juuli 8, 2008

Surnuksvaikimise ohus riik

Marianne Mikko leiab, et Moldova probleemid võiksid olla meile Eestis sama olulised kui Gruusia mured. Mis sest, et üks on kuvandi loomisel pisut edukam kui teine.

Marianne Mikko leiab, et Moldova probleemid võiksid olla meile Eestis sama olulised kui Gruusia mured. Mis sest, et üks on kuvandi loomisel pisut edukam kui teine.


Marianne Mikko

Surnuksvaikimise ohus riik

Marianne Mikko leiab, et Moldova probleemid võiksid olla meile Eestis sama olulised kui Gruusia mured. Mis sest, et üks on kuvandi loomisel pisut edukam kui teine.

Moldova on nelja miljoni elanikuga väike riik, kellel puudub maad tutvustav tugev kuvand. Sama suure rahvaarvuga Gruusias arvatakse elavat tihti kümme miljonit. Olen alatasa silmitsi faktiga, et Moldovale vähemasti Euroopas üle kahe miljoni suurt ei pakuta. Võib julgelt väita, et rahvusvahelisel areenil on Moldova peaaegu olematu riik, kui just Transnistriat ei puudutata. Ent Transnistria on sellele väikesele Rumeenia ja Ukrainaga külgnevale põllumajandusriigile pigemini miinus kui pluss. Sõnades on Moldova eeskujulikult euroopalik maa, tegelikkuses Euroopa vaeseim riik. Mahajäämus Albaaniast on küll imepisike, kuid Balkani riik on liikumas jõukuse suunas, Moldova aga tammub ikka veel paigal.
Olgem ausad, Moldovat valitseb kommunistist president Voronin ja parlamendi võimupartei on vastavalt kommunistlik partei. Kuigi viimase programmis leidub vähe kommunistlikku, on töömeetodid ometi pärit Brežnevi ajast. Viimase paari aasta vältel olen oma tosin korda Moldovas viibides alati Teleradio Moldova uudisteprogrammi vaadates kangestunud. Ühiskonna valvekoer on kui saba liputav puudel ja TV uudistesaade meenutab lapsepõlve, kui Kesktelevisiooni Vremjast sai täieliku ülevaate Suure Juhi istumisest-astumisest.
Tegeliku töö asemel viljeldakse aruandlust, millel on reaalsusega kaunis kauge side. Moskva asemel on aruannete adressaat aga Brüssel, kellele on sellist aruandlust vaja sama palju kui seale sadulat. Ilukõned ja lookas lauad väliskülaliste auks ei avalda eurooplastele kaugeltki sama muljet mis toona moskoviitidele. Küll aga pahandab Moldova lähenemine läänele Kremlit, kes on mitmekordistanud Moldovale tarnitava gaasi hinna ning selle aasta kevadest saadik sulgenud turu Moldova suurimale ekspordiartiklile veinile. Mõnedel andmetel läks Venemaale kuni 85% Moldova veinitoodangust.
Kremli kureeritavad Transnistria separatistid hoiavad enda käes osa Moldova territooriumist ning pretendeerivad majanduslikule ning poliitilisele iseseisvusele. Võib öelda, et Moldova on Euroopa Achilleuse kand. Sama võib ütelda Türgi ja ka Venemaa kohta. Viimased on aga suurriigid. Maailm on nende hädadesse suhtunud ülima tähelepanuga. Venemaa puhul lausa erilise empaatiaga, aga Moldovat võib ähvardada lihtsalt surnuksvaikimine. Meenutagem kas või aasta alguse gaasikriisi. Maailm rääkis sellest, kuidas Venemaa piinas gaasikraani kinnikeeramisega Ukrainat. Keegi ei maininud Moldovat, kelle gaasikraani hoidis Venemaa oma kinni hoopis kauem kui Ukraina oma.
Euroopa parlamendi Moldova delegatsiooni juhtides töötan selle nimel, et Moldova ei satuks isolatsiooni. Liiga värskelt on meil kõigil Maarjamaal meeles, kui tähtis oli meile see, et Euroopa Liidu ja NATO uks oleks ka Eestile lahti. 20 sajandi viimasel kümnendil kartsime vägagi niinimetatud halli tsooni jäämist.
Euroopa Liidus on maad võtmas laienemise fatigue. Üha kõvema häälega korrutatakse Brüsseli koridorides, et Kopenhaageni kolm kriteeriumi on olulised küll, aga olulisem veel on neljas. Kui Eesti, Läti, Leedu ja teised post-kommunistlikud riigid liitusid 2004. aasta 1. mail Euroopa Liiduga, siis meie pidime täitma kolme eeltingimust. Need liikmesuse taganud kriteeriumid on demokraatia, turumajandus ja õigusriik. Neljas kriteerium on tõepoolest ka olemas – Euroopa Liidu niinimetatud absorbeerimisvõime. See on laienemisele liidu seest vaatav enesekaitsest lähtuv ja liituda soovijaid takistav kriteerium. Moldova ja Ukraina kontekstis tähendab see nende riikide Euroopa Liidust eemal hoidmist.
Moldova räägib tõsise häälega eurointegratsioonist. Euroopa komisjon pakub selle soovi täitmiseks naabruspoliitikat ehk ENPi (European Neibourghood Policy – toim).Tegelikult peab ChiÅŸinău silmas muidugi liitumist Euroopa Liiduga. Tähtis on, et Moldova majandus leiaks täiesti uue kaasaegse hingamise, mis tagaks näiteks Eestiga võrreldava taseme. See aga tähendab väga radikaalseid muutusi. Agraarmaast peab saama IT-maa. Muud võimalust mina küll ei näe.
Moldovas armastatakse meenutada seda, et alles me ju olime üheskoos saatusekaaslased N Liidus. Ent meid lahutab tollest ajast 15 aastat, ülekantud tähenduses isegi sajand. Eesti on kiire majandusarenguga ELi ja NATO liikmesriik, aga Moldova on alles oma eurotee alguses. Samas on Moldova järjeleaitamine meie moraalne kohus. Meiegi ei saa oma kiiret arengut kanda vaid enese töökuse arvele. Meid aitas nii Skandinaavia riikide majanduslik kui ka poliitiline toetus. Moldova suhe oma naabri Rumeeniaga on märksa keerulisem kui Eesti suhe Soomega. Kahe riigi rahvad räägivad üht ja sedasama keelt, kunagi oldi ka üks rahvas. N Liidu lagunedes aga oli rahvaarvult viis korda suurem Rumeenia tunduvalt vaesem kui Moldova ise. Ka Euroopa Liidu liikmeks saamine ei suurenda märkimisväärselt Rumeenia suutlikkust abiks olla.
Otsustades Rumeenia esindajale Euroopa komisjonis pakutud portfelli järgi, on Rumeenia aktsiad kaunis madalalt koteeritud. Lisaks manitseb Moldovat ettevaatlikkusele Rumeenias kohati ikka veel eksisteeriv ühinemise mõte. Transnistria konflikti ajendiks oligi ju Moldova rahvuslaste ühinemisind Rumeeniaga. Moldova nii-öelda Kirde-Eesti sündis veriselt. Ennast 1992. aastal Vene relvade ja KGB toel Nistru-tagusel alal Moldova-Ukraina piiril võimule upitanud sõjaväelaste kamp eesotsas end presidendiks tituleerinud Smirnoviga võib kindel olla vähemalt ühes: milline ka ei tuleks konflikti lahendus, Rumeeniaga Moldova ei ühine. Tuleb tunnistada, et isegi endised Saksa DV kodanikud ei ole täiesti rahul Saksmaa taasühinemisega. Loendamatud miljardid majandusabi ning silmapilkne pääs Euroopa Liitu ei ole suutnud kustutada tunnet, et võimas naaber neelas nende riigi lihtsalt alla. Ja Moldoval ning Rumeenial on tänaseks veel märksa vähem ühist kui kahel Saksamaal Berliini müüri langemise aegu 1989. aastal.
Seega ei saa Moldova keskenduda vaid ühele naabrile. Tegelikult on hetkel Ukraina Moldova tuleviku seisukohalt praegu tähtsamgi kui Rumeenia. Ukraina poliitikast oleneb, kui tõhusalt jätkab Euroopa Liidu piiriabimissioon EUBAM (European Union’s Border Assistance Mission). Just viimast peetakse Euroopa Liidu seniseks suurimaks strateegiliseks saavutuseks Transnistria konflikti lahendamisel. Transnistria klikk lähtub oma tegevuses eelkõige majanduslikest kaalutlustest, ent nende majandustegevuse prioriteet on salakaubandus – relvadest kanakoibadeni. Salakaubandust piirates kuivatatakse ebaseadusliku võimu elumahlad.
Selle ajaga, kui Ukraina-Moldova piiril on valitsenud kord, on Transnistria nukuvalitsus kaotanud vähemalt kolmandiku oma sissetulekust. Piiriabimissiooni peakorter asub Ukrainas, missioon töötab Ukraina võimude nõusolekul. Missiooni hoolikalt valitud osavõtjate hulka kuulub ka kolm eestlast, loodetavasti on meid seal varsti rohkemgi. Euroopa Liidu edu vastandub reljeefselt OSCE läbikukkumisele. Tegelikult võttis OSCE oma 1999. aasta ā°stanbuli tippkohtumisel vastu suurepärase dokumendi, mille järgi pidid Vene väed hiljemalt 2002. aasta lõpuks Transnistriast lõplikult lahkuma. 2006. aasta lõpus pole vene kirsa Moldova territooriumilt ikka veel kadunud.
Venemaa on OSCE liikmena suutnud blokeerida kõik algatused, kus veidigi on läbi kumanud külmutatud konflikti lahendus. Praegu ei istu Moldova valitsus ja Transnistria separatistid isegi mitte ühise läbirääkimiste laua taga. Formaat 5+2 (Moldova, Transnistria, Ukraina, Venemaa ja OSCE esindajad kui pealäbirääkijad pluss Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid vaatlejatena – toim) on külmutatud, sest EUBAMi edu pärast marssis Transnistria protesti märgiks selle aasta kevadel läbirääkimiste laua tagant lihtsalt minema. EUBAM on häiresignaal Tiraspoli võimuritele. Paariariigi eliidi noorem ja sõltumatum osa tahaks tunda end pigem omanike kui Venemaa marionettidena. Mõnedki neist on rikkad inimesed ja tahaksid aeg-ajalt oma raha kulutada välismaal. Kuid enamiku maailma riikide piirid on neile kui paariariigi esindajatele suletud. Kui Ukraina jääb senisele kursile kindlaks, on Tiraspoli klikk sunnitud lõppude lõpuks läbirääkimisi pidama seadusliku ehk siis Moldova valitsusega.
Transnistria võimurite positsioon on küllalt tugev, et tagada omandi legaliseerimine. Uuendusmeelsed ja leplikumad ringkonnad ei saa Tiraspolis võimule ilma elanike toetuseta. Elanikud aga on Transnistrias paraku tasalülitatud. Sõnavabadusest võib üksnes unistada, sest telekanalid on võimude käepikendus. Avalik arvamus räägib Transnistrias valitsevatest meeleoludest KGB võtmes. Avaliku arvamuse järgi võttis 17. septembri nn referendumist osa kogunisti 97% elanikkonnast, kellest rõhuv enamik tahtvat liituda 900 kilomeetri kaugusel asuva Venemaaga. Vaid tühine paar protsenti polevat Transnistria iseseisvuse ja Venemaaga ühinemise poolt.
Transnistria kodanikuühiskond on peaaegu olematu, igatahes väga habras. Euroopa Liit on kodanikuühiskonna abistamiseks eraldanud märkimisväärse rahasumma. Novembrikuu täiskogul Brüsselis oli uuenenud “demokratiseerimise ja inimõiguste tagamise rahastamisvahend” arutusel. Järgmise kuue aasta jooksul on võimalik kasutada demokraatia kinnistamiseks kuni 17 miljardit Eesti krooni. Paraku peab sellest summast jätkuma demokraatia tarbeks üle kogu maailma. Kuid rahanumbritest rohkem tekitavad probleeme raha kasutamisele seatud piirangud. Seniste ELi reeglite kohaselt sai näiteks rahastada vaid kohalike võimude poolt tunnustatud ja nõuetekohaselt registreeritud organisatsioone.
Vabanemaks inimõiguslastest kehtestasid Vene võimud hiljuti ebamugavatele tegelastele ümberregistreerimise nõude. Ametlikust registrist kadusid nii kohalike teisitimõtlejate organisatsioonid kui tuntud rahvusvahelised ühendused nagu Amnesty International ja Greenpeace. Sama probleemi ees seisame separatistlikus Transnistrias, mille nukurežiim on Kremli püüdlik õpilane. Moldova ise ei vaja 2002. aastast inimõiguste ja kodanikuühiskonna osas abi. Toetasin Euroopa Liidu inimõiguste ja kodanikuühiskonna rahastamisvahendi üle peetud debattides paindlikumaid reegleid, kuid ka tugevamat järelevalvet, milles oleks kandev osa Euroopa parlamendil.
Näeksin hea meelega Euroopa Liidu rolli tugevnemist Moldovas. Ideaalis peaks Transnistria konflikti lahendamise ja tagajärgede likvideerimisega tegelema ESDP (European Security and Defence Policy – toim) missioon, mis on Euroopa Liidu tugevaim instrument julgeoleku vallas. Paraku on aga kaitse- ja välispoliitika jõuliseks elluviimiseks kasutada vähem raha kui eurobürokraatide kontorite koristusteenuse tellimiseks.
Mida Moldovale veel soovitada? Tegelikult sama, mida tahaksin soovitada ka Eesti poliitikutele, eriti aga ministritele. Liidu asjadega tuleb tegeleda pidevalt ja laial rindel. Pidevalt tuleb end ja oma vaateid tutvustada võimalikult suurele ringile. Kasutada tuleb kõiki vahendeid. Mõni üksik meil on vaid natuke parem kui üldse mitte midagi. Vähetähtis pole meeldejäävate ürituste korraldamine. Sama oluline on kinni haarata võimalikult paljude diplomaatide, poliitikute, euroametnike ja -saadikute nööbist ning neile lihtsalt ja selgelt oma asju seletada.
Tähtis on luua eredaid kujundeid. Thbilisi tamada kaasakiskuv esinemine teeb tema kodumaa mitmeid kordi suuremaks. Hallis ülikonnas ChiÅŸinău ametniku monotoonne ning tühjavõitu jutt aga tema maa mitu korda väiksemaks. Meenutada tasub Moskva poolt käesoleva aasta 27. märtsil Moldovale ja Gruusiale kehtestatud veiniembargot. Euroopa parlamendis korraldas meie Moldova delegatsioon Moldova veini presentatsiooni esimesel võimalusel juba mai alguses, aga novembris tuli Gruusia veine tutvustama Gruusia president Mihhail Å aakašvili isiklikult. Need on märgid, millest vormistub ühe või teise riigi mulje. Võõra riigi mure kas muutub südamelähedaseks või jätab ükskõikseks. Moldova probleemid võiksid olla meile Eestis sama olulised kui Gruusia mured. Mis sest, et üks on kuvandi loomisel pisut edukam kui teine. Nende mõlema demokraatlik käekäik peaks olema meile võrdselt tähtis.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar