Rahvuslik huvi ja õpihimu

Marokost pärit Brüsseli autojuht teab hästi, kus asub selline väike riik nagu Eesti. Ta teab, et astusime Euroopa Liitu ega aja meid segamini ei Läti ega Poolaga.

Eurokvartalis, mille tänavad on nagu suure kontori koridorid, kohtab eestlasi igal nurgal. Meie silmadesse ei tule enam pisarad, kui märkame mõnel aknal sinimustvalget. Olgem ausad, Eesti PR-projekt on olnud edukam kui keegi 15 aastat tagasi ette kujutada oskas. Nüüd tundub noortele ametnikele, kes oma Lääne kolleegidega suheldes tihti infantiilsust märkavad, et nii pidigi minema: Eesti on tervikliku ja jagamatu Euroopa loomulik osa.

Palju võib rääkida geopoliitilisest asukohast ja ajalooliselt kordumatust hetkest, mis tekkis NSVL lagunemise ajal. Kindlasti on selles tõtt. Võib leida palju erinevusi Eesti ning näiteks Gruusia ja Moldova olukorra vahel. Kuid ei saa eitada, et oli ka sarnasusi. Kes teab, kas meie olukord praegu poleks sarnane Transnistriaga, kui kogu rahvas ei oleks omal ajal teinud väga selgeid poliitilisi valikuid. Ja olemegi Eesti kui eduka “Uue Euroopa” demokraatiamaa suurepäraselt turustanud, nii et see kuulub täna nii Euroopa Liitu kui NATOsse.

Mis edasi?

Kas praegu valitseb Eesti välispoliitikas ikka veel edujärgne depressioon, mis sarnaneb pohmelliga lõbusa peo järel? Kas välisministeeriumi on tabanud letargia, nagu mõnel pool ajakirjanduses viidatud?

Ei saa öelda, et Euroopa Liidu ja NATO laienemine tulid ootamatult, et keegi ei mõelnud ette, milline saab olema Eesti olukord siis, kui unelmad täide lähevad. Asjale läheneti teoreetiliselt, küsides endalt, mis on väikese riigi roll multilateraalses keskkonnas, kas peame olema rahvusvahelise õiguse esimesed advokaadid või lähtuma oma selgelt defineeritud “rahvuslikust huvist” ja tegema reaalpoliitiliselt kasulikke valikuid. Mõeldi ka praktilise nurga alt: kas Eestist saab ühe teema riik, kes iga kord, kui ida pool asuvat suurt naabrit mainitakse, tõstab käe ja vajutab mikrofoni nupule? Või püüame kaasa rääkida kõiges, mis päevakorda pannakse? Tõde on ilmselt äärmuste vahel.

Julgen väita, et meie juba senine liikmesuse kogemus on osutunud prognoosimatuks: ükski poliitikaplaneerija ei osanud täpselt ette arvata, mis ootab ELis ja NATOs meid ees ja mis neid kahte organisatsiooni, mis ise on pidevas muutumisprotsessis.

Kui võrdleksin laienemisele eelnenut turundustööga, siis praegu sarnaneb Eesti diplomaatia ehk rohkem ülikoolis õppimisega. Diplomaadid käivad multilateraalsete organisatsioonide komiteede istungitel, konspekteerivad kuuldut, õpivad palju uut. Eesti huvid peavad nüüd ulatuma sama kaugele kui NATO ja ELi huvid.

Me muutume rahvus vaheliste ühenduste etteantud protseduuride sunnil, nagu tudengid, kes saavad laiskusega võideldes harituks.

Ühe näitena tooksin NATO tegevuse laiema Lähis-Ida suhtes. USA eestvedamisel algatatud NATO initsiatiiv kattub USA üldise välispoliitilise suunaga siirata demokraatia araabia maailma. Oma esimesed liikmekogemused NATOs saime, kui olime tunnistajateks sellele, kui põhjalikku tööd on USA teinud oma poliitika elluviimisel selle organisatsiooni raames.

Kõigil on veel meeles, et Iraagi sõja algus tõi kaasa ühe sügavaima lõhe NATO liitlaste vahel. Seda suuremat muljet avaldab liikumine NATO ühtsuse poole, mis on toimunud kahe aasta jooksul. Nende, Eestile esimese kahe aasta jooksul jõudis NATO kokkuleppele nii Iraagi väljaõppe missiooni kui laiema Lähis-Ida poliitika osas. Viimast nimetatakse Istanbuli tippkohtumise järgi Istanbuli koostöö initsiatiiviks.

Praeguseks on oma soovi Istanbuli initsiatiiviga ühineda väljendanud Kuveit, Bahrein ja Katar. Koostööd tahab NATOga teha ka Pärsia lahe koostöönõukogu (Gulf Cooperation Council).

Ei saa salata, et sellega seoses oleme tihti sunnitud otsima kaardilt, kus üks või teine Lähis-Ida riik täpselt asub; lauamängust “World Tour“ (“arendav tipptasemel lauamäng kogu perele”) võiks aga palju abi olla riikide lippude tundmaõppimisel. Kui vanadel liikmesriikidel on ühe või teise uue initsiatiiviga seoses konkreetseid huvisid, siis Eestile on see pigem uue informatsiooni allikas vähetuntud maailma kohta. Kuid liitumine ühe või teise initsiatiiviga tähendab muu hulgas liitumist ka kollektiivse tegevuse ja vastutusega, mistõttu meie otsused ei saa olla pelgalt mehhaaniline jaatav peanoogutus.

Euroopa Liit üritab hõlmata NATOst veelgi suuremal määral väga laia ja samal ajal sügavat teemade ringi. ELiga ühinedes pidi kogu Eesti riik ühinema keerulise ja vahel bürokraatlikuna tunduva süsteemiga. Üks osa sellest on ühine välis- ja julgeolekupoliitika, mis eeldab pidevat koordineerimist ELi pealinnade vahel. Nii on ka Eesti välisteenistus sunnitud jälgima, millised on teiste riikide positsioonid teemadel nagu Hiina relvaembargo kaotamine, Iraani tuumaprogramm või Sudaani kriis.

Mis see meie asi on?

Maailm on järsku avanenud. Euroopa õhk, mis puhub Eestisse, toob endaga kaasa rohkem teadmisi Aafrikast ja Iraanist, Iisraelist ja Hiinast. Meie administratiivsuutlikkus on jõudnud selle piiri peale, kus peame otsustama, kas kulutada oma piiratud ressursse ka nendele teemadele, mis ei too kaasa otsest ja vahetut kasu Eesti rahvale, kelle teenistuses ametnikud on.

Kas orienteerume laiuti või sügavuti? Kas üritame haarata kõike, kattes teemad õhukese võrguga, või valime midagi, et minna sügavuti?

Meie üks võimalus on panna kõik ressursid ja ekspertiis ühele kaardile, olla “ühe teema riik”, kes räägib kaasa ainult Ida-Euroopa küsimustes, kuna tunneb hästi seda regiooni. Kindlasti peame prioriteete seadma ja teemegi seda, näiteks valides oma arengukoostöö sihtriikideks Gruusia ja Ukraina. Abistame oma ekspertidega nendes valdkondades, kus omame kogemust, näiteks IT, Maailma Kaubandusorganisatsiooniga ühinemine. Muide, seda, kuidas ühineda vägede staatuse lepinguga (SOFA), õpetatakse partnerriikidele NATO koolis Oberammergaus juba praegu Eesti konspektide järgi.

Spetsialiseerumine spetsialiseerumiseks, kuid ka kaugemaid teemasid ja regioone ei saa meie pädevusest täiesti kõrvale jätta. Maailm on muutunud lihtsalt sedavõrd väikeseks, et kõik on kõigega rohkem või vähem seotud ja geograafiliselt kauges piirkonnas toimuvad sündmused võivad ühel või teisel moel ka meid mõjutada.

Maailm on järsku avanenud. Euroopa õhk, mis puhub Eestisse, toob endaga kaasa rohkem teadmisi Aafrikast ja Iraanist, Iisraelist ja Hiinast.

Eesti saadab rahvusvahelistesse organisatsioonidesse oma eksperte, kes töötavad nende organisatsioonide huvides intensiivselt ja põhjalikult, tegeledes mingi ühe konkreetse teemaga. Kas need inimesed on Eesti jaoks kadunud hinged?

Arvan, et NATOs ja Euroopa Liidus õpitu ei ole õhku lennutatud teadmine. Eesti riik peaks soosima, et rohkem eestlasi saaks väärtusliku rahvusvahelise kogemuse. Nii diplomaadid kui eksperdid tulevad tagasi Eestisse – võib-olla mitte kõik, võib-olla mitte kohe, kuid osa ja kunagi siiski. Nad toovad meile avarama arusaama globaliseeruvast maailmast. Eesti kõrgete ametnike poolt rahvusvahelistel kohtumistel väljaöeldu, et uued riskid on kõigi riskid, et me ei saa eralduda maailmast, ei ole lihtsalt sõnad, mida viisakusest korratakse vanade olijate järel. Nende sõnade sisuga täitmiseks on aga vaja rahvusvahelist kogemust ja muu hulgas on vaja tunda ka neid keerulisi bürokraatlikke mehhanisme, mis aitavad rahvusvaheliste organisatsioonide masinavärgis meie huve paremini kaitsta.

Teame, et meie olukord on just konkreetselt meie riigi olukord, oma ajaloolise eripäraga. Lähtume samast põhimõttest ka teiste riikide, rahvaste ja probleemide puhul. Eesti on alati hoolega vältinud analoogiate tekitamist ja ühe välispoliitilise küsimuse teisega sidumist, nagu seda on kippunud tegema mõned suurriigid. Käsitleme ka rahvusvahelistes organisatsioonides iga etnilist konflikti, iga kriisi kui spetsiifilist juhtumit ega võrdle neid omavahel. Kriisi järel aga teevad organisatsioon ja selle liikmesriik omad järeldused. Sel moel on võimalik õppida mitte omadest, vaid teiste vigadest. See võimalus on väiksel riigil palju suurem, kui jälgime otsustusprotsessi ühise laua taga, mitte ei näe tulemusi uudistest.

Me muutume rahvusvaheliste ühenduste etteantud protseduuride sunnil, nagu tudengid, kes saavad laiskusega võideldes harituks. Teadmine muudab Eesti mentaalsust: kogemus, mis ei ole otseselt seotud “rahvusliku huviga”, aitab meil tulevikus langetada õigeid otsuseid ka oma riiki eluliselt puudutavates küsimustes.