Palju õnne, uus vana Euroopa!
See miski, mida oleme harjunud nimetama Euroopaks, on üks kummaline nähtus. Kui laotame oma lauale maakaardi – või ei, vahest oleks parem tasapindse kaardi asemel haarata hoopis gloobuse järele –, siis saab selgeks, et meie kodune jagu maailmast on tegelikult õige tilluke. Aasia, Aafrika ja Ameerikaga võrreldes mõjub ta elevantide kõrvale platsi võtnud puudlina.
Ometi on see maismaamassi arvestades puudlikaalu Euroopa olnud ehk kõige kirevama ajalooga, kätkenud endas kõige rohkem kultuurilisi ja etnilisi erisusi, vastandlikke ajaloolisi tunge.
Need olid praeguse Euroopa vundamendiladujaist kreeklased, kelle faalanksid läksid ilmselt esimestena inimkonna ajaloos lahingusse eesmärgiga vaenlast mitte ainult lüüa, vaid ta füüsiliselt hävitada. Hävitada brutaalses võitluses, silm silma vastu. See on kuni läinud sajandi lõpuni üldlevinud moodsa, põrmustamisele suunatud sõjapidamisviisi läte. Preisi sõjandusteoreetiku Carl von Clauzewitzi mõjukad mõtted ja ka maailma jõudmine tuumarelvade ning nende kuhjamisel põhinenud vastasseisuni ei ole midagi muud kui rünnakule tormavate faalanksite sammumüra tänapäevane kaja.
Ja eks olnud need palja rusikahoobiga hobuseid surmanud frangid, kelle jõhker vägivaldsus 10.-11. sajandil nii väga šokeeris peenetundelisi araablasi? Ning kokkuvõttes oli see ju väike Euroopa, kes vallandas kaks inimkonna ajaloo kõige destruktiivsemat ja laiaulatuslikumat, maailma mõõtu sõda.
Euroopa Liidu sünnitunnistuse, Rooma lepingute allkirjastamine poole sajandi eest just lahingustseene kujutavate maalide all astub selles valguses vaadatuna oma loogilisele kohale kogu ülejäänud Euroopa vastandlike tungide reas. Euroopa Liit pole ju sündinud ei millegi muu kui rahu tagamisele ning jõukuse kasvule suunatud ettevõtmisena. Rahu eelistamine vägivallale, koostöö eelistamine vastasseisule on sõnum, mida tänane ühinev Euroopa järjepidevalt sisendab kogu ülejäänud maailmale.
1957. aasta 25. märtsil Roomas allkirjad saanud lepingud panid aluse veel ühele Euroopa vastandlikest suundumustest, riikide kõikehõlmava suveräänsuse kaole nende poliitilise ühtepõimimise tulemusel. Kogu meile enesestmõistetavana tunduv moodsate rahvusriikide maailm pole ju midagi muud kui eurooplaste ja Euroopa leiutis. Suveräänse riigi mõistet poleks sellisel kujul kunagi sündinud ilma 17. sajandi keskpaigas sõlmitud Vestfaali rahu järel meie maailmajaos juurdunud rahvusvaheliste suhete süsteemita. Näib, nagu oleks Euroopa loomuses süüa oma lapsi – kontseptsioone ja tõekspidamisi –, et seeläbi sünnitada midagi sootuks uut.
Kuidas on sündinud ning millest toitub Euroopa viimane laps, poole sajandi vanuseks saanud Euroopa Liit, ongi aprillikuu Diplomaatia teema.
Seotud artiklid
Mark Voyger: Seekord peab Lääs lubatu kindlasti ära tegema
Putin loodab, et kui Trump saab presidendiks, tõmbab ta tagasi Ameerika toetust Ukrainale, Euroopale ja NATO-le. Kui Lääs ei tarni praegu Ukrainale piisavalt relvastust, nii et vastupealetung võiks toimuda veel selle suve lõpus, on venelastel aega enda kindlustamiseks ja veel suuremate vägede sissetoomiseks, rõhutas Ameerika Kiievi ülikooli professor Mark Voyger usutluses Diplomaatiale.
Ronek Jäär: Slovakkia järgmine president tuleb Banská Bystricast
Slovakkia presidendivalimised on oma olemuselt põhimõtteline vastasseis Robert Fico juhitud venesõbraliku valitsuse ja läänemeelse opositsiooni vahel. Peale esimese vooru läänemeelse leeri üllatusvõitu on teise vooru eel ainus kindel asi see, et Slovakkia järgmine president tuleb Banská Bystricast.
Marek Kohv: Miks ei peaks Lääs kartma Venemaa tuumaähvardusi
Ikka ja jälle kohtab Lääne inforuumis eskalatsioonihirmule viitavaid põhjendusi, miks ei peaks Ukrainale teatavaid võimekusi andma või et peaks koguni üldse lõpetama abi andmise, sest see lõpetaks ka sõja.
Tomas Jermalavičius: Prantsuse strateegiamõte ajab Euroopat ärkvele, aga toob siis pettumuse
Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni mõtisklused sellest, et Ukrainasse võiks väed sisse viia, on heidutusteooria seisukohalt arukad. Need külvavad Venemaa liidreis ebakindlust. Võiks oodata, et selle riigi ülemjuhatus hoiab nüüd mõningaid väeosi varus puhuks, kui läänega sattutakse vahetusse sõjalisse vastasseisu. See tooks leevendust Ukraina kaitsjaile rindejoonel, suurendades nende eduvõimalusi strateegilises kaitses.
Marek Kohv: Euroopa peab ära kasutama meile Ukrainas antud lisaaja
Ukraina pakub Euroopale armuaega, et viia läbi enda sõjalisi ettevalmistusi. See aeg tuleb maksimaalselt ära kasutada, et Venemaal ei tekiks soovi NATO artikkel 5 toimimist proovile panna. Selle asemel, et lääne poliitikud otsustamatuse tõttu endale kollektiivselt jalga taha paneksid, tuleb keskenduda Ukraina võidu vormistamisele.
Marek Kohv: Miks sõda Ukrainas tänavu ei lõppe?
Lääneriikidel tuleb tõsiselt pingutada, et muuta sõja käiku Ukrainas. Valitsuste tellimused sõjatööstustele peavad olema pikaajalised ja lisaks sõjalisele abile tuleb Venemaa sõjamasina kägistamiseks Ukrainas anda uus hoog ka sanktsioonidele. Varade konfiskeerimiseks võiks kaaluda ka tavapäratuid viise, näiteks luureinfo kasutamist kohtus.