Stefano Braghiroli: Kui valijad Euroopas muutuvad vastuvõtlikuks Venemaa sõnumitele, jääb kaotajaks liberaalne demokraatia

Tänavune aasta on kogu maailmas suurte valimiste aasta. Juuni alguses hääletavad ELi kodanikud Euroopa Parlamendi uue koosseisu üle. Kas on olemas oht, et Euroopa pöördub paremale, ja kui kaugele täpselt?

On olemas selge parempoolsete, rahvuslike konservatiivsete jõudude tugevnemise oht. Lisaksin, et on olemas ka oht, et kasvavad need jõud, mida kutsutakse peavooluvälisteks. See hõlmab nii paremäärmuslasi kui ka mõningal määral vasakäärmuslasi. On vähem tõenäoline – kuigi ma ei välistaks seda täiesti –, et see mõjutab silmatorkavalt jõudude tasakaalu Euroopa Parlamendis ja üldisemalt võttes ELi otsustusprotsessi. Me teame, et paljudes Lääne-Euroopa riikides ning mõnes Kesk- ja Ida-Euroopa riigis lähevad niisugused erakonnad valijatele hästi peale, sest Euroopa Parlamendi valimiste mõju peetakse vähem oluliseks. Seega on protestihäälte andmine palju levinum ja nende parteide populaarsus kasvab.

Nüüd on küsimus selles, kuidas see väljendub parlamendi kohtade jaotuses. Tavapäraselt on peavooluparteidel olnud 2/3 ja peavooluvälistel parteidel 1/3 kohtadest. Asjad lähevad keeruliseks, kui peavooluvälised erakonnad saavad endale 35% või rohkem kohtadest – see on esimene näitaja, mida tuleb silmas pidada. Sellisel juhul saavad nad muuta jõudude tasakaalu ja vähendada võimalust, et parlamendis moodustatakse suur koalitsioon, mis traditsiooniliselt koosneb Euroopa Rahvaparteist (EPP), sotsiaaldemokraatidest ja demokraatidest (S&D), liberaaldemokraatidest ning rohelistest. Kui paremäärmuslaste või rahvuskonservatiivide esiletõus on väga silmatorkav, võib see ka veenda EPPd suure koalitsiooni asemel panustama pigem parempoolse ja paremtsentristliku koalitsiooni moodustamisse. Kui nii läheb, siis on oodata jõudude tasakaalu muutust.

Kui peavooluvälised erakonnad saavad EPs endale 35% või rohkem kohtadest, saavad nad muuta jõudude tasakaalu.

Et see saaks sündida, peaksid paremäärmuslikud rahvuskonservatiivid liituma ja tundma ühtekuuluvust. Praegu teame aga seda, et paremäärmuslased võivad küll saada piisaval hulgal kohti, aga nad ei tule eriti hästi toime ühtse rühmana kokkuhoidmisega, mida võib teatud määral pidada süsteemi plussiks.

Täna jagunevad nad kaheks: ühel pool on Identiteedi ja Demokraatia (ID) fraktsioon (selgituseks ütlen, et tegu on peamiselt paremäärmuslastega, kes on tavaliselt olnud üsna lähedastes suhetes Kremliga) ning teises otsas on rahvuskonservatiivid (kes kipuvad pigem olema veidi euroskeptilised ja on traditsiooniliselt päris kriitilised Venemaa suhtes). Üks põhjustest, miks paremäärmuslikud jõud ei ole seni suutnud ühte fraktsiooni koonduda, on puudutanud just nimelt Venemaad. Praegu on Venemaa mõju jälle selgelt tuntav, kusjuures see on palju silmatorkavam kui 2019. aastal.

Seega saab olema üsna keeruline kokku panna ühelt poolt selliseid erakondi nagu Läti Rahvuslik Liit („Kõik Läti eest!“ – „Isamaale ja Vabadusele/LNNK“), Itaalia Vennad (Fratelli d’Italia, FdI) ja Poola Õigus ja Õiglus (Prawo i Sprawiedliwość, PiS) ning teiselt poolt selliseid nagu Alternatiiv Saksamaale (Alternative für Deutschland, AfD), Prantsusmaa Rahvusrinne (Rassemblement National, ka Front National) ja Ungari Kodanike Liit (Fidesz). Kui sama olukord jätkub, on märgatavad muutused peaaegu võimatud. Kui neil aga õnnestub koonduda, siis hakkaksin muretsema parlamendi otsustusprotsessi pärast.

Kas praegu on nii Euroopa sees kui ka sellest väljaspool moodustumas omamoodi autokraatne internatsionaal?

See on kahtlemata nii. Selles küsimuses leiavad ühise keele Euroopa-välised ja Euroopa-sisesed jõud. See ühendab poliitmaastikul tegutsejaid, kes vanasti jäid üksteisest väga kaugele. Lõviosas Lääne-Euroopa liikmesriikidest on väga pikk parem- ja vasakäärmusluse traditsioon. Lääne-Euroopa vasakäärmusluse juured on tavapäraselt postkommunistlikud. Vanasti ei oleks me suutnud ettegi kujutada, et näiteks Prantsusmaa kommunistliku erakonna pooldajad oleksid soojalt või vähemalt teatava mõistmisega suhtunud Rahvusrindesse. Nüüd on lood aga nii, et Luc Mélenchon ja Marine Le Pen võivad küll asju veidi erinevalt kujutada, kuid nende eesmärgid on samad.

Kui käsitleda olukorda ainult läbi paremäärmusluse ja vasakäärmusluse prisma, näeme minu arvates ainult osa tervikpildist: tegelikult ühendab neid arusaam liberaalsuseta ühiskonnast. Nende sihtmärk ja väga sageli ka avalik vaenlane on liberaalne demokraatia. Ja see on ka huvitav, sest kui vaadata võib-olla kuni kümne aasta tagusesse aega, ei oleks keegi osanud aimata, et liberaalsuse sildist saab selge poliitiline sihtmärk – vahest oleks see olnud mõeldav USAs, aga mitte siin. Praegu aga kuuleme nii vasak- kui paremäärmuslastelt, et liberaalid kujutavad endast rahvale kõige suuremat ohtu. Seega on keelekasutus juba muutunud.

Parem- ja vasakäärmusluse sihtmärk ja väga sageli ka avalik vaenlane on liberaalne demokraatia.

Kui pöörata pilk väljapoole, näeme täpselt seda, mida räägib Venemaa autokraatne võim ja mida räägivad teised autokraatsed riigid. Venemaa on praegu küll tähelepanu keskmes, aga teised autokraatsed režiimid, näiteks Hiina ja Türgi, kinnitavad samuti, et kõige suuremad probleemid on liberaalne demokraatia ja globaalne lääs, mida nad peavad muidugi just neid ebaõiglaselt kohtleva liberaalse maailmakorra hääletoruks. Siinkohal tekibki kahe poole – liberaalsete demokraatlike riikide seesmiste ja väliste jõudude – vahel nn liberaalsuseta internatsionaal.

Liberaalse demokraatia nõrkus – ja samas ka omamoodi tugevus – seisneb selles, et tihti ei ole meil õiguslikke vahendeid niisuguste probleemidega võitlemiseks. Selles asemel peame paljastama ja avalikustama neid seoseid, kusjuures ilma kasutamata selleks juriidilisi võtteid, vaid pigem näidates valijatele, mismoodi need seosed on tekkinud.

Kui sellised jõud valimistel kaotavad, nagu juhtus Poolas, ei kao nendega seotud hädad aga kuhugi. Pealegi tekib oht, et mõnede sisepoliitiliste teemade arutamine viiakse ELi tasandile. Kas see ohustab otsustusprotsessi Brüsselis?

Poola on väga hea näide lõhestunud ühiskonnast. Lõhestumine on Euroopas levinum, kui me ise seda arvame. PiS kaotas valimistel, Donald Tusk moodustas koalitsiooni ja me võime uudistest lugeda, et kõik on just nagu muutunud: meil on uus, liberaalne demokraatlik valitsus.

Aga ei, nii see ei ole ja ma ütleksin, et sellel on kaks peamist põhjust. Esimene puudutab muidugi institsioone. Demokraatlik riik on keerukas masin: jah, valitsust juhib nüüd paremtsentristlik, mõõdukas, progressiivne koalitsioon, aga lisaks on olemas kohtud, majandushuvid ning riigitasandist allapoole jäävad piirkondlikud ja halduslikud jõud, mida kõiki on PiS viimased kümme aastat sisuliselt toitnud. Ja see on kogu loost ainult üks osa. Eelkõige on meil tegu lõhestunud ühiskonnaga: pool riiki arvab, et PiS on kurjuse kehastus, samas kui teine pool on veendunud, et PiS on ainus jõud, mis suudab Poola hävingust päästa.

Lõhestunud ühiskondades on ülimalt raske leida endas jõudu välisohtudele reageerida.

Kuni püsib selline vastandumine, on ühiskonnal ülimalt raske leida endas jõudu välisohtudele reageerida. Paljudes Euroopa riikides oleme minu arvates sellise võime kaotanud. Just niisugusele nähtusele juhtisid tähelepanu Daniel Ziblatt ja Steven Levitsky raamatus „Kuidas demokraatiad surevad“: kõigepealt asuvad poliitilised jõud end valijate nõusolekul määratlema üha rohkem vaenlaste, mitte konkurentidena. Järgmisena üritavad nad kasutada institutsioone oma võimu põlistamiseks, mis tähendab ka seda, et nad parasiteerivad institutsioonides.

Kolmandaks püüavad nad korraldada asjalood nii, et demokraatia ei oleks enam n-ö korduv mäng. Nende jutu sisu on: „Kuna me võitsime ühe korra, on meil olemas demokraatlik legitiimsus ja meil ei ole vaja riskida sellega, et tekitame riigis uuesti sedasama stressi.“ See on palju suurem probleem, sest on ühiskonnas palju sügavamale juurdunud: nad hävitavad vastastikuse sallivuse, ilma milleta saab demokraatiast keeruline mäng. Me näeme seda ka kogu Euroopa tasandil.

See kajab vastu samuti USAs, kus ühiskond on ka ülimalt lõhestunud ja on ka tulekul kriitilise tähtsusega valimised, milles Donald Trumpil on tugevad võidušansid. Kas Trumpi teine valitsusaeg saab olema Euroopa jaoks teistsugune? Kas presidendikandidaadist Trump päriselt ähvardab Euroopat? Ja kas Euroopa võtab neid ähvardusi tõsiselt?

Minu arvates on need väga rängad ähvardused ja mulle ei tundu, et neid võetakse Euroopas piisavalt tõsiselt. Meile on juba teada, mida Trump tegi esimesel valitsusajal, kui ta oli uustulnuk ja pidi ametit veel õppima. Ta oli mõningal määral vaoshoitud, sest teda ümbritsesid peavoolu vabariiklased. Mida on oodata Trumpi uuest võidust? Muidugi ei maksa spekuleerida, aga tõenäoliselt ihkab Trump väga kätte maksta oma konkurentidele riigi sees – nii vabariiklaste parteis kui ka väljaspool seda – ning oma kolleegidest riigipeadele ja valitsusjuhtidele. Nende seas ei ole Euroopas ühtegi, kes ei oleks viimase viie aasta jooksul Trumpi kritiseerinud. Me teame aga, et ta peab tähtsaks isiklikke suhteid.

Teine asi on tema väga konkreetselt välja öeldud seisukoht, mis erineb esimese valitsusaja omast ja mille järgi ta ei austa ega pea oluliseks mitte ainult ELi, mis oli niigi üsna ilmne, vaid ka NATOt ja liitlasriike. Kas see justkui vihjab, et USA loobub täiesti panustamast ja lahkub NATOst? Mõned vastavad sellele küsimusele jaatavalt. Ausalt öeldes olen mina veidi ettevaatlikum. Ma ei usu, et asjad tingimata niimoodi lähevad, aga USA võib küll astuda sammu tagasi, mida ta ongi tõtt-öelda juba teinud.

Kellelgi ei tasu eeldada, et pärast seda, kui oleme jõudnud 2%-ni, teeb Trump meie heaks kõike.

Minevikust leiab näiteid, kui mõni riik on jäänud NATOsse, aga on lahkunud teatud koostöövormidest. Sääraste riikide hulka kuulub ka Prantsusmaa. See annaks selge signaali vaenulikele osapooltele – eelkõige Venemaale –, et neil on tegutsemiseks vabad käed. Trump ei varjanud oma arvamust, kui ütles Venemaale, et tehku, „mida kuradit ise tahab“, nende liitlastega, kes kulutavad kaitsele vähem kui 2%. Mina pean seda raudkindlalt ettekäändeks. Kellelgi ei tasu eeldada, et pärast seda, kui oleme jõudnud 2%-ni, teeb Trump meie heaks kõike. Ei, see on lihtsalt ettekääne, millega üritatakse õõnestada NATOt, sest alati on keegi, kes ei tee kõike, mida ta peaks tegema.

Lisaks on Trump näidanud, et suudab luua vähemalt enda arvates paremaid isiklikke suhteid autokraatidega. See ei tähenda, et nemad vaatavad teda samasuguse pilguga ja peavad teda heaks partneriks. Siiski võib Trumpist oodata, et ta kulutab rohkem aega suhtlemisele Vladimir Putini ja Xi Jinpingiga kui USA tavapäraste partneritega.

Ma ei taha maalida olukorrast veel trööstitumat pilti, kui see niigi on, aga isegi eurooplaste jaoks parima stsenaariumi – Bideni võidu – teostumise puhul ei tasu meil eeldada USA-lt 100% panustamist. Sellel on mitu põhjust. Esiteks jätkavad vabariiklased sama mängu, mida nad on varemgi mänginud, ega tunnista Bideni võitu legitiimseks – seekord isegi veelgi rohkem kui eelmisel korral. Teiseks jääb Ameerika ühiskond endiselt lõhestunuks, sest loosungi „Teeme Ameerika jälle suureks“ alla koondunud vabariiklased ei ole kunagi nõus pidama Bidenit legitiimseks presidendiks. Kolmandaks, kui Bideni võit ei saa olema just mäekõrgune, on oodata institutsioonide kaaperdamist. Näiteks võivad vabariiklased kasutada vetostamise õigust või aeglustada protsesse senatis. Võib eeldada, et vabariiklased muutuvad rohkem Ukraina-vastaseks ja isolatsionistlikumaks.

Euroopa sõjalise ja kaitsevõime eesmärgiks on tegutseda koos USAga, kui võimalik, ja eurooplastena, kui vaja.

Kas meie ise teeme piisavalt? Tundub, et ei tee. Ehkki see võib olla ka kõigest üldmulje, sest olgem ausad: ükski Euroopa riigi- ega valitsusjuht ei ole nõus minema kaamera ette ja rääkima, mida ta kavatseb Trumpi võidu korral teha. Sellist asja teha ei ole kombeks. Seda teha on lausa vastuvõetamatu, kui arvestada, et liitlasriigis on tulekul valimised. See aga ei tähenda, et niisuguseid jutuajamisi ei peeta kõrgemal tasemel. Ma usun küll, et mõeldakse ette ja tehakse plaane. Kui aga rääkida julgeolekust ja kaitsest, on vägagi tõenäoline, et sellest ei piisa, kuna säärased asjad võtavad aega ja just aega meil ei ole. Pealegi on raskusi mitmepoolsete lahenduste ja ühise reageerimisega näiteks ELi tasandil, sest selleks on vaja ühist kokkulepitud seisukohta.

Järjest rohkem pannakse rõhku Euroopa julgeolekule ja kaitsele NATO sees. Praeguseks on tehtud ettepanek luua Euroopa Komisjonis julgeoleku- ja kaitsevoliniku koht. Võime arutada, kas see on teostatav ja praktiline või kas siin loobitakse lihtsalt moesõnu. Keskmises perspektiivis seisneb asja mõte aga selles, et luuakse nn strateegiline autonoomia – Euroopa sõjaline ja kaitsevõime, mis jääb NATO-siseseks. Mõnes mõttes kinnitab see, et on olemas NATO Euroopa komponent, mis suudab ise tegutseda, kui midagi läheb USA tasandil nihu – see võib olla osa NATO Euroopa komponendist või tegutseda vajaduse korral eraldi Euroopa väena. Tegutseda koos USAga, kui võimalik, ja eurooplastena, kui vaja.

Te mainisite juba mitut takistust, mis raskendavad Euroopa kaitse tugevdamist, ja ma tahaksin lisada veel ühe. Hiljutisest küsitlusest selgus, et ainult iga kümnes eurooplane usub, et Ukraina suudab Venemaad võita, kusjuures üldlevinud on arusaam, et Euroopa ei peaks toetama ukrainlasi nende territooriumi tagasi saamisel, vaid suunama neid läbi rääkima, et saavutada mingisugunegi kokkulepe. Kuidas mõjutab selline avalik arvamus kõrgetasemelisi arutelusid?

Me ei saa oodata eurooplastelt uskumist Ukraina võidu võimalikusesse, kui Euroopa riigi- ja valitsusjuhid ise sellesse ei usu. Euroopa liidrite esimene kohustus on leida endas julgus – ja see tähendab tõesti julgust – öelda välja, mis on nende eesmärk. Nad annavad Ukrainale relvi ja majanduslikku toetust; nad varustavad Ukraina sõjaväelasi relvadega ja pakuvad väljaõpet. Aga mida nad tahavad saavutada? Mõned eurooplased on suutnud öelda, mis eesmärgiga tegu on. Muidugi on seda siinsetel laiuskraadidel lihtsam öelda. Samas on näha, et näiteks Suurbritannia ja Prantsusmaa suudavad ka lõpuks ometi välja öelda, et eesmärk on Ukraina võit. Kui eesmärki mõistetakse ühtemoodi, siis saab selgeks seegi, mida me peaksime tegema, et seda saavutada.

Mõistagi kaasneb sellega Venemaa kaotus. Euroopa liidritel ja poliitikutel tuleks eurooplastele selgelt öelda, mida see kaotus hõlmab. Muidugi ei tähenda Venemaa kaotus seda, et Moskva vallutatakse. Kui mõelda Euroopa valijatele, siis ei tasu eeldada, et nad on julgeoleku- ja kaitsevaldkonnas väljapaistvad strateegid. Kui me ütleme, et Venemaa peab kaotama, siis näevad inimesed vaimusilmas vallutatud ja kokkuvarisenud Venemaad – see on esimene asi, mis tavalisele valijale pähe tuleb, kui talle rääkida Venemaa kaotusest.

Muidugi ei tähenda Venemaa kaotus seda, et Moskva vallutatakse.

Tegelikult on Venemaa palju kordi sõdu kaotanud: Vene impeerium kaotas Jaapanile 1905. aastal, Nõukogude Liit võttis Afganistanis vastu kaotuse ja Venemaa võib uuesti kaotada, seekord Ukrainas. See ei tähenda aga, et Moskva langeb. See tähendab kõigest seda, et Venemaa peab lahkuma vähemalt väga suurest osast Ukrainast. Kui Euroopa riigi- ja valitsusjuhid kummutavad avalikult need müüdid, on eurooplastel palju lihtsam aru saada, mis on meie eesmärk. Meie eesmärk ei ole vallutada Moskva. Meie eesmärk on hoolitseda selle eest, et Ukraina saaks tagasi suurema osa oma territooriumist.

Kas Ukraina saab tagasi kogu oma territooriumi? Sellele küsimusele ei saa meie vastata. Isegi kui mõelda kokkuleppe sõlmimisele, saab kokkuleppe sõlmida ainult siis, kui Venemaa mõistab täielikult, et tal on palju kaotada ja et jäme ots on Ukraina käes. Ainult sellisel juhul on oodata mitte isegi õiglasi ja ausaid, vaid mõttekaid läbirääkimisi. Ilma selleta ei tasu läbirääkimisi üldse pidada.

Kokkuleppe saab sõlmida ainult siis, kui Venemaa mõistab täielikult, et tal on palju kaotada ja et jäme ots on Ukraina käes.

Kui veel valijatest rääkida, siis on juttu sellisest asjast nagu „Euroopa väsimus“, mida niimoodi nimetada on minu arvates ülimalt ülekohtune. Ainus riik, kes saab olla väsinud, on Ukraina. Samas on Euroopa ühiskonnas tunda omamoodi rõhutust, mis otseselt ja kaudselt seostub Ukraina sõjaga. Jällegi ei tasu valijatelt oodata väljapaistvat strateegilist mõtlemist ega kõigi julgeoleku, diplomaatia ja välispoliitika üksikasjade mõistmist. Eurooplased said tunda kaks aastat koroonat ja majanduslikke tagasilööke ja siis algaski sõda. Ehkki niisugune meelestatus on ebaõiglane, oleks rumal seda täiesti eirata.

Esiteks on tähtis mõista, millise auditooriumiga me räägime. Balti riikides võib peaminister Kaja Kallas öelda, et energiahind võib olla kallis, aga vabadus on hindamatu. Siinne rahvas teab, milline Venemaa on ja millega ta on vanasti hakkama saanud. Itaalias, Prantsusmaal, Saksamaal ja Hispaanias ei saa aga niimoodi rääkida. Teiseks peavad Euroopa ja eelkõige Lääne-Euroopa riikide valitsused hoolitsema nende ühiskonna segmentide eest, mis on kõige kehvemas olukorras, pakkudes neile heaoluriigi hüvesid ja vähendamata haavatavate sektorite toetamist, sest just neid valijaid püüab Venemaa enda poole võita. Kui neist liiga paljud muutuvad vastuvõtlikuks Venemaa sõnumitele, jääb kaotajaks meie riikide liberaalne demokraatia.