detsember 11, 2008

Raamat: Stephen C. Schlesinger. The Act of Creation: The Founding of the United Nations.

ÜRO, tema roll ja autoriteet maailmas ning maailmaorganisatsiooni tulevik on viimastel aastatel köitnud nii poliitikute kui laiema avalikkuse meeli. Schlesinger viib lugeja oma raamatus 60 aastat tagasi, ÜRO asutamiskonverentsi juurde. Autor annab ülidetailse ülevaate 1945. aasta kevadel San Franciscos toimunust. Pea kuuekümne aasta tagustesse sündmustesse süüvimine võib esmapilgul tunduda pisut igavavõitugi, sest tollane kontekst oli tänasest sootuks teine. Saksamaa pinnal käisid veel verised lahingud, aatomipommid polnud veel Hiroshimale ja Nagasakile langenud, külm sõda ei olnud veel alanud ning Hiina oli kommunismist vaba.

ÜRO, tema roll ja autoriteet maailmas ning maailmaorganisatsiooni tulevik on viimastel aastatel köitnud nii poliitikute kui laiema avalikkuse meeli. Schlesinger viib lugeja oma raamatus 60 aastat tagasi, ÜRO asutamiskonverentsi juurde. Autor annab ülidetailse ülevaate 1945. aasta kevadel San Franciscos toimunust. Pea kuuekümne aasta tagustesse sündmustesse süüvimine võib esmapilgul tunduda pisut igavavõitugi, sest tollane kontekst oli tänasest sootuks teine. Saksamaa pinnal käisid veel verised lahingud, aatomipommid polnud veel Hiroshimale ja Nagasakile langenud, külm sõda ei olnud veel alanud ning Hiina oli kommunismist vaba.


Lauri Lepik

Raamat: Stephen C. Schlesinger. The Act of Creation: The Founding of the United Nations. Westview Press, Colorado 2003, 374 lk.

ÜRO, tema roll ja autoriteet maailmas ning maailmaorganisatsiooni tulevik on viimastel aastatel köitnud nii poliitikute kui laiema avalikkuse meeli. Schlesinger viib lugeja oma raamatus 60 aastat tagasi, ÜRO asutamiskonverentsi juurde. Autor annab ülidetailse ülevaate 1945. aasta kevadel San Franciscos toimunust. Pea kuuekümne aasta tagustesse sündmustesse süüvimine võib esmapilgul tunduda pisut igavavõitugi, sest tollane kontekst oli tänasest sootuks teine. Saksamaa pinnal käisid veel verised lahingud, aatomipommid polnud veel Hiroshimale ja Nagasakile langenud, külm sõda ei olnud veel alanud ning Hiina oli kommunismist vaba.
Ometi avastab tähelepanelik lugeja hulgaliselt paralleele omaaegses ja tänapäevases välispoliitilises väitluses. Suur- ja väikeriikide omavahelised suhted, viie suurriigi suveräänsuse kindlustamine ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikme vetoõiguse toel ning ülejäänud maailma allutamine Suure Viie tahtele, õigus iseseisvale ja kollektiivsele enesekaitsele, diskussioon üksikute riikide õiguse üle anda enesekaitseks ennetav rünnak, rahvusvahelise õiguse suhestamine riikliku suveräänsusega ja teised palavalt vaieldud teemad kujundasid San Francisco delegaatide igapäevaelu sama tormiliseks ja kriisirohkeks kui viimase Iraagi sõjaga vallandunud rahvusvaheline diskussioon.
Schlesinger kirjeldab ÜRO loomist kui Ameerika Ühendriikide projekti. Ja seda see suuresti oligi. Ainult Ameerika Ühendriikidel oli 1945. aastal nii palju jõudu, võimsust ja rahvusvahelist autoriteeti, et maailma oma soovi kohaselt kujundada. Roosevelt ja San Francisco konverentsi ajaks presidendiks saanud Truman arvestasid Rahvaste Liidu, eelmise USA suurprojekti läbikukkumisest saadud õppetundidega. Idealistlikule eesmärgile kindlustada igavene rahu ehk hoida iga hinna eest ära uue maailmasõja puhkemise võimalus läheneti pragmaatiliselt ja reaalpoliitika lehmakauplemist kasutades.
Näiteid võib tuua palju. Kui Nõukogude Liit tekitas konverentsil järjekordse suluseisu, ähvardades oma tahtmist saamata kogu ürituse läbi kukutada, saatis Truman oma emissari Harry Hopkinsi Stalini juurde sõnumiga. Selle sisu oli, Poola, Rumeenia, Bulgaaria, Tšehhoslovakkia, Austria, Jugoslaavia, Läti, Leedu ja Eesti saatus ei mängi USA huvide seisukohalt mingit rolli, tähtsaim on kindlustada maailmale rahu vähemalt järgmiseks 90 aastaks ning selleks on vaja Ühinenud Rahvaste Organisatsioon luua iga hinna eest. Käiku lasti kõik vahendid, kaasa arvatud asutamiskonverentsi delegaatide salaja pealtkuulamine ja jälgimine.
Raamat on hästi dokumenteeritud ning annab hea ülevaate rahvusvahelise konverentsi toimemehhanismidest ning sellest, milline kaal on demokraatliku riigi välispoliitiliste seisukohtade kujundamisel nii poliitilisel opositsioonil kui ka analüüsival ajakirjandusel.
Schlesingeri raamat on hea murendamaks Eestiski levivat müüti, et ÜRO on igapäevasest reaalpoliitikast kõrgemal seisev kehand. Ometi on võimatu ÜRO väärtust ja tähtsust rahu tagamisel mitte arvestada. USA juhtimisel loodi maailmaorganisatsioon ja -foorum, kus ka külma sõja kõige karmimatel tundidel oli vastasrinda kuuluvatel riikidel võimalik pidada dialoogi.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar