aprill 20, 2009

Pensionieelik NATO ja elukestev õpe

Pensionieelik sai aru, et uusi trikke võib ja on vaja küll õppida, kuid vanu oskusi ei tohi sellepärast veel unarusse jätta.

Pensionieelik sai aru, et uusi trikke võib ja on vaja küll õppida, kuid vanu oskusi ei tohi sellepärast veel unarusse jätta.


Harri Tiido

Pensionieelik NATO ja elukestev õpe

Pensionieelik sai aru, et uusi trikke võib ja on vaja küll õppida, kuid vanu oskusi ei tohi sellepärast veel unarusse jätta.

Venemaa omaaegsele presidendile Boriss Jeltsinile kirjutati kuulu järgi ette valmis vastuseid erinevateks elujuhtudeks ja küsimusteks. Üks neist olnud puhuks, kui keegi peaks tema tervise kohta midagi küsima. Vastus kõlanud: “Kui üle 50-aastane mees hommikul ärkab ja tal midagi ei valuta, siis tähendab see, et ta on surnud.”
NATO-l täitub 60 olemasoluaastat ja seega peaks temalgi erinevate ealiste hädadega pidevalt tegemist olema. Kuid kõigele vaatamata on vanake päris kõbus ja löögijõuline ning võib senisele olemasolule tagasi vaadata üpris rahuloleva pilguga. Seni on allianss nimelt ajaloo tõhusaim julgeolekuorganisatsioon ja seda ka praeguses ajaraamis. Pensionilemineku mõtteid ei näi NATO teps mitte mõlgutavat, seda hoolimata mitmetest sellekohastest poliitikute ja analüütikute soovitustest.
Külma sõja ajal oli NATO pidevas valmisolekus ja pinges, mis inimese puhul pidavat tihti tähendama, et väikesed vaevused surutakse maha ja neid ei ole lihtsalt tunda. Külma sõja lõppedes pinge langes, stress vähenes ja tagatipuks järgnes mitu voori laienemist. Kuidas see kõik alliansi organismile mõjus?
Liikmesmaade kaitsejõude hakati ümber kujundama üha enam ekspeditsioonilisteks jõududeks, mille peamise kasutusareaalina nähti pigem kaugeid maid kui oma territooriumi või selle ümbrust. Sama arengusuunda ilmestab ka seni kutsealustele orienteeritud armeede muutmine kutselisteks neis riikides, kus kutsealuseid veel kasutati. Kuid see ei päde kõikide liikmesmaade puhul, ka näiteks Eestis on tegemist kutsealustel põhinevate kaitsejõudude ja kutselise armee seguga. Professionaalsete kaitseväelaste osakaalu suurendamine on iseenesest loogiline, kuna sõjatehnika läheb järjest keerulisemaks ja sellega ümberkäimist peab pidevalt harjutama.
Õnneks ei tähenda kutselisele armeele üleminek alliansi üldise kaitsevõime langust – kiire reageerimisvõime ja kogemused kuumadest konfliktidest kuluvad marjaks ära ka oma või liitlaste territooriumi kaitsel. Küsimus on pigem kaitseplaneerimises ja koostöövõimes, kui peame silmas NATO ajaloolist funktsiooni ehk kollektiivset kaitset.
Algselt oli ilmselt tegemist teatava eufooriaga – senise vastase lagunemine ja mõnede vastasriikide n-ö “ületulek” alliansi leeri andsid lootust uue julgeolekuruumi kujunemiseks ilma varasema konfrontatsioonita. NATO-l tekkis võimalus avarama pilguga ringi vaadata ning võtta kohustusi oma territooriumist kaugemal. Alliansi julgeolekualane mõtlemine jõudis isegi selleni, et eemalolevates missioonides osalemine kuulutati hädavajalikuks – “out of area or out of business”, kui klassikuid tsiteerida. NATO funktsioon näis muutuvat – territoriaalkaitseliselt mõtlemiselt siirduti ekspeditsioonilise julgeoleku tagamise vormi suunas.
Allianssi koos hoidev liim ja tema põhiolemus – kollektiivne kaitse ning seda väljendav Washingtoni lepingu artikkel 5 – jäid kollektiivsetesse tekstidesse ja ametlikesse sõnavõttudesse endiselt sisse, kuigi need tundusid kohati pigem pelga retoorika kui mõtestatud sõnastusena. Seda rohkem küll mõnede n-ö “vanade” liikmesriikide puhul, uued liikmed nägid allianssi endiselt endi turvalisuse peamise garandina.
Lisaks ei ole kuhugi kadunud kollektiivkaitse kui tõrjefaktori põhiline olemus – signaal kõigile võimalikele agressoritele, et ühe liikmesriigi ründamine toob kaasa vastuse kõigilt liikmesmaadelt. See vastus on lisaks mitte ainult sõjaline, vaid ka poliitiline ja suure tõenäosusega ka majanduslik.
Kas NATO tõrjevõime on piisav ja toimiv? Ei tea, sest artikkel 5 tegusust ei ole praktikas kunagi vaja läinud ja loodetavasti ka ei lähe. Tõsi, oli küll kollektiivkaitse rakendamine 9/11 terrorirünnaku järgselt, kuid see on teistsuguse olemusega kui liikmesmaa vastu toimunud tavaagressioonile reageerimine. Usun aga, et poliitiliselt ei saaks liikmesriigid kollektiivkaitse rakendamise vajaduse puhul sellest mööda vaadata, sest poliitiline hind oleks liiga kõrge ning see võiks tähendada alliansi reaalset pensionilesaatmist.
Naginat NATO kondikavas oli aga siiski tunda, kuna külma sõja järgne roosa soovmõtlemise udu hägustas nii mõnegi poliitiku pilku. Endist vastast püüti kaasata igal võimalikul ja võimatul viisil, isegi alliansivastasele retoorikale püüti pidevalt leida põhjendusi “sisepoliitilistest vajadustest” kuni “väärmõistmiseni” välja. Et vaja ikka rohkem selgitada ja seletada NATO rahumeelset olemust ja veel rohkem kaasata “väärtõlgendajaid” alliansi tegemistesse.
Põhjus kõigeks selleks on lisaks soovmõtlemisele ka asjaolus, et NATOt kui asja iseeneses ei ole olemas, on erinevate, ühisest väärtussüsteemist lähtuvate riikide kogum. Kõigil neil riikidel on aga lisaks alliansi kollektiivsetele huvidele ka omad rahvuslikud huvid, mis võivad aegajalt kollektiivsete huvide ja eesmärkidega vastuollu minna. Ühine tulemus sõltub konsensusel tuginevates ühendustes aga alati sellest, kuipalju tõstetakse esile rahvuslikke huve ja kuipalju ollakse nõus kollektiivse eesmärgi nimel järeleandmisi tegema. Kui rahvuslikud huvid on tugevalt esiplaanil, siis kujutab konsensuslik tulemus tihti “konstruktiivset ebamäärasust”, mis annab igaühele võimaluse seda kodupublikule serveerida kui oma huvide võidukäiku.
Ajalugu pakub paraku aeg-ajalt kainestavaid sündmusi, mis klaarivad ka kollektiivset pilku. Nii juhtus ka NATOga pärast Venemaa agressiooni Gruusia vastu. Sai selgeks, et tavarelvastuse kasutamine naaberriigi vastu alliansi vahetus läheduses on endiselt võimalik. Kollektiivkaitse kui põhimõte näis saavat uue hinguse, mille üheks väljenduseks oli Suurbritannia kaitseministri ettepanek luua ühisjõud kollektiivkaitse funktsiooni tagamiseks liikmesmaade territooriumil. Lisaks hakati uue pilguga vaatama ka kaitseplaneerimist liikmesriikide vastu suunatud agressiivse tegevuse tõrjumiseks – allianss pöördus vähemalt osaliselt tagasi oma varasema põhifunktsiooni tagamise juurde. Pensionieelik sai aru, et uusi trikke võib ja on vaja küll õppida, kuid vanu oskusi ei tohi sellepärast veel unarusse jätta.
Mõistagi ei olnud järeldused Gruusia kriisist ühesed – NATO laienemise mõttekuses kahtlejad said sellest omamoodi aru ja leidsid, et vähemalt mõneks ajaks tuleks see stepsel nüüd seinast välja tõmmata, lasta tõusnud tolmul rahulikult maha langeda ning keskenduda eelkõige muudele kuumadele küsimustele, nagu Afganistan. Viimatimainitu osas oleks suurem keskendumine tõesti tänuväärt, kuna probleeme selle missiooniga jagub ja jääb jaguma veel aastateks. Kuid see ei tähenda, et allianss peaks liituda soovijatele trääsa näitama või hakkama mitteliikmetelt uute riikide vastuvõtuks luba küsima. Kuuekümneaastasel tegelasel oleks veel varavõitu selga küüru tõmmata ning naabrimehelt oma pere suurendamiseks luba lunida.
Praeguseks on NATO seega kujunenud toimivaks kahel suunal – üks on missioonid ehk tegevus out of area, mis jääb kindlasti päevakorda pikaks ajaks, ja teine on alliansi enese jätkuv muutumine paralleelselt oma põhifunktsiooni – kollektiivse kaitse – säilitamise ja tugevdamisega. Küsimus on muuhulgas ka selles, kuidas liikmesmaad neid kahte suundumust sõnastavad.
Tasub jälgida NATO strateegilise kontseptsiooni kaasajastamise protsessi, millesse kõik liikmesriigid püüavad kindlasti oma nägemust sisse kirjutada. Loodetavasti saab siiski tegemist olema konkreetse ja töise dokumendiga, mitte jõulupuuga, millele igaüks oma klaaskuulikesed püüab külge riputada. Kollektiivse kaitse klausel vajab lisaks deklaratiivsusele ka konkreetseid meetmeid selle toimimiseks reaalses elus. See konkreetika ei pruugi olla avalikes dokumentides, kuid tähtis on, et ta oleks kusagil reaalselt paika pandud.
Omaette küsimus on NATO tuleviku aspektist Euroopa Liidu sõjaliste võimekuste arendamine, mida on mõnede vaatlejate poolt peetud NATO nõrgendamise katseks. Tegelikult näib mõlemale struktuurile ruumi leiduvat, küsimus on pigem nende kahe tegevuse, sealhulgas ka kaitseplaneerimise kooskõlastamises. NATO tagab kollektiivsele kaitseruumile transatlantilise mõõtme, mille tähtsus ei ole kuhugi
kadunud. Nii NATO kui
Euroopa Liit põhinevad samadel ühisväärtustel ja nende liikmeskond on paljuski kattuv. See eristab neid teistest rahvusvahelistest struktuuridest, mille liikmeskond esindab teistsuguseid väärtussüsteeme. Järelikult on mõtet otsida vastastikku täiendavaid aspekte alliansi ja euroliidu arengus, mitte neid vastandada. Euroopa Liit ei suuda kunagi NATOt asendada ja seda eesmärki ei ole keegi ka püstitanud. Näe, isegi Prantsusmaa otsustas uuesti alliansi sõjalise struktuuriga liituda, kuigi Pariisi pidasid paljud peamiseks jõuks NATO rolli kärpimisel ja Euroopa Liidu sõjalise võimekuse kasvatamisel.
Tõenäoliselt saab ka alliansi edasine areng sisaldama rahvuslike huvide erinevusest tulenevaid hommikusi liigese- ja muid valusid, kuid vaadakem suuremat pilti: teist taolist julgeolekut tagavat struktuuri ei ole veel välja mõeldud ja ma julgen kahelda, kas nähtavas tulevikus ka mõeldakse. Järelikult tasub parimas eas ja parajalt tüsedat NATOt endiselt elujõuliseks lugeda ning jõudumööda tema tervise eest hoolt kanda. Pensionile saatmiseks on see tegelane kindlasti veel liiga kõbus, õppimisvõimeline ja vajadusel suudab ta kindlasti ka kaigast viibutada. Ajad muutuvad ja NATO koos nendega, kuid mõned põhifunktsioonid jäävad samaks ka eelolevatel aastakümnetel. Kui kollektiivkaitse põhimõte alliansis kaotada, siis võib talle valge lina peale tõmmata ja ta välja kanda. Sellelaadseid soove ei ole aga liikmesriikide poolt õnneks kuulda olnud, kuid Eesti ja teiste sarnaselt mõtlevate ning sarnast ohutaju omavate liikmesmaade üks ülesanne on ja saab ka edaspidi olema hoolitsemine selle eest, et mõned põhitõed alliansis muu askeldamise käigus kahe silma vahele ei jääks.
NATO õpib, kuni elab ja elab kuni õpib…

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar