Raamat: Max Jakobson. Väkivallan vuodet. 20. vuosisadan tilinpäätos.
On öeldud, et parim viis memuaaride kirjutamiseks on teha seda tagasivaatena sündmustele, milles kirjutaja on osalenud. Sel viisil on mälestusi kirja pannud Winston Churchill, sama võtet kasutab ka Soome välispoliitika grand old man Max Jakobson.
Nagu pealkirigi ütleb, on Jakobsoni mälestusteraamat pühendatud 20. aastasajale, mida Jakobson peab üheks halvimaks inimkonna ajaloos. Enamus maailma rahvaid tuli sellest välja kaotajana, alles sajandi lõpus väljus maailm oma ajaloo ühest suurimast kriisist, mis mõnel hetkel ähvardas ühe hoobiga lõpetada kogu inimliku eksistentsi maakeral. Kuigi ka Soomel tuli 20. aastasajal üle elada arvukalt kannatusi, näib Jakobson selle riigi siiski lugevat pigem võitjate kui kaotajate poolele.
Jakobson käsitleb raamatus soomlaste võitlust oma õiguste eest Vene tsaarivõimu vastu, I maailmasõda ja selle tulemusi, kommunismi võidulepääsu Venemaal ning hitlerismi sündi, demokraatlike riikide jõuetut katset totalitarismile vastu astuda, juutide saatust Euroopas ning eraldi Soomes, Stalini terrorit Venemaal ja natside terrorit Saksamaal, Soome teed Talvesõtta ja Jätkusõtta ning II maailmasõja lõppu ja uue maailmakorra sündi. Ajaloolised sündmused põimuvad Jakobsoni mälestustega kohtumistest maailma ajalugu ühel või teisel ajal mõjutanud tegelastega ning O. Spengleri, G. H. Wrighti, K. Popperi jt. 20. aastasada mõjutanud filosoofide mõtisklustega.
Soome ajalugu käsitledes lubab Jakobson sellesse suhtuda müüdivabalt ehk seniseid arusaamu ümber lükates, üritades ühtlasi soomlaste hinge vabastada neile aastakümnete jooksul peale surutud valedest. Nii ei pea Jakobson Talvesõja süüdlaseks mitte lühinägelikke Soome riigimehi, vaid Stalinit, ning toob iseseisvuse säilimise olulise tegurina esile 1944. aasta suvel Punaarmee vastu saavutatud tõrjevõidu. Samas osutab Jakobson igati õigustatult muu maailma sündmuste otsustavale mõjule Soome saatuse kujunemisel, tuues näiteks Inglise Kuninglike Õhujõudude võidu “lahingus Inglismaa pärast”, milleta oleks Soome ilmselt juba 1940.-1941. aastal N. Liidu poolt täielikult okupeeritud.
Lühidalt Jakobsoni sõnumit kokku võttes võib raamatust välja tuua järgmised mõtted: vabaduse eest võitlemata pole võimalik seda säilitada, demokraatial on vabaduse säilitamisel oluline roll, demokraatia hoidmiseks on aga vaja hoida tervena rahva hing ja mälu.
Jakobsoni poolt käsitletav teemade ring on sedavõrd laialdane ning lähenemine avameelselt subjektiivne, et midagi konkreetset raamatule ette heita on raske. Siiski oleks oodanud Vene-Saksa sõja alguse käsitlemise juures vähemalt vihjamist Stalini rünnakuplaanidele ning Stalini maailmarevolutsiooni kavadele. Ka on Jakobson Soome ajaloo kirjeldamisel jätnud pea täielikult mainimata Eesti osa selles. Siin oleks võinud vähemalt põgusalt mainida eestlaste osa Punaarmee läände liikumise peatamisel 1919. aastal, Eesti-Soome salajast sõjalist koostööd ning 1944. aastal Narva ruumis peetud lahingute tähendust Soome iseseisvuse säilimisele. Ka suhtub Jakobson põhjendusi toomata eitavalt Eesti võimalusse 1939. aasta sügisel Soome kombel N. Liidu nõudmisi trotsida.
Seetõttu võib huviga ootama jääda Lennart Mere kuuldavasti samas võtmes valmivat mälestusteraamatut, mis Eesti ja maailma arenguteid kõrvutades läinud aastasajale tagasi vaadates meid uude aastatuhandesse sisse juhatab.
Seotud artiklid
Merili Arjakas: Euroopa paremäärmusluse neli lainet
Paremäärmuslike parteide edu hiljuti Euroopas toimunud valimistel on osa arengust, mida politoloog Cas Mudde nimetab paremäärmusluse neljandaks laineks: parempopulistlike erakondade ja ideede peavoolustamine ja normaliseerimine. Paremääre mõõdukamaks muutumise asemel on rohkem tegu siiski peavooluerakondade ja sellega koos kogu poliitilise kultuuri radikaliseerumisega, mis avas ukse populistlikele erakondadele.
Hannes Saarmets: Ladina-Ameerika – läänest maas. Või hoopis ees?
Ladina-Ameerika sotsiaal-majanduslik ja geopoliitiline areng on küll olnud ajaloo vältel seotud lääneriikidega, ent ometi on seal ikka ja jälle mindud ülejäänud maailma arengusuundadest erinevat teed. See rahutu, revolutsiooniline ning teravate kontrastidega piirkond pakub kirevat ajaloolist vaatemängu, kuid on olnud ka mitmete globaalsete suundumuste teerajaja. Ladina-Ameerika arengutee mõistmine võimaldab teistsuguste nurkade alt hinnata sealsete riikide edusamme või läbikukkumisi. Lisaks pakub Ladina-Ameerika väärtuslikke globaalpoliitilisi õppetunde, mida tasuks jälgida ka rikastel ja arenenud riikidel.
James Sherr: Sõda vale ja hirmu vastu
Visalt alles hoitud müüdid loovad omaenda tegelikkuse. Kui tahta neid kummutada, tuleb nendega võidelda. Võitlejatel, kes kasutavad selleks nii aktiivseid abinõusid kui ka retoorikat, peab aga olema oma kindel siht ja arusaam tegelikkusest.
Jade McGlynn: Mälu ja ajaloo vastasseis – Venemaa sõda Ukrainaga
Venemaa nüüdseks kümnendat aastat kestev sõda Ukrainaga on sõda identiteedi pärast. 2013.–2014. aasta väärikuse revolutsioon puhkes kriitilisel ajal, mis langes kokku Venemaa valitsuses 2012. aasta järel alanud pöördega revisionismi suunas, millega sooviti tugevdada ühtset Vene identiteeti.
Kuidas päästa keelt, kuidas hävitada keelt? Ukraina ja valgevene keele olukorrast
Pärast Vene täiemahulise agressioonisõja algust on Ukrainas toimunud drastiline ja pöördumatu nihe keelekasutuses: ukraina keele roll on igas elusfääris märgatavalt kasvanud ning vene keel on oma endise positsiooni ühiskonnas minetanud. Lukašenka režiimi all jätkub Valgevenes aga uuskolonialistlik venestamine, mis tõukab valgevene keelt järjest enam avaliku elu perifeeriasse.
Alina Horbenko: Krimmitatarlased sõjakeerises – rahva jaoks otsustav aeg
Krimmitatarlased on Ida-Euroopa turgi rahvas, kes – koos karaiimide ja krõmtšakkidega – on Krimmi põlisrahvas ja ühtaegu üks Ukraina põlisrahvastest. Krimmitatarlased on „Vene maailma“ põhjalikult kogenud 2014. aastast, mil Vene väed poolsaare vallutasid. Mida on tehtud Krimmi ja tema asukatega kaugemas ja lähiajaloos ning mis sünnib seal praegu?