Kiievi politoloog: Ukraina tahab uut liidrit, aga teda pole

Jaanus Piirsalu
Volodõmõr Fessenko ütleb, et areng Kiievis on inimestele silmaga näha, kuid presidendivalimistel pole selget favoriiti.
Volodõmõr Fessenko ütleb, et areng Kiievis on inimestele silmaga näha, kuid presidendivalimistel pole selget favoriiti.

Ukrainlastele on esmatähtsad majanduslikud küsimused, mitte otseselt korruptsioon.

President Kersti Kaljulaid viibib 22.-23. mail ametlikul visiidil Ukrainas. Ukraina elab juba järgmisel aastal toimuvate presidendi- ja parlamendivalimiste ootuses. Praeguse presidendi Petro Porošenko suurim konkurent valimistel on Julia Tõmošenko, rääkis intervjuus Diplomaatiale Kiievi tuntumaid sõltumatuid politolooge Volodõmõr Fessenko.

Ukraina sisepoliitilistest heitlustest on tänavu välismaal pälvinud enim tähelepanu endise Gruusia presidendi ja Odessa kuberneri Mihheil Saakašvili  väljasaatmine Ukrainast pärast seda, kui prokuratuur süüdistas teda sidemetes kukutatud presidendi Viktor Janukovõtši pooldajatega. Saakašvili korruptsioonivastane liikumine kogus Ukrainas viimased pool aastat jõudsalt toetajaid. Kui palju sellest liikumisest pärast tema väljasaatmist alles jäänud on?

Peale Saakašvili väljasaatmist poliitiline protest ei laienenud, kuigi minu andmetel võimud kartsid, et nii võib juhtuda. Kardeti ka protesti radikaliseerumist. Kui Saakašvili toetajad kogunesid Raada (Ukraina parlament) juures (veebruari lõpus), siis oli see küll võimudele teatud risk, aga protestijaid polnud siiski Kiievi jaoks väga palju. (Kogunes umbes 10 000 inimest. – JP) Võimudele oleks see ohtlik olnud vaid siis, kui suur osa neist oleks üritanud tungida parlamenti või presidendi administratsiooni. Seda ei juhtunud.

Kui suur see risk üldse Porošenko jaoks oli, kui ta andis käsu Saakašvili välja saata?

Võimud lahendasid probleemi, kuidas Saakašvili võimalikult väikeste kaotustega neutraliseerida. Neil oli sisuliselt kolm võimalust. Esiteks, proovida Saakašvili vangi panna. Seda nad ka kõigepealt üritasid, aga kohus lasi ta välja. Teiseks, saata ta tagasi Gruusiasse. Seal oleks ta kohe kindlasti vangi pandud, mis oleks kaasa toonud tugeva Lääne kriitika (Kiievi suhtes) ja ka tugeva pahameele Ukraina sees. Kolmas variant oligi Saakašvili tagasisaatmine Poola. See oli kõige pehmem variant tema probleemi lahendamiseks.

Millised on praegu kõige olulisemad protsessid Ukraina poliitikas?

Tegemist on valimiseelse aastaga. Valimisteks valmistumine on juba praegu kõige tähtsam. (Seaduse järgi peavad presidendivalimised Ukrainas toimuma järgmise aasta märtsi lõpus, kuid kuna eelmised valimised toimusid 2014. aasta mais ning Porošenko astus ametisse juunis, siis pole välistatud, et valimised lükatakse kas maisse või juunisse. Parlamendivalimised tulevad 2019. aasta oktoobris. – JP)

Viimastel kuudel on jälle aktiivselt spekuleeritud teemal, et erakorralised parlamendivalimised tulevad juba tänavu, aga ma ei pea seda tõenäoliseks, sest presidendile pole need kasulikud. (Porošenko valimisbloki ja Rahvarinde koalitsioonil on praegu parlamendis 450 kohast ametlikult 219 kohta, kuid sisuliselt kuulub neile parlamendis enamus, mida praegu oleks valimistel väga keeruline saavutada. – JP) Kõige tõenäolisemalt lasti see kuulujutt lahti surve avaldamiseks peaminister Volodõmõr Groismanile (kes küll valiti Raadasse Porošenko bloki kaudu – JP) ja Rahvarindele.

Presidendi bloki ja Rahvarinde vahel käivad läbirääkimised ühise partei ja ühise nimekirja moodustamiseks – kes kui palju  kohti saab jne. Läbirääkimised algasid raskelt, sest nad ei usalda üksteist. Ennetähtaegsed parlamendivalimised oleksid aga Rahvarinde jaoks väga ohtlikud. (Nende toetus rahva seas on äärmiselt madal ning nad ei pääseks praeguse seisuga parlamenti. – JP)

Kes on praeguse seisuga peamised favoriidid?

Reaalne valimiskampaania algab küll sügisel, aga põhilised kandidaadid on muidugi teada. Peamised favoriidid on praegu Porošenko, kuigi ta pole kandideerimise kohta veel midagi ametlikult öelnud, ja Julia Tõmošenko (endine peaminister 2005. aastal ja 2007.–2010. aastal). Äärmiselt vähetõenäoline, et tuleb opositsiooni ühine kandidaat. Presidendivalimistel osalemine on kõigile tähtis, sest see on ettevalmistus parlamendivalimisteks. Ukrainas on tihti parteiliidri reiting samastatav tema partei reitinguga.

Väga tähelepanuväärne on see, et kõikide tuntud poliitikute antireitingud on väga kõrged. Väga paljud inimesed ei taha hääletada praeguste favoriitide Porošenko ja Tõmošenko poolt. Nad tahaksid uusi liidreid, kuid neid pole. Seejuures on Porošenko antireiting pidevalt suurem kui Tõmošenkol.

Kas Ukrainas väga populaarse ansambli Okean Elzõ laulja Svjatoslav Vakartšuk ei võiks olla selleks uueks liidriks? Peale Maidani revolutsiooni on ta muutunud ju Ukraina auks ja südametunnistuseks.

Eelmisel sügisel lükkas Vakartšuk oma võimaliku osalemise presidendivalimistel ümber, kuid tegi seda nii, et sisuliselt polnud see ei „jaa“ ega „ei“. Mina loen, et ta pole tegelikult lõplikku otsust teinud.

Kes teda toetavad?

Räägitakse, et Tomas Fialal (mõjukas investeerimispankur, „valge äri“ ja Ukraina majanduse uuendamise üks eestkõnelejaid Ukrainas, kellele kuulub ka Kiievi üks tähtsamaid poliitikaajakirju Novoje Vremja – JP) ja Viktor Pintšukil (Ukraina üks rikkamaid ärimehi, Ukraina pikaaegse presidendi Leonid Kutšma väimees – JP) on temaga hea kontakt. Pintšukil on üldse selline kuulsus, et ta hoolitseb noorte eurooptimistidest poliitikute eest. Kusjuures erinevatest fraktsioonidest.

Vakartšukiga on head sidemed mõningatel poliitikutel Porošenko parteist ja ka Porošenko peamiseks poliittehnoloogiks loetaval Igor Grõnivil. Teda toetavad mõned tuntud saadikud-eurooptimistid. Ma saan nii aru, et teda ikkagi veendakse valimistel osalema. Ta võiks teatud tingimustel saada Ukraina Haveliks. Kuid kõik teavad, et tal pole poliitilist kogemust. Ta oli küll korra Raada saadik (2007–2008), aga läks sealt ise ära. Paljud hindasid seda kui ausat tegu. Vakartšukilt küsitakse täiesti õigustatult: kuidas sa hakkad juhtima armeed, välispoliitikat, sisepoliitikat, kui sul pole mingit poliitikategemise kogemust? Kui ta suudaks välja käia kogenud meeskonna, siis võiks tal šanss olla küll. Potentsiaalselt on tema stardipositsioon hea: osa küsitluste järgi 5–6 protsenti, osa järgi isegi üle kümne. Igal juhul oleks ta praegu kolmandal kohal. Kui Vakartšuk ikkagi ei osale, siis kasvab endise kaitseministri Anatoli Grõtsenko reiting.

Kas te päris ootamatuid tegelasi või jõude ei näe, kes enne valimisi välja tuleksid?

Eriti mitte. Kuigi praegu räägitakse palju tuntud näitleja ja show-mehe Volodõmõr Zelenskõi parteiprojektist „Rahva teener“. Ta tegi seriaali „Rahva teener“ sellest, kuidas tavaline ajalooõpetaja saab presidendiks. (Seriaali näitas ka ETV+. – JP) See on selgelt poliitiline projekt, mille taga on Igor Kolomoiskõi (Ukraina üks kõige rikkamaid ärimehi – JP). Nüüd proovitakse seda korrata praktilises elus. Presidendivalimisi ta muidugi ei võida, aga annab hea stardiplatvormi parteile parlamendivalimisteks. Sisuliselt on see Itaalia Viie Tähe Liikumise kopeerimine. Koomik Beppe Grillo asemel on meil koomik Zelenskõi. Zelenskõi ise pole veel midagi öelnud, aga ma arvan, et tõenäosus on väga suur (presidendivalimistel osalemiseks).

Kus on 2014. aastal Maidani revolutsiooni teinud põlvkond, kes pidi Ukraina poliitika uueks looma? Praegu on enamik vanadest poliitikutest alles, aga uljaid uusi on tipp-poliitikas vähe.

Osa neist on jäänud poliitikasse, aga enamik on poliitikast eemaldunud. Mille eest seda noort põlvkonda ka üsna kõvasti kritiseeritakse. Neile heidetakse ette, et nad pole suutnud olla efektiivsed. Ukraina tuntud ajaloolane Jaroslav Grõtsak ütles nende kohta, et nad on impotendid, kellele meeldivad flash-mob’id, kuid kes ei taha tegeleda süsteemse tööga ning ei taha tulla võimule, et teha reforme. Enamikule sellest põlvkonnast on tõesti isiklikud probleemid palju tähtsamad.

Kui populaarne on endine kuulus poksija Vitali Klõtško Kiievi linnapeana?

Temasse suhtutakse vastuoluliselt. Ühest küljest pole tema suhtes sellist kriitikat, nagu oli eelmise linnapea Leonid Tšernovetskõi suhtes. Samas on tema suhtes palju irooniat ja tema üle naerdakse, sest ta pole eriline oraator. Ta teeb palju sõnavääratusi ja ütleb kummalisi lauseid. Tema ütlusi juba kogutakse nagu (Venemaa kunagise peaministri Viktor) Tšernomõrdini omi.

Teisest küljest on tänu detsentraliseerimisele, mis on Ukraina üks edukamaid reforme, Kiievi linna eelarve tublisti kasvanud ja inimesed näevad, et parandatakse tänavaid, ehitatakse jälle uut silda üle Dnepri, mis seisis üle kümne aasta, tänavaid koristatakse lumest palju paremini jne. Inimesed näevad linnas arengut. Kokkuvõttes on suhtumine Klõtškosse siiski pigem mõõdukalt positiivne. Praegu pole tal Kiievi linnapea kohale erilisi konkurente, kuid on vähetõenäoline, et ta presidendiks kandideerib, sest tema reiting sellele kohale on madal. Tema parteis UDAR käib pigem diskussioon selle üle, kas parlamendivalimistele peaks jälle minema liidus Porošenko parteiga nagu 2014. aastal või mitte. Klõtško ise pole veel otsustanud.

Kui tõenäoliseks te peate, et Porošenko blokk ja Rahvarinne lepivad kokku ühises nimekirjas parlamendivalimisteks?

Neil pole muud võimalust. Mõningatel andmetel on nad juba selles suhtes eelkokkuleppe teinud. Nad peavad ühinema, sest kui võidab Tõmošenko, siis on see mõlema jaoks suur risk. Aga üksikasjad lepitakse kokku alles pärast presidendivalimisi. Kui Porošenko võidab, siis dikteerib tingimused tema. Kui ta kaotab, siis on uus olukord. Pole välistatud, et Groisman otsustab siis parlamendivalimistele minna iseseisvalt.

Mida võib Porošenko teha enne valimisi selleks, et oma populaarsust suurendada?

Ukraina jaoks on traditsiooniline valimiseelne valik tõsta palkasid ja pensione. Probleem on aga selles, et riigil on selleks praegu liiga vähe raha. Majanduskasv on selleks liiga väike (eelmisel aastal oli kaks, tänavu loodetakse 3,5 protsenti –JP) ja välisvõlg liiga suur. Tänavu tuleb tagasi maksta 4,5 miljardit ja järgmisel aastal umbes seitse miljardit dollarit. Tänavu läheb välisvõla teenindamisele neli korda rohkem raha kui pensionitõusuks. See on tõsine koormus, mis piirab presidendi võimalusi. Ta otsib muid võimalusi. Hiljuti teatas ta kavatsusest teha ettepanek muuta põhiseadust nii, et tugevdada Ukraina kurssi NATOsse ja Euroopa Liitu astumiseks. Põhiseaduse muutmine nõuab referendumit. Sisuliselt kujuneks sellest referendum Porošenko poliitika toetuseks.

Eriti kui see referendum viia läbi presidendivalimistega samal ajal.

Täiesti õige. Porošenko assotsieeruks siis kõigile kursiga NATOsse ja Euroopa Liitu. Kuid vaevalt, et Porošenkol õnnestuks sellega väga palju oma reitingut tõsta. Tema peamine probleem on siiski Julia Tõmošenko. Sotsioloogilised küsitlused näitavad, et kui teise vooru jõuavad Porošenko ja Tõmošenko, siis Tõmošenko võidab. Tema antireiting on rahva seas väiksem. Porošenko jaoks on kõige olulisem Tõmošenko reitingut alla tõmmata. Kõige tõenäolisemalt hakatakse seda tegema, süüdistades Tõmošenkot sidemetes Venemaaga. Järgmisel aastal möödub näiteks kümme aastat Gazpromiga sõlmitud gaasikokkuleppest. Ma olen kindel, et see tõstetakse üles ja hakatakse näitama videoid, kus ta on koos (Venemaa presidendi Vladimir) Putiniga.

Kuidas vana sõjaratsu Julia Tõmošenko, kes on Ukraina poliitika tipus rassinud juba 20 aastat, on suutnud oma aktsiaid taas nii kõvasti tõsta?

Ta kukkus kõvasti 2014. aastal. (Maidani revolutsiooni üks tulemusi oli Tõmošenko vangist vabastamine, kuhu kukutatud president Janukovõtš oli ta kui oma peamise konkurendi lasknud 2011. aastal seitsmeks aastaks panna. – JP) Presidendivalimistel oli tema tulemus väga nõrk (12 protsenti), ta ise ka ei oodanud seda. Parlamendivalimistel ületas tema partei aga üldse vaevu viie protsendi künnise.

See-eest aga, kui valitsus hakkas täitma kokkulepet IMFiga ja tõstma gaasi- ning kommunaalteenuste hindu, siis kasutas just Tõmošenko seda kõige paremini ära. Sellised asjad on tema stiihia. Ta sõitis mööda maad ringi ja hea oraatorina kritiseeris väga andekalt algul Jatsenjuki (Ukraina esimene peaminister peale Maidani revolutsiooni võitu  – JP) ja hiljem Groismani tariifipoliitikat. Ta kasutas üldse opositsioonipoliitikutest kõige paremini ära valitsuse möödalasud sotsiaal- ja majanduspoliitikas. Kuid seejuures on tema toetus endiselt oluliselt väiksem kui 2010. aasta presidendivalimiste esimeses voorus, kus see oli 25 protsenti. Ta on samuti kaotanud olulise hulga oma kunagisi valijaid. Suur enamus ei taha täna  presidendina näha ei Tõmošenkot ega Porošenkot.

Kui presidendivalimised kõrvale jätta, siis mis on tänavu kevadel kõige olulisem teema Ukraina poliitikas?

Üks peamisi on NABU (Ukraina riiklik korruptsioonivastane büroo) tegevus ja korruptsioonivastaste kohtute loomine. Nende kohtute loomine oleks viimane etapp korruptsioonivastaste institutsioonide loomisel. (Praegu on kohtute loomise eelnõu alles parlamendis. Need kohtud hakkaksid arutama ainult korruptsioonikuritegusid, mis on NABU kompetentsis. Kohtute loomist nõuavad Ukraina peamised doonorid Rahvusvaheline Valuutafond, USA ja Euroopa Liit. – JP) Paljud saadikud kritiseerivad selliste kohtute loomist. Nende väide on, et tuleb muuta kogu süsteemi. Kohtute reform käib, aga pärast seda, kui moodustati Ülemkohtu uus koosseis, oli palju kriitikat, et konkursi põhimõte ei töötanud väga hästi. Neljandikule Ülekohtu uuest kooseisust (30 kohtunikule 120st) on pretensioone – kas siis kohtuotsuste suhtes, mis nad on varem teinud, või nende korralikkuse kohta.

Sisuliselt on korruptsioonivastase kohtu loomine eksperiment luua sõltumatu kohus. Suured vaidlused käivad selle üle, kuidas seda kohut moodustada. Arutlusel on idee, et kohtu moodustamisel osaleksid rahvusvaheliste institutsioonide eksperdid, kellel oleks vetoõigus kandidaatide suhtes. See vähendaks võimude, eriti presidendi administratsiooni mõju kohtu koosseisu üle. Praeguse eelnõu järgi on kohtunike valimise kriteeriumid väga jäigad ning nende järgi saaksid tugeva eelise praegused kohtunikud, keda ühiskond aga eriti ei usalda.

Olukord on päris paradoksaalne. Äri ning osa poliitilise klassi jaoks on korruptsioonivastaste kohtute loomine väga tähtis, sest see oleks võimudest sõltumatu kohtusüsteemi loomine.  NABU on näiteks võimudest üsna sõltumatu organ. Neid kardetakse, kardab ka parlamendi opositsioon.

Korruptsioonivastase kohtu loomine on takerdunud just sellel põhjusel, et kardetakse riskide suurenemist. Eliidi jaoks on see väga tähtis küsimus, üks tähtsamatest. Ühiskond tervikuna ei pea seda nii tähtsaks. Kui erinevates sotsioloogilistes küsitlustes küsitakse inimestelt, mida nad peavad riigi jaoks kõige tähtsamateks probleemideks, siis enamik paneb alati esikohale sõja Donbassis, edasi tulevad korruptsioon ja üldised majanduslikud probleemid. Kuid kui küsitakse, mis on tähtis konkreetselt teie pere jaoks, siis tuleb välja, et sõda on alles viiendal kohal, aga neljal esimesel kohal on majanduslikud ja sotsiaalsed probleemid: hinnad, tööotsingud jne. Korruptsioon on alles seitsmendal kohal. Enamik inimesi ei puutu otseselt korruptsiooniga kokku, rohkem on see aktuaalne teema äri jaoks ja võib-olla inimestele, kes töötavad riigijuhtimises.

Kas tõesti enamik inimesi ei puutu Ukrainas otseselt korruptsiooniga kokku?

Olmekorruptsioon muidugi on, aga inimeste suhtumine sellesse on ambivalentne. Nad loevad korruptsiooniks seda, kui minister või kõrge ametnik võtab altkäemaksu või saab ebaseaduslikku sissetulekut. Aga kingitust arstile või õpetajale või isegi neile maksmist ei pea  nad korruptsiooniks. Kusjuures selles sfääris on edu saavutatud: uue patrullpolitsei moodustamine likvideeris massilise altkäemaksuvõtmise liiklusmiilitsas. Muidugi on ka praegu üksikuid juhtumeid, aga varem oli see täiesti totaalne. Ühe akna süsteem riigiasutustega suhtlemisel on samuti korruptsiooni vähendanud. Elektrooniline riigihangete süsteem on vähendanud korruptsiooni riigi ostudes.

Muidugi kohanduvad korrumpeerunud ametnikud juba selle süsteemiga. Näiteks skeem Obronpromis (riiklikus kaitsetööstuses – JP), mis tuli avalikuks sügisel. Firma võitis vähempakkumisel täiesti seaduslikult, pakkudes kõige soodsamat hinda. Seejärel aga tulid nad ministeeriumisse, väitsid, et vahepeal on olukord turul muutunud, nende kasutatavate toodete omahind on tõusnud jne, ning tegid ettepaneku sõlmida täiendav leping. Selline skeem elektroonilisest vähempakkumisest mööda hiilimiseks oli päris levinud.

Kas NABU on mõne tõeliselt suure ja olulise korruptsiooniloo juba kohtusse ka saatnud?

Tõeliselt suurtest asjadest pole veel midagi kohtusse jõudnud. Need on riikliku fiskaalameti (meie mõistes maksuameti) juhi Roman Nasirovi juhtum (süüdistatakse riigi petmises 70 miljoni dollariga), nn merevaigu-kriminaalasi, millega on seotud kaks parlamendisaadikut (riigilt peteti välja suuri maatükke, kus plaaniti merevaigu kaevandamist – JP) ja Martõnenko-juhtum (endise peaministri Jatsenjuki lähedane liitlane ja parlamendisaadik, keda süüdistatakse korruptsioonis 17 miljoni dollari ulatuses – JP).

Need jõuavad ilmselt kohtusse sobival ajal ehk enne valimisi?

Täiesti õige. Ilmselt tulevad ka süüdimõistvad otsused. Muide, kohtutega seoses on üks huvitav suur probleem – kohtunike defitsiit. Korruptsioonivastase võitluse üks osa on varanduslike huvide avalikud deklaratsioonid. Sellest hetkest, kui neid pidi esitama, otsustasid väga paljud kohtunikud  äkitselt pensionile minna. Üle tuhande kohtuniku lahkus ja tulemuseks on see, et väga paljudes kohtutes on kohtunikest terav puudus. Selle tõttu on tekkinud kohtuasjade läbivaatamisel väga pikad järjekorrad.

Kuidas NABU tööd hinnata?

Nad tegutsevad väga aktiivselt. Viimane suurt vastukaja tekitanud näide on Odessa linnapea Gennadi Truhhanovi kinnipidamine. Samal ajal heidetakse NABUle ette, et nad liialdavad erioperatsioonidega ning ületavad oma volitusi. Provotseerivad altkäemakse jne. Ühesõnaga, et nende meetodid pole kõige korrektsemad.

Teisest küljest on neil ka veel vähe kogemust (sisuliselt alustasid tööd kaks aastat tagasi – JP), nad tahavad liiga kiiresti saada tulemusi ja rikuvad seetõttu uurimisel protseduurireegleid. Ka suurtes ja tähtsates kriminaalasjades. On oht, et advokaadid kasutavad pärast kohtus neid asju ära.

Teine probleem on selles, et nende ümber on liiga palju poliitilisi intriige. Valitsev koalitsioon, ka presidendi lähikond, kardab, et NABUt võidakse kasutada enne valimisi nende vastu. Nad ei karda mitte ainult sellepärast, et on põhjust karta korruptiivsete tehingute väljatulekut, vaid seetõttu, et NABU juhtkonnal on head kontaktid mitmete opositsiooniliste saadikutega. (NABU juhil) Artjom Sõtnikul on näiteks head suhted (populaarsete parlamendisaadikute) Sergei Leštšenko ja Mustafa Najemiga, kes on küll presidendi erakonnast, ent kritiseerivad teda teravalt. NABU juhi asetäitjal Gizo Uglaval on head suhted Saakašviliga.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: