Saksa salapolitsei Eestis ja eestlased Saksa salapolitseis

Anekdootlikul moel, mis ei aja üldsegi mitte naerma, peegeldub selles meil valitsev ja sageli põhjendatud eelarvamus läänes avaldatava selleteemalise kirjanduse suhtes. Üks Eesti meediakanal tsiteeris nimelt üht lauset Christian Hartmanni retsensioonist järgnevalt: “Varem oli teadmata eestlastest kollaborantide ulatus. Ka Eestis oli terveid rühmitusi, kes oma rassiviha ja sallimatuse oma ohvrite, juutide, kommunistide, mustlaste ja sõjavangide vastu suunasid.” Kvaliteettõlkes kõlab tsiteeritud lause küll hoopis nii: “Ka Eestis, mis Saksa okupantide rassistlikus hierarhias asus küllalt kõrgel kohal, rajasid nad hirmuvalitsuse, ka siin olid terved grupid, kes langesid nende rassiviha ja sallimatuse ohvriks: juudid, kommunistid, mustlased, sõjavangid ja need, keda diskrimineeriti kui “asotsiaale”.” Aga ma ei kavatse siin ajaloo-alaseid tõlkeid kritiseerida, seda teevad teised paremini.

Kes on Ruth Bettina Birn ja kuidas ta Eestisse puutub? Ega otse ei puutugi, peale nime kevadel ilmunud raamatu “Estonia 1940 – 1945” tänuavalduste nimekirjas, mis tagasihoidlikul viisil märgib ära tema lugematud allika- ja kirjandussoovitused ning nõuanded selle raamatu koostajatele. Ta on 1992. aastast korduvalt Eestis käinud ja siinseis arhiivides kuude viisi dokumente uurinud. Ta on sündinud 1952. aastal Saksamaal. 1985. aastal promoveeriti ta Stuttgardi ülikoolis filosoofiadoktoriks dissertatsiooni “Die höheren SS- und Polizeiführer : Himmlers Vertreter im Reich und in den besetzten Gebieten”¹ eest, mis anti 1986. aastal Düsseldorfis ka raamatuna välja. 1991. – 2005. aastani oli ta Kanada justiitsministeeriumi sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude osakonna peaajaloolane. Praegu elab Hollandis, kus tema kanadalasest abikaasa töötab Haagi rahvusvahelise kohtu juures.

Ehkki doktor Birn on tõsine ajaloolane, kes rajab oma raamatud väga mahukale uurimistööle paljude riikide arhiivides, sattus ta 1990. aastate teisel poolel meediadiskussioonide räsida hoopis Daniel Jonah Goldhageni raamatu “Hitler’s Willing Executioners” kritiseerimise tõttu. Käremeelsemad vastuväitjad süüdistasid teda koguni antisemitismis ja revisjonismis. Sellest asjast ma siinkohal pikemalt juttu ei tee, nende diskussioonide tundmine 21. sajandil on umbes sama tarvilik kui teada pangakaartide ajastul, kuidas kasutati vanasti isiklikku tšekiraamatut.

Saksa Julgeolekupolitseist üldse ja Eestis

Ehkki salateenistus on sama vana kui riik, saabus nende kurjuse kõrgajastu 20. sajandi totalitaarsete režiimidega. Asutused nagu Gestapo, NKVD, Stasi, KGB ja teised on määrinud ka nende salateenistuste maine, mis ei tee muud, kui täidavad oma positiivset rolli riikide julgeoleku tagamisel. Hirm selle ees, et demokraatlike riikide salateenistused võivad oma eelkäijate võimu ja meetodite juurde tagasi pöörduda, on sünnitanud arvutult järelevalve- ja uurimiskomisjone ning miljoneid lehekülgi väitlusi. Milles seisneb totalitaarsete riikide institutsioonide, antud kontekstis Julgeolekupolitsei ja SD saatanlikkus? Totalitaarne on see ühiskond, mille juhid on seadnud eesmärgiks oma tulevikunägemuse teostamise vahendeid valimata. Võimas salapolitsei oli selle juures nende kõige efektiivsem tööriist. Siin on küsimus eelkõige salateenistusele antud õiguses otsustada inimeste elu ja surma üle, lähtudes poliitilise juhtkonna sõnastatud või ka ainult mõista antud eesmärkidest. Selle tulemus oli miljonite meeste ja naiste “riigivastaste kuritegude” eest vangi- või surmamõistmine vaid salapolitsei otsusel, ilma kohtumenetluseta, olgugi et ka kohtumenetlus iseenesest ei ole totalitaarses riigis õiguse ja õigluse garant. Veidi robustse paralleelina sean siinses kontekstis samale pulgale NKVD esinõupidamised ning Julgeolekupolitsei ja SD karistuste planeerimise komisjonid.

Autor ei pelga ka küsimust, kas vangi ja surma mõistetud isikud, eeskätt 1940.-1941. aasta kommunistlikud tegelased, võivad ka ise milleski süüdi olla.

Julgeolekupolitsei ja SD kujundati Kolmanda Riigi salateenistuseks 1930. aastate lõpul, kui liideti riiklikud ja NSDAP julgeolekustruktuurid, sellest ka topeltnimetus. Julgeolekupolitsei ja SD keskasutus oli Riigi Julgeoleku Peaamet (RSHA), mis allus Heinrich Himmlerile ja mida juhtis Reinhard Heydrich, pärast tema tapmist Ernst Kaltenbrunner. RSHA jaotus seitsmeks ametiks, millest meie kontekstis on olulisemad IV amet ehk Riigi Salapolitsei ehk Gestapo, V amet ehk kriminaalpolitsei ja VI amet ehk välisluure ja vastuluure ehk SD. Okupeeritud idaaladel esindasid RSHAd Julgeolekupolitsei ja SD juhatajad ja ülemad, esimesed vastavalt riigikomissariaatides ja teised kindralkomissariaatides. Struktuur oli kohtadel samasugune. Julgeolekupolitsei ja SD ülem Eestis oli doktor Martin Sandberger.

Martin Sandberger kuulus nn SS-intellektuaalide hulka. Sündinud 1911, astus ta 1931. aastal Rahvussotsialistlikku Üliõpilasliitu ja SAsse ning promoveerus veebruaris 1934 Tübingeni ülikoolis tööga “Die Sozialversicherung im nationalsozialistischen Staat: Grundsätzliches z. Streitfrage: Versicherung oder Versorgung?”.² Niisugused pealkirjad on ajatud, võib ju ette kujutada ka teadusliku kommunismi dissertatsiooni pealkirjaga “Sotsiaalkindlustus arenenud sotsialismi tingimustes” või ka “…liitumisel Euroopa Liiduga”. Lubamatute paralleelidega juhin tähelepanu vaid sellele, et Sandberger polnud mitte jurist, kes sattus ajaloo tahtel natside teenistusse, vaid nats, kelle juuraõpingud Tübingeni ülikoolis olid osa tema karjäärist uues süsteemis. Sealjuures tunnustasid nii tema ülemad kui ka Eesti kaasaegsed tema võimekust, viimased pidasid teda ka üldiselt kenaks inimeseks. Sellest näeme, et kõrgemast haridusest ei tulene ilmtingimata humaansus ja et salapolitsei ülem ei pea olema tingimata mõrtsukas. 1943. aasta sügisel edutati ta Eestist Itaaliasse. Pärast sõda mõisteti ta Saksamaal surma, hiljem muudeti karistus vangistuseks ja pärast vabanemist tegutses ta juristina ning elas veel selle sajandi alguses Stuttgardis.

Julgeolekupolitsei üksused, Einsatzgruppe’d ja selle allüksused Einsatzkommando’d ning viimastele alluvad Sonderkommando’d liikusid pealetungiva Wehrmacht’i järel ning nende ülesandeks oli Saksa riigi vastaste elimineerimine ning pinna ettevalmistamine üleminekuks Saksa tsiviilvõimule. 1941. aasta detsembris reorganiseeriti Eesti alal tegutsenud Sonderkommando 1a Julgeolekupolitseiks ja SDks Eestis. Pärast Eesti ala vallutamist Saksa vägede poolt taastati eesti politseiasutused alguses Eesti Vabariigis tegutsenute eeskujul: maakondlike prefektuuridena, mille juures tegutsesid kriminaalpolitsei ja poliitilise politsei osakonnad. Nõukogude okupatsiooni ajal kandis endise Eesti politsei isikkoosseis suuri kaotusi, siiski oli järel kümneid politseinikke, kes astusid nüüd vabatahtlikult või ka sunduslikult politseiteenistusse. Lisa värvati peamiselt sõjaväelaste ja noorte juristide seast, siinkohal võib tuntumatest nimetada Eesti Julgeolekupolitsei esimest ülemat Ain-Ervin Meret, kes oli lennuväemajor, Ervin Viksi ja Evald Miksonit, kes teenisid juba Eesti poliitilises politseis, ja Arnold Viidingut, kes lõpetas Tartu ülikooli õigusteaduskonna 1942. aastal.

1942. aasta mais toodi eesti poliitiline politsei ja kriminaalpolitsei Eesti Omavalitsusele alluvate politseiasutuste koosseisust välja ja reorganiseeriti Eesti Julgeolekupolitseiks, mis allus Martin Sandbergerile. Selline Martin Sandbergeri initsiatiivil sündinud paralleelorganisatsioon oli okupeeritud aladel unikaalne, kirjutab Birn, näiteks Lätis allusid lätlastest julgeolekupolitseinikud sakslastest ülematele. Eestis aga käsitles Sandberger oma saksa ametnike rolli peamiselt kui järelevalvefunktsiooni täitmist ja jättis eestlastele üsna vabad käed. Kõik olulisemad otsused, sealhulgas enamiku surmaotsuseid, kinnitas siiski Julgeolekupolitsei ja SD ülem isiklikult. Julgeolekupolitsei ja SD aparaat oli üsna suur: 1942. aasta 1. juulil allus Sandbergerile 139 sakslast, lisaks Fritz Störzi kompanii, mis kuulus Relva-SSi koosseisu, ja 102 eestlast saksa osakondades. Eesti Julgeolekupolitseis oli 873 ametnikku, lisaks 259 meest SD-erikompaniis ja Peipsi-tagustes uurimiskomandodes.

Julgeolekupolitsei ja SD ohvrid Eestis

Ruth Bettina Birn on pühendanud 3/4 oma raamatust eri ohvrigruppide analüüsile ja see on ka tema raamatu kõige väärtuslikum osa. Ta on läbi töötanud sadu Julgeolekupolitsei juurdlustoimikuid, mida säilitatakse Eesti riigiarhiivis, ja analüüsib Julgeolekupolitsei karistuspoliitikat ohvrigruppide kaupa: kommunistid, juudid, mustlased, retsidivistid ja asotsiaalid, venelased ja sõjavangid jne. Hitleri Saksamaa ehitas uut Euroopat ja uue Euroopa ülesehitamiseks tuli hävitada “kõlbmatud” inimkategooriad, kellest olulisem osa on eelnenud loetelus ka esitatud. Kõige rohkem tähelepanu pöörab autor kommunistide ohvrigrupile. See teema on Hitleri Saksamaa rohkem kui 50 aastat kestnud uurimisele vaatamata üsna napilt käsitletud, seni on keskendutud enamasti ohvritele, kelle “süü” seisnes peamiselt “vales” rassilises või rahvuslikus kuuluvuses.

Kui Saksamaal saadeti kommunistid koonduslaagrisse peaasjalikult maailmavaatelistel kaalutlustel, siis Eestis ei olnud kommunistide vaenamise põhjuseks mitte pelgalt maailmavaade, vaid ka reaalsed kuriteod oma kaasmaalaste vastu aastatel 1940-1941. Eestlaste viha kommunistide ja nende kaasajooksikute vastu oli väga suur. Autor juhib tähelepanu, et eestlaste jaoks ei tähendanud esimene punane aasta üksnes tapmisi, vangistamisi ja küüditamisi, vaid kogu senise ühiskonnakorralduse pea peale pööramist. Kommunistideviha väljendus ka eesti politseiametnike oma kaasmaalastele langetatud karmides karistusotsustes, mis hämmastasid saksa julgeolekupolitseinikke, kes muutsid nii mõnegi otsuse leebemaks.

Ehkki salateenistus on sama vana kui riik, saabus salateenistuste kurjuse kõrgajastu 20. sajandi totalitaarsete režiimidega.

Vastupidine oli olukord suhtumises juutidesse, kirjutab Birn. Eestlased ja eesti politseiametnikud, isegi üks Eesti Julgeolekupolitsei juhte Ervin Viks, ei mõistnud sakslaste rassistlikku antisemitismi ning lasksid kinnivõetud juudid, kellel mingit süüd ei leitud, mõnikord isegi oma saksa kolleegide meelehärmiks lahti.

Ühise keele leidsid saksa ja eesti politseiametnikud aga “asotsiaalide” ja retsidivistide kohtlemisel. Birn kirjutab, et sõdadevahelisel ajal oli Euroopa politseiametnike seas üsna levinud seisukoht, et kuritegelikkus on mingil määral loomuomane ja pärilik, ning nad toetasid preventiivseid abinõusid harjumuskurjategijate ja asotsiaalide kohtlemisel. Kui Hitleri Saksamaa seadusandlus nüüd seda võimaldas, siis neid võimalusi ka rakendati.

Venelaste suhtes olid eestlastest politseiametnikud negatiivselt meelestatud. Eestlased kahtlustasid venelasi kommunismi toetamises, süü esimese Nõukogude aasta kuritegudes laienes tavateadvuses ka siinsetele venelastele. Eestlaste negatiivne suhtumine hõlmas ka Saksa teenistusse astunud venelasi. Ruth Bettina Birn kirjeldab Vlassovi armee ülemleitnandi Sokolovi ja eestlastest politseinike konflikti 1944. aasta suvel Petseris. Konflikti uurinud Saksa sõjaväeametnikud nentisid hiljem, et tüli tekkis rahvuslikul pinnal ja eesti politseinikke ajendas nende viha venelaste vastu, “mida on ka varem ette tulnud”.

Sõjavangid olid enamasti samuti venelased. Sõjavangidega seonduv kuulus sõjaväevõimude pädevusse, välja arvatud juhtumid, kui sõjavangid panid toime mõne kuriteo või põgenesid. Nende asju menetles Julgeolekupolitsei ja SD. Viimase järelevalve alla kuulusid ka need sõjavangid, keda Eestis sadade kaupa taludesse tööle saadeti. Ühelt poolt vajasid talud, kelle meestööjõudu olid arreteerimised, küüditamised ja mobilisatsioonid kõvasti kahandanud, töökäsi, teiselt poolt päästis taludesse saatmine paljude sõjavangide elu, kes muidu oleksid sõjavangilaagris külma, nälja ja haiguste läbi hukka saanud. Kuid hulk noori venelastest ja ukrainlastest sõjavange eesti taludes tekitas ka rohkesti probleeme Julgeolekupolitsei ja SD silmis, millest mitte vähim polnud sõjavangide isiklikud suhted eesti naistega, kelle oma mehed ära olid. Eestis peeti kümneid tuhandeid Nõukogude sõjavange. Süsteemi kurbloolisuse tõttu teame vaid nende mõnesaja nimesid, kes mingi süüteo pärast Julgeolekupolitsei ja SD kätte sattusid ja pärast reeglina maha lasti.

Kokkuvõtteks

Ruth Bettina Birni raamatu viimane osa sisaldab põhjaliku ülevaate Eestis Julgeolekupolitsei ja SD teenistuses olnud meeste, nii eestlaste kui sakslaste süüasjade menetlemisest pärast sõda Saksamaal, Nõukogude Liidus ja USAski. Sellel siinkohal pikemalt ei peatu. Birni raamat on tüüpiline saksa ajalooraamat, kus joonealuste viidete plokk võtab enda alla kuni poole leheküljest ning kus joonealustes on peale allikaviidete ka olulisi täiendusi põhitekstile. Selline asi teeb raamatu lugemise muidugi aeganõudvaks. Nende isikute nimed, kelle süüasja ta näiteks toob, on korrektselt esitatud vaid perekonnanime esitähega. Eesti lugejale on siin aga väike abinõu, nimelt 2002. aastal ilmunud Indrek Paavle koostatud raamat “Eesti rahvastikukaotused II/1: Saksa okupatsioon 1941 – 1944”, mis sisaldab ligi 8000 Saksa okupatsiooni ajal tapetud Eesti kodaniku või elaniku nime koos süüdistuse lühikokkuvõttega. Nii saame doktor Birni raamatus kirjeldatud juhtumid isikuteni tagasi viia, mis meid autori teoreetilisest skeemist tegelikku ajalukku tagasi aitab.

Ükski raamat ei ole puudusteta. Kõnealuses on suureks veaks Eesti kohanimede kirjapildi kontrollimata jäämine toimetamise käigus, mistõttu saksa lugeja kümneid kohti, millest juttu, kaardilt ei leiaks, iseasi muidugi, kuivõrd see talle üldse oluline on. Ja teine puudus on, et Julgeolekupolitsei ja SD repressioonid Eesti rahvuslaste vastu 1944. aasta aprillis on jäänud autori käsitlusest välja, teda on rohkem huvitanud n-ö põhivoolu ohvrigrupid.

Ruth Bettina Birn on pühendanud 3/4 oma raamatust eri ohvrigruppide analüüsile ja see on ka tema raamatu kõige väärtuslikum osa.

Sellest hoolimata on see hea raamat, sest Julgeolekupolitsei ja SD Eestis kui institutsiooni ja selle poolt toime pandud kuritegude kirjeldamise ja analüüsi juurest läheb autor palju kaugemale ega pelga ka küsimust, kas vangi ja surma mõistetud isikud, eeskätt 1940.-1941. aasta kommunistlikud tegelased, võivad ka ise milleski süüdi olla. Siin oleme probleemi juures, mis niisuguse rahva, kelle pinnal on lühikese aja jooksul vaheldunud kaks okupatsiooni, ajaloo mõistmise teistele Euroopa rahvastele keeruliseks teeb – mitte kõik Saksa okupatsiooni ohvrid ei ole ainult ohvrid, vaid üksiti ka varasemad süüdlased.

Autori suhtumine Eesti ajalukku pole sugugi suurriiklik: “Sealjuures on ka Eestit puudutanud kultuuri-imperialismi uusim manifestatsioon, millest tulenevalt nõutakse postkommunistlikelt riikidelt, eriti ELi ja NATO liikmekandidaatidelt, oma ajaloo “värskendamist”, esmajärjekorras holokausti vaatepunktist ja sellest hoolimata, milline oli ühe või teise riigi ajalugu tegelikult. […] Paljudele eestlastele meenutab niisugune retoorika vägagi samasuguseid nõukogude kampaaniaid, mille juurde käis siis ja käib nüüdki mõnevõrra hooletu ümberkäimine ajalooliste faktidega. Eesti lähiajalugu on mitmekihiline, Nõukogude okupatsioonid ja Saksa okupatsioon vahetasid üksteist välja, ja iga järgmise ajal väänati, võltsiti või sõnastati ümber eelmise ajal toimunud sündmusi. Niisugust ajalugu ei ole tuleviku eesti ajaloolasel lihtne uurida, seda tuleb teha kiht-kihilt, kannatlikult ja tähelepanelikult, et ükski aspekt ei jääks tähele panemata. Aga see on eestlaste ajalugu, nemad peavad sellega toime tulema. Meie, teised, peame oma toetust pakkuma, kuid loobuma moraliseerivaist näpuviibutusist sinna juurde.”

Kas see raamat tuleks eesti keelde tõlkida? Üldises kirjaoskuses oleme paradoksaalses olukorras, kus lugeda mõistab iga loll. Teise maailmasõja sündmused on valdkond, millega tegeleb ka oluline osa viimastest. Ruth Bettina Birni raamat on teaduslik uurimus ja võhikule üsna raske lugeda. Sellepärast, arvan, ka tänapäeva eesti tõlkekvaliteeti silmas pidades, et tõsisel huvilisel on mõistlikum saksa keel ära õppida.