Seotud saatused: Ukraina ja Eesti peaksid olema teineteise julgeoleku tagajad

NATO liidrid on juulikuist tippkohtumist kiitnud kui kordaminekut. Kas Kiiev jagab säärast hinnangut? Milliseid sõnumeid ja milliseid tulemusi sai Ukraina Vilniuses? Kas Kiievi meeleolud on täna vähem või rohkem optimistlikud?

Siin on alati küsimus enda vaatenurgast. Me võime olla optimistlikud ja öelda, et klaas on pooltäis – või et see on pooltühi. Loomulikult olid Ukraina lootused enne tippkohtumist väga kõrgel. Ja muidugi ei saanud Ukraina lõplikku [alliansiga] ühinemise kutset. Siiski kinnitasid NATO liikmed samal ajal, et Ukraina on teretulnud, et Ukraina NATO-liikmesus on vaid aja küsimus ja et kutse saamine ei sõltu Venemaa seisukohast.

Vilniuse tippkohtumise tulemusi hinnates on oluline analüüsida meie peamisi realistlikke ootusi. Esiteks täitis NATO Ukraina ootuse loobuda tegevuskava (Membership Action Plan, MAP) nõudest, nii et Ukraina liitumine oleks otsene, ilma täiendavate eeltingimuste ja tegevuskavadeta. Sama kehtib ka NATO–Ukraina nõukogu loomise kohta. Meie jaoks oli tähtis süvendada oma poliitilist dialoogi ja luua sellele uut tüüpi platvorm – selle tulemuse me saavutasime.

Õigem on anda hinnang Vilniuse tippkohtumisele alles pärast seda, kui vastu võetud otsused on ka ellu viidud.

Viimane ootus oli Ukrainale antav abi: NATO riigid leppisid kokku uues abipaketis. Peame NATO-liikmesust väga oluliseks eesmärgiks, kuid praeguses etapis, kui Ukraina võitleb Venemaa agressiooni vastu, on hädavajalik omada relvi ja laskemoona – täiendavat sõjalist varustust, milles Vilniuses sai kokku lepitud.

Sellest vaatenurgast oli see [tippkohtumine] Ukrainale edukas. Ometi arvan, et oleks õigem anda meie hinnang Vilniuse tippkohtumisele alles pärast seda, kui vastu võetud otsused on ka ellu viidud. Ukaina vaatevinklist oli see igal juhul üks verstapost meie teel NATO-liikmesuseni. Me seome oma lootused NATO järgmise tippkohtumisega, mis tuleb Washingtonis. Valmistame oma maa, oma kaitsejõud ja rahva ette järgmisteks sammudeks. Ja me loodame, et ka need tulevad edukad.

Mis on need järgised sammud?

See puudutab meie ettevalmistust Washingtoni tippkohtumiseks. Jätkame tihedat koostööd kõigi liitlastega, et saavutada konsensus Ukraina NATOga liitumise suhtes. Jätkame koostöövõime parandamist Ukraina ja meie lääneliitlaste relvajõudude vahel. Nüüd töötame selle nimel, et juurutada kõik NATO standardid: mitte ainult meie lahingutaktika või -strateegia, vaid ka varustuslogistika asjus.

Siin ei ole mingit vastuolu: me võime teha tööd ja saada NATOga liitumise kutse isegi nüüd, sõjaajal.

See puudutab teekonda nii NATO- kui ka Euroopa Liidu liikmesuseni, me jätkame demokraatlike reformide elluviimist, mis on vajalik nende kahe strateegilise eesmärgi saavutamiseks. Kohtureform ja toimiv põhiseaduskohus, nagu ka võitlus korruptsiooni ja rahapesu vastu on kõik ühtviisi tähtsad meie teel NATO ja Euroopa integratsiooni suunas. Seega liigume kõigil rinnetel ja igas suunas korraga. Loodan, et meie partnerid hindavad meie jõupingutusi sisuliselt.

Millised takistused on veel jäänud teele NATO-täisliikmesuse poole?

Peamine takistus on sõda iseenesest. Me saame aru, et Ukrainast ei või saada täieõiguslikku NATO liiget Vene–Ukraina sõja aktiivsel kuumal etapil. Loomulikult me mõistame, et peame kõigepealt lõpetama selle verise konflikti ja alles pärast seda saame NATO liikmeks. Ma arvan ka, et siin ei ole mingit vastuolu: me võime teha tööd ja saada NATOga liitumise kutse isegi nüüd, sõjaajal.

See on väga raske, kuna meie tähelepanu on keskendunud eelkõige rindele, meie sõduritele. Ometi me teame, et peame ära tegema ja esitama oma kodutöö, mis viib meid vältimatult NATO- ja ELi liikmelisuseni. Ukraina poliitiline tahe on tugev ja me ei näe mingeid takistusi oma lääne partnerite poolt. Venemaal pole selles asjas sõnaõigust. Kõik riigid on vabad valima oma arenguteed ja tulevikku. Ukraina on valinud tuleviku Euroopas ja NATOs. Rohkem selle üle ei arutata.

Milliseid kompromisse, kui üldse, on Ukraina valmis nende strateegiliste eesmärkide saavutamiseks tegema või mille üle läbirääkimisi pidama?

Meie territoriaalne terviklikkus on meie jaoks vaieldamatu. See on väga selge rahvusvahelise õiguse põhimõte – territoriaalne terviklikkus rahvusvaheliselt tunnustatud piirides. Me ei näe põhjust, miks peaksime oma territooriumid kellelegi andma, eriti veel agressorriigile.

Iga kord, kui minult küsitakse möönduste tegemise kohta Venemaa Föderatsioonile, esitan vastu kaks küsimust. Minu esimene küsimus: „Millistest oma riigi territooriumi osadest oleksite teie valmis loobuma ja andma need venelastele vahetuskaubana mingite rahuläbirääkimiste ja rahulepingu eest?“

Millise osa oma territooriumist, millise küla, millise linna? Ma ei ole veel leidnud riiki ega ametiisikut, kes oleks valmis seda tegema. Minu teine küsimus: „Kas olete valmis silma vaatama inimestele, kes jääksid okupeeritud alale?“ Nagu ütles meie president, kui see oleks ka üksainuke Venemaa kontrolli alla jäänud küla, kus on alles vaid kaks vanainimest, ei lõpeta Ukraina kunagi, mitte ealeski võitlust nende tagasisaamise nimel.

Kui see oleks ka üksainuke Venemaa kontrolli alla jäänud küla, kus on alles vaid kaks vanainimest, ei lõpeta Ukraina kunagi, mitte ealeski võitlust nende tagasisaamise nimel.

Ma ei saa aru, kuidas pärast Butšat, Borodjankat ja Izjumi – pärast kõiki neid kohutavaid julmusi ja sõjakuritegusid, mida Vene sissetungijad on toime pannud – võiks kellelgi olla illusioone selle kohta, mida nad okupeeritud alade elanikega teevad. Me mõistame, et kui me jätame need inimesed Vene võimu alla, siis neid piinatakse, vägistatakse ja tapetakse. Ei ole inimõigusi ega vabadusi ja inimesed kannatavad. Me ei saa endale võtta privileegi öelda, et homme jätame need inimesed ja territooriumid maha. Meil pole ukrainlastena, Ukraina riigi ja Ukraina ühiskonnana selleks moraalset ega seaduslikku õigust. Just sellepärast pole Vene anastajaga rääkides kohta territoriaalsetel järeleandmistel.

Praegu paistab, et vastupealetung pole olnud nii edukas, kui oodati, ja selle eest on tulnud maksta kõrget hinda. On ilmselge, et Moskva mõtleb nii Kiievi kui ka tema liitlased kurnamissõjaga ära vaevata. Löögid tsiviilobjektide ja elutähtsa taristu pihta on hoogustunud. Vahepeal on tulekul talv. Milliseid ressursse vajab Ukraina, et seda üle elada, ja kas tema liitlastel jagub neid piisavalt?

Ma ei ütleks, et Ukraina pealetung – või vastupealetung – oleks vähem edukas kui loodetud, kuna kõik need ootused olid vaid oletused. Meil kõigil võivad olla mingid lootused, kui need pole professionaalne hinnang olukorrale. Kui rääkida aga professionaalsest hinnangust: me liigume edasi samm-sammult, aeglaselt, kuid kindlalt, vastavalt meie peastaabi plaanidele.

Mult on sageli päritud, mille poolest ukrainlased ja venelased erinevad. Lahinguväljal on erinevus selgelt näha. Venelased kasutavad kahuriliha ja saadavad oma inimesed surma ilma mingi moraalse kaalutlemiseta. Ukrainaste puhul on lugu teine. Meie jaoks on iga inimelu tähtis. Me hoolime oma sõjaväelastest, oma relvajõududest. Me ei saa endale lubada ohverdada tuhandeid inimesi frontaalrünnakutes Venemaa kaitseliinide vastu. Nende kaitseliinide ettevalmistamiseks ja kõikjale miinide paigaldamiseks oli neil aega üle kuue kuu.

Me liigume edasi samm-sammult, aeglaselt, kuid kindlalt, vastavalt meie peastaabi plaanidele.

Ma ütleksin, et me läheneme sellele vastupealetungile strateegilises mõttes väga ettevaatlikult ja arukalt. Oleme hävitanud nende laskemoonavarusid ja nende logistikat, nõrgestades nende väeosi rindel. Oleme rindejoont demineerinud. Venemaa on teinud inimajaloo suurima miinide paigaldamise operatsiooni, ühe ruutmeetri kohta tuleb kuni neli miini.

Venelased üritavad peale suruda oma tegevuskava, asudes vasturünnakutele põhjas Kupjanski [linn Harkivi oblastis] lähedal. Marjinka ja Avdijivka [Donetski oblast] lähedal on rasked lahingud. Nad on püüdnud meid kõrvale juhtida ja takistada meil lõunas nende kaitseliinide murdmist, kuid see pole õnnestunud.

Praegu on meil kolm põhiprobleemi. Esimene probleem on hästi ette valmistatud mitmekihilised kaitseliinid – mõnikord kuni seitse rida. Neil oli aega ja nad nägid palju vaeva. Teine probleem, nagu ma juba mainisin, on massiline miinide paigaldamine. Ja kolmas probleem on vajaliku sõjavarustuse puudumine. Kui meil oleks F-16, muudaks see kogu mängu. Meie vasturünnak oleks palju tõhusam ja palju kiirem. [Pärast intervjuu toimumist, 19. augustil USA lubaski Hollandil ja Taanil Ukrainale F-16 ründelennukeid tarnida, ent nende kasutuselevõtule eelneb pooleaastane pilootide väljaõpe – toim]

Meil on aeg hankida F-16 lennukid ja kaugmaaraketid, et sõda võimalikult kiiresti lõpetada.

See on paradoks. Ühest küljest on see vana kooli sõda. Vahel näeb see kõigi nende kaevikutega välja nagu Esimene maailmasõda või nagu Teine ilmasõda kõigi oma kahurväeduellidega. Teisalt aga on see uut tüüpi sõda, kus uus, keerukam varustus annab eelise. Ma ütleksin, et Ukraina on praegu soodsamas olukorras, sest meid toetavad meie lääneliitlased: NATO, EL, USA ja Ühendkuningriik. Võime arvestada keerukama ja palju tõhusama sõjatehnikaga.

Pärast seda kui me saime HIMARSi, vabastasime kiiresti oma territooriume osana Harkivi ja Hersoni operatsioonist. Kui saime 155 mm suurtükiväerelvi, tõi see kaasa pöörde. Nüüd oleme saanud kobarlaskemoona ja see on veel üks suur muutus. Meil on aeg hankida F-16 lennukid ja kaugmaaraketid. See oleks taas kord murrang, mis aitab meil – laseb meil – selle sõja võimalikult kiiresti lõpetada. Ukrainale antavale sõjalisele ja tehnilisele abile ei tohiks seada kunstlikke piiranguid.

Talv on tulekul ja ma loodan, et me saavutame enne talve käegakatsutavaid tulemusi. Me ei näe muud lahendust, kui vabastada oma territooriumid ja taastada oma territoriaalne terviklikkus. Ukrainlased on väga vastupidavad. Hoolimata sõjaväsimusest, Vene rakettidest ja droonirünnakutest ja katsetest purustada meie taristut, me jätkame oma kodude ja kodumaa vabastamist.

Eesti on andnud kõik, mis tal on, ja isegi rohkem, toetamaks Ukrainat selles jõupingutuses. Pole põhjust küsida, mida Eesti Ukraina heaks teeb, vaid – parafraseerides USA presidenti John F. Kennedyt –, mida saab Ukraina Eesti heaks julgeoleku mõttes ära teha?

Me oleme Eestile tänulikud tema vapustavate pingutuste eest Ukraina abistamisel. Eesti on andnud meile haubitsaid ja kõiksugu laskemoona. See toetus on meie jaoks väga hinnaline, sest meie olukorras pole ükski abi [liiga] väike – kogu abi on ülimalt oluline.

Ma mõtlen, et Eesti võib jätkata meie aitamist, vahest mitte meile relvi tarnides – Eestil pole endalgi neid ülearu –, vaid olles eestvedaja. Oluline on luua pretsedent. Kui Eesti algatas Ukraina jaoks „laskemoona koalitsiooni”, oli see hea mõte – aga ei midagi konkreetset. Ometi näitas Eesti oma eeskujuga, mis on võimalik.

Eesti on suur ja tugev maa. Riik ei saa olla väike, kui ta võtab endale juhirolli.

Kui Eesti suudab meid varustada 155 mm mürskudega, miks siis ei suudaks – või võiks – teised riigid teha sama? Mõnikord võib see olla isegi otsustavam kui otsene sõjaline abi. Eesti on suur ja tugev maa. Riik ei saa olla väike, kui ta võtab endale juhirolli, mobiliseerib toetust ja pakub välja algatusi.

See on kahesuunaline tee. Ukraina ja Eesti minevik, olevik ja tulevik on ühte põimitud. 1709. aastal kaotas Ukraina koos Rootsi Karl XIIga Poltava lahingu. Venemaa tsaar Peeter I võitis Põhjasõja ja võttis Eesti oma võimu alla. Tallinn langes Vene keisririigi haardesse ja jäi Venemaa valitsemise ja rõhumise alla sajandeiks.

Mis võinuks juhtuda, kui ukrainlased koos rootslastega poleks lahingut kaotanud? Meie maade ajaloost leiame palju sääraseid näiteid. Lähtudes tõsiasjast, et meie saatused on omavahel seotud, peaksime vastastikku saama teineteise turvalisuse tagajateks. Ukraina teeb juba palju – mitte ainult Eesti, vaid kogu Euroopa heaks –, kaitstes NATO idatiiba Venemaa sissetungi eest. Me juba teeme siin oma tööd partneri ja usaldusväärse liitlasena.

Loomulikult on meie peamine strateegiline eesmärk saada NATO liikmeks ja omada kõiki Washingtoni lepingust tulenevad julgeolekugarantiisid, kuid me mõistame, et selle saavutamiseks kulub tõenäoliselt üle aasta. Ometigi ei saa me jääda sellesse halli tsooni – me vajame rahvusvahelisi garantiisid. President Zelenskõi pakkus välja kümnepunktilise rahuplaani ja Kiievi julgeolekukokkuleppe, mis sisaldavad garantiisid Ukrainale sel üleminekuperioodil. Vilniuse tippkohtumise ajal toimus veel üks pöördeline sündmus: G7 riigid kirjutasid alla Ukraina pikaajalise toetamise ühisdeklaratsioonile. Tegu on katusdokumendiga (ja sellega on liitunud juba 12 riiki), mis võimaldab riikidel kujundada mingisuguseid garantiisid ja mitte ainult Ukraina jaoks.

Me juba teeme oma tööd partneri ja usaldusväärse liitlasena, aga me ei saa jääda halli tsooni – me vajame rahvusvahelisi garantiisid.

Me võime istuda laua taga ja arutada, mida Eesti ja Ukraina saavad teineteise heaks ära teha. Kahjuks pole keegi kaitstud. Venemaa Föderatsioon on maski maha võtnud ja kaotanud viimsegi tsiviliseeritud välisilme. Ta on valmis tegema, mida iganes vajalikuks peab, ja Balti riigid on ohus. Me peaksime koos oma Eesti sõpradega maha istuma ja arutama, kuidas saame üksteise turvalisust paremaks muuta. Kui Eesti otsustab ühineda G7 deklaratsiooniga [Eesti, Läti ja Leedu ühinesid sellega 17. augustil – toim], on see parim platvorm arutada vastastikuseid garantiisid.^[1]

Eelmisel aastal saavutas Kiiev ühe oma seni suurimatest edusammudest – ELi kandidaatriigi staatuse. Ja peaminister Denõs Šmõhal pakkus ühel hetkel isegi välja, et Ukraina võiks ELiga ühineda 2024. aastal. Euroopa Komisjoni hiljutises hinnangus jõuti aga järeldusele, et Ukraina on täitnud vaid kaks seitsmest liitumiskõneluste alustamiseks vajalikust kriteeriumist. Kui kaugele on Ukraina eurointegratsiooni teel edenenud?

Juunis 2022, kui Euroopa Liit andis meile kandidaatriigi staatuse, väljastas Euroopa Komisjon seitse soovitust, mida Ukraina peab enne läbirääkimiste algust täitma. See puudutab kohtusfääri: kohtureform, konstitutsioonikohus, meie rahvusvähemuste kaitse süsteemi täiustamine, rahapesuvastane võitlus, oligarhiavastase seadusandluse rakendamine, uue meediaseaduse kehtestamine jne. Me ei raisanud aega: asusime kohe tööle.

On väga raske ellu viia säärase ulatusega reforme sõjaajal, kui meie tähelepanu keskmes on rindejoon ja meie põhivajadused – see tähendab, meie sõjaväe tugevdamine. Samal ajal saame aru, et teist teed pole, ei ole mingit muud lahendust. Me peame viima lõpule oma demokraatlikud reformid, täitma need kriteeriumid ja soovitused isegi kõige raskemates tingimustes. Ja me oleme selle saavutamise nimel kõvasti tööd teinud. Vaadake meie parlamenti: isegi pideva pommitamise kiuste ei lakanud see kunagi kogunemast ja seadusi vastu võtmast. Sellised õigusaktid nõuavad aga hoolikat analüüsi ja ettevalmistamist, seega võtab see aega.

Tõepoolest, Euroopa Komisjoni vahehinnangu kohaselt (tahan rõhutada, et tegu on vahehinnanguga) on täidetud vaid kaks soovitust. Ülejäänud viis on aga kas osaliselt täidetud või on nende juures saavutatud mõningast edu. Kuigi kõik pole veel tehtud, oleme juba teinud küllaldaselt edusamme, et näidata – me liigume edasi. Meil on veel mitu kuud ees, et viia lõpule mitu reformi ja võtta vastu mõni täiendav õigusakt. Ja ma usun, et oktoobriks suudame näidata, et järgime neid soovitusi.

Ukrainal on õigustatud ootus, et meie edusamme hinnatakse selle järgi, mida on saavutatud, mitte poliitilisel põhimõttel. Soovime ranget, kuid õiglast hinnangut.

Vahel ei ole see ainult seadusandluse koostamine. Mõnikord läheb asi väga poliitiliseks, eriti kui tegemist on rahvusvähemuste küsimusega. Me mõistame, et meil võib tulla oma Euroopa kolleegidega raskeid arutelusid tõestamaks, et meie õigusaktid on Euroopa standarditega kooskõlas.

Euroopa Komisjonil ja ELi liikmesriikidel on õigustatud ootus, et Ukraina täidab kõik need kriteeriumid. Ukraina poole pealt on meil õigustatud ootus, et meie edusamme hinnatakse selle järgi, mida on saavutatud, mitte poliitilisel põhimõttel. Soovime ranget, kuid õiglast hinnangut. Olen kindel, et Ukraina on aasta lõpuks toime tulnud, kodutöö ära teinud ja läbirääkimisi alustanud. Vähemalt teeme selle tulemuse saavutamiseks kõik endast oleneva.

Olete maininud, kui palju Ukraina sõjas ära teeb ja kui palju ta võitleb nii-öelda rindejoone taga. Kiiev on välja töötanud palju taastamisstrateegiaid ja ülesehituskavasid. Kui realistlikud need on, kui sõja lõppugi pole näha?

Ma arvan, et need on täiesti realistlikud ja Eesti eeskuju on väga sobiv asjakohane näide. Eesti on juba alustanud mitme taristuprojekti edukat elluviimist Ukrainas. Ovrutšis ehitati lasteaed valmis väga kiiresti ja juba töötab. Seda tehti koostöös Ukraina ettevõttega, kes ehitas sellele lasteaiale pommivarjendi. Nüüd rahastab Eesti Malõnis asuva silla taastamist. Meil on veel üks projekt: kasuperedele kodude ehitamine. Lõpuks ühineb Eesti Portugaliga, et rekonstrueerida Žõtomõri oblastis kool, mille venelased olid purustanud.

Eelkõige ja peamiselt on see juhtimise küsimus. Eesti näitab: kuni teie räägite, meie teeme, miks te siis ei võiks meist eeskuju võtta? Palun järgige seda eeskuju. See on meie lootus, sest see paneb Ukraina inimesi tundma, et rahvusvaheline üldsus ei ole neid maha jätnud.

Eesti näitab: kuni teie räägite, meie teeme.

Toetavaid sõnu kuulda on alati oluline, kuid veel tähtsam on näha tegelikke tegusid. Näha tõelisi projekte, näha, et need sõnad pole ainult tühi kõla, vaid et neil on tegelik mõju meie eludele. Inimesed elavad praegu – nad elasid 2022. aastal ja nad elavad aastal 2023. Mitte keegi ei tea, millal sõda lõpeb. Ukraina rahvas võib elada neis sõjatingimustes järgmisegi aasta. Nende jaoks on tähtis, et ülesehitusprojektid käivad sõjast hoolimata.

Siin pole Eesti kogemusel mitte ainult praktiline, vaid ka psühholoogiline mõõde. See toetab inimesti psühholoogiliselt: nad näevad, et see pole mahajäetud territoorium ja et seal on pidev rahvusvaheline kohalolu. Püüame mitmekordistada Eesti parimaid rekonstrueerimispraktikaid ja kasutada Eesti tehnoloogiaid teistes piirkondades. See on meie eesmärk ja selle nimel me teeme koostööd.

Siin on minu üleskutse Eesti ettevõtjatele: tulge Ukrainasse praegu ja näidake, kui tõhus olete Ukraina suures ülesehitustöös!

Pärast sõja lõppu antakse Ukrainale Marshalli-tüüpi plaan. Ukrainast saab rahvusvaheliste investeeringute ja toetuste sihtkoht. Minu arvates on nendes jõupingutustes palju lihtsam osaleda, kui ollakse juba enne Ukraina pinnal kohal. See siin on minu üleskutse Eesti ettevõtjatele: tulge Ukrainasse nüüdses etapis, just praegu. Alustage investeerimist juba täna, sest homme on see eldoraado. Ärge kaotage aega, tulge kohe. Näidake oma parimaid tavasid ja seda, kui tõhus olete Ukraina suures ülesehitustöös!

Suursaadikuna saan ma ainult üles kutsuda Eesti ettevõtteid – ja võib-olla isegi Eesti valitsust mõtlema mingit laadi riiklikele garantiidele Ukrainas sõjaajal töötavatele ettevõtetele. See ei ole lihtne: see nõuab lisarahastust ja teatud tingimusi, kuid aitab mitte ainult Ukrainat, vaid ka Eesti ettevõtjaid. Nad tunnevad end kindlamalt, turvalisemalt ja omaenda võimude poolt paremini kaitstuna. Loomulikult on see riigi siseküsimus, mis on Eesti poole otsustada. Ma tean, et teised riigid on juba selliseid garantiisid andnud või nende peale mõelnud, nii et see oleks Eesti jaoks päris hea mõte.

President Zelenskõi on külastanud Põhja-Balti piirkonda juba palju kordi, hiljuti käis ta Soomes ja Leedus. Siiski pole tema ega keegi teine tipptasemel valitsusametnikest käinud Eestis. Millal võiks Tallinna oodata Ukraina kõrgetasemelist delegatsiooni?

Ma töötan selle kallal. Üks mu esmaülesandeid praegu on intensiivistada meie poliitilist dialoogi ja organiseerida Ukraina tippametnike visiiti Eestisse. Olukord areneb väga kiiresti. Turvariske on palju ja Ukraina kõrgete ametnike vastutus on nii suur, et mõnikord ei saa nad riigist lahkuda kauemaks kui päevaks või paariks. Neil pole palju manööverdamisruumi. Mitte sellepärast, et nad ei taha Eestisse tulla, vaid seetõttu, et nende reisimisvõimalused on väga piiratud.

Arvan siiski, et me leiame lahenduse. Kiievis on uus Eesti suursaadik ja mina olen siin uus suursaadik. Meie ülesanne on teha väga tihedat koostööd ja mobiliseerida Ukraina valitsusametnikke Tallinna tulema. Sellest saab tugev tänu ja partnerluse žest. Ma ei avalda mingeid üksikasju, kuid loodan, et varsti korraldame mitu visiiti.

Eesti võttis ELi riikidest vastu suurima osa Ukraina põgenikke [võrrelduna oma rahvastiku arvuga]. Sõda on kestnud üle aasta, kui hästi on nad Eestis integreerunud ja kuivõrd seotud Ukrainaga?

Mulle avaldas muljet teadmine, et Eestis on kuni 100 000 ukraina päritolu elanikku. Täpset arvu ei tea keegi, sest see muutub pidevalt ja ukraina kogukonna hinnangud (kaasa arvatud inimesed, kes on siin juba aastaid elanud) on erinevad. Meie hinnangul võib see olla 90 000 või isegi rohkem. 1,3 miljoni elanikuga Eesti kohta on see üüratu arv. Oleme Eestile ukrainlaste vastuvõtmise eest väga tänulikud. Meie suur kohustus on olla tänulik ja austada eesti rahvuslikke traditsioone, eesti keelt, Eesti poliitilist süsteemi ja eesti elulaadi.

Me mõistame, et see pole meie kodu. Millalgi tulevikus lähevad ukrainlased tagasi. Ukraina pered lähevad koju. Ukrainlased on omalt poolt palju pingutanud, et saada Eesti ühiskonna väärtuslikuks osaks ja anda oma panus Eesti majandusse. Paljud on juba töö leidnud, nad töötavad ja maksavad makse. Nad püüavad anda endast parima, et väljendada oma tänu tegudega.

Meie suur kohustus on olla tänulik ja austada eesti rahvuslikke traditsioone, eesti keelt, Eesti poliitilist süsteemi ja eesti elulaadi.

Meie jaoks on organiseeritud palju kultuurisündmusi, näitamaks seda ühtsust, seda koostööd. Mõni probleem võib tekkida isegi kõige rahumeelsemas ühiskonnas. Kuid üldiselt on vastastikune mõistmine olemas ja kumbki pool üritab muuta raske olukorra nii elamisväärseks kui võimalik. Ma annan endast parima, et toetada seda heanaaberlikku õhkkonda ukraina kogukonna ja eesti rahva vahel.

---

[1] President Zelenskõi tegi avalduse, milles ütles: „Ukraina julgeoleku tagamisega tagame kogu meie Euroopa ja maailma julgeoleku.“