juuni 16, 2011

Suveräänsuse jälgedes

Nüüdisaegne eestlane pole suveräänsust eraldiseisva mõistena kunagi väga kõrgelt hinnanud. 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioon oli pelgalt vahend teel iseseisvumisele. Peale 20.08.1991 asuti Eesti suveräänsust allutama integratsioonituhinale. Eesti liitus, lõimus, reformis, täitis kriteeriumeid. Me jagasime, panime kokku ja ühendasime oma suveräänsuse Euroopaga.

Nüüdisaegne eestlane pole suveräänsust eraldiseisva mõistena kunagi väga kõrgelt hinnanud. 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioon oli pelgalt vahend teel iseseisvumisele. Peale 20.08.1991 asuti Eesti suveräänsust allutama integratsioonituhinale. Eesti liitus, lõimus, reformis, täitis kriteeriumeid. Me jagasime, panime kokku ja ühendasime oma suveräänsuse Euroopaga.


„Iganenud või igavene? Tekste kaasaegsest suveräänsusest”. Hent Kalmo ja Marju Luts-Sootak (toimetajad). TÜ kirjastus 2010, 348 lk.
Nüüdisaegne eestlane pole suveräänsust eraldiseisva mõistena kunagi väga kõrgelt hinnanud. 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioon oli pelgalt vahend teel iseseisvumisele. Peale 20.08.1991 asuti Eesti suveräänsust allutama integratsioonituhinale. Eesti liitus, lõimus, reformis, täitis kriteeriumeid. Me jagasime, panime kokku ja ühendasime oma suveräänsuse Euroopaga.
Mõned nägid Euroopa Liidus, NATOs ja teistes kooslustes „meie suveräänsust 21. sajandi mõttes”.  Teised tunnistasid, et allutasime vabatahtlikult oma suveräänsuse geopoliitilisele imperatiivile: juurutades end Lääne institutsioonides tagaksime, et Eesti jääks igavesti iseseisvaks ega korduks 1940. aasta.
Ent täna, kui kõik liitumisprotsessid on lõppenud, on paslik küsida: kas oleme läinud liiga kaugele? Milline peaks olema meie kui NATO, ELi, WTO jne liikme hoiak nende koosluste tuleviku suhtes? Kas suudame tagada, et „suveräänsus 21. sajandi mõttes” teenib ka meie rahva huve ja riigi suutlikkust?
Just sellele küsimusele võiks otsida vastust Hent Kalmo ja Marju Luts-Sootaki toimetatud artiklikogumikust „Iganenud või igavene? Tekste kaasaegest suveräänsusest”. Samanimelise konverentsi alusel Tartu Ülikooli kirjastuse poolt välja antud raamat tõstatab üheteistkümnes artiklis Eesti riigi saatusele ja selle uurijatele keskse küsimuse.
Kogumik ei defineeri ühehäälseöt „iseseisvust“ ning „suveräänsust“ – mõisteid, mida sageli sünonüümselt käsitletakse. Iseseisvus hõlmab kitsalt seisundit rahvusvahelisel areenil, iseseisva riigi normatiivne ideaal on praeguse Vestfaali riikide süsteemi vili. Iseseisvus on staatus, mida riik võib omada, seevastu on suveräänsus määr, mille järgi riiki võib mõõta. Suveräänsus hõlmab laialt riigi suutlikkust ennast kehtestada ning teha otsuseid sõltumata välisteguritest ning mujal kehtestatud piirangutest. Kindlasti ei ole absoluutne suveräänsus püüeldav eesmärk – maailma suveräänseimad riigid on ehk autarkilised Põhja-Korea või Birma.
 
Kalmo ja Luts-Sootaki toimetatud kogumiku põhirõhk asub suveräänsuse juriidilisel küljel. Euroopa Liidu roll liikmesriikide seadusandluse reguleerimisel ja tegevuste ettekirjutamisel aina kasvab ning seega kasvab ka üleeuroopaline mure, et demokraatlikus riigis rahvale kuuluv seadusandlik võim justkui Brüsselile loovutatakse. Selle loovutamise käike Eestis kirjeldavad mitmed autorid.
Lauri Mälksoo kirjutab provokatiivses essees Eesti suveräänsuse nekroloogi (1988–2008). ELiga liitumisel täiendati rahvahääletusel põhiseadust järgmise tekstiga: „Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingutest tulenevaid õigusi ja kohustusi.” Mälksoo väitel on riigikohus seda teksti tõlgendanud kui Euroopa õiguse esmasust põhiseaduse suhtes. Mitmes 2004. aasta järgses riigikohtu otsuses on kinnitatud, et Eesti õiguse ja ELi lepetest, direktiividest ja otsustest tulenevate õigusaktide vastuolude puhul eelistatakse just viimaseid põhiseadusele. Paljud Euroopa riigid (mh Saksamaa, Ühendkuningriik, Taani, Belgia ning Ungari) kohendavad ELi õiguse rakendamist vastavalt oma põhiseadusele, aga Eesti kuulub nende hulka, kes oma suveräänsuse de iure on delegeerinud  Strasbourgi ja Brüsselisse.
Kogumikus kirjeldavad mitmed esseed, kuidas viimase seitsme aasta jooksul erinevates riigi tegevusvaldkondades  (nt sisejulgeolek, õigusloome, haridus, majandus) on – kas de iure või de facto – saadetud otsustusvõimu ning suveräänsust Brüsselisse, ilma et sellega sisuline arutelu või teadlik strateegia kaasnenud oleks. Just see läbimõtlemata kergekäelisus, millega me oma suveräänsust jagame, eristab meid vanadest Euroopa riikidest, kes iga loovutatud õiguse üle tulihingeliselt vaidlevat ja kauplevat.
On teemasid, kus suveräänsus on siiski jäänud rahvusriigi pärusmaaks. Berit Aaviksoo avastab kodakondsuspoliitikas Eestile olulise valdkonna, kus rahvusvahelised kohtud ja Euroopa õigus on jätnud rahvusriikidele pea täieliku otsustusvabaduse. Nii Euroopa Inimõiguste Kohus kui ELi kodakondsusküsimusi tõlgendavad kohtud on korduvalt leidnud, et Euroopa Inimõiguste Konventsioon ja ELi õigus ei takista riike kodakondsuse andmisel või selle äravõtmisel.
Kodakondsuse ja suveräänsuse lõikumispunktis oleme sunnitud küsima, kellele demokraatlikus riigis suveräänsus ikkagi kuulub – kas riigile või otse rahvale? Hent Kalmo uurib kriitiliselt põhiseaduse sätet, et Eestis „kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas”. 1920. aasta Eesti põhiseaduse koostamisel konkureerisid Asutava Kogu enamuse arusaam, et kõrgeim võim „kuulub” rahvale, ning Jüri Uluotsa ja Konstantin Pätsu arusaam, et suveräänsus kuulub riigile ning rahvas seda pelgalt „teostab” (või haldab). Esimesed lähtusid Rousseaust – riigi legitiimsuse juur on „rahva tahtes” ning rahvas võib ennast riigiaparaadile ning võimule tervikuna vastandada. Uluots seevastu tugines tolleaegsele Saksa õiguse üldarusaamale, et rahvas saab tegutseda ainult siis, kui ta teeb seda riigiõiguses määratletud kombel. Riigivõimu täidesaatmisel omavat rahvas ühe osa vastutusest riigikogu ning kohtunike kõrval, justkui oleks ta riigivõimu organ. Ei 1920. aasta ajutise põhiseaduse koostamisel peale jäänud sõnastus „riigivõim on rahva käes” ega 1938. aasta ja praegu kehtiva põhiseaduse sõnastus – „kõrgeima võimu kandja on Eesti rahvas” – pole suutnud arutelu täpsustada.
 
Küsimus on tänapäeva Euroopas Eesti suveräänsusele määrav – kas riigikohus või seadusandja tohib rahvaga nõu pidamata volitusi Brüsselisse saata? Või on riik hoopis rahva soovi puhul sunnitud Euroopa ees võetud kohustusi täitmata jätma? Kalmo jõuab järeldusele, et Eesti põhiseaduse esimene paragrahv selles küsimuses ootab veel täiendust: Eesti riikluse teoreetilised alused ei peaks lähtuma surnud põlvkondade filosoofilistest eelarvamustest, vaid tänastest väärtustest.
Eneken Tikk kirjeldab suveräänsuse laienemist küberruumi. Üle piiride ning anonüümselt toimiv kübersuhtlemine ning küberkaubandus, -kuritegevus ja -rünnakud seavad riikide senise reguleeriva ja kontrolliva rolli küsimärgi alla ning moodustavad 21. sajandi suurima väljakutse riikide suveräänsusele. Tänu Eesti kogemustele ja kübertemaatika uudsusele on väike Eesti küberteemadel rahvusvahelisel areenil kaalukalt kaasa rääkinud. Vähemalt küberruumi küsimuses arvavad eestlased, et suveräänsuse põhimõtted on 21. sajandil täiesti rakendatavad. Tiigi eestvedamisel toetab Eesti poliitikat, mis kohustaks riike küberkuritegevust tavakuritegevusena käsitlema, küberrünnakute ja -tegevuse tõkestamiseks koostööd tegema ning kriitilise taristu kaitsmiseks ühiseid standardeid välja töötama. Teisisõnu – laiendama suveräänsusega kaasnevat riigi vastutust kübervaldkonda.
Raamat viitab tõsistele puudujääkidele Eesti juriidilises, poliitilises ja akadeemilises suveräänsuskäsitluses, kuid ei paku terviklikku ülevaadet hetkeolukorrast. Vaatamata Kalmo ja Luts-Sootaki katsele koostada interdistsiplinaarset teost, on kaheteistkümnest autorist kaheksa õigusteadlased või juristid. See jaotus peegeldab ka tugevate Eesti politoloogide, majandusteadlaste ja rahvusvaheliste suhete uurijate nappust või vähemalt nende huvipuudust suveräänsuse problemaatika vastu, erinevalt nende kolleegidest mujal.
Eesti iseseisvuse säilitamine on täna hästi läbi mõeldud. Kulutame 2% SKTst kaitsevaldkonnale, oleme ennast hästi integreerinud NATO tegevustesse ning liitlaste hinnatud partner, tagame enda iseseisva kaitsevõime läbi reservarmee. Korraldame pidevalt sise-  ja välisjulgeoleku õppusi. Jälgime ohte Eesti julgeolekule ning seirame võimalusi nende tõrjumiseks.
Eesti riik vajaks kaitsepoliitika kõrval ka sarnast suveräänsuspoliitikat – valdkondadeülest Eesti ametkondi koondavat strateegiat, mis tagaks riigi tegutsemisvabaduse, demokraatliku enesemääratlemise ning iseseisvuse. Suveräänsus ei ole nullsummamäng: suveräänsuspoliitika lubaks meil toetada ELi integratsiooni ja avatud turumajandust, aga ta nõuaks meilt, et iga suveräänsuse kitsendamise otsus sünniks teadlikult ning kaalutud analüüsi tagajärjena.
Väikeriigina on Eesti võimalused piiratud – avatus maailmale, majanduslik integratsioon ning väike ametkond nõuavad, et me rakendaksime valikuliselt teadlikku suveräänsuspoliitikat. Selle väljatöötamine eeldab meilt suveräänsusküsimuste küpsemat arutelu. Iga NATO või Euroopa Liidu kriitik ei ole marurahvuslane, populist või ninatark. Esseed näitavad ilmekalt, et neid teemasid võib arutada küpselt, tõsiselt ja tabavalt, ning nad näitavad edasisele arutelule teed.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar