Raamat: Stephen C. Schlesinger. The Act of Creation: The Founding of the United Nations.

Ometi avastab tähelepanelik lugeja hulgaliselt paralleele omaaegses ja tänapäevases välispoliitilises väitluses. Suur- ja väikeriikide omavahelised suhted, viie suurriigi suveräänsuse kindlustamine ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikme vetoõiguse toel ning ülejäänud maailma allutamine Suure Viie tahtele, õigus iseseisvale ja kollektiivsele enesekaitsele, diskussioon üksikute riikide õiguse üle anda enesekaitseks ennetav rünnak, rahvusvahelise õiguse suhestamine riikliku suveräänsusega ja teised palavalt vaieldud teemad kujundasid San Francisco delegaatide igapäevaelu sama tormiliseks ja kriisirohkeks kui viimase Iraagi sõjaga vallandunud rahvusvaheline diskussioon.

Schlesinger kirjeldab ÜRO loomist kui Ameerika Ühendriikide projekti. Ja seda see suuresti oligi. Ainult Ameerika Ühendriikidel oli 1945. aastal nii palju jõudu, võimsust ja rahvusvahelist autoriteeti, et maailma oma soovi kohaselt kujundada. Roosevelt ja San Francisco konverentsi ajaks presidendiks saanud Truman arvestasid Rahvaste Liidu, eelmise USA suurprojekti läbikukkumisest saadud õppetundidega. Idealistlikule eesmärgile kindlustada igavene rahu ehk hoida iga hinna eest ära uue maailmasõja puhkemise võimalus läheneti pragmaatiliselt ja reaalpoliitika lehmakauplemist kasutades.

Näiteid võib tuua palju. Kui Nõukogude Liit tekitas konverentsil järjekordse suluseisu, ähvardades oma tahtmist saamata kogu ürituse läbi kukutada, saatis Truman oma emissari Harry Hopkinsi Stalini juurde sõnumiga. Selle sisu oli, Poola, Rumeenia, Bulgaaria, Tšehhoslovakkia, Austria, Jugoslaavia, Läti, Leedu ja Eesti saatus ei mängi USA huvide seisukohalt mingit rolli, tähtsaim on kindlustada maailmale rahu vähemalt järgmiseks 90 aastaks ning selleks on vaja Ühinenud Rahvaste Organisatsioon luua iga hinna eest. Käiku lasti kõik vahendid, kaasa arvatud asutamiskonverentsi delegaatide salaja pealtkuulamine ja jälgimine.

Raamat on hästi dokumenteeritud ning annab hea ülevaate rahvusvahelise konverentsi toimemehhanismidest ning sellest, milline kaal on demokraatliku riigi välispoliitiliste seisukohtade kujundamisel nii poliitilisel opositsioonil kui ka analüüsival ajakirjandusel.

Schlesingeri raamat on hea murendamaks Eestiski levivat müüti, et ÜRO on igapäevasest reaalpoliitikast kõrgemal seisev kehand. Ometi on võimatu ÜRO väärtust ja tähtsust rahu tagamisel mitte arvestada. USA juhtimisel loodi maailmaorganisatsioon ja -foorum, kus ka külma sõja kõige karmimatel tundidel oli vastasrinda kuuluvatel riikidel võimalik pidada dialoogi.