juuni 27, 2008

Relvastuskontroll ja usaldusmeetmed – üks julgeoleku tõstmise vahendeid

Eesti panus on relvastuskontrolli alal siiani olnud pigem mõistva kaasaskõndija kui aktiivse eestkõneleja oma, oluline oleks aga seda enda julgeoleku suurendamiseks ära kasutada.

Eesti panus on relvastuskontrolli alal siiani olnud pigem mõistva kaasaskõndija kui aktiivse eestkõneleja oma, oluline oleks aga seda enda julgeoleku suurendamiseks ära kasutada.


Margus Kolga

Relvastuskontroll ja usaldusmeetmed – üks julgeoleku tõstmise vahendeid

Eesti panus on relvastuskontrolli alal siiani olnud pigem mõistva kaasaskõndija kui aktiivse eestkõneleja oma, oluline oleks aga seda enda julgeoleku suurendamiseks ära kasutada.

Artikkel kajastab autori seisukohti.
Maailma ajalugu vaadatakse kui sõdade ajalugu. Loomulikult on olemas teisi ja võib-olla olulisemaid ajaloo retseptsioone, kuid kui jälgime rahvaste poliitilist ajalugu, siis ilma sõdu käsitlemata ei jõua me eriti kaugele. Sõda on olnud ja vist ka jääb, vähemalt nii arvab oma hiljuti ka eesti keeles välja antud raamatus „Sõja leiutamine” Briti sõjaajaloolane ja ajaloofilosoof Sir Michael Howard. Samas on sõjaõudused, eriti need, mida kogeti 20. sajandi suurtes sõdades, hoopis teist masti kui keskaegsed lahingud, kus vahel otsustati võitja kahe väejuhi vahelises mõõgavõitluses. Seetõttu on Teise maailmasõja järgne periood, eelkõige tuumaajastu ohud ja aeg-ajalt esilekerkivad võidurelvastumise tungid, aga ka inimelu suurem väärtustamine, pannud riike otsima lahendusi ja kokkuleppeid, kuidas vastastikku tekkivaid pingeid ohjes hoida ja sõja puhkemise võimalused miinimumi viia või vähemalt sõjaga paratamatult kaasnevaid inimkannatusi vähendada.
Nende otsingute tulemusena on ilmavalgust näinud relvastuskontroll ning rahvusvahelised reeglid ja toimingud, mida tuntakse usaldust ja julgeolekut loovate meetmetena elik CSBMidena (tuleneb ingliskeelse termini Confidence and Security Building Measures lühendist). Tõsi see on, et paljud tänapäeval toimivad relvastuskontrollirežiimid ja uudsed usaldusmeetmed pärinevad külma sõja perioodist, kuid kuna need pärast Eesti taasiseseisvumist kuuluvad meiegi julgeoleku- ja kaitsepoliitilisse tööriistakasti, siis oleks võib-olla paslik mõnele neist pilk peale heita. Pealegi on viimasel ajal osa relvastuskontrollilepingute kontekstis tõstnud pead revisionistlikud tendentsid, mis teema meiegi jaoks rohkem päevakajaliseks teevad ja seetõttu suuremat tähelepanu väärivad. Seostub see eelkõige Venemaa teatega oma kavatsusest eemalduda Euroopa tavarelvastuse piiramise lepingust (CFE – Treaty on Conventional Forces in Europe), millega meiegi, kuigi lepingule mitte alla kirjutanud, otsapidi kokku puutume.
Suurte poiste mäng
Relvastuse piiramise katseid tehti juba kahe ilmasõja vahel, kuid see ei lõppenud just edukalt, eriti kui meenutada 1932.-34. aastail Rahvasteliidus toimunud relvastuse vähendamise ja piiramise konverentsi läbikukkumist. Termin „relvastuskontroll” võeti aga kasutusele 1960-ndail aastail, et märgistada põhimõtteid ja toiminguid, millega püüti piirata relvade ja relvasüsteemide arendamist, ladustamist ja kasutamist. Algselt keskendus relvastuskontroll eelkõige tuumarelvadele ja heidutusele, kuid on hiljem laienenud tavarelvastusele ja hakanud lähtuma ka humaansetest kaalutlustest.
Kui külma sõja perioodi ilmestasid tuumarelva katsetamise keelustamise leping (Comprehensive Test Ban Treaty – CTBT), kolm strateegilise relvastuse vähendamise lepingut (Strategic Arms Reduction Treaty – START), kaks strateegiliste relvade piiramise lepingut (Strategic Arms Limitation Treaty – SALT), raketitõrjesüsteemide piiramise leping (Anti-Ballistic Missile Treaty – ABM) ja tuumarelvade leviku tõkestamise leping (Treaty on the Non-Proliferation of Nuclear Weapons – NPT), siis hakkasid viimati mainitud, tinglikult veidi pehmemad valdkonnad, rahvusvahelises päevakavas domineerima eelmise sajandi lõpukümnendil. Siis kirjutati alla keemiarelvade konventsioon (Chemical Weapons Convention – CWC) ning bakterioloogiliste (bioloogiliste) ja toksiinrelvade väljatöötamise, tootmise ja varumise keelustamise ning hävitamise konventsioon (Convention on the Prohibition of the Development, Production and Stockpiling of Bacteriological (Biological) and Toxin Weapons and on their Destruction – BTWC), alustati avatud taeva lepingu (Open Skies Treaty – OST) ja maamiine keelustava Ottawa konventsiooni (tuntud ka kui Mine-Ban Treaty – MBT) koostamise ning jõustamise protsessi.
Seda nimistut on viimasel ajal täiendanud arengud, mis tegelevad ülemääraselt kahjustava või purustava toimega tavarelvade, kobarlahingumoona, aga ka väikerelvade kasutamise piiramise ja keelustamisega. Kui siia veel lisada OSCE raames toimiv nn Viini dokumendiga sätestatud usaldusmeede, mis kohustab liikmesriike avaldama oma kaitseplaane, relvastust, õppusi ja vägede liikumist puudutavat teavet ning võimaldab liikmesriikidel korraldada teistesse liikmesriikidesse vastavaid kontrollvisiite, saame üpris kireva pildi, just sellise, mida pakub meile üks erioskustega töömehe tööriistakast. Eesti on enamiku nende lepingute ja kokkulepetega (eelkõige nendega, mis ei puuduta tuumarelvastust) ka ühinenud ja püüab relvastuskontrolli argipäeva oma võimete kohaselt panustada.
Kõik see virvarr võib tunduda mõttetuna, pole ju meil tuumarelvi ega tahet toota keemiarelva, samuti on meie kaitseväe relvastus pigem kergema kui raskema killast, ja pealegi võib maamiine ju vaenlase takistamiseks vaja minna. Nii võibki tekkida küsimus, miks me üldse sellele valdkonnale tähelepanu pöörame ja oma niigi väikest inimjõudu ja energiat raiskame? See kõik ju rohkem suurte poiste mäng.
Põhjuseid on erinevaid. Esmalt loomulikult humaansed printsiibid. Maailm on näinud kannatusi, mida on endaga kaasa toonud suured sõjad. Samuti on nähtud kannatusi, mida tunnevad keemia- või bioloogilise relva rünnaku alla sattunud inimesed, olgu need siis tsiviilisikud või sõjaväljal võitlevad sõdurid, nende läbielamised on ühtviisi jubedad. Teada ja tuntud on fakt, et konfliktide, kriiside ja sõdade ajal maha pandud maamiinid surmavad ja haavavad palju rohkem sõjajärgsel perioodil kui sõjas eneses.
Näiteks endise Jugoslaavia Vabariigi lagunemissõdade esimeses faasis, Sloveenia eraldumisega lõppenud
12päevases sõjas, sai sõjategevuse käigus surma hulga vähem inimesi, kui hiljem nende kaheteistkümne päeva jooksul mahapandud lõhkekehade tõttu hukkus või sandistus. Sloveenia territoorium on tänaseks kuulutatud küll miinivabaks, kuid maailmas on veel hulgaliselt piirkondi, kus hetkel elatakse küll rahus, ent ringijalutamine pole just eriti ohutu.
Relvastuskontrolli mõte ja teatud relvade keelustamine humaansetel põhimõtetel on selge ka neile, kes näinud pilte või videolõike 1991. aasta keemiarünnakujärgsest Iraagi Kurdistanist. Eesti jaoks seostub see väärtuste ja väärtushinnangutega, mida väidetavalt koos ülejäänud demokraatliku maailmaga järgime ja kaitseme. Kui me ei suudaks oma osalemist neist põhimõtetest lähtuvalt enda jaoks lahti mõtestada, siis me lihtsalt ei kuuluks siia maailma ja jääksime sellest ja selle loodavatest hüvedest varem või hiljem ilma.
Teine põhjus seisneb inimese toimimist suunavas kaines mõistuses, mis aeg-ajalt, kuigi harva, töötab täie selgusega. Ühel hetkel külma sõja ajal olid suurimad tuumariigid – Ameerika Ühendriigid ja tollane Nõukogude Liit – valmistanud juba nii palju (nii arvuliselt kui ka võimsuselt) tuumapäid, et neist oleks piisanud mitme maakera elanikkonna hävitamiseks. Üha enam mõisteti, et istutakse püssirohutünnil, mis võib teatud tingimuste koosmõjul ka iseeneslikult plahvatada. See tõi vastased, kes jäid küll vastasteks edasi, ühe laua taha, et leppida kokku tuumarelvastuse vähendamises mingisugusegi mõistlikkuse piirini. Aastakümneid toimunud läbirääkimiste tulemusel lõpuks selleni ka jõuti. Eks kaine mõistus ole see, mis meidki juhib, kuid samas ei saa meil kunagi olema sellist relvastust, millega võiksime globaalset tasakaalu häirida. Kuid meie tegutsemisel ja mittetegutsemisel ning käitumisel võivad olla siiski regionaalsed järelmid.
Kolmas põhjus on riikidevahelise usalduse tõstmine. Kui on usaldus, siis on vähem tüli majas, asju võib ajada rahulikult, teisi pelgamata ja pidevas hirmus elamata. Usaldust saab saavutada avatuse ja läbipaistvusega, tehes oma plaanid ning kavad ja olemasolevad varad avalikuks ning teistele nähtavaks ja lubades sellekohast informatsiooni ka kontrollida. Selleks on välja mõeldud CSBMid ja ülalkirjeldatud põhimõtetel nad toimivadki. Usaldusmeetmeist on meie jaoks olulisemad Viini dokument ja avatud taeva leping.
Viini dokumendi raames avavad kõik OSCE liikmesriigid, nende hulgas ka Venemaa, oma kaitseplaanid ja riigikaitse-eelarved, seda küll üldistatuna, aga siiski. Samuti teavitatakse kindlaksmääratud ettehoiatusaja, 42 päeva jooksul teisi riike sõjalistest õppustest, milles osaleb teatud arv sõjatehnikat (näiteks rohkem kui 250 lahingutanki või suurtükki) või teatud suuruses vägi (vähemalt 9000 meest). Samuti tuleb teavitada, mis on õppuse eesmärk ja mida harjutatakse. Teistel liikmesriikidel on võimalus seda kõike kontrollida, saates õppustele oma vaatlejad või korraldada teise riiki lühikese etteteatamisega kontrollvisiite. Eestil ei ole küll sellises suuruses regulaarväge ja ka sõjatehnika pole nii arvukas, kuid samas saame me Viini dokumendi raames informatsiooni, mida näiteks tehakse Venemaal, ning käia kontrollimas Vene, aga ka Läti ja Soome kaitseväes toimuvat.
Samalaadne on ka avatud taeva leping, mis võimaldab liikmesriikidel korraldada üksteise õhuruumis spetsiaalse video- ja fototehnikaga varustatud lennukitega kontroll-lende. Kontroll-lennu korraldamise etteteatamisaeg on lühike ning lennusektor ja marsruut lepitakse kokku ainult 24 tundi enne lennu algust, mis teeb kontrollitavale oma vägede paiknemise varjamise või edastatud valeinformatsiooni õigeks pööramise üpriski keeruliseks. Meie jaoks on avatud taeva lepingus osalemine keeruline eelkõige seetõttu, et meil puudub kontrollvisiidiks vajaliku varustusega lennuk, mille üksinda üürimine on päris kallis, mistõttu saame visiite teha koos teistega ja juhul, kui meid ollakse valmis pardale võtma. Samas aga peame silmas pidama, et meie endigi poolt edastatud teave peab olema õige, sest ka meid võidakse kontrollida. Seda on ka tehtud, nagu näitab oktoobri alguses toimunud Venemaa kontroll-lend Eestis.
Ja neljas põhjus, relvastuskontrolli ja usaldusmeetmete kaudu saadud teavet võib kasutada sisendina kaitselahendi ettevalmistamise ja kaitseplaneerimise protsessis. Loomulikult ei soovi ükski potentsiaalne agressor ega ka riik, kes oma kaitset ette valmistab, anda teisele poolele informatsiooni oma mõtete, tegevuse, võimete ja vägede valmisoleku kohta. Samas on suur osa Euroopa riike leppinud kokku ründeotstarbelise tavarelvastuse piirangute osas (CFE leping). Teistele on antud teada oma vastavate relvasüsteemide (lahingutankid, lahingusoomukid, suurtükid, lahingulennukid ja ründehelikopterid) arv ning kokku on lepitud ülempiiris, milleni nende relvasüsteemide arvu on võimalik suurendada, sealjuures teisi sellest teavitades.
Leping näeb ette ka teavitussüsteemi suurematest õppustest, vägede liigutamisest ning kontrollrežiimi, millega teistele antud informatsiooni õigsust on võimalik kontrollida. Näiteks võivad kontrollijad kontrollitavas piirkonnas nõuda kõikide üle 2 meetri laiuste uste või väravate avamist ning nende taga oleva näitamist. CFE leping võimaldab jälgida teiste riikide kaitsevägede arengut, samuti vägede koondumist ning eritleda, millele nad oma arengus tähelepanu pööravad. Vajalik teave, mis?!
Eesti ja uued väljakutsed
Loomulikult on ülalmainitud valdkonnad ainult üks väike, kuid paljude riikide poolt siiski kõrgelt hinnatud osa julgeoleku ja stabiilsuse tagamise vahendeist. Eesti on pärast oma taasiseseisvumist püüdnud selles protsessis jõudumööda kaasas olla, algul õpipoisina, seejärel üha aktiivsema ja kogenuma tegijana. Siiski on meie panus siiani olnud pigem mõistva kaasaskõndija kui aktiivse eestkõneleja oma, millel on ka objektiivsed põhjused.
Kuid lähiajal võime seista silmitsi uue väljakutsega. Eesti on andnud oma liitlastele, aga ka teistele huvitatud riikidele mõista, et hetkel, kui jõustub Euroopa tavarelvastuse piiramise kohandatud leping (A/CFE), oleme valmis alustama lepinguga liitumise läbirääkimisi. Nagu eelpool öeldud, on A/CFE leping ja sellest eemaldumine üks paljudest sammudest, millega Putini Venemaa on viimase poolaasta jooksul läänemaailma üllatanud. See paistab järjekordse demonstratsioonina, millega Venemaa justkui annaks muule maailmale märku, et mängulaual on kehtima hakkamas uued reeglid.
Tõesti, igapäevaseks tegelikkuseks on saanud jõu ja ilu numbrid, mis väljenduvad sõjalises käitumises, millel ilmsed paralleelid külma sõja aegsete tegevusmallidega või uute relvasüsteemide nagu uued õhutõrjesüsteemid ja suure purustusjõuga hävitusrelvade nagu vaakumpomm käikulaskmises. Seda illustreerib ka mitmete rahvusvaheliste protsesside pidurdamine või lahjendamine, olgu siis näiteks Kosovo staatuse küsimus või USA raketikaitsesüsteemi ehitamine või seesama CFE lepinguga seonduv.
Ühe lepingu juurde naasmise omapoolseks tingimuseks on Venemaa teinud ka Eesti, Läti ja Leedu kui ainukeste NATO liikmesriikide (ka Sloveenia kuulub samasse kategooriasse), kes pole lepingu osalised, liitumise lepinguga. See on huvitav fakt, kuna 1991.-1992. aastal, kui meil lepinguga liitumise võimalusi tõsiselt kaaluti, oli Venemaa see, kes selle vastu rahvusvaheliselt lobistas ja meile mõista andis, et see poleks eriti mõistlik samm. Nüüdseks on asjalood muutunud ja Venemaal hirm, et NATO riigid, kes lepingust tulenevalt peaksid selle jõustumisel oma relvastust vähendama, kandivad selle ülejäägi kolme lepinguga mitte liitunud liitlase territooriumile.
Meile tähendab see aga seda, et peaksime hakkama mõtlema, missugused võiksid olla põhimõtted ja tingimused, mille puhul oleksime valmis lepinguga liituma. Meie liitumine peaks lõppkokkuvõttes tõstma üldist, see tähendab kõigi teiste lepinguosaliste julgeolekut, kuid samas peaks see samm tõstma ka meie endi julgeolekut, muidu poleks liitumisel ju mingit mõtet. Nii peaksidki meie liitumistingimused olema seotud meie kaitseplaanide, teiste piirkonnas olevate vägede ja nende kasutada olevate relvasüsteemide arvu, kaitsesüsteemi tugevdamiseks vajaminevate abivägede hulga ja paljude muude teguritega. Kindlasti ei saa meile pakutavad territoriaalsed relvastuslaed piirneda sellega, mis meie inventaris parasjagu olemas on. Sellisel juhul oleks liitumine lihtsalt absurdne.
Nii et mõtlemist on. Kuid selleks on veel natukene aega, kuna leping jõustub alles pärast ratifitseerimist, ja venelasedki peaksid uuesti pardale tulema. Seniks tegeleme siis mõtlemise ja plaanimisega.
Kuid hoolimata sellest, mis CFE lepinguga juhtub, jääb relvastuskontroll alles ka tulevikus ning meil tuleks sellest võimalikult rohkem oma julgeoleku tõstmiseks ammutada.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar