Jäta menüü vahele
Nr 61 • September 2008

Saksamaa poliitika Gruusia kriisi valguses

Vähemalt mõneks ajaks on Saksamaa poliitikast kadunud veendumus, et Venemaad saab käsitleda kui võrdsete väärtuste, põhimõtete ja huvide esindajat.

Julian Tupay

politoloog

Seoses hiljutise majandussurutisega, mis tabas ELi tervikuna, ent Saksamaad siiski vähem kui teisi riike, märkis üks majandus-analüütik, et ehkki sakslased ei “pidutse” nii vägevalt kui britid või ameeriklased, on samas nende “pohmell” ka sellevõrra leebem. Kõik, kes on jälginud Saksamaa julgeolekupoliitika või õigupoolest üldse kogu poliitika arengut, võivad kinnitada, et ettevaatlikum käitumine ei iseloomusta sakslasi mitte ainult majanduspoliitikas, vaid ka julgeolekuvaldkonnas. Kiirest edasiliikumisest kindlasti kõnelda ei saa. Õieti sobib iseloomustamiseks ainult üks väljend: järkjärgulisus. Iga sammu seatakse valitud rajal tüütu järjekindlusega, isegi pedantselt. Sageli on see Saksamaale kasuks tulnud, mida näitab juba see, et Saksamaa oli ja on praegugi üks maailma õitsvamaid ja turvalisemaid riike.

Nüüd aga on just Saksamaa ettevaatlikkus põhjustanud talle korraliku “pohmelli”. Või õigemini, Venemaa äsjast sissetungi Gruusiasse tuleb ehk rohkem hinnata painajalikuks migreeniks. Kas tõesti on kogu Saksamaa vaev Venemaa kaasamisel, kogu dialoog, majanduskoostöö ja lakkamatu hea näo tegemine olnud asjatu või lausa sootuks vastupidise tulemusega? Kas Ostpolitik’i strateegia, mis teenis Saksamaad nii edukalt külma sõja ajal, on nüüd läbi kukkunud? Venemaa viimased sammud näivad andvat neile küsimustele selgelt ja üheselt kõlava vastuse: jah!

Kui asuda otsima Gruusia kriisi põhjusi, tuleb esimese näitena Saksamaa poliitika läbikukkumise kohta pähe vastuseis Gruusiale ja Ukrainale MAPi ehk liitumiskava andmisele NATO Bukaresti tippkohtumisel. Kuid erinevate tingimuslike sündmuste vahel põhjuslike seoste otsimine on enamasti tulutu ajaraisk, mistõttu on ka küsimusele lihtsa vastuse leidmine väga keeruline. Ainuke kindel asi on see, et Moskva ei lasknud end küllaldaselt heidutada rünnaku võimalikest tagajärgedest. See tähendab, et Kreml ei usu, et Läänel on tahet või võimet teravdada olukorda nii palju, et see hakkaks kahjustama Venemaad. Seda arusaama süvendavad Venemaa teadaanded, et ta loobub taotlemast WTO liikmesust ning peatab koostöö NATOga. Moskva annab sellega väga selge sõnumi: meie oleme valmis minema nii kaugele ja teil ei ole püsivust ega vahendeid meile oma arusaama pealesurumiseks!

Kas tõesti on kogu Saksamaa vaev Venemaa kaasamisel, kogu dialoog, majanduskoostöö ja lakkamatu hea näo tegemine olnud asjatu või lausa sootuks vastupidise tulemusega?

Külma sõja aegseid mõisteid kasutades võib öelda, et Gruusia kriis on heidutuse läbikukkumise tagajärg. Selle taga peitub mitmeid tegureid. Ühelt poolt on EL sõjaliselt nõrk ning sageli lõhestatud kahe või enamagi arvamuse vahel, kui asi puudutab eluliselt tähtsaid poliitikavaldkondi, näiteks julgeolekut või energeetikat. Teiselt poolt on USA peaaegu jäägitult süüvinud Lähis-Ida asjadesse, mis jätab ta vähemalt sõjaliselt Euroopa asjadest kõrvale.

Saksamaa poliitika on tõhusa heidutuse pakkumisel põhjalikult läbi kukkunud. Siiski ei ole Saksamaa kunagi püüdnudki Venemaad heidutada. Saksamaa selge eesmärk oli siduda Venemaa spetsiaalse partnerluse kaudu ühiste huvide ja väärtuste külge, mille puhul vastastikune sõltuvus tagaks suhete pöördumatu lähenemise. Niisiis võib öelda, et Saksamaa läbikukkumine oli pehme jõu läbikukkumine. Berliin lihtsalt ei suutnud ära tunda, millise metsalisega on tegemist, ning üritas seepärast probleemi lahendada sobimatute vahenditega.

Venemaa sissetung avas kindlasti Saksamaa poliitikakujundajate silmad. Nii Angela Merkeli kui ka välisminister Frank Walter Steinmeieri kriisijärgsed sõnavõtud olid enneolematult jõulised. Merkel sõnas 26. augustil Tallinnas, et “Gruusia kriis ei ole muutnud mitte ainult Kaukaasia, vaid kogu maailma poliitikat. Seepärast võib oodata, et 1. septembril toimuval ELi liidrite erakorralisel kohtumisel nõuab Saksamaa karistusmeetmete rakendamist Venemaa suhtes.”

Ent kuigi ma ei kahtle, et Merkel ja isegi Steinmeier on sündmuste käigu pärast äärmiselt ärritunud, sunnib nende varasem käitumine, asjaoludest tingitud piirangud ning ka retoorika, mis rõhutab endiselt vajadust hoida “suhtlemiskanalid avatuna” ning tugevdada “poliitilist protsessi”, arvama, et mingeid kiireid karme samme siiski ei astuta.

See oletus tugineb kahele asjaolule. Üks neist on Saksamaa ülemkihi seas valitsevad venemeelsed tunded, mis on eriti tugevad Steinmeieri SPD-s. Venemaal on seal palju sõpru, veel enam pooldatakse aga ideed, et Saksamaa peaks suhtuma ühtmoodi USAsse ja Venemaasse. Teine on asjaolu, et Saksamaal on Venemaal märkimisväärsed ärihuvid. Saksa ettevõtted on väga palju investeerinud Venemaa infrastruktuuri ning nende tagatoatöö on Saksamaal päris mõjus. Lisaks sõltub Saksamaa 40 protsendi ulatuses Venemaa energiaressurssidest, mis piirab veelgi tegevusvabadust, sest nii tihe vastastikune majanduslik sõltuvus lausa nõuab sujuvaid suhteid.

Kantsler võttis Venemaa-poliitika enda ohjata ning on selgelt näha, et see erineb varasemast.

Venemaa käitumine muudab siiski Saksamaa poliitikat. SPD ja CDU on paradigmaatilisel tasandil alati suhtunud Venemaasse erinevalt, aga varem ei soovinud Merkel Steinmeierile selles küsimuses suuremat survet avaldada, et mitte lõhkuda “suurt koalitsiooni”. Steinmeier, kes on seotud oma erakonnas valitsevate tunnetega ja peab nendega arvestama, kui soovib saada SPD järgmiseks kantslerikandidaadiks, ei saa selles küsimuses kuigi hästi kompromissile minna. Seepärast võttis Merkel omaks Steinmeieri käitumisliini, pealegi oli palju rohkem ja tõsisemaid küsimusi, milles koalitsioonipartnerid jäid eri meelt.

Nüüd on see muutunud! Kantsler võttis Venemaa-poliitika enda ohjata ning on selgelt näha, et see erineb varasemast. Majandushuvidest, energeetilisest sõltuvusest, suutlikkuse puudumisest ja koalitsioonis valitsevatest paradigmaatilistest erimeelsustest tingitud põhjustel liigutakse edasi siiski vaid järk-järgult. Kuid vähemalt on nüüd aru saadud metsalise olemusest, mis on kindlasti pöördumatu samm õiges suunas. Vähemalt mõneks ajaks on Saksamaa poliitikast kadunud veendumus, et Venemaad saab käsitleda kui võrdsete väärtuste, põhimõtete ja huvide esindajat.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane, Marju Randlane

Seotud artiklid