes, The World as it Is: Inside the Obama White House Bodley Head, 2018. 480 lk

Ben Rhodesi memuaarid „The World as It Is“ kirjeldavad kaheksat aastast president Obama aegses Valges Majas, kus ta töötas alguses kõnekirjutajana ning hiljem riikliku julgeoleku nõuniku asetäitjana, keskendudes strateegilisele kommunikatsioonile. Lisaks lohisevale tiitlile juhtis Ben Rhodes läbirääkimisi Kuubaga ning oli osaline Iraani tuumaleppe sõlmimises. Raamatu läbi lugenuna võin öelda, et Rhodesi roll president Obama välispoliitika kujundamisel ning elluviimisel on laialdasem ning sügavam, kui ükski tiitel võib mõista anda.

New York Times’i raamatuarvustaja Joe Klein kirjeldab Rhodesi memuraare kui „üleskasvamise” lugu.1 Rhodes, olles newyorklasena mõjutatud 9/11 terrorirünnakutest ning sellele järgnenud sõjast terrorismiga, jõuab arusaamani, et Ameerika Ühendriikide jõukasutus on maailmas pigem probleemiks kui lahenduseks. Rhodes jagab Farrow väidet, et Ameerika Ühendriikide välispoliitika on militariseerinud. Rhodes kritiseerib Washingtonis tekkinud grupimõtlemist valitsuse ja mõttekodade vahel, kus iga lahendus globaalsetele probleemidele sisaldab mõnda tanki ja hävituslennukit. Ta  on arvamusel, et Ameerika Ühendriikide juhtroll ning mõju ei sisaldu ainult jõus, vaid ka headuses. President Obamas leidis Rhodes liidri, kellega koos seda vaadet ellu viia.

Pea 450-leheküljeline raamat on just sellest – kuidas president Obama administratsioon püüdis säilitada Ameerika Ühendriikide juhtrolli läbi multilateraalse koostöö, diplomaatia ning väärtustel põhineva välispoliitika. „Iga presidendi jaoks on välispoliitika tegemine kummaline kooslus päritud tingimuste haldamisest, uutele kriisidele vastamisest ning oportunismist leidmaks võimalusi panna alus uutele initsatiividele, mis jätavad maailma jälje.”2 Iraak, Afganistan, Guantánamo vangla, krahhi äärel olev maailmamajandussüsteem ja tõusev Hiina olid välispoliitika väljakutsed, mis president Obama ametisse astudes päris. Lahvatanud araabia kevad, Süüria konflikt, Venemaa suurenev agressiivsus ning infosõjad ja ISIL olid uued kriisid. Pariisi kliimakokkulepe, Kuuba avanemine, Iraani tuumakokkulepe ning kurss Aasiale olid uued initsatiivid. Need ja mitmed teised väljakutsed testisid Obama-Rhodes’i väärtustele, institutsioonidele ning diplomaatiale tuginevat Ameerika juhtrolli igast küljest ning seda kõike veel sügavalt lõhestunud Washingtonis.

Rhodes ja Farrow maadlevad ühe ja sama probleemiga, lihtsalt erinevatest perspektiividest. Üks on välisministeeriumi töötaja ja ajakirjanik, teine Valge Maja ametnik. Rhodes on strateeg ja innovaator, Farrow praktik ning kriitik. Mõlemad näevad, et praktiline välispoliitika on  diplomaatiast kaugenemas ning üha enam tähendab see suuremat sõjaväe ja luureorganisatsioonide kasutamist. Ebstabiilsuse suurenemine Iraagis, Afganistanis ning jätkuv konflikt Süürias ning Jeemenis näitavad, et militaarsed lahendused ei asenda poliitilisi lahendusi ning pigem viib diplomaatiliste lahenduste asendumine sõjaliste lahendustega suurema ebastabiilsuseni. Kas ja kuidas seda trendi tagasi keerata? Kuidas mõjutab välispoliitika üha suurenev militariseerumine rahvusvahelisi suhteid?  Mida kujutab endast 21. sajandi välispoliitika ja kuidas seda ellu viiakse? Need on küsimused, mis vajavad vastuseid, ning Ben Rhodesi ja Ronan Farrow raamatud on vastuste leidmiseks sobiv algus.

______

1 www.nytimes.com/2018/06/05/books/review/ben-rhodes…

2 Ben Rhodes (2018) “The World as It Is” New York: Bodley Head, p. 46

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: