Soome saatuse nelinurk

Autorid kuulutavad oma nurgakiviks erapooletu analüüsi, hoides minu arvates sellest põhimõttest isegi liiga kramplikult kinni, kuna ainuüksi pealkiri eeldab ennekõike Soome vaatenurga primaarsust. Iloniemi kirjutab Ühendriikidest, Nyberg kirjeldab Venemaad ja Hakkarainen analüüsib Saksamaad. Eesmärgiks seatakse luua võimalikult realistlik pilt mainitud kolmest riigist ja nende juhtidest, kelle otsused ja valikud mõjutavad suuresti ka Soome kohta maailmas. Etteruttavalt olgu öeldud, et selle ülesandega on autorid hästi toime tulnud. Iseloomulik mitte üksnes raamatu autoritele, vaid Soome poliitilisele eliidile laiemalt on järeldus, et Helsingi peab nende kolmega toime tulema just sellisena, nagu nad on. Neid kolme muuta pole võimalik, kuid nendega peab õppima hakkama saama.

Raamatu lõpetab ühiselt kirjutatud peatükk intrigeeriva pealkirjaga „Soome saatuse nelinurk“. Tegu on täiendusega omaaegsele president Juho Kusti Paasikivi seisukohale Soome saatuse kolmnurgast, mille järgi Helsingi jaoks on kõige määravamad suhted Berliini, Moskva ja Stockholmiga. Nüüd on Washingtoni lisamisega kolmnurk teisenenud nelinurgaks.

Iloniemi nendib, et ükski suurriik, saati veel selline nagu USA, ei saa toimida ilma välispoliitilise doktriinita. Samas on Donald Trumpi välispoliitilistest plaanidest senise põhjal veel vara kaugemaid järeldusi teha. Nii julgeoleku- kui ka kaubandusküsimustes näib keskne koht kuuluvat Hiinale. Iloniemi nendib, et Trumpi soosiv suhtumine Venemaasse on pannud Balti riike juurdlema, millist mõju võib see avaldada nende rahvuslikule julgeolekule. Sarnaseid küsimusi esitati varemgi, ent siis ei muretsetud, et Washington ja Moskva võiksid üle Euroopa peade kahekesi omavahel kokku leppida küsimustes, mis peegelduvad muu hulgas Venemaa lääne- ja lõunanaabrite turvalisuses.

Sõltumata sellest, kas Venemaa tegelikult evib rünnakuplaane või mitte, avaldab juba pelk liitlaste sõjaline kohalolek Balti riikidele sel määral tuge, et nad ei hakka üksnes kallaletungi kartuses oma iseolemisest agressiivsete poliitiliste nõudmiste tagajärjel loobuma (lk 45). Nii mõneski Venemaa lähinaabris tekitab Trumpi jutt suurest „diilist“ Venemaaga aga kartust, kas see ei tähenda mitte USA mõistvat suhtumist Venemaa huvisfääri (lk 46).

Iloniemi ütleb siin vanadele hirmudele viidates välja veel midagi, mis Tallinna, Riiat ja Vilniust vaevalt et rõõmustab – nimelt, nagu seisaks Balti riikide iseseisvus sedavõrd hapral pinnal, et võiksime potentsiaalsele vaenlasele alistuda juba üksnes verbaalse ähvarduse tagajärjel. Tahtmatult jääb mulje, et Iloniemi tõmbab siin kaude paralleeli 1939. aasta sündmustega elik üritab tulevikku vaadata mineviku abil, mis tema meelest võib korduda. Mis aga puutub spekulatsiooni võimaliku, ehkki ebatõenäolise kahepoolsese sobingu kohta Trumpi ja Putini vahel (taas näide selg ees tulevikku kõndimisest), siis kartus mõjusfääride ümberjagamise pärast ei ole sugugi omane Balti riikidele, vaid peegeldub palju rohkem, kuigi varjatult, vastu Soomes. Teinekord on lihtsalt mugavam omaenese luupainajaid peites tulla lagedale põhjendusega, et keegi teine „kardab rohkem“.

Praeguse põhjal seisab Trump oma väljaütlemistes Iloniemi meelest siiski võrdlemisi lähedal realistlikule koolkonnale USA poliitikas. Viimaste esindajaks loeb ta ka Henry Kissingeri, kes on olnud Trumpi inimestega tihedas kontaktis. See peaks mõnevõrra rahustama ka Balti riike, sest Kissinger on toonitanud, et USAl on kohustusi, mida tuleb ükskõik millises olukorras austada. Küll jätab Iloniemi nõnda tõdedes ütlemata, et kui Ühendriigid peaksid ikkagi Euroopast eemalduma, jätaks see Soome ja mõne teisegi riigi üksipäini Venemaaga silmitsi, ja seda soovitakse iga hinna eest vältida.

Tahtmatult jääb mulje, et Iloniemi tõmbab siin kaude paralleeli 1939. aasta sündmustega elik üritab tulevikku vaadata mineviku abil, mis tema meelest võib korduda.

Võib nõustuda Iloniemi seisukohaga, et Euroopas ei tunta Ameerikat. Paljudele eurooplastele on USA tuttav üksnes idaranniku, California või Florida kaudu. Teised aga arvavad, et on USAs käinud, kui on viibinud New Yorgis Manhattani saare keskosas. See oleks sama kui välimaalaste Soome-tundmine piirneks ainult Helsingi väisamisega ja Aleksanterinkatu otsast lõpuni läbi käimisega.

Õigusriigi puudumine kõigil tasanditel on Nybergi meelest Venemaa probleemide peasüü. Suurim väljakutse Venemaa ajaloopoliitika ees riivab ka Soomet. Putini jaoks oli Nikolai II nõrk valitseja nagu Mihhail Gorbatšovgi. Suutmata langetada otsuseid, minetasid mõlemad impeeriumi. Lenin jällegi oli valitseja, kes külvas Nõukogude Liidu lagunemise seemne, garanteerides liiduvabariikidele lahkumise õiguse. Ehk, mida siis Venemaa õigupoolest 2017. aastal tähistada kavatseb, küsib Nyberg.

Klassikaliseks ajaloopoliitiliseks muinasjutuks peab Nyberg lugu, kuidas Lenin kinkis Soomele iseseisvuse. Selle jutu autoriteks olid sõjajärgses Soomes kommunistid, kuid tuntuks sai see hoopis president Urho Kaleva Kekkoneni kaudu. Avades 1958. aastal Leningradis Smolnõis mälestustahvlit, kiitis Kekkonen ühtlasi Leninit Soome iseseisvuse tunnustamise eest. Tagamõtteks oli soov siduda Lenini nime abil „kingituse“ garantideks ka Nikita Hrustšov ja hiljem Leonid Brežnev (lk 78). Ühtlasi demonstreerib see episood, kuivõrd habras oli või arvati sel ajal olevat Soome iseolemine, et Leninit kilbina kasutades taheti ära hoida riigi võimalikku allaneelamist NSV Liidu poolt. Kekkoneni tõlgendusel oli edu, kuid see hakkas samas Vene folklooris oma elu elama ja pole päriselt kadunud tänaseni.

Nyberg kirjeldab Venemaa kahesugust suhtumist oma naabritesse. Neid koheldakse kas võrdväärse partnerina või siis omaaegse Kaasani khaaniriigina, keda võib vallutada, alistada või survestada. Võrdväärseks kvalifitseeruvad Moskva silmis hetkel vaid USA ja Hiina. Teise kategooria naabrite puhul on oluline esile tuua Venemaa raskusi nendega normaalselt, külg külje kõrval elada ja rahumeelselt toime tulla. Üle poole sajandi probleemideta toiminud Soome-Vene piirilt pagulasvoo läbilaskmisega 2015. aasta sügisel tuletas Moskva Helsingile meelde, et soovi korral võib Venemaa jätkuvalt sekkuda ka Soome siseasjadesse.

Väide, nagu Venemaa oleks olnud ainus, kes uskus Trumpi võitu, pole Nybergi arvates usutav. Vastupidi, kõik viitab sellele, et Kreml valmistus vana vastase, Hillary Clintoni võiduks. Venemaa hindab meelsasti loovust poliitikas. Ka Trump on väitnud, et üllatusmoment kuulub tema poolt eelistatud vahendite arsenali, mis kokkuvõttes teebki Putini ja Trumpi suhte raskesti ette ennustatavaks.

Saksa Angst ehk unelm näida suure Šveitsina ühes tugeva antiamerikanismi sentimendiga on jätkuvalt tegurid, mis mõjutavad Saksamaa poliitikat. Napoleoni sõdadele järgnenud kahe aastasaja vältel on Saksa küsimus, die deutsche Frage, piinanud Euroopat lahendamatu probleemina. Saksa keeleala suur poliitiline hajuvus tähendas, et Saksa idee- ja võimupiire kombati pidevalt, vahel rahumeelselt, ent sageli veriselt. Saksa dilemma leidis lahenduse alles külma sõja lõppedes riigi taasühinemisega 1990. aastal.

Kõigest hoolimata ei pääse Saksamaa oma minevikust, mis jalapommina teda kinni hoiab. Saksamaa suhted Prantsusmaa, Poola ja ennekõike Venemaa, Iisraeli ja USAga pole siiani läinud aastasaja vägivaldsest ajaloost täiesti vabad. Hakkarainen jätab siinkohal lisamata ühe olulise nüansi. Ja nimelt, et võrreldes oma naabritega on tänane Saksa Liitvabariik olemuslikult palju rohkem muutunud. Just naabritel ja mitte niivõrd Saksamaal on aeg endiselt servapidi Teise maailmasõja lõppu kinni jäänud. Tasub meenutada, et näiteks Margaret Thatcher oli jõuliselt Saksamaa taasühinemise vastane, nähes selles potentsiaalselt revanšismiohtu. Sama argumenti kasutas kaude (tõsi, põhiliselt sisepoliitilistel kaalutlustel) ka märtsis Tallinna väisanud Saksa vastne välisminister Sigmar Gabriel, kes osutas, et kaks protsenti kaitsekulutusteks eraldav Saksamaa võiks nii mõnegi oma naabri jaoks liiga tugevana tunduda ja panna neid juurdlema, mis on sellise relvastumise kaugem eesmärk: „Tuleb aga järele mõelda, kas ülejäänud eurooplased tahaksid enda kõrvale sellist Saksamaad, kes rohkem kui 60 miljardit eurot aastas Bundeswehri paigutab.“

Midagi on siiski muutumas. Üha rohkem kostub väljastpoolt Saksamaad hääli, mis nõuavad Berliinilt aktiivsemat välispoliitikat. Kõige meeldejäävam on Radosław Sikorski esinemine 2011. aastal: ta oli arvatavasti läbi aegade esimene Poola välisminister, kes ütles, et kardab rohkem Saksamaa passiivsust kui tema jõudu. Soolotsemist Saksmaalt karta siiski ei maksa. Lahendusi otsitakse jätkuvalt üheskoos kaaslastega. Berliin on valmis endale võtma lisavastutust, ent juhtrolli osas oodatakse tuge teistelt. Sakslased ise peavad oma kõige suuremaks välispoliitiliseks väljakutseks vahekorda ameeriklastega.

2015. aastal sai saksa noorte moesõnaks „merkeldama“ (merkeln), mis tähendab, et tuleb oodata senikaua, kuni aeg lahendab kerkinud probleemi iseenesest või kuni konkurendid on üksteist neutraliseerinud. Paljudele oli „merkeldamine“ pettumuseks, kuid praktikas toimis see päris hästi. Stabiilsuse ja kestlikkuse lubamine stiilis „te tunnete mind“, mis oli Merkeli loosungiks 2013. aasta parlamendivalimistel, ei toimi aga lõpmatult.

Raamatu viimases, kokkuvõtvas peatükis naasevad autorid Soome saatuse nelinurga juurde ehk hekseldavad veelkord läbi Helsingi suhted kõigi eelmainitud riikidega, lisades neile veel Rootsi, kellest senini eraldi juttu ei olnud. Moskva puhul nenditakse, et võimekus elada Venemaa naabruses on Soome riikluse püsiv väljakutse (lk 129). Venemaal on Põhja-Koreast Norrani ühtekokku 14 naabrit, mida on rohkem kui ühelgi teisel riigil. Soome on Venemaa parim naaber. Seda üksnes Helsingi enda vaatenurgast. Lääne-Saksamaa sisepoliitikast alguse saanud soometumise (Finnlandisierung) termin pole Soome hakkamasaamise seisukohalt õiglane. Tõsi, Nõukogude Liidu brutaalne šarm ei jätnud Soomele mõju avaldamata. Pikk sõjajärgne ajajärk sünnitas kõrvalnähtusena „isesoometumiseks“ (itsesuomettuminen) sildistatud pehmenemise, mis Soomet nõrgestas (lk 130-131).

Ilma Soome armee võimekuseta tsiviilelanikkonda kaitsta ei oleks sügava viha tunne Venemaa vastu ühiskonnas hajunud. Teiste Venemaa naaberriikidega võrreldes on see ilming ainulaadne.

Tänane hea läbisaamine Moskvaga ja teineteisemõistmine on soomlaste jaoks märkimisväärne saavutus. Selle eelduseks oli väljumine Teisest maailmasõjast puutumatuna miinus muidugi territoriaalsed loovutused. Ilma Soome armee võimekuseta tsiviilelanikkonda kaitsta ei oleks sügava viha tunne Venemaa vastu ühiskonnas hajunud. Teiste Venemaa naaberriikidega võrreldes on see ilming ainulaadne.

Suhtumine Soomesse ja soomlastesse on Venemaal igas mõttes soosiv. Seegi on ajalooline saavutus, mis rajaneb kolmel asjaolul: esiteks suurel hulgal turistidel Venemaalt, teiseks teadmisel, et 1970. aastatel oli Soome NSV Liidu suurim kaubanduspartner Läänes, ja kolmanda tegurina toovad raamatu autorid esile Talvesõja kogemuse (loe: soomlaste südi vastupanu), mida samuti Venemaal hästi mäletatakse ja tunnustatakse.

Kuigi Soome ajalooline kontakt Berliiniga katkes Teise maailmasõja lõpus, on see tänaseks taastunud. Saksamaa oli Soomele liitumisläbirääkimistel Euroopa Liitu astumiseks oluliseks liitlaseks. Hetkeks varjutas Helsingi ja Berliini suhteid keeletüli, mis puhkes Soome esimese eesistumise ajal ELis 1999. aastal.¹ Pärast seda pole Soome ja Saksamaa vahel suuremaid eriarvamusi enam esinenud. Raamatu autorid rõhutavad, et ei maksa siiski arvata, nagu oleks lähedane suhe Helsingiga Berliinile oma edust olulisem. Saksamaa paremaks tundmiseks on kindlasti vaja osata keelt. Soomes on saksa keele oskus koolides paraku languses. Brexiti-järgses Euroopas saksa keele seisund aga vaevalt et nõrgeneb.

Julgeolekupoliitilise olukorra pingestumine Läänemerel ja mure Venemaa sammude pärast on suurendanud Berliini huvi Baltimaade ja kogu regiooni vastu. See on ka Soome eduks, kui Saksamaa peab end jätkuvalt Läänemere riigiks.

Ka Ühendriikide puhul nendivad raamatu koostajad, et Soome kahepoolsed suhted USAga on paljude muude riikidega võrreldes probleemivabad ja toimivad hästi. Ameeriklaste vaatenurgast ei kuulu aga Soome samal viisil tähtsate riikide sekka kui teised NATO liikmesriigid, kelle suhtes Washington kannab osalist vastutust (lk 136). Samas on Soome Läänemere ruumis stabiilsuse hoidja, millest saavad kasu niihästi Ühendriikide liitlased kui ka sõjalistesse liitudesse mittekuuluvad maad. Ühtlasi on Soome poliitika stabiilsus ka Venemaale sobilik.

Stockholmis tehtava poliitika tähendust Soomele on raske ülehinnata, ehkki Nokia palavikus unustati see hetkeks ära. Vjatšeslav Molotov väitis juba 1940. aasta sügisel, et Talvesõda on rootslaste sõda. Rootsi keele oskuse vähenemine Soomes on küllap ainsaks kahe maa sidemeid nõrgendavaks faktoriks.

Rootsi suhted USAga on vanemad ja tugevamad kui Soomel. Külma sõja ajal ulatus Ühendriikide tuumavihmavari ka Rootsi kohale. Samuti hinnatakse Washingtonis kõrgelt Rootsi signaalluuret. Uueks ilminguks on Soome ja Rootsi kahepoolne sõjaline koostöö, mille kiire süvenemine on muutunud tõsiasjaks. Erinev vaatenurk seisneb aga selles, et kui Rootsi ei anna garantiisid ega palu neid ka kelleltki teiselt, on Stockholm samas tõdenud, et ei jää pealtvaatajaks, kui mõni ELi liige või Põhjamaa peaks ründe alla sattuma. Soome möönab küll ELi solidaarsust, kuid on samas kuulutanud, et kaitseb vaid iseennast.² Raamatu autorid konstateerivad, et geograafia vastu teatavasti ei saa ja Rootsi asend on Soome omast kaitstum.

Poliitilise debatikultuuri erisustele vaatamata on Soome ja Rootsi ohupilt sama. Seda väljendab sõjaliste pingete kasv Läänemerel ja sellega liituvad riskid. 2017. aasta jaanuaris Rootsis avaldatud rahvusliku julgeolekustrateegia raporti kohaselt moodustab Läänemeri sõjatehnoloogilisest vaatenurgast strateegilise terviku. Samamoodi mõeldakse ka Moskvas. Seda arvestades on Läänemere jagamine erilisteks piirkondlikeks ohuvöönditeks vigane analüüs. Peaküsimus nii Rootsis kui ka Soomes on üks ja sama: kas NATO liikmesus tooks kaasa rohkem probleeme, kui neid lahendaks. Kõrvaltvaatajana võiks lisada, et kõige meelepärasem nii Stockholmile kui ka Helsingile oleks muidugi, kui olukord laheneks ilma, et nad sellele küsimusele ise üldse vastama peaksid.

Tervikuna on raamat kindlasti nauditav kompendium välispoliitikast huvituvale laiale lugejaskonnale. Küsimus, mida Soome saatuse nelinurk Helsingi jaoks tähendab ja milliseid järeldusi Soome juhtkond tegema peaks, jääb siiski õhku rippuma ja tulevikus oma vastust ootama. Sellest on raamatu autorite laia kogemustepagasit ja suurt professionaalsust arvestades kahju. Aga eks ole huvitav kogeda sedagi, kuidas soomlased arutlevad ilma välja näitamata, mida nad kõigest tegelikult mõtlevad.

Autor väljendab oma isiklikke seisukohti.