september 11, 2015

Soome alistamisest šveitslaste pilgu läbi

Eestis käibiva romantilise käsitluse kohaselt hakkas Soome 1939. aastal idanaabrile vastu ega lasknud ennast alistada. Ja sellega oli tema saatus otsustatud. Hiljem oli küll soometumine, aga see oli ikkagi tühiasi võrreldes sellega, mis toimus Eestis ja mujal Ida-Euroopas. Kuid Soomes on ajaloolasi, kes nimetavad ka soometumist alistumiseks.1 Eestis ei väsi me samuti analüüsimast oma alistumist. Keskendudes sellele, mida tegi alistatav, võib meelest ära minna, et kuskil oli ka alistaja, kellest kõik alguse sai. Alistaja kadumisega ajalooareenilt saidki vabaks mõlemad alistatavad, kellest ühte võiks võrrelda range režiimiga vangiga ja teist vabakäiguvangiga. Vahe nende kahe vahel oli suur, kuid vaba ei olnud neist kumbki. Veerand sajandit hiljem on alistaja tagasi – Soome president peab uusaastakõnes vajalikuks kinnitada, et Soome kuulub Läände ja meil Eestis on kohati raske mõista oma põhjanaabrit. Kõik see muudab Soome ajaloolase Seikko Eskola raamatu ootamatult päevakajaliseks, sest tagasi on ka meetodid, millega üritati kolmveerand sajandi eest alistada Soomet.

Eskola raamat räägib 1940. aastatest – kümnendist, mis Soomele algas Talvesõja lõpetanud Moskva rahulepinguga, 10% territooriumi loovutamisega, 420 000 sisepagulasele uue kodu otsimisega ja Nõukogude Liidule sõjaväebaasi rentimisega ligi 50 km kaugusel riigi pealinnast. Hitler ei eksinud, kui eeldas, et Karjalast lahkuma sunnitud soomlased tahavad oma kodusid tagasi, ja seepärast pole väga vaja imestada, miks 1941. aasta suvel alanud relvavendlus töötas ka ilma kirjalike lepinguteta. Kuni 1944. aasta suveni, kui Moskva uus katse Soomet sõjaliselt alistada sundis president Risto Rytit allkirjastama kokkulepet Joachim Ribbentropiga. Püüd Soomet relva jõul alistada kukkus jälle läbi. Soome sõlmis idanaabriga vaherahulepingu ja siis rahulepingu, kuid need ei lõpetanud alistamist, vaid see jätkus – lihtsalt teistsuguseid meetodeid kasutades. Sellest kõigest ongi Eskola raamatus üksikasjalikult juttu. Eskola paneb punkti sümboolselt 1952. aastaga, kui Helsingis toimusid olümpiamängud ja Soomes pandi teele viimane rongitäis kaupa sõjahüvitiseks Nõukogude Liidule.
Tegemist ei ole päris tavapärase ajalooraamatuga, sest autor esitab lugejale mitte enda, vaid sündmuste kaasaegsete tõlgendusi, mida ta ise kui ajaloolane on üksnes täiendanud ja kommenteerinud. Kaasaegseteks on Šveitsi kvaliteetlehe Neue Züricher Zeitung (NZZ) ajakirjanikud, enamikul juhtudel Stockholmis ja Helsingis resideerivad korrespondendid. Need ei olnud mingid lühiteateid edastavad reporterid, vaid pikki analüüsivaid ülevaateid kirjutavad kirjasaatjad, kel oli doktorikraad ja kes olid aastaid kohapeal elanud. Tulenevalt raamatu pealkirjast on Eskola tähelepanu all eelkõige see, kuidas Soome demokraatia „diktaatorite varjus“ hakkama sai. NZZ ei suhtunud natsismi sugugi hästi, mistõttu keelati leht Saksamaal juba teisel aastal pärast Hitleri võimuletulekut. Seetõttu ei saa NZZ korrespondente pidada kuidagi Saksa-sõbralikeks või erapoolikuteks. Seda märkimisväärsem on, et Šveitsi leht mainib ainult ühte juhtumit, kui 1944. aasta suvel Saksamaa sekkus Soome siseasjadesse. Soome sõja-aastate tsensuuri suhtes olid Šveitsi korrespondendid kriitilised, kuid samal ajal tunnistasid, et vaatamata sõjaaja piirangutele Soome parlamentaarne demokraatia toimis. Hoolimata tsensuurist said šveitslased tsiteerida Soome lehti, milles väljendati protesti Saksa okupatsioonipoliitika suhtes Norras ja eriti Eestis. Eestit nimetas NZZ „soomlaste Norraks“ – ilmselt mõeldi selle all, et Soome tunneb okupeeritud lõunanaabri suhtes samasugust poolehoidu kui Rootsi okupeeritud läänenaabri suhtes. Samuti avaldasid šveitslased imestust, et Soome lehtedes sai vabalt arutleda Hitlerile tehtud atentaadi üle. Siit võib järeldada, et korrespondente häirinud tsensuur puudutas eelkõige sisepoliitikat. Teisalt kirjutas NZZ, et rahva suhtumine valitsuse poliitikasse tsensuurist ei sõltunud, mistõttu võib sõja-aastate tsensuuri pidada peamiselt sõjavajadustest tingituks. Võib järeldada, et Hitleri varjus sai Soome demokraatia küllaltki hästi hakkama.
Esimeste sõjajärgsete valimiste kohta 1945. aasta kevadel kirjutas NZZ, et need viidi läbi demokraatliku riigikorra tingimustes, kuid „välispoliitilise paratamatuse moraalse surve” all. Surve all peeti silmas peaminister Juho Kusti Paasikivi ja mõnede teiste valitsusliikmete üleskutseid, et sõja ajal võimul olnud poliitikud loobuksid kandideerimast. NZZ ei jätnud mainimata, et Soome parempoolsete arvates mõjutas selline sekkumine oluliselt valimistulemusi. Samas rõhutati, et isegi need Soome poliitikud, kes peavad valitsuse sekkumist „demokraatia iluveaks“, nõustuvad, et tegemist on väiksema halvaga, sest niimoodi välditi interventsiooniohtu. Kaks aastat hiljem kirjutas NZZ, et Soome on jätkuvalt „vähemalt tehniliselt“ Lääne tüüpi vaba parlamentaarne demokraatia, kuigi vasakradikaalid on hõivanud valitsuses võtmepositsioonid. Soome demokraatiale hinnangut andes toonitas NZZ, et Soome pole kunagi olnud näidisdemokraatia, sest ka 1930. aastail tehti lapualastele demokraatia arvelt järeleandmisi, kuigi mitte nii suures ulatuses kui nüüd kommunistidele.
Šveitsi ajakirjanikud panid tähele, et Soomes ei kritiseeritud Nõukogude Liitu isegi eravestlustes, sest soomlaste suur soov olevat teha minevikuga lõpparve ja täita ausalt kõiki rahulepingu tingimusi. Seega, erinevalt sõja-aastatest eksisteeris Soomes väga tugev (enese)tsensuur välispoliitilistes küsimustes, kuid Šveitsi korrespondendid ei väsinud rõhutamast, et seevastu puudus täielikult sisepoliitiline tsensuur. Sellele vaatamata oli Soome demokraatia Stalini varjus selgelt tugevama surve all ja pidi tegema suuremaid järeleandmisi kui Hitleri varjus. Põhjuseid on võimalik välja lugeda samuti NZZ artiklitest. Hitleril ei olnudki erilist vajadust Soomele survet avaldada, sest Soomes tunti pärast Talvesõda „õigustatud kibedust“ ja Soome valitsus ajas poliitikat, mida rahva suur enamus pidas ainuvõimalikuks. Nõukogude Liidul seevastu poleks ilma surveta olnud mingit võimalust saavutada sõjaaegsete riigijuhtide „sõjasüüdlastena“ (NZZ pani siia alati jutumärgid) süüdimõistmist Soome kohtusüsteemi poolt.
Mis puutub küsimusse Soome alistumisest, siis nimetasid šveitslased 1944. aasta sügise vaherahulepingut kas alistumiseks, kapitulatsiooniks või ka sõjaliseks kaotuseks. 1946. aasta märtsis kirjutas NZZ, et „alistumisest saadik” ahistab Soome rahva enamust iga päev küsimus sellest, kas maa poliitiline ja majanduslik sõltuvus Nõukogude Liidust viib varem või hiljem ka sovetiseerimiseni või õnnestub säilitada vähemalt olemasolev osa riiklusest ja demokraatlikust ühiskonnakorrast. NZZ arvates ei ole vähemalt senikaua põhjust karta „bolševiseerimist“ ega ka otsust liituda Nõukogude Liiduga, kui otsus on põhiseaduslikult valitud parlamendi teha. Aga kui Moskva arvates ei ole tema põhjapoolsete piiride kindlustamine piisavalt tagatud ilma Soome sovetiseerimiseta, siis on tal tema praegust võimupositsiooni arvestades ilma kahtluseta vahendid see ellu viia. Šveitsi ajakirjanik kirjutas, et suur osa maailma avalikust arvamusest ei pea Soomele dikteeritud tingimusi eriti karmideks – erinevalt soomlastest –, kuid märgid „eelistatud kohtlemisest“ võrreldes teiste Ida-Euroopa riikidega ei suuda varjata, et Soome on „täielikult Nõukogude Liidul pihus“.
NZZ tsiteeris Vjatšeslav Molotovi sõnu Pariisi rahukonverentsil, mille kohaselt olevat Nõukogude Liit kohelnud Soomet „suuremeelselt“ (NZZ jutumärgid). Šveitsi leht tundus sellega vähemalt osaliselt nõustuvat, sest leidis, et vaherahulepinguga on Nõukogude Liit tõesti austanud Soome iseseisvust, kuid muutnud ta sõjaliselt jõuetuks, mis tähendavat, et see „iseseisvus“ (NZZ jutumärgid) saab olema küllaltki suhteline. NZZ analüüsidest vaatab vastu arvamus, et Soome jäi okupeerimata peamiselt tänu Nõukogude Liidu enda kaalutlustele, aga mitte Soome vastupanule. Eskola rõhutabki, et Soome 1944. aasta suve tõrjevõit ei pälvinud NZZ korrespondentidelt kaugeltki samasugust tähelepanu nagu tänapäeval.
NZZ analüüsidest tuleb selgelt välja Nõukogude Liidu dilemma: ühelt poolt sooviti Soome üle täielikku poliitilist kontrolli, kuid teiselt poolt ei tahetud kahjustada oma majanduslikke huve – milleks oli Soomelt sõjahüvitiste kättesaamine. Sõjahüvitistega toimetulemiseks oli Soomel tingimata vaja saada laenu, millele võis juurde pääseda peamiselt USAst. Kuid USA laenud olid omakorda sõltuvuses Soome siseriiklikest arengutest – laenukraanid oleks tõenäoliselt kinni keeratud, kui Soomest oleks tehtud „rahvademokraatia“. NZZ sõnul arvatakse ka Soomes, et just sõjahüvitiste tõttu sunnib Moskva kohalikke kommuniste mõõdukusele. Kui sotsiaaldemokraadid üritasid kommunistide tagasihoidlikkust valimisvõitluses ära kasutada ja võtsid ise programmi loosungi suurtööstuse ja pankade natsionaliseerimisest, siis järgnes Moskva vihane reaktsioon. Soome valitsusele teatati, et selline samm oleks Nõukogude Liidu huvide vastane, kuna ohustaks sõjahüvitisteks tehtavaid tarneid. Teisalt vahendas NZZ ka märksa pessimistlikumaid arvamusi, mille kohaselt sunnivad sõjahüvitised Soomele peale sellise elatustaseme, mis aja jooksul paneb rahva moraalse vastupanuvõime ja iseseisvussoovi tugevalt proovile. Mistõttu mõned soomlased arvavad, et see ongi Nõukogude Liidu eesmärk – kõigepealt pigistada viimane välja Soome majandusest ja alles siis võtta Soome iseseisvus.
Analüüsis, mis ilmus Korea sõja haripunktis 1950. aastal, kirjutas Šveitsi leht, et jõukasutamine Soomes tooks kaasa Põhja-Euroopa strateegilise tasakaalu muutumise Nõukogude Liidule oluliselt ebasoodsamaks, sest tõenäoliselt järgneks Rootsi liitumine NATOga. Lisaks mängib olulist rolli soomlaste kõikumatu iseseisvustahe, mida soomlased NZZ arvates näitasid juba 1939. aasta läbirääkimistel, „teisiti kui Baltimaad“. Nüüd – „kaotuse järgselt“ – on Soome täitnud distsiplineeritult kõik tingimused, kuid NSV Liidul polevat illusioone, et küsimus on ainult sisemise vabaduse säilitamises, ja kui seda üritatakse ära võtta, siis tuleb valmis olla pikaks ja sitkeks vastupanuks. Soome metsad ja järved olevat „Eldoraado partisanisõjaks“ ja Talvesõja ajal kõlasid Otto Ville Kuusineni valitsuse üleskutsed Soome kommunistidele kurtidele kõrvadele. Ka Soome rahvademokraatiast tuleks „titoistlik“, kuna isepäisus kuuluvat soomlaste rahvusliku iseloomu juurde – järelikult puudub Kremli jaoks mõte võtta sülle selline „okkaline siil“.
Eskola vahendatud NZZ artiklitest tuleb suurepäraselt välja, milles seisnes kuulus Paasikivi liin. See seisneski Soome välispoliitilises alistumises – loobumises iseseisvast välispoliitikast ja muutumises osaks Nõukogude mõjusfäärist. Kuid vastutasuks soovisid soomlased säilitada tegevusvabaduse sisepoliitikas ja võimalikult suure ajakirjandusvabaduse. Mistõttu Soome alistumine 1940. aastail ei olnud päris hääletu, vähemalt mitte NZZ jaoks. Kuigi alistumise vastu Soomes ei protestitud, oli NZZle hästi teada nii Moskva surve kui ka selle all tehtud otsused. Ilmekas näide on otsus keelata „sõjasüüdlasena“ kohtu all oleva president Ryti kaitsekõne avaldamine Soome ajakirjanduses, kuid sellele vaatamata kirjutas NZZ nii kõnest kui ka Nõukogude Liidu survest selle keelamiseks, väljendades ise imestust, et vahetult enne avaldamiskeeldu oli kõne Soome raadios ette loetud ja kõne tekst jagatud välismaistele korrespondentidele.
Pärast Urho Kaleva Kekkoneni saamist peaministriks hakkas NZZ kirjutama, et otsustusprotsessi püütakse salastada, eriti mis puudutab Moskva survet põgenike väljaandmiseks, ning et valitsus üritab tsensuuri kehtestada. Seega Paasikivi liin ei olnud päris sama mis järgnenud Kekkoneni liin. Pole käesoleva retsensiooni teemaks arutleda selle üle, millal Soome rohkem soometus, kas Paasikivi või Kekkoneni ajal,2 kuid NZZ artiklite põhjal võib teha järelduse, et Paasikivi ajal piirdus Soome alistumine peamiselt välispoliitikaga, ent Kekkoneni ajal alistuti üha enam ka sisepoliitiliselt.
Eskola ise jääb raamatus pigem tagaplaanile – sekkudes omapoolsete kommentaaridega ainult siis, kui NZZ arusaam sündmustest vajab tänaste teadmiste valguses täiendamist või selgitamist. Kuid on üks koht, kus Eskola väljendab jõuliselt omaenda arvamust. NZZ artiklid käsitlesid eestlaste Nõukogude Liidule väljaandmist kahel korral: 1948. ja 1950. aastal. Esimesel juhul oli taustal Nõukogude Liidu surve sõjalise liidulepingu sõlmimiseks, milles nähti paralleele Baltimaadele saatuslikuks saanud 1939. aasta lepingutega ja šveitslaste jaoks oli tegemist mõistetava järeleandmisega soomlaste jaoks „traagilises südametunnistuse konfliktis“. Teisel juhul esitas NZZ uudist Eesti põgenike loovutamisest seoses katkenud kaubandusläbirääkimiste ja suhete madalseisuga, mida äsja peaministriks saanud Kekkonen üritavat lepitavate žestidega parandada, kusjuures õnnestunult, sest Kekkonen saigi kutse Moskvasse, kus teda võttis vastu Stalin ise. Viimase episoodi juures on ka Eskola arvamusavaldus: „Sellega seoses tuleb tõdeda, et umbes sama suur arv 1942 loovutatud juute on meil tehtud suurteks märtriteks, kuid itta loovutatutest vaikitakse. Tegelikult kaitses valitsus Jätkusõja ajal juudi põgenikke paremini kui järgnenud perioodil sugulasrahvast eestlasi, ka neid, kes relv käes olid Soome eest võidelnud“.3 Nõustuda tuleb Eskola järeldusega, et NZZ oli vägagi hästi tegelikkusega kursis. Mis omakorda kinnitab George F. Kennanile omistatud ütlust, et 95% infost on tegelikult kättesaadav avalikest allikatest. Tuleb lihtsalt lugeda lehti.
Käesolev kirjutis poleks olnud võimalik, kui hea kolleeg Tõnu Lume poleks minu tähelepanu juhtinud Seikko Eskola raamatule ja lugupeetud õppejõud Anti Selart poleks andnud head nõu sellest retsensioon kirjutada.
______
1 Hannu Rautkallio, Alistumisen vuodet 1954-1961. Suomettuminen vai lännettyminen, Kustannusosekkeyhtiö Paasilinna, Keuruu 2010.
2 Hannu Rautkallio kirjutab, et kui soometumise mõistet 1960ndatel kasutama hakati, siis defineeriti seda kui ”NSV Liidu mõjusfääris oleva pooliseseisva mittekommunistliku riigi alistumist kommunistliku suurriigi pürgimustele”, aga tema ise mõistab seda kui „NSV Liitu juhtiva kommunistliku partei (NLKP) erinevate asutuste mõju laialdast ulatumist Soome riiklikku ja ühiskondlikku ellu“ – vt Rautkallio, lk 13-14; siit tulenevalt leiabki Rautkallio, et soometumine leidis Soomes aset aastatel 1954–1961, kui võim siirdus Paasikivilt Kekkonenile; siiski, kui lugeda soometumise 1960ndate definitsiooni, siis pole kahtlust, et Soome soometus juba ka Paasikivi ajal.
3 Seikko Eskola, Demokratia diktaattorien varjossa. Suomen vaikea 1940-luku eurooppalaisin silmin, Atena Kustannus Oy, Keuruu, 2014, lk 238; Soome peaminister Paavo Lipponen palus 2000. aastal juudi kogukonnalt andeks kaheksa juudi põgeniku loovutamise eest Natsi-Saksamaale; 1950 kevadel loovutas Soome Nõukogude Liidule kuus pagulast, kellest üks oli eestlane Artur Lõoke, kes samal aastal Tallinnas surma mõisteti ja hukati – vt Jussi Pekkarinen ja Juha Pohjonen, tõlk. Erkki Bahovski. Läbi Soome kadalipu. Inimeste väljaandmised Nõukogude Liidule 1944-1981, Tänapäev, 2008, lk 141, 174–176.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid:

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar