Põgenikest, noortest meestest ja inimväärsest elust

Euroopa Liit on suve algusest olnud hädas lõputuna näiva põgenike sissevooluga. Kriis on lõhestamas Euroopat, sest inimeste pealetungiga ei osata midagi peale hakata. Meedias on levinud pildid põgenikest, kes tungivad üle piiride ja jätavad noorte vihaste meeste jõugu mulje. Noor meessoost araablane on muutumas Euroopa probleemide embleemiks – terrorismiohu ja põgenikekriisi kehastuseks. Kasvavalt agressiivse kuvandi taustal on oluline mõista, kes need inimesed on, kust ja miks nad tulevad, sest nii on võimalik vabaneda tekkivatest stereotüüpidest.

Süüria kriis on põhjustanud pärast Teist maailmasõda suurima inimrände. Siseriiklikult on pidanud oma kodudest lahkuma 7,6 miljonit inimest ning riigist on ametlikult põgenenud 4,1 miljonit süürlast, tõenäoliselt rohkemgi. Suurem osa põgenikke paikneb ümberkaudsetes riikides: Türgis, Liibanonis, Jordaanias ja Iraagis. Kokku on ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) andmetel Euroopasse üle Vahemere sellel aastal jõudnud 533 824 põgenikku.¹ Neist 55% on pärit Süüriast ja 4% Iraagist.¹

2015. aasta augusti seisuga on 660 865 inimest esitanud asüülitaotluse mõnes Euroopa riigis.² Seega ei ole paljud asüülitaotlejaid pärit Süüriast või Iraagist, vaid teistest maailma konfliktipiirkondadest nagu Afganistan, Nigeeria või Somaalia. Paljud põgenikud on pärit Eritreast, kus valitseb range autoritaarne režiim. Neil inimestel on mõjuvad põhjused põgenemiseks. Kahjuks proovivad kriisi taustal tungida Euroopasse ka majanduslikud migrandid.

See, et meedias levinud piltidelt hakkab silma palju noori mehi, ei tähenda, et tegu ei ole sõjapõgenikega. Süüria põgenikud ei ole ainult noored mehed. UNHCRi andmetel on ümberkaudsetes riikides paiknevatest põgenikest 50,3% naised ja 49,7% mehed.³ Statistika kohaselt on Euroopasse jõudvatest põgenikest 69% mehed, 18% lapsed ja kõigest 13% naised.¹ Põhjuseid, miks Euroopasse jõuab rohkem noori mehi, on mitmeid.

Kui kogu perekonna eest ei ole korraga võimalik maksta, siis saadetakse tõenäoliselt Euroopasse mehed, kellel on vastutus oma perekonna ja selle toitmise ees. Euroopas loodetakse paari aastaga piisavalt raha teenida, et perekond järele tuua.

Alustuseks on Süüria ühiskond võrdlemisi noor, meeste mediaanvanus on 23,3 ja naiste 24,1. Seega on arusaadav, et keskmine Euroopasse jõudev põgenik tundub noor, sest keskmine süürlane ongi noor ja see ei tohiks olla kriteerium, mille alusel põgenikke hinnata.

Põgenikud suunduvad alustuseks ümberkaudsetesse riikidesse lootuses, et sõda lõppeb varsti ja siis saab hõlpsasti koju tagasi pöörduda. Kuni selle suveni ei olnud Euroopasse jõudev põgeniketulv massiline. Nüüd, kui sõda on kestnud neli aastat, hakkavad inimesed endale vaikselt teadvustama, et nad ei pruugi lähiajal koju pääseda. Islamiriik ja Assadi režiim on jätkuvalt konflikti tugevaimad osapooled, mistõttu tundub olukorra normaliseerumine kauge tulevikuna. Põgenikud hakkavad vaikselt mõtlema, kuidas ja kuhu edasi.

Naaberriigid ei ole võimelised põgenikke lõputult vastu võtma, sest tegemist on keskmise sissetulekuga riikidega, kus ressursid on piiratud. Iraak on ise ka hõivatud Islamiriigi vastase võitlusega. Liibanonis moodustavad põgenikud üle veerandi kogu elanikkonnast, Zaatari põgenikelaager on Jordaania suuruselt neljas linn. Liibanonis ei ole põhimõtteliselt ehitatud laagreid, sest ei taheta, et põgenikud jääksid riiki püsivalt. Kardetakse, et peamiselt sunniitidest põgenikud rikuvad poliitilist tasakaalu riigi kolme suurima usurühma – sunniitide, šiiitide ja kristlaste – vahel, mis võib omakorda saada riigi niigi haprale demokraatiale saatuslikuks. Samal ajal vajab Süüria 16 miljonist elanikust 12,1 miljonit humanitaarabi, nii et surve naaberriikidele kasvab lähiajal tõenäoliselt veel.

Põgenike elu naaberriikide ajutistes laagrites on raske. Liibanon ja Jordaania ei ole alla kirjutanud ÜRO 1951. aasta põgenike konventsioonile. Nad võtavad küll vastu põgenikke, kuid ei ole kohustatud tagama neile kõiki õigusi, mis konventsioonis ette on nähtud. Nii ei ole kummaski riigis põgenikel võimalik paljudel elualadel seaduslikult töötada, mistõttu töötavad põgenikud peamiselt mustalt. Selle tulemusena on tõusnud kohalik töötusmäär ja nii Liibanonis kui ka Jordaanias on kasvanud kohalike seas negatiivsed tundmused põgenike suhtes, kes panustavad rendihindade tõusu ning kurnavad infrastruktuuri ja sotsiaalhoolekande süsteemi. ÜRO on süürlaste abistamiseks suutnud siiani koguda vajaminevast 4,55 miljardist dollarist kõigest 37%. Suvel vähendas ÜRO põgenike toiduabi programme, nii et Liibanonis on toiduraha põgeniku kohta kõigest 13,5 dollarit kuus.⁴ Jordaania on lõpetanud arstiabi teenuste pakkumise põgenikele. Kuna ressursse ei ole piisavalt, siis on lapsi, kes ei ole juba paar aastat koolis käinud.

Nüüd kui on selge, et sõda ei lõpe lähiajal, on paljud keskklassi perekonnad otsustanud edasi liikuda Euroopasse, kus neid ootab inimväärne elu. Vanemad tahavad saata lapsi kooli, noored tahavad lõpetada ülikooli ja perekonnad tahavad võimalust naasta normaalse elu juurde. Paljud põgenikud siirduvad Euroopasse kogu perekonnaga, kuid kõigil ei ole see võimalik, sest Euroopasse jõudmiseks tuleb smugeldajatele maksta umbes 2000 dollarit inimese eest. Kui kogu perekonna eest ei ole korraga võimalik maksta, siis saadetakse tõenäoliselt Euroopasse mehed, kellel on vastutus oma perekonna ja selle toitmise ees. Euroopas loodetakse paari aastaga piisavalt raha teenida, et perekond järele tuua.

Meeste tulek ei ole tingitud isekusest või hoolimatusest oma perekonna suhtes, vaid sellest, et meeste turvaliselt Euroopasse jõudmine on tõenäolisem. Vahemeri on tormine ja lagunevates paatides on inimesi liiga palju. Tuleb arvestada võimalusega, et paat läheb ümber. Mehed on üldjoontes tugevamad kui naised ja lapsed, mistõttu on tõenäolisem, et nad jäävad rasketes tingimustes ellu. Väikese Aylan Kurdi juhtum on heaks näiteks sellest, kui raske on teekond Vahemerel kas siis Türgist Kreekasse või Liibüast Itaaliasse. Aylani isa Abdullah oli ainuke, kes nende perekonnast ellu jäi, Aylani kõrval surid ka ta vend ja ema.

Makstes smugeldajatele, ei saa üksinda liikuvate naiste puhul kindel olla, et nad jõuavad oma sihtpunkti turvaliselt. Tee peal võidakse neid vägistada või võtta kinni ja müüa edasi inimkaubitsejatele seksiorjadeks.

Euroopasse põgenemisel seisavad mehed ja naised vastamisi erinevate ohtudega. Naispõgenikud on üldjoontes haavatavamad, sest neid ohustavad spetsiifilised probleemid. Makstes smugeldajatele ei saa üksinda liikuvate naiste puhul kindel olla, et nad jõuavad oma sihtpunkti turvaliselt. Tee peal võidakse neid vägistada või võtta kinni ja müüa edasi inimkaubitsejatele seksiorjadeks. Teekond ei ole ohutu ka meestele, sest Süüria armeel on mehi juurde vaja ja on oht, et smugeldajad saadavad nad tagasi. Süüriast on põgenetud, sest ei taheta võidelda Islamiriigi ega valitsusvägede poolt ja paljudes piirkondades lihtsalt puuduvad alternatiivid. Mehi, kes ei ole sunniidid või kes ei ole valmis vanduma truudust Islamiriigile, ähvardab surm. Mehed ei ole hoolimatud, jättes naised maha, vaid nad üritavad neid oma elu hinnaga kaitsta.

Arvestades konteksti, kust need inimesed Euroopasse tulevad, peaksime olema ettevaatlikud, et araabia mehest ei saaks Euroopas vihase muidusööja või terroristi võrdkuju. Süüria mehed, nagu ka naised ja lapsed, on elanud üle kujutamatud raskused kõigepealt Süürias ja sealt edasi põgenikelaagris. Süüria mehed tulevad Euroopasse, et anda oma perekonnale võimalus inimväärseks eluks. See, et teised seda ära kasutavad, ei tohiks rääkida põgenike vastu. Põgenikekriis on Euroopale raske ja seetõttu on oluline, et me töötaksime välja tõhusa mehhanismi, kuidas eristada neid, kes vajavad abi, ja mõtleksime läbi erinevad stsenaariumid, kuidas taastada Süürias riik, kuhu inimesed oleksid valmis naasma.